Translate

reede, 8. juuli 2022

Poola 2022

 

Uhhh, kui pikk paus meil reisimises oli! Pane-kolm-maski-ette-reeglid ja muud jaburused võtsid viimsegi isu kuhugi minna. Ka uus koduke lasi end liiga kaua oodata, kogu tähelepanu oli koondunud sellele. Nüüd oleme oma unistuste kodu leidnud ja sisse elanud, nii ei lasknud reisisügelus hinges kaua oodata, tuli tungiv vajadus ratastele asuda. Ratastele seetõttu, et pidevad ja järjest hullemaks minevad streigid lennunduses ei ahvatle kohe kuidagi võimalike viperustega teekonda ette võtma. Või samas...mingit vahet ilmselt poleks, sest meiega käivad ju alati sekeldused ja jamad kaasas. Täna hommikul ärkas Kaidar, kes elades pole haige, paistes mandlitega, kael nagu karul. Lasi siis igasugu vurtsu kurku ja tulime ikka tulema. 12 km enne Aluksnet kruusateel käis kärakas – rehv puruks. Normaalsetel inimestel on igasugu normaalseid põhjuseid rehvi purunemiseks, aga mitte meil – rehvist vaatas välja mutrivõti! Kes sõidab rehvi puruks mutrivõtme otsa!? Meie. Oi, kuidas me naersime, olime taas omas elemendis, kus teel olles kunagi igav ei hakka ja meie kannatlikkus ja huumorimeel ikka ja jälle proovile pannakse 😀Õnneks leidsime Aluksnes kohe esimesest autoparandusest kenasti inglise keelt kõneleva noormehe, kes ei suutnud naeru pidada mutrivõtit rehvis nähes, aga arvas, et no problem, paneb lapi peale ja kärab küll. Meil on kahtlus, et oleks siiski vaja olnud täiesti uut rehvi, kuna auk on suur, aga loodame siis sellele, et noormees teab, mida teeb. Mutrivõti osutus poolikuks ja kuna selliselt pole tast suurt tolku, võtsime endale mälestuseks. Noormees küsis töö eest 7 eurot, maksime 10. Autoparandusest lahkudes läks põlema akutuli....las ta olla, küll läheb kõik hästi, nii on alati olnud ja nii ka jääb.

Igatahes....algusesse tagasi: reisisügeluse tekkides mõtlesime, et võtaks näiteks kolm nädalat, sõidaks läbi Ungari Albaaniasse välja ja siis Sloveenia kaudu tagurpidi tagasi. Võtsin siis ette autotrippide kirjeldused ja silmad läksid järjest rohkem punni, kirjutised eranditult siis sellised: sõitsime terve päeva, siis vaatasime selle riigi vanalinna paar tundi, keerasime magama, varahommikul asusime teele, sõitsime jälle terve päeva ja vaatasime kaks tundi järgmise riigi vanalinna jne jne. Et siis nagu....mida ma sellisel reisil kogen? Näen igast riigist ühte punkti, ma ei jõua kohalikega suhelda, ei saa teada kuidas nad elavad, mida nad mõtlevad, mille üle rõõmustavad või kurvastavad, mul pole aega nautida otsast lõpuni kohalikku kööki, ma ei õpi tundma nende kultuuri ega näe mida riigil näidata ja pakkuda on. Mis on sellise reisi mõte? Vastus: meie jaoks polegi, sama hästi võin oma hoovis autosse istuda ja reisisaate käima panna. Seega sündis otsus võtta ette Poola. Reisikirjade järgi tekkis mul vaimustus juba enne, kui Poolat näinud olen. 

Oleme kulgenud täna terve pika päeva. Just kulgenud - natuke sõitnud ja siis einevaid kohti uudistanud. Jalutasime Lätis mu lemmikväikelinnas Balvis, mis on nii tilluke, aga paksult rahvast täis, väga palju noori ja lapsi ja iga teine uks viib mõnda ärisse. Ilus park ja lastele suur mänguväljak ja täiesti imeimeline puust õigeusukirik ja tore viidapost, mis näitab suunda nii Põlvasse kui Riiga ja igalepoole mujale. Astusime sisse räämas kebabikohvikusse, mis nägi välja nagu seal ei käiks elades keegi. Pererahvas oleks nagu meid pikisilmi ammu juba oodanud, meile kanti ette terve kebabi hingeelu ja räägiti detailselt selle valmistamisest, joosti ette ja taha, et kallid külalised ennast hästi tunneksid. Ehe ja armas ja kindlasti täpselt see emotsioon, mida igaüks meist iga päev vajab - imelised inimesed me ümber ja rõõm olemisest😊

Nüüd siis oleme Leedu piiri ületanud ja püstitasime telgi Zarazaitise järve ääres kämpingus. Tore mõte oli algul, et sõidame järve äärde ja paneme telgi kuhu iganes. Tutkit, tundub, et järveäärsed elanikud on seljad kokku pannud ja tervele suurele järvele aia ümber ehitanud ja ajavad turismiäri. Nii ei jäänud meil üle muud, kui sisse keerata ühte telgikohti pakkuvasse majutusse ja leida koht paljude teiste inimeste seas. Pole kaugelt mitte unistustemajutus, kuna vajame väga palju privaatsust, kuid patt oleks viriseda, see on kõigest üks öö. Ja nii hakkabki olema sel reisil - meil pole kuhugi kiiret, me ei tee plaane ja kulgeme täpselt selliselt, nagu parasjagu soovime. Kui sääsed meil elusast peast liha luudelt ei söö, siis paneme homme edasi 😀 Elu on imeline! 💓




2. päev. Oleks võinud ju meenutada miks ma viimati 18 aastat tagasi telkisin...linnud hakkavad ju kell 4 öösel karjuma! Tule taevas appi! Ei iial enam! Auto on helikindlam, seal võin iga kell magada. Igatahes...hommikune suplus tehtud, kõht punni söödud, asusime teele Poola poole. Läbisime pikema marsruudi, sest Läti-Leedu reisil unustasime külmikumagnetid osta. Kaunases kulutasime absurdselt palju kütust ja aega, et magnetit leida, aga kätte me ta saime. Peale Kaunast on hea kiirtee, umbes tunnike lasime kena lauluga. Peale kena laulu hakkas õudne lökutamine - üks lõppematu rekaderivi Poolani välja, möödasõidu tegemine oleks olnud enesetapp. Nihelesin istmel ja kiitsin enda tarkust mitte Euroopa ringreisi ette võtta, ma oleks otsad andnud. Praegu oleme võtnud nõuks päevas mitte üle 5 h sõita ja juba see on päris suur katsumus minu jaoks. Kaidar sõidaks ööpäev ringi, a mul on sünnist saadik mõtetu istumine vastunäidustatud. Nii Kaidar siis laseb mu vahel vabadusse jooksma, siis saab jälle mõnda aega edasi sõita nii, et ma nihelemisega häirima ei hakka. 

Nii Leedus kui Poolas olime täna kogu aeg segaduses - me ei saa aru mis kiirusega sõita võib. Näiteks on 60 märk, aga millal see läbi saab, seda ei ole tähistatud. Lätis oli kenasti kiirusmärgi peal teeristi tähis, mis loogiliselt siis näitab, et ristteest lõpeb piirang. Leedus-Poolas pole midagi. Nii me siis umbes tunde järgi sõidame. Muide Bialystoki sõit oli täielik katastroof! Mingi 140 km Poola piirist alates on kiirusepiirangud 60-70, reaalselt sõidetakse aeglasemalt ja rekad üksteise küljes kinni. Põhjus ilmselt selles, et Bialystok on tähtis turismikeskus, kust suur osa liiklust käib Leedu ja Valgevene vahel.

Meie esimene väljas söömise kogemus Poolas ei olnud nii soodne, nagu eeldasime - 16 eurot. Võib-olla seetõttu, et maantee äärde ei jää just ülemäära paju söögikohti. Eks paistab, kuidas hinnad edaspidi olema hakkavad.  

