Ahvenamaa 26.06.2020-28.06.2020

Ahvenamaaaaleee! Olen mitu aastat jälginud Ahvenamaa hindasid, mis on kogu aeg olnud üle 400. Ja nüüd siis järsku, palun väga, kajuti hind 115 eurot, mine või neljakesi selle hinna sees! Muidugi me ei mõelnud üle poole sekundi. Mu ema ütles kunagi, et terve maailm on imeline, aga kui sa pole näinud Ahvenamaad, siis oled jäänud ilma kõige võrratumast kogemusest. Sellest me ilma jääda kohe kindlasti ei taha. Ees ootab 15 tundi mõnusat laevasõitu. Kui lennukiga oleks sama mõnus reisida, siis ma ei nutaks peale sama pikki reise. Meri on täiesti tuulevaikne, päästepaadid pea kohal pakuvad varju kuuma päikese eest. Inimesed on õnnelikud, ei suuda kohe uskuda, et tegu on mornide eestlastega. Ma ei mõtle hetkel välja suuremat väärtust, kui vabadus. Oleme taas teel, jehuuuuu! Siiamaani on sujunud kõik viperusteta, v.a see, et eile astusin suurde varbasse mingi okka või kellegi nõela, mida kätte ei saa. Täna hammustas keegi suurte lõugadega pool säärt mul ära, jalg on paks nagu puupakk, pahkluudki pole näha. Aga elu on ilus! 