Kaidarile annan ma jälle medali, ta saab orienteerumise ja sõiduga võhivõõrastes kohtades imeliselt hakkama. GPS ütleb: keerake 300 meetri pärast lieska-vieska-poroonitsa-koroonitsa-vasikovska-raginisa peale. Seni, kuni ta nimede loetlemisega lõpule saab, on 300 meetrit ammu möödas ja vajalik teeots jälle kaotsis. Ma vihastaks ja astuks autost kohe välja või sõidaks koju tagasi. A Kaidari närvid on terasest, vannub korra ja tuleb toime. Tagumised pidurid teevad juba väga kurja häält ja sidur ilmselt ütleb lähipäevil üles. Püüame asjaga tegeleda Varssavis, seal ilmselt nagunii pikem peatumine, kuna vaadata palju. 

Aga täna jääme Bialystoki peatuma. Bialystok on Poola kirdeosa suurim linn vaid 60 km Valgevene piirist. See on ka Poola suurimaid õigeusukeskuseid, seega kirikuhuvilistele täielik paradiis. Huvitav fakt on see, et Bialystokis elas esperanto keele leiutaja silmaarst Ludwik Zamenhof, kes leiutas keele, et edendada suhtlemist paljude riiki tööle saabunud erinevate rahvuste vahel tööstubuumi ajal. Bialystoki peamine vaatamisväärsus on Branicki loss. Lossi ja seda ümbritseva  lasi 18. sajandi keskel ehitada magnaat Jan Klemens Branicki prantsuse eeskujude järgi. Lossi interjöör on paljuski kujundatud rokokoostiilis. Oma uhke olemuse tõttu sai see hüüdnime "Poola Versailles". Loss sai tugevasti kannatada Teises maailmasõjas ning taastati (osaliselt rekonstruktsioonina) aastatel 1946-1960. Tänapäeval on lossis arstiteaduslik kõrgkool. Lossi suurt saali kasutatakse hea akustika pärast kontserdisaalina. Kontserdiga üllatas loss meid tänagi, kohalik rokkansabel möllutas Harley Davidsoni kokkutulekule tulnuid. Terve päev olin ma täitsa lödi olnud, sest pikk lökutamine rekkaterivis on ilgelt nõme, aga rokkimine tõmbas mu niimoodi käima, et hoia ja keela 😀 Lossi sisse muidugi ei lastud meid nii hilja, aga homme on uus päev, kiiret pole kuhugi.

Ja muidugi tormasime ka kohe vaatama peamist Poola vaatamisväärsust - riiete hindasid! Eile õhtul selgus, et tagumine aeg oli mind reisima viia, ma olin ikka täitsa soodaks läinud viis nädalat jutti soolaleivalisi võõrustades ja sinna vahele maatööd rabades - olin enne reisule minekut naabri kardulapõllult tulles kenasti tööriided pessu pannud ja peale kuivamist tublisti need reisikotti pakkinud. Seega olid mu ainukesed pikad püksid kulunud põlvedega vaovaheliibekad ja ei miskit muud. Ime, et kummikutes ei tulnud reisile. Igatahes pikad püksid, kampsun ja t-särk maksid kokku 13 eurot! Ja me oleme alles Bialystokis, mis hinnad veel Varssavis olla võivad! 

Nii, aga päeva tipphetk oli see, et ajasin poolatari täiesti endast vällja, nii et ta karjus mu peale. Saabusime külalistemajja ja ma torkasin tädile nina alla oma telefoni, kus oli broneeringu kinnituskood. Tädi kargas püsti ja karjus, et pane telefon ära. Ma ei saanud midagi aru ja püüdsin seletada, et mul on broneering. Tema täiesti hirmunud ja karjub, et kas sa ei saa inglise keelet aru või ära vehi oma telefoniga mu näo ees. Nooo....oskan vist küll inglise keelt, aga ma tõesti ei saa aru....Siis tädi rahunes pisut ja ütles, et tänapäeval on igasugu ohtusid ja tema ei luba oma nägu ühegi tehnikaseadme ligi panna, kes iganes saab seda kuritarvitada jne. Mõistsin teda. Tädi vabandas ette ja taha oma käitumise pärast, aga kinnitasin talle, et mõistan teda tõesti hästi, sest maailm ei ole ammu enam normaalne ja üldse ei pane imeks, kui inimesed paranoiliseks muutuvad. Lõpp hea, kõik hea, tädi andis kätte parimad juhatused poodlemiseks, soovisime üksteisele kõike head ja läksime sõpradena lahku 😊

Branicki loss


Püha Neitsi Maarja Taevaminemise katedraal

3. päev. Kui õhtu poleks pekki keeranud, oleksin alustanud juttu sõnadega "täna oli tore päev". Ses mõttes oligi, et sõitsime vaid paar tundi mööda kiirteed Varssavisse, keegi ei koperdanud jalus, pigem pidime jälgima, et oma 140-150 kiiruse juures mööda kihutajatele jalgu ei jääks. Aga siis tuli õhtu...kõigest järgemööda. 

Teadsite, et Eesti kuulus napid kaks kuud Poola-Leedu kuningriigi koosseisu 1600-ndatel?

Varssavist sai Poola pealinn alles 1596, enne seda oli võimukeskuseks Krakow. 1945. aastal oli Varssavi üle 80% ulatuses maatasa pommitatud. Pärast sõda taastatud linn kanti UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimekirja. No tõesti, ma lihtsalt ahhetasin Varssavisse sõites, raske on ette kujutada, et maatasa tehtud vanalinn on nii suursuguselt taastatud. Peaaegu kõik ajaloolised vaatamisväärsused Varssavis on Kuningateel - Trakt Królewski, algusega Lossiväljakul ja lõpeb kuninga suveresidentsiga – Lazienski lossiga. Sel teel on kirikud, muuseumid, pargid, galeriid. Legendi kohaselt olla üks arhitekt näinud unes ettekuulutust, et linn hävib täielikult, ta lasi oma õpilastel kokku koguda kõik vanalinna plaanid, tänu millele saigi rusudeks pommitatud linna uuesti üles ehitada samasugusena. Varssavi pidavat olema Euroopa kõige rohelisem pealinn ja mulle tundub, et täpselt nii ongi. 

Stary Rynek - endine turuplats ümbritsetuna kõige imelistemate värviliste majadega.



Väike Merineitsi – linna sümbol. Legendi kohaselt on ta Kopenhaageni näkineiu vanem õde, kes uut elupaika otsides mööda Wisłat ujudes Varssavini jõudis ja siis, vaeseke, kalameeste võrku sattus.
Oma elu eest hardalt paludes lubas näkk linlasi alati aidata, kui nood hädas on.
Ilmselgelt ei pidanud ta sõna, kuna linn ja rahvas on näinud koledaid aegu. 

Kuningaloss



Praga rajooni vanalinnast üle jõe vaatama minna soovitas mingi reisikiri endise tööstusrajoonina, mis olevat saanud uue hingamise ja väga põnev kunstiinimeste piirkond....no ma ei tea.... Aastal 2006 tehti siia väga äge monument viie muusikuga ja see oli minu arust ka ainus vaatamisväärsus. Monumendi juures on nimekiri 100 lauluga, millest saad valida endale sobiva, juhiste järgi saata sõnum ja muusikud mängivad sulle su lemmikut.Tuleb saata SMS tekstiga "KAPELA" ja soovitud laulu numbriga lühinumbrile 7141. Valikus olevad laulud on kirjutatud trummile. 


Pragas oli meil päris tore ämber ka: no täiesti loogiline, et kesklinnast eemal on kõik odavam, nii leidsime enda suurimaks rõõmuks nõukahõngulise söökla, kus pakuti kohalikku toitu. Ega me aru ju saand, mis kirjas, aga rahvustoitude nimed oleme endale selgeks teinud. Igaks juhuks käisime veel kõrval kohvikus hindasid vaatamas ja rõõmustasime, et kohalikus sööklas saame nii odavalt süüa - 2 eurot praad, kõrval kohvikus 5! Tellisin siis pierogi (pelmeeni taoline) hapukapsa ja seentega ja Kaidarile meeldis bigos (hapukapsas ploomide ja seentega). Kandikule pandi kuue pelmeeni ja peotäie hapukapsaga taldrikud, bigos polnud ei ploome ega seeni, aga oli liha ja vorst. Juurde pandi üks nuga ja üks kahvel. Loogiline ka, elades ei jagu nii vähesest kahele. Kõht jäi tühjaks igatahes, aga kõrvalkohvik pakkus ka aind pierogisid, tahtsime hoida kõhtu uute maitsete jaoks. 

Järgmine peatus: Kultuuri ja Teaduste Palee – 230 meetit kõrge Nõukogude pärand, täielik mammut, kus asuvad teatrid, muuseumid ja kontserdisaalid. Väga vinge asi!


 Lazienski loss, kuninga suveresidents ja tohutult ilus park. Wikipeedia andmetel76-hektarise pargi koos paleega asutasid keskajal Masoovia vürstid, kuid ma pakuks, et ala on kaardi järgi vaadates pigem 7,6 h. Pargi aiad koosnevad kolmest osast: kuninglik, kaasaegne ja Belvedere. Parki ehivad 18.-20. sajandi skulptuurid. Maist septembrini saab pargis igal pühapäeval kell 12.00 ja 16.00 Chopini monumendi juures tema muusikat kuulata kuulsate kohalike pianistide esitluses. Peamaja juures toimuvad paralleelselt kontserdid, täna esitati Poola, Türgi ja mustlasmuusikat-tantsu, ülivõimas oli. Lihtsalt liiga imeline on, et Varssavi panustab nii vägevalt turismi - kõik vaatamisväärsused, lossiparkides toimuvad kontserdid on tasuta. Ainuke, kus küsiti umbes kaks eurot piletiraha, oli Wilanow loss. Täiesti loogiline, et küsitakse, selliste hoonete-parkide ülalpidamine pole ometi odav.


Üks olulisim teave ilmselt on see, et Varssavis on enamjaolt parkimine tasuta, ka vanalinnas. Übermugav, leia vaid koht endale.





Wilanówi loss on pärit 17. sajandist ning iga uus omanik on seda oma käe järgi uuesti sättinud. 










Ja nüüd siis päeva pärl: ma karjusin poolatari peale.Tegelt ma liialdan, ma ei karju kunagi kellegi peale, aga olin konkreetsemast konkreetsem. Bronnisin hommikul majutuse, toreda soojakutüüpi majakese, kus kõik vajalik olemas. Vastu tuli umbes kolmekilomeetrine poolakeelne sõnum, algust viitsisin tõlkida ja see sisaldas igasugu reklaami erinevate teenuste kohta, mida tellida saame - massaaž jne. Jõudes õhtul puruväsinult ja läbikülmunult majutuse juurde selgus, et suured väravad ees ja sisse ei saa. Lasin korduvalt kella, keegi ei reageerinud. Lõpuks võtsin kalli kõne majutajale ja ütlesin, et tahaks sisse saada. Tema ütleb, et aga sa pole maksnud tagatisraha, seega sisse ei saa. Mis kuramuse tagatisraha, küsin mina. Tema ütleb, et no vaata kirja lõppu, seal on kõik selgitatud. Guugli tõlge tõestas, et viimasel kilomeetril tõesti oli räägitud sellest, et pean maksma sota tagatist juhuks, kui midagi pekki siin keeran. Oki, lubasin teha kohe ülekande. Net ei töötand korralikult, siis swiftid ja ibanid ja vale makse jne.....mu vasak silm hakkas tõmblema. Makse läks lõpuks läbi, saatsin majutajale kuvatõmmise. Ta lubas peale kirja saatmist koheselt vastata. Kümne minuti pärast, kui ta vastanud polnud, helistasin, et mis toimub. Tema pole kätte saand. Ütsin, et tead tädi, teeme nüüd nii, et sa lased meid kohe praegu sisse ja ma näitan sulle telefonist, et saatsin raha ära. Tema ütles, et jajah, kohe saadab mulle koodi, millega sisse saan. 7 minutit hiljem tõmblesid mul juba mõlemad silmad, helistasin tädile ja ütlesin, et  nüüd päriselt aitab naljast, mind enam ei huvita, ma olen väsinud, näljane ja külmunud ja kui ta kohe praegu mind väravast sisse ei lase, siis kaotan ma närvi ja ronin üle aia ja keeran magama kuhu iganes. Tädi sai aru, et mul on tõsi taga ja lasi meid sisse. Ja siis selgus, et meie soojaku taga on teine soojak ja läbi paberõhukese seina kostab naabri peeretamine ja karm liiklus. Ma hetke rahunen ja siis otsustan, kas magan täna autos. Parkimise eest pressiti nagunii 10 eurot juurde hiljem, nii et võin selle raha eest seal magada küll. Korraks nagu tuli tunne, et tahan koju oma voodisse, aga tean, et alles nüüd meil hakkab põnevaks minema 😊


4. päev. Täiuslik õudustehommik! Liiklusmüra oli öö läbi nii kohutav, et pidevalt oli tunne, et kohe sõidetakse majja sisse. Ma ei saa aru kuidas inimesed suudavad linnas elada sellise müra keskel. Hommikul hakkas veel vihma sadama ja krabises vastu õhukest plekki koleda kolinaga. Ehk et minu soovitus: ÄRA majutu Warsawa Wilanow Apartment Modul külalistemajas, kui tahad terveid närve ja pisut magada. Lõualuud on krambis päev otsa haigutamisest ja silmaalused kotid ei tõmbugi vist enam tagasi ja ripuvad lõuani. Tunne on täbar. Väga suur võitlus oli hommikul endaga: kas minna vaatama lillelist Zalipie külakest, mida ma väga-väga näha tahan või mitte. Külasse minek tähendas 2 lisasõidutundi ehk kokku 5 tundi Krakowisse jõudmiseni. Liiga palju sellise oleku jaoks, aga sain endast võitu - näen seda ilmselt kord elus ainult. Otsus oli täieegaaaaa õige, nunnumeeter plahvatas ribadeks!!! Kõik vanemad majad ja isegi kirik olid lillelised! Muuseum on küll kahjuks avatud vaid teisipäev, kolmapäev, reede ja laupäev, nii et sinna meid sisse ei lastud, aga terve küla on üks suur muuseum. Kui maja pole ka lilleline, siis võtab õhku ahmima imeliselt hoolitsetud ja rikkalikult kujundatud aed, tipptase lihtsalt. Eranditult kõikidel olid aiad täis ilupuid ja -põõsaid, lillemeri igal pool, lihtsalt ahmisin seda sõnulkirjeldamatut ilu endasse. Enne Zalipie küla oli koht, mille nime ma ei mäleta, aga seal olid aiad-väravad tõeline vaatamisväärsus, kahju, et ei pildistanud. Zalipie oli siiamaani reisi kõige võimsam elamus, soovitan igal juhul külastada.








Zalipie kiriku vaimuliku rüüd on ka lillelised!


Tee Krakowisse oli kordades nauditavam, kui siiani läbitud tee - loodus läks lopsakamaks ja mägisemaks, viimase tunni kulgesime läbi paljude väikeste külakeste ja imestasime ikka seda Poola kummalist liikluskorraldust: küla lõppes, tuli 70-märk, saja meetri pärast oli uus asula märk ja nii külast külasse. 

Temperatuur tõusis Krakowisse jõudes 8 kraadi võrra. Parkisime auto majutuse juurde ja tormasime uute kogemuste järele. Majutume muide õpilaskodus Wisla jõe ääres vanalinnas. Uskumatult kenasti elavad Krakowi õpilased.



Põrutasime kohe Waweli kindlust jõe kaldale kaema. Kindlust peetakse spirituaalse energia keskuseks, sinna olevat Šiva isiklikult visanud tšakra kivi, Maa üks tšakra pidavat asuma selles kindluses. Ilma naljata - Kaidaril hakkas seal pea ringi käima ja minul tõmbas kepsu all viltu 😀 Energiat saime ka nii palju juurde, et päris kokku ei kukkunud väsimusest, jõudsime ikka pika ringi jalutada. Legendi järgi elas kindluse all koopas draakon, kes seda suurt väge hoidis. Draakon olla olnud päris kole inimsööja ja tema isu ohjeldamiseks annetati iga nädal talle hunnik lehmi. Kuninga noorem võsu olla olnud nutikas poiss (hilisemas legendis omistati see au kingsepale) ja söötis draakonile väävliga täidetud lehmasid ja nii see koletis oma otsa leidis. Kindluse all olev lohekuju pidavat iga 10 minuti tagant tuld purskama, aga täna ta küll ei pursanud. Küllap oli unustatud juurde panna silt, et draakon on rikkis. Siltidega on üldse Poolas kehvad lood, siiani pole me näinud absoluutselt ühtegi inglise keelset silti, nii et ilma giiditeenuseta on päris keeruline siin teada saada mis miski on. Guugel õnneks aitab pisut, aga Poola kohta on häbematult vähe infot.