Nagu nipsti Ahvenamaal käidud. Sõitsime peasaare risti ja põiki läbi, lisaks veel mõne väiksema saare. Åland on saarestiku rootsikeelne nimetus ja tähendab tõlkes jõemaad. Igal pool on vesi. Aga ma oleks pannud sellele nimeks hoopis kivimaa, sest kive on veel rohkem, kui vett. Ahvenamaa koosneb 6700 saarest, paljud neist sellised üheperesaared, pisikesed kivikamakad keset vett, paar kidurat puukest peal kasvamas, üks maja, üks paadikuur, üks kits ja ongi kõik. Kui lugeda eesti keelseid kirjeldusi Ahvenamaast, siis enamus ütlevad, et siin pole miski kaugel. Päris nii see siiski ei ole, ilma autota ei pääse pealinnast Mariehamnist küll kaugemale. No ses mõttes, et kui kruiisiga tulla ja aega on vaid päev. Aga mida inimesed Mariehamnis vaatavad päev otsa, seda me välja mõelda ei osanud. Siin pole ei põnevat arhitektuuri ega ilusat erilist loodust, poed suletakse kell 17, mis on muidugi väga mõistlik. Meie päev oli õnneks põnevam, kui pealinnas kolajatel. Ma pole elades näinud ühe päevaga nii palju punast värvi. Suur enamus maju (oioioii kui ilusad majad!) on neil rootsi punased. Isegi pesukuivatsurestid hoovides on punased. Rannaäärsed kivid on punased. Kõige uskumatum - ka asfalt on punane! Ja kõik teekesed, parigirajad, majaesised, parkimisplatsid on punasest kiviklibust. See oli minule kui paljajalu käijale tõsine katsumus, jalakesed on nii hellad, et mitu aega ei taha enam astuda. Maanteed on ääristatud kõrgete graniitkivirahnudega, millel, ülla-ülla, kasvavad puud. Ma ei suuda ära imestada, kuidas taimedel on selline jõud, et nad suudavad elada kõrbes või kivide peal. Paljusid saari ühendab sild, kaugemate vahel sõidavad tiheda graafikuga tasuta praamid. Räägivad nad siin rootsi keelt. Kuigi saarestik kuulub Soomele, on ta siiski autonoomne iseseisva valitsuse, oma postmarkide, lipu ja autonumbritega. Ja kallis on siin. Algul ajas naerma, aga üsna pea juba nutma. Näiteks algavad kohvikus kõhutäie hinnad 20 eurost. Ma saaks kõhuvalu, kui üksi sellise raha ära sööksin. 1,5-liitrine kõige odavam veepudel maksis 1.25. Kartulisalati kilohind 10.75. Kaidar neelatas valulikult õlu hinda nähes - 3 eurot! Rohkem näiteid polegi vaja. Igatahes tahaksin ma nüüd vastu vaielda neile, kes ütlevad, et maailmas polegi ilusamat kohta, kui Ahvenamaa. Tegelt vaielda ei saa, sest ilu on vaataja silmades, aga lõunaeestlasena võin öelda, et mul on kodus sama ilus. Ja Hiiumaal on ka sama ilus. Siiski, Ahvenamaal satud nagu väikese Tjorveni radadele, need majakesed on nagu postkaardilt, iga majakese juures nikerdatud ja maalitud väike katusealune postkasti jaoks. Ja loodus on põnev, ikka nii kivine. Siin on 6 viikingilinnust ja 19. sajandi esimesel poolel Vene tsaaririigi poolt rajatud kärjemustriline punasest graniidist välismüüriga Bomarsundi kindlus, mis purustati Krimmi sõja käigus aastal 1854, müürid rohkem, kui poolteist meetrit paksud. Siin on põnevad muuseumid, osad neist täiesti tasuta. Ja Kastelholmi loss, pärit arvatavalt juba1388 aastast. Muidugi kõige suurem tõmbenumber on unikaalne üle saja aasta vanune neljamastiline parklaev Pommern, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Pommern üks Gustaf Eriksonile kuulunud suurtest purjelaevadest. Reeder Erikson oli omal ajal maailma suurima purjelaevastiku omanik. Paadid on siin mõistagi igas hoovis. Ja laevaga reisida on ka ikka hiiglama tore! Inimesed sõbrunevad, suhtlevad, jagavad reisimuljeid ja pidutsevad. Hommikul kell 8 näiteks sõbrunesime me äsja peolt tulnud vahva mehega, kes tervituseks teatas, et ta on homo ja ei kujuta endast mingit ohtu. Selle varjus sai ta lakkamatult mulle komplimente teha ja mu kleiti kiita. Peigmees pidi tal olema lollakas, öö läbi oli jauranud ja nüüd ei jaksanud koos temaga tekile õlut jooma tulla. Me siis lohutasime teda. Pahandusega sain ka hakkama, solvasin Jüri Butšakovi hingepõhjani. Ronisime talle eile peaaegu selga, kuna tal oli kõige parem koht loojuva päikese taustal selfi tegemiseks. Jüri, kena inimene, pakkus kohe, et teeb ise meist pilti. Pilti nähes tuli mul automaatne karjatus: “Issssver, sa pildistasid mind niiiiii paksuks!” (tegemist oli muidugi täiesti enesekriitilise röögatusega), mille peale ajas Jüri solvunult alumise huule rulli, keeras meile selja ja hakkas süvenenult telefoni toksima. Kujutasin kohe ette, et nüüd kirjutab Õhtulehele vihje ja homme on esikaanel artikkel, kuidas paistes jalaga ülekaaluline mutt laeval räusates ja ropendades sõimas tuntud saatejuhti. Ja juures pilt, kus mind on veel tüsedamaks pildistatud. Oehh, ajalehti pole julgenud täna vaadata.... Aga juhuu, kahe nädala pärast läheme me Viini!

Jaanipuu. Igal jaanipäeval tehakse uus jaanipuu, mis seisab järgmise aasta jaanideni.

Saarel on tohutus koguses õunapuuistandusi. Küll kevadeti võib seal ilus olla, kui puud õitsevad!

Punane asfalt.

Toredad tugipostid....