Majutusest väljudes meenus, et Krakowit võrreldaks Prahaga. Panin seda vägagi imeks, kuna midagi nii suursugust ei paistnud kusagilt. Kuni hakkas tulema....ooo vauuuu! Kirik kiriku otsas kinni, kõik uksed õhtutundidel lahti, astu sisse ja imetle. Virr-varr ümberringi, rahvast murdu, kõik sagivad, miljonivärvilised poed järjest, turg täis kõikvõimalikest materjalidest draakoneid, uhkelt ehitud hobukaarikud vuravad ringi, lugematul arvul erinevaid keeli ümberringi... Nägime täna küll vähe ja kahtlustame, et siin veedame nii mõnegi päeva, aga ma oleks siiski ettevaatlik Prahaga kõrvutamisel, sest kes teab, see teab, et Praha kirjeldamiseks pole nii suurt sõna veel leiutatud. Mis ei tähenda sugugi, et Krakow poleks võimas. Homme uue hooga, hiiglama põnevad päevad on meid ees ootamas 😊 
Turuhoone





Lemmiktegevus inimestel on tuvisid sööta, linnud lendavad käe peale


5. päev. Päev tõi natuke rohkem segadust ja sekeldamist, kui hädasti tarvis oleks läinud. Hommik otsa püüdsime leida autoparandust, et krigisevad piduriklotsid lõpuks vahetatud saaks. Lõunaks oli mu nägu juba nii viril, et ühel toredal guugli tõlke abiga inglise keelt oskaval mehhaanikul hakkas minust kahju ja ta oli nõus hiljemalt peale tööpäeva lõppu meie auto ette võtma. Hinnaks ütles 48 eurot. Jätsime auto sinna, võtsime Bolti ja sõitsime Wieliczka soolakaevandusse. Netist piletiostuga ma hakkama ei saanud, kuna maksmisel annab valida vaid kohalikke pankasid ülekandeks. Olime täiesti arvestanud, et vaatajate mass on nii meeletu, et väga tõenäoliselt saame alles homseks piletid (korraga lastakse sisse ühe giidiga vaid 35 inimest). Järjekord oli kilomeeter pikk, ohkasime ja seisime, mis meil muud üle jäi. Kolmveerand tunni pärast olime kassadele piisavalt lähedal, et näha silte - saba, milles seisime, müüs poola keelset tuuri, paremal aga oli kaks kassat, mille sabas vaid viis inimest ja üleval silt "võõrkeelsed ekskursioonid". Ma ei mäleta, kas ropendasin kõva häälega või omaette, aga tigedaks tegi küll. No kesse käseb loll olla? Mitte keegi, ise oled süüdi. Saime hetkega inglise keelse giidiga tuuri, oodata jäi vaid poolteist tundi, mis oli kenasti piisav aeg, et tuvuda Wieliczka vanalinna ja ümbruskonnaga. Nüüd tegin päris pika mõttepausi, et aru pidada kuidas ma kaevanduses nähtust räägiks....keeruline on nii vägevaid asju tavaliste sõnadega kirjeldada. Alla jõudes torkas meile pähe, et täiesti piinlik, et tavaline Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros on maailmaimede hulgas ja midagi nii võrratut ja imelist ja vägevat, nagu see soolakaevandus, selles nimekirjas ei ole. Muidugi on see Unesco nimekirjas, täiesti loogiline. See ON ime, mida inimkäed on suutnud teha! Üle 700 aasta tagasi, kui soolal oli sama väärtus nagu praegu naftal, hakkas kaevandamine puhtalt inimjõul. Seal on külm, kottpime ja äärmiselt ohtlik töötada - maagaas, vee tekitatud varingud, pimeduses surnuks kukkumised jne. Hiljem hakati alla viima noori hobuseid, kes kunagi oma elus päevavalgust enam ei näinud. Muide viimased hobused olla üles toodud alles 2002 aastal. Usun, et nad said pauguga närvivapustuse. Turistid näevad kaevandusest vaid 2%, kuid tegelikult on seal 9 korrust, 245 km käike ja 2050 koobast. Kaevandamisega jõuti välja 327 meetrini. Külastajad pääsevad vaid 135 meetri sügavusele ja näevad paari kilomeetri peal imesid ning saavad astuda 800 trepiastet, õnneks suurem osa allapoole. Kuna kaevanduses töötada oli väga ohtlik, siis ehitasid (õigemini kaevasid) kaevurid endale sinna 25 kabelit, usk oli ainuke, mis neid lohutas ja oli justkui "elukindlustus". Kujud, mis on seal soolast valmistatud, on lihtsate kaevurite kätetöö ja need on ulmeliselt imelised! 


Kõige kõrgem ruum kaevanduses. Ei mäleta kõrgust, aga aega läks kaevuritel ligi sada aastat, et ülevalt alla see valmis uuristada.







Kolm meest, neist kaks venda, rajasid sellise kabeli, mis tegelikult vääriks basiilika nime -seinad on kaunistatud soolast raiutud "maalidega". See on Püha Kinga kabel. Printsess Kinga oli legendi järgi selle kaevanduse algataja, ta oli täielik pühak, kes elas vaid oma rahva heaks. Peale mehe surma oli ta müünud kogu oma vara ja annetanud kõik vaestele ning läinud nunnaks. Abielusõrmuse oli ta visanud tollase aja Ungari soolakaevandusse, kuid sõrmus ilmus välja Wielizcka kaevanduses. See kabel on midagi, mida ei unusta! Muide üks neist kabeli teinud vendadest saadeti hiljem kunstikooli, kuigi ma ei tea mida tal seal veel juurde õppida oli, ta oli sündinud talent. Veel enne koroonajama korraldati kabelis kontserte, jumalateenistusi ja kalli raha eest pulmi. 




Isegi lühtrid olid soolakristallidest!

Ka põrandad on seal soolast, giid soovitas keelega üle tõmmata, kui me ei usu 😀 Välja nägid, nagu peened läikivad kiviplaadid.

Ma ei suhtu enam kunagi soola kui iseenesestmõistetavasse. Ekskursioon kestab umbes kaks tundi ja võõrkeelne giid maksab 25 eur, poola keelne 20. Tasub täiega ära! Boonuseks tutvusime peale ekskursiooni kamba lõbusate eestlastega Valgamaalt, kes ka tuuritavad Poolas. Zakapones ilmselt kohtume nendega veel. 

Nii, aga tööpäev lõppes ja läksime siis oma autokesele järele, autoke aga rippus ikka ilma ratasteta lae all. Noormees siis tõlkeprogrammi abil ja kehakeeles püüdis selgeks teha, et mingi silinder ka täiega puruks ja selle lihtsalt peab ära vahetama, aga sel juhul tõuseb muidugi tasu - 111,111 eurot, aga saada taheti ikka zlottides. No nii ilusa summa peale ei saagi teha muud, kui olla nõus rõõmuga maksma 😀 Kuna meil pole olnud vajadust siiamaani sularaha vahetada ja polnud oidu seda ka enne auto remonti viimist teha, siis olime sunnitud sula välja võtma pangaautomaadist, mis tähendas meile 10% summast maksta pangale. Krt. Küsin taas kord: kes käseb olla loll? 😀


Kui kõik sujub, siis ilmselt jätame homme Krakowiga hüvasti, kuigi vaatamist oleks siin veel mitmeks päevaks. Lihtsalt.....no me ei ole suurlinnainimesed, loodus kutsub liiga kõvasti. Linnas olen ma õhtuks vaimselt nii läbi nagu oleks kõva tööd teinud, aga see pole ju puhkamine. Kaidar ei raatsinud aega raisata, läks veel õhtul koju jõudes linna peale tuuritama, minule aitab täiega linnamelust. 

Täheldan üles mõned vahemärkamised, mis homseks ununevad, kui kirja ei pane: 

Kui söögikohas üritatakse väita, et neil saab vaid sulas maksta, siis kätelaiutamise ja endale kindlaks jäämise peale otsitakse virila näoga ikka kaardiaparaat välja. Nad ei varja, et vihkavad sind selle eest 😀 Poolakad on üldse suured õiendajad, näiteks kui meeste wc-s lähed potti pissima, kui pissuaar on kinni, siis ei jäeta kindlasti mitte rusikat viibutamata, et nii teha ei tohi, hulluks oled läinud või. 

Krakowis on head rattateed nagu olid ka Varssavis. Kindlasti tasub ratas rentida, jõuab lihtsamalt rohkematesse kohtadesse.

Liikluskultuur on hämmastav! Mõtled korraks, et tahad üle tee ja juba autod peatuvad. Ka lastakse sind alati vahele, kui nähakse, et oled sattunud valesse ritta ja püüad asja parandada. Lollakas on küll see, et kiirteel eriti kedagi ei koti, et sa 200-ga selga tormad. Kui arvatakse, et neil on vaja aeglasest rekast mööda minna, siis ka minnakse, sina siis oma kulund piduriklotsidega hüppa või üle, kui suudad. 

Poolas on hiigelsuured eramud - kolme-neljakordsed. Küsisin Bialystokis majutajalt, et kas nad elavad mitme põlvkonnaga koos, et nii suured majad on, vastas, et sugugi mitte, tema ümber näiteks kahes majas on kaks inimest, ühes kolm ja ühes 9. Ja need kaks inimest koristavad nelja suurt ja laia korrust?! Tunnen kaasa. Krakowis on näha küll pisut rohkem meie mõistes normaalseid kahekorruselisi, kuid valdav enamus on ikka mammuteramud. 



Inglise keelt osatakse siin vähe, nii et kui esitan hajameelselt jälle küsimuse "do you speak English?" ja järsku selle peale jaatavalt vastatakse, siis jooksen ise kokku, sest ei oska oodata sellist vastust. Muidugi imestavad nad alati, kui kuulevad, et oleme eestlased, et kuidas me vene keelt ei räägi. Ma ei hakka neid tüütama oma pika jutuga kuidas õpetaja Kuklase tunnis rääkisime vaid eelmise päeva "Lihtsalt Maria" seriaalist ja keelt eriti ei õppinud. 


6. päev. Elus on ainult üks nõme asi - kella peale ärkamine, täielik traumatekitaja. Poolas viskavad enamus majutusasutusi inimesed välja kell 10 hommikul. Kuna meil võtab paar tundi aega toibumine, siis peame ärkama kell 8. Mitte, et see mulle raske oleks, aga kui tean, et PEAN (vastik sõna!) sel ajal ärkama, siis on öö läbi kerge ärevus sees, ärkan kell 5 ja siis pool kuus ja siis kuus jne ehk öö jääb täiesti poolikuks. Seega on ainuke võimalus seda vältida minna loodusesse. Lehvitasime imeilusale Krakowile hüvastijätuks. Ma ei hakanud ühtegi vaatamisväärsuse soovitust isegi kirja panema, sest esiteks on see info leitav nii netist kui kaardilt, pealegi on seal üks vaatamisväärsus teise otsas kinni, lihtsalt jaluta ja naudi. Soovitan ka põigata elamurajoonidesse sisse, isegi need on vaatamisväärsused - suurte kortermajade esised on lillemeres, kenad hooldatud hekid peenraid ääristamas. Imelilus lilleline on Poola! Veel ilusamaks läks vaade, kui suundusime Zakopane poole, pikkade-pikkade laugete kurvidega sinkavonka maantee, läbisime lugematul hulgal külakesi, milles endiselt kolme-neljakorded uhked majad, aiakujundus justkui tippmaastikuarhitekti loodud....ja siis lehmad tagahoovis 😀 Eriti vaimusatav on Chocholow külake, milles suur enamus maju jämedast palgist ja sindelkatustega, kõik järjest nagu puupärlitega keel, ümber kõrged mäed, täiuslik postkaardi pilt. Külas on ka pirakas termide spa. 




Sama vaatepilt jätkus Zakopanesse sisse sõites, kuid mitte kauaks. Linnas on küll võrratuid puitehitisi, isegi puust kirik, mis lõhnab üleni mõnusalt puidu järgi. Rahvamass Zakopanes on ülihull. See on tõeline turtistide Meka. Kes läheb sinna matkama, kes möllama, talvel on see mõistagi Poola talvepealinn ja suusakuurort. Terve keskus on üks suur turg, kaubad küll üsna ühesugused kõik. Müügihitt on neil lambavillatooted ja lambanahad. Suur nahk maksab 20 eurot ja soojad titapapud 4-5 eurot. 1985 meetri kõrgusele viib mägiraudtee. Oleks see olnud trossidel sõit, oleks isegi läinud, aga raudtee ei paelunud. Mägesid juba üksjagu nähtud ka. Ma ei osanud seal isegi millestki pilti eriti teha... Loodusele küll juba lähemal, kuid siiski lärmakas linn, nii võtsime suurima heameelega ette tee Slovakkiasse. 







Tänane eesmärk oligi jõuda Slovakkiasse Andrese soovitatud Vlcolineci külakest kaema. Plaan õnnestus suurepäraselt. Vaid mõnikümmend kilomeetrit Poola piirist üle muutus kõik: inimesed hakkasid inglise keelt oskama, majad muutusid "normaalseteks" kahekorruselisteks (mõnes külas siiski ka kolmekorruselised, kuid neid oli vähe), mäed läksid järjest suuremaks. Sattusime rämpstoidupealinna, nime ei mäleta ja pole ka tähtis, aga Poola hindadega harjunult pidime pikali kukkuma - hamburgerid 9-10 eurot!!! Igas toidukohas aind burgerid ja pitsad. Küsisin teenindajalt kas neil siin kohalikku toitu pakkuvat restorani ka on, pööritas silmi ja ütles, et ei ole, kõik on ühesugused burksikohad. Linnast välja saades õnnestus leida üks pitsakoht, mis pakkus ka suppi ja pastat. Appi ja ma unustasin Orava kindluse ära! Kui kiirteel kihutades järsku kõrgel mäe otsas seda nägin, siis kukkusin kisama, Kaidar sai lõpuks kiirteelt maha ja kihutasime tagasi. Jäin napilt ellu üles rühkides ja kui väravast sisse saime, ütles onu, et nüüd vutt-vutt alla tagasi, me oleme suletud. Oleks pidanud nutma hakkama, äkki oleks tal minust kahju hakanud. Mul küll oli endast hale. Nad poleks pidanud nii kõrgele üldse kindlust tegema, vabalt oleks võinud seal istuda lihtsalt pinkidel ja naerda vaenlaste üle, kes poolel teel mäkke südamerabanduse saavad. Nii palju siis Orava kindlusest. 


Vlcolinecisse jõudes oli mul sõitmisest täielik kopp ees, otsustasime suvalisse metsatukka sisse keerata ööseks. Loodusesse jõudes oleks patt hotellituba võtta. Vestlesime kohaliku tütarlapsega, kes meie plaani peale õudusega hüüatas, et segased peast, siin on vähemalt kümme pruunkaru poegadega, hommikut te ei näe. Ahah siis....Viis meid farmi külatarga juurde nõu pidama. Tark ütles, et telkige galerii taga heinamaal. Oleme küll päris segaselt riskialtid vahel, aga heinamaa asus mäejalamil metsatuka kõrval kohe ja Kaidari kõhutunne ütles, et sinna me kindlasti kohe jääma ei peaks. Usaldan ta kõhtu, see tunneb alati ära mis õige. Korraks tuli selline tüdimus peale, et astusime siiski külalistemajast läbi, kus õnneks küsiti ulmehinda ja see tõi meid taas esialgse plaani juurde. Aga võta näpust, pole siin midagi nii lihtne leida kohta, kus külje maha keerata saaks. Kaidar leidis järvekese poole tunni tee kaugusel, aga järveni jõudes selgus, et seal hüdroelektrijaam, tõkked kõik ees, ligi ei pääse. Mu nägu nähes oli ta korraks valmis minuga sinnasamasse parklasse magama jääma, aga allaandmine ei ole tema moodi, otsisime edasi ligipääsu järvele. Paraku see meil ei õnnestunud täielikult, metsatee järveni oli läbimatu, nii et parkisime auto tõeliselt koledasse pimedasse metsa ja jääme lootma, et karude joomisteekond ei lähe meist mööda 😀 Kaidar küll torises, et lihtsam oleks olnud 60 eur öö eest välja käia, aga mulle tundub see napakas, kui mets on omastkäest võtta. Meisterdasime endile mõnusa pesa autosse, kuhu me kuidagi küll ära ei mahu suurte madratsite tõttu, aga häda pole midagi, virisemise jätan homseks, kui linnud jälle kell 4 öösel huilgama kukuvad ja kondid valusad on 😀 Oh seda elamise rõõmu! 😀

Vlcolineci külakest soovitan kindlasti uudistada, kui tee siitkandist läbi läheb, kuid kui reis Poolaga piirdub, siis Chocholow küla ületab ilmselt selle vaatepildi. Kellele mis, maitsed on erinevad muidugi. Mind hämmastab üliväga kui üksteise otsas nad elavad! Linnades on hoov mingi paarsada ruutu vist, külades ehk nüks rohkem. Mägikülades läheb hoov muidugi maja tagant üles mäkke välja, seal on aiamaad. Kujutan ette, et kapsaid sel kasvatada ei saa, kui vihm mulla kergeks teeb, siis pea raskus ilmselt tõmbab juurika välja ja kapsad veerevad kolaki maja seina vastu puruks ja ongi kogu kapsamajandus.




7. päev. Mis halvasti, see uuesti ehk lasin ennast ära rääkida ja olin nõus veel kord ette võtma teekonna Orava kindlusesse. Võimas kogemus! Minu jaoks kõige ägedam oli kindluses mängiv ansambel Strigon, kes oma muusikaga viis kaugele keskaega. Ülihea bänd, ostsime nende kaks plaati ja olime terve tänase teekonna keskajavaibis. Kaidar oli kõigest täiega vaimustuses, ajaloohuviline ja sündinud sõdalane, nagu ta on. Kindluse külastamiseks on valida kolme pileti vahel hinnaga 7, 9 ja 13 eurot vastavalt sellele palju vaadata tahad. Parkimise eest käid ka viieka välja, kui just tark ei ole ja eemale autot ei jäta. Me polnud. 






Ja olimegi nagu naksti jälle Poolas tagasi. Kohe kergem hakkas, sest Slovakkia on sama kallis nagu Eestigi, nii et elada väga ei kannata. Sõime kõhud odavat Poola toitu täis ja suundusime Auschwitzi poole. Kaidar on sellel reisil olnud just Auschwitzi ootuses kõige rohkem, mina aga pelgasin seda. Mõnusast keskaja tundest on eriti raske üle minna ajaloo õudustesse. Ma päris nutma ei hakanud, nagu kartsin, kuid kõri nööris nii hirmsasti, et enne uude hoonesse sisenemist pidin pika hingamispausi võtma. Kaidar küsis lõpuks kas ma pilte ei tahagi enam teha. Ei tahtnud jah, ma ei taha neid hiljem nagunii vaadata ega ka teistele näidata. Nüüd on tükk tegemist, et oma tavapärasesse rõõmuenergiasse naasta. Võõrkeelne ekskursioon maksab 85 zlotti ehk umbes 18 eurot ja kestab umbes 3,5 tundi, kuid saab võtta ka 6-tunnise ekskursiooni. Peale kella 16 lastakse iseseisvalt uudistama ilma giidita ja see on tasuta. Parkla on remondis, suunatakse erinevatesse parklatesse ja välja pead käima jälle 30 zlotti ehk umbes 6 eur. PS: isikuttõendav dokumet kaasa!!! Sisenemise pead registreerima ka juhul, kui lähed õhtul tasuta omaette uudistama. Piletile pannakse ees- ja perenimi. Mina unustasin doku kaasa võtta, päästis vaid see, et Kaidaril oli dokument kaasas ja nimi klappis ja ma nägin välja täpselt tema abikaasa moodi 😀

Üksikkongid
Magala
Need pildid seintel....igas hoones...pikad-pikad rivid fotosid seal viibinutest
Magala vangilaagrisse saabujatele


Tänasest plaanist jäi välja Slovakkias Demänovska jääkoopad - maskikohustus on tagasi, palju õnne. Aga ega me poleks muidu edasi ka jõudnud. Kokku tuli täna jälle 5 tundi sõitu, jõudsime Czestochowa linna ja jääme ööseks. Pidime täna ikka majutuse võtma, sest Kaidar magas autos puusa ära. Oleme viimasel ajal nii palju soolaleivalisi võõrustanud, et külalised on madratsid õhukeseks kulutanud 😂 Ja pesu on ka vaja pesta, endast rääkimata. Riided on muidugi nii odavad siin, et võiks vabalt ka uued osta, aga mind ei aja isegi relva ähvardusel poodlema kuni veel mõni riba selga on panna, prrrr, kohutav tegevus. Sellega tuli meelde, et kummardasin maani poolakate kultuuri ees, kui avastasime, et kõik poed on pühapäeviti kinni. Ka kaubanduskeskused ja suured toidupoodideketid. Lahti on suurtes linnades paar pisi-pisikest Zabka keti poekest, kus meiesugused, kes ei tea, kuidas neil asja käivad, saavad hädapärase kätte. Mu arust võiks poed ka juba kell kuus õhtul kinni olla, et teenindajad oma perega aega saaks veeta. Kole on tarbimiskultuur. Nii et viskan viis poolakatele selle eest 😊

Väike äkšon peab ka ikka päevas sees olema, muidu pole meie moodi: mäletate seda majutust Varssavis, kuhu meid sisse ei lastud enne, kui olime tagatisraha maksnud? Vot see tädi ei kanna seda raha tagasi ega reageeri ka kirjadele. Hakkasin alles nüüd lugema arvustusi pikemalt, enne bronnimist lasin vaid silmadega üle ja poola keelseid ei lugenud, üldhinne oli okei. Enamus arvustusi räägivad milline jama neil on olnud rahade tagasi saamisega ja ega ei tea, kas üldse ongi saanud. Kirjutasin siis täna tädile, et kui ta tänase päeva jooksul mulle ei vasta, lähen teen avaldus ta kohta politseisse ja Bookingule teen avalduse, et ta majutus blokitaks. Eks näis, mis saab. Sõnu niisama loopida on nõme, seega tuleb ikka homme ette võtta käik politseisse. Üle saja euro on väga suur raha, et niisama käega lüüa. Ja neid sadasid korjab ta ju oioioi kui paljudelt inimestelt, sellele tuleb lihtsalt lõpp teha. 

Tänaseks saame välja kuulutada kindla fakti: poolakad on ikka megahullud õiendajad! 😂 Astusime õhtul poodi sisse, mopiga tädi kukkus kriiskama, muudkui õiendas ja sajatas ja vehkis käsi. Tardusime soolasambaks ja ei saanud aru mis patuga me nüüd hakkama oleme saanud. Tädi vehkis siis moppi pea kohal ja osutas märja põranda poole. Et siis....me ei tohi minna poodi, kuni põrand kuivab? Ei olnud siiski asi nii hull, tädi näitas, et teiselt poolt riiulit tohime minna, aga kaupa me märja põrandaga riiulilt ei tohi võtta. Ootasime siis põranda kuivamist kannatlikult, sest just sellelt riiulilt oli meil hommikusööki vaja. Appi, kui armsad nad on 😀

Aga nüüd pessu, kaks päeva on lõõmanud 32-kraadine päike ja meie oleme rühkinud mööda kindluseid ja lõputuid treppe, olek on üsna kleepuv juba 😀



8. päev. Hommikul äratas meid kena laulukoor tänaval. Laulmine kestis pausidega paar tundi. Läksime asja uurima ning selgus, et sattusime ägedal ajal sinna - toimumas on mitmepäevane palverändurite kogunemine Jasna Gora kloostris (osad neist tulid jala 480 km). Justnimelt selle kloostri pärast ka meie sinna läksime. Tegemist on Euroopas teisel kohal oleva palverändurite meeliskohaga seal asuva Musta Madonna ikooni tõttu. Ikoonil usutakse olevat imettegev ja tervendav jõud. Legendi järgi olla tahetud ikooni varastada hussiidide poolt, kuid hobused keeldusid edasi liikumast, kuni vargad vihaga ikooni maha viskasid. Üks röövlitest oli kaks korda mõõgaga pilti löönud ning kui kolmas kord üritas, langes surnult maha. Ikoon olevat ka päästnud Poola Rootsi sissetungist. Kõndisime koos laulva palverändurite grupiga mööda imeilusat alleed ja saime vaimustava kogemuse osaliseks kloostris: rahvast oli nii puupüsti täis, et polnud ruumi liigutada, pingid täis, põrandal istuti külg-külje kõrval, kõik-kõik kohad rahvast täis. Kahes erinevas kabelis käisid teenistused, lauldi imeilusaid laule. Musta Madonna nägime ära, paraku rahvamassi tõttu ei pääsenud talle ligidalt silma vaatama. Hästi vägev kogemus!

Silma järgi paari kilomeetrine allee, linna peatänav, mis viib Jasna Gorani.
Must Madonna kuju kloostriväravas



Edasi põrutasime Toruni. 13. sajandil Saksa ordu poolt rajatud linn on ka kuulsa teadlase Mikolaj Koperniku sünnilinn. Kõik kohad olid tema näoga asju täis - tassid, t-särgid, magnetid jne jne. Ka temanimeline ülikool on Torunis. Kuid Toruni tunnusmärk on hoopiski piparkoogid, mida on valmistatud seal sama kaua, kui linn on eksisteerinud. Selle maitse saladus pidi olema lisaks vürtsidele ka taignasse lisatavas mees. 17. sajandil rääkis oma luules poeet Hoffmann, et parim on Gdanski viin, Toruni piparkoogid, Krakowi naised ja Varssavi saapad. No naiste koha pealt tahaks nüüd küll talle vastu vaielda, need on ikka Eestis kõige paremad 😀 Aga peale selle, et Kopernik Torunis elas, on ainuke teave Toruni kohta netis see, et see on Poola ilusamaid linnasid ja kindlasti tasub minna. Siiamaani on kõik linnad ja külad ja kohad olnud "maailma kõige kuulsam", "Poola kõige suurem", "Euroopa kõige ilusam" 😀 Ma väldiks sõna "kõige", aga Toruni vanalinn on imeilus, tasub tõesti minna. Lisaks on ikka kummaline küll süüa populaarse turismikoha vanalinna restoranis ja maksta kahe imelise prae ja alkoholivaba õlu eest kokku nõks alla 18 euro. Ma ei tea palju elekter Poolas maksab, aga muu poolest jääb siin ellu palju lihtsamalt, kui Eestis. Diisli liiter näiteks maksab keskmiselt 1.55. Kui poest õhtuks ja hommikuks toitu valmis ostame, ei maksa me kunagi üle 15 euro, selle sees ka mõned kohalikud õlud või vein maitsmiseks. Muide Slovakkia õlu pidavat olema parim Kaidari sõnul, isegi Tsehhi õlu pidavat alla jääma. Slovakkias olles tuli mul lausa hirm nahka, et tal on plaan mind sinna maha jätta, sest ostis kaasa nii suure hunniku õlut, et auto sai maast laeni täis ja mina enam sisse ei mahtunud (okei, pisike liialdus jälle) 😀 
Torun pildis




Edasi kihutasime Gdanski poole. Lust on kiirteedel sõita - 300 km, 3 tundi, 200 km, 2 tundi ja kohal oledki. Hommikul me tänaseks majutust ei bronninud, läksime riski peale välja, sest kolmiklinn Gdansk, Sopot ja Gdynia tunduvad nii rohelised, oleks loogiline, et leiame mingi põõsaaluse, kuhu külili visata. Pealegi on kuurortlinnades hotellide ja kõige muu hinnad kolmekordsed, lisaks on nädalavahetus. Ilmselt pole suvehooajal ka arginädalal hinnad madalamad. Roheline on siin tõesti, aga see rohelus pole mõeldud meile, st autoga ei saa ühegi rohelise põõsani. Päev oli väsitav, olin valmis magama suvalises parklas. Ei taha üldse ette kujutadagi Kaidari väsimust, kes sõidab kaheksas päev juba suure liiklusega linnades, lisaks endiselt need napakad, kes kiirteel sulle lihtsalt ette keeravad, nii et nägupidi esiklaasis oled pidurdamise pärast. Taevas tänatud, et pidurid korda lasime teha. Lohutasin Kaidarit, et homme saab randa päikest võtma. Torises mulle mokaotsast vastu, et päikest saab kodus ka võtta. Siis sain aru, et viimane piisk on karikasse kukkunud ja bronnisin esimese ettejuhtuva kalli majutuse. Meile ei sobi selline reisimine, liiga palju sebimist - pidev parkimiskohtade otsimine (30-eurone trahv on meil saadud), pidev vaatamisväärsuste otsimine liiga suurelt alalt, orienteeru ja jäta meelde, üks majutus teise otsa, õieti ei jõua millessegi süveneda, sest on vaja edasi liikuda, kui just ei taha kaks-kolm kuud reisil olla. Ja meie ei taha. Liiga vara tulime oma uuest kodukesest välja, oleme täielikult armunud sellesse ja kaua ei raatsi eemal olla. Tüütan iga päev poega, et saada nüüd jälle pilt kurgikestest ja tomatitest ja mis peedid ja kaalikad teevad jne. Oeh. Tegelt on nii, et nüüd oleme maandunud lõpuks majutusse, nabad puhtaks pesnud ja tuju on jälle hea. Jama aind, et homme lubab 14 kraadi "sooja" ja pool päeva vihma ehk et randa ei lähe. Kuhu siis? Nüüd tuleb siis jälle see väsinud peaga vaatamisväärsuste otsimine ette võtta ja homme enam ei mäleta miks pagana pärast ma need kaardile märkinud olen ehk et töö algab otsast peale. 

Poola mürgipoed (ei pane isegi jutumärkidesse, sest nii lihtsalt on). Aga ilus on ju küll, eks 😀



9. päev. Hommikul olime üsna segaduses - väljas labistas vihma, koduigatsus on põue pugenud, kuid avastamisrõõm paktseb ka ju hinges. Sõitsime vaikides Gdanskisse ja otsustasime, et tegutseme hetketuju järgi, kas siis põrutame koju või teeme midagi muud. Gdanski vanalinna sisse astudes oli täiesti selge, et sinna me jääme! Oi appi, kui võrratu! Lihtsalt maailma kõige nunnum vanalinn! See on peale II Maailmasõda täielikult uuesti üles ehitatud ja näeb välja nagu muinasjutus - vana väga mitmekesise arhitektuuriga justkui tuttuued värvilised majad üksteise kõrval, pigem usuks, et olen sattunud Saksamaale. Kohvikud kõik reas, iga ukse ees püüavad kenad noormehed turiste oma kohvikusse meelitada ja hinnad jällegi sellised, et istu või järjest igas kohvikus terve päeva, ikka ei jää vaeseks 😀 Seal kulub tõesti terve pikk päev imetlemiseks. Pole jällegi mõtet hakata üles lugema vaatamisväärsusi, lihtsalt jaluta, astu sisse suursugustesse kirikutesse (need on me teekonnal läinud järjest vingemaks!) ja imetle merekiviehteid, mida müüakse seal vist küll absoluutselt kõikides poekestes. Muide Gdanskis on maailma suurim tellistest kirik - Püha Maarja taevaminemise basiilika, oioioiiii, kui äge. Täiesti suur äpardus oli see, et käisime enda arust risti ja põiki vanalinna läbi, kuid ometi lugesin alles hiljem, et seal on pikk turu tänav Dlugi Targ, mida ääristavad kõige imelisemad värvikirevad majad. Sain need vähemalt poe aknalt pildile 😀






Ja üks, mis kindel - ära jäta käimata Malborki linnuses! Mulle oli see deja vu, mõtlesin tükk aega kus ma sama pilti näinud olen. Välja mõtlesin - Leedus Trakai kindlus on samas stiilis, muidugi palju väiksem. Malborki kindlus oli Saksa ordu linnus, mille ehitamist alustati aastal 1274 ja valmimiseni kulus lausa 230 aastat. II Maailmasõda ei jätnud Malborkis kivi kivi peale. Praegune Malborki linn on rajatud selle ümber. Ja jällegi, nagu Poolale kohane: Malborki linnus on maailma suurim telliskividest ja ühtlasi gooti stiilis linnus. Poolas tundub tõesti olevad kõik kõige-kõigemad 😀 Mõtlesin tihedalt Kaidari sabas siblides, et huvitav mitu aastat ma peaksin sellises linnuses elama enne, kui mulle meelde jääks kuidas söögisaali või õue saab....21 hektarisel maa-alal asub see kõik. Muide kui piletikassat otsite, siis kõndige kenasti kindluse taha, sest eest, kus oleks selle loogiline koht, seda ei leia. Meil kulus ikka jupp aega, et see müüride vahelt üles leida. Pilet maksab 30 zlotti (umbes 6-7 eur) nägu, audiogiidi saab juurde osta. Sellega tuleb meelde, kuidas kõik punastades kihistasid omaette, kui audiogiid rääkis välikemmergute näidiste juurde jõudes, et vanasti pühkisid peened härrased kapsalehtedega tagumenti 😀 Täiesti mõistlik mu arust ju!




Päev läks nagu lipsti mööda, hilja õhtul jõudsime veel poodi, naerutasime kõvasti kohalikke oma ostukorviga, mis nägi välja, nagu viimnepäev oleks kohe käes. Esiteks on homme pühapäev, seega kõik poed kinni ja teiseks on ilmselt meie viimane päev Poolas, seega pidime ära ostma kõik vajaliku. Mida me siis ostsime? Ikka süüa, mis meil kodus on nii kallis ja siin imeodav. 

10. päev. Mõtlesime minna vaatama hundikoobast ehk Hitleri sõjaväe peakorterit, mis oli ehitatatud punkrisüsteemis, kuid arvustusi lugedes selgus, et praeguseks on seal vaid hunnik õhku lastud sammaldunud kivirusu ja vaadata pole eriti midagi. Aga tore, et ma selle kohta uurima hakkasin, varem ma ei teadnudki, et Hitler oli vegan. Muide veganitele mõeldes....Poola on veganparadiis! Veganvalik on hiigelsuur, tooteid leiab isegi pisikestest poodidest ja loomulikult on hinnad nii väikesed, et Eesti veganid hakkaks lihtsalt nutma. 

Tänaseks vaatamiseks valisime Masuuria piirkonnas Swieta Lipka (püha pärna) jesuiitide kloostri. Kirjade järgi pidavat olema üks Poola tähtsamaid palverännakute sihtkohti. Eriliseks selle teeb 1721. aastal ehitatud liikuv orel, mida käivad suured hordid turiste kaemas. Orelit kaunistavad kuldsed pühakujud mängivad oreli saatel pasunat, kõlistavad kellukesi, linnukesed siristavad ja see kõik on ütlemata kaunis. Basiilika ise on ülirikkalikult kaunistatud maalide, vitraažide ja skulptuuridega. Juhtusime teenistuse ajaks sinna ja väga põnev oli vaadata-kuulata. Poola keel on kummaline, vahel kõlab nagu vene keel ja millestki saaks isegi justkui aru, samas keerab keel nii võõraks, et ei oska ühegi teise keelega võrrelda. Sarnaselt itaallastele meeldib ka poolakatele hirmsasti pikalt omas keeles sulle asju selgeks teha, kuigi oled mõista andnud, et sa mõhkugi aru ei saa. Kusjuures jälle naersin siin ringi reisides, et huvitaval kombel räägin ma välismaal inglise keeles ka siis, kui vestluspartner seda keelt ei mõista. Sama hästi võiksin ju eesti keeles püüda ennast selgeks teha. Kehakeel on rahvusvaheline õnneks. Paraku ei räägi kehakeelt muuseumid, vaatamisväärsused ja parkimisaparaadid. Korjasime tahtmatult kokku kaks parkimistrahvi summas 70 eurot ja 60 eurot kiiruseületamise eest. No rääkisin ju, et täiesti absurdsed liikluspiirangute märgid, aru ei saa millal piirang lõpeb. Ja parkimisaparaadiga me ausalt püüdsime toime tulla, kõik nupud näppisime läbi, aga kui poola keelt ei mõista, siis oled ise süüdi ja paras sulle. Parkimata ka ei saanud jätta, teine variant oleks olnud püksid täis teha. Tõsi küll uued püksid oleks saanud odavamalt... Muide eriti huvitav oli see, et politseinik andmeid küsides tahtis teada juhi isa nime nagu nõuka ajal. Mida nad sellega tuvastavad...Igatahes survestati väga koheselt kaardiga trahvi tasuma, aga jäime endale kindlaks, et kaardiga me ei maksa ja võtame kviitungi, et uurida trahvisumma õigsust. 



Poola köök on täitsa tore, selline üleni seeni ja pelmeene täis. Me ilmselt ei söö nüüd kolm aastat enam pelmeene 😀 Kõige levinumad toidud Poola köögis on hapukapsas (nii iseseisvalt kui ka pelmeenide ja supi sees, piruka peal jne), eelnimetatud seened, peet, marineeritud kurk, hapukoor, nuikapsas, või ja vorstid. Aaa ja mädarõigas ka! Nad kasutavad rikkalikult maitserohelist ja nii mõnigi roog on üsna harjumatu maitsega. Populaarne tänavatoit on zapiekanka - pikk sai traditsiooniliselt seenetäidisega, kuid võimalik valida ka muid täidiseid. Kõhu saab vägagi punni täis. Liiga punni, olen selle väikese ajaga kogunud juurde mitu ebavajalikku lisakilo. 

Zapiekanka

Placki ziemniaczane - kartulipannkoogid

Poolas on kirsid ja paradiisiõunad valmis. Ja pirnid juba peaagu valmis. Mõtlen, et aiad ilmselt avaldasidki mulle Poolas kõige-kõige suuremat muljet. Tõesti pole näinud tipptasemel kujunduse ja ülirikkaliku taimestikuga aedu nii suures koguses üksteise järel külast külasse ja linnast linna. Nagu lossipargid! Ja muidugi see võrratu Zalipie lilleline külake! Tahaks koju jõudes hakata kohe oma külas maju roosiliseks maalima 😀 Aga enne peab puhkama, sest kael on nii kange hiigelsuurte kirikute lagedesse vahtimisest. Keegi imestas kuuldes me Poola reisi mõttest, et hmmmm....põnev sihtkoha valik....Teate on jah põnev, kohe üliülipõnev! Poola on puupüsti täis vaatamisväärsuseid ja imelist loodust, mida nautida. Väga nähtav on Poola tohutusuur panus nii riigi kui üksikisiku tasandil oma ajaloosse ja kõige vana taastamisse ja hoidmisse. Ka mägikülade hoovides on näha, et ehitatud on vana elumaja juurde küll uus hoone elamiseks, kuid vana on tehtud viimse piirini korda ja kenaks ja seda hoitakse au sees. Noja need Poola kindlused on ikka tõesti võimsad ja nägemist väärt! Oleks aind tahtnud näha rohkem. Palju-palju-palju rohkem! Ma ei arvanud elades, et meie reis nii lühikeseks jääb, uskusin meid rändavat ikka kolm nädalat, sest Poola on ju hiigelsuur. No läks nagu läks, praegu oleme veel oma uude kodukesse liiga suurelt armunud ja tahame kogu aeg seal olla, seetõttu hakkasime liigselt edasi (õigemini tagasi) 
kiirustama, tekitades endale mõtetut stressi, sest selline reisimine meile kohe sugugi ei meeldi. 

Nüüd aga teeme magamispausi Kaunases, sest esiteks on mul tänasest üle 6-tunnisest sõidust tagumikumaitse suus ja teiseks peame ootama homseni, et pääseks homöopaatiaapteeki. Lögane sügis on kohe uksele koputamas ja et kallid lähikondlased tervena hoida, tuleb tervisekapi sisu täiendada. Seejärel viimased 6 tundi tagumikumaitset ja kodus me olemegi. Õnneks on kodutee alati lühem. Koju jõudes oleme läbinud 11 päevaga vaid 3600 km, kuid näinud niiiii palju. Puhkame paar päeva ja siis hakkab uus soolaleivaliste paraad pihta 😀 Olen taas tänulik võrratu kogemuse eest, kuid nüüd ilmselt mõneks ajaks piisab, hinge täidavad praegu muud rõõmud 😊



Viimase õhtu mõnu ja sõnum majutusse jõudes. Nii on ja nii jääb! 💓