Ida-Virumaa 5.06-7.06.2020

Me pole KOLM kuud reisile saanud eriolukorra tõttu! Elu kõige pikemad kolm kuud. Ja nüüd oleme me Narvas! Miks Narvas? Sest ma lihtsalt pole siin kunagi käinud. Kui piiriületus oleks praegu tavapärane, siis me poleks siia ka tulnud, oleksime Viinis või Barcelonas. Nii et tegelt on hea, et reisimine on täna veel keeruline, olen ammu tahtnud Narvat kogeda. Pealegi pidavat see olema üsna lähedane väljamaakogemusele - eesti keelt ei kuule, kultuur on hoopis teistsugune ja inimesed avatumad ja lärmakamad. Loomulikult ei jõudnud me Narva nii, nagu iga normaalne inimene jõuaks - et otsustab minna, broneerib majutuse ja muudkui läheb. Meil hakkas ikka pihta tavaline hullumaja, mis minuga alati kaasas käib. Hotellipaketi ostsin Top10reisipakkumistest, see oli liiga hea, et tõsi olla, hotelli enda lehel olid hinnad poole suuremad. Broneeringu kinnitust ootasin mitu päeva, lõpuks nõudmise peale saadeti. Kuid järgmisel päeval kirjutas reisikonsultant, et kule tead, tegelt neil ikka ei ole sellise hinnaga pakkumist, tegelt pole selleks nädalavahetuseks üldse ühtegi tuba, kirjuta ise hotelli ja uuri mis nüüd saab. Mina ütlesin, et kuhugi ma ei kirjuta, kirjuta ise, kui tahad, mina ostsin paketi sinu käest, seega ootan, et sina ka selle asja korda ajad. See oli eile, üks päev enne tulekut! Tädike mulle vastu ei kirjutanud ka siis mitte, kui juba mitmenda närvivapustusest pakatava kirja talle läkitasin. Hotelli lehet kontrollisin - pagan, ei olnudki ühtegi tuba selleks nädalavahetuseks enam! Tööpäev hakkas lõppema, seega istusin oma ego laiaks ja kirjutasin siiski ise hotelli. Viis minutit hiljem vastas tore Olesjake, et broneeringuga on kõik korras ja meid oodatakse. Ega ma aru ei saanud, mis see kõik nüüd toimus, aga las ta olla. Ja siis helistas Kaidar ja ütles, et tead, meil pole nüüd autot - tema läks kliimat täitma, aga mingi andur olevat katki olnud ja selle kätte saamiseks lammutati auto juppideks lahti, aind rattad jäid alles. Ja uus andur jõuab homme lõunaks alles ja keegi ei tea, kaua võtab aega selle paigaldamine ja auto uuesti üles ehitamine. Tule taevas appi! Aga nüüd oleme me Narvas! Õigemini oleme hetkel Narva-Jõesuus, Narvaga tutvuma läheme homme. Muide, siis jõudes kadus ära neti levi, nagu oleks väljamaale sattunud! Hotelli üliemotsionaalne andministraatorineiu andis samuti meile koheselt aimu, et me olemegi sattunud põnevasse kohta . Asjalikult hotelli tutvustades hakkas ta korraga kätega vehkima ja kiljus: ”Njääät, sjääsk, vot nii, me oleme mjetsas!” Ja siis hooletult käega visates ja ise laginal naerdes: "Ähh, sjee lift on kogu aeg nii, et üks päev remondimees teeb korda, järgmisel päeval kohe katki, parem uus osta”. Ja ega siis muidugi sellega veel meie seiklus ei lõppenud, sest tuppa oli ka vaja jõuda. Meie seikasid arvestades ei läinud see muidugi nii lihtsalt - võtmed ei töötanud! Palusime abi mööda jalutavalt töötajalt, kes aga ei mõistnud meie keelt. Kehakeelega oleme harjunud hakkama saama, igatahes uks jäi meie ees suletuks ka siis, kui abivägi kohale telliti. Kolmandasse tuppa saime lõpuks maandutud. Aga nüüd läheme mere äärde romantikat tegema. Me oleme ikka täiega maakad, ei sobi mulle see spaatamine, ma lihtsalt ei taha seda müra ja mäsu ja palju rahvast, pealegi ei suuda ma niisama paigal passida. Kaidar tormas saunad läbi, aga ega tal, vaesekesel, ka muud üle jää, kui naine mere äärde viia enne, kui tige mutt närvivapustuse kavatseb saada. Appi, kui hea on olla jälle teel ja kogeda uut! Elagu vabadus!

See, et Narva on niiiiiiiiiiiiiiiii ilus linn, on täpselt samasugune müüt nagu see, et Doha lennujaamas on kuldsed kemmergud. Me ei leidnud ühtegi ilu. Ühe tegelt leidsime küll, jõe ääres on väga kena jalutada isegi siis, kui vihma ja pussnuge vaheldumisi kaela sajab, nagu meiega juhtus. Selle vastu ei saa muidugi vaielda, et bastionid ja Hermanni linnus on ülivägevad. Südamehaigetele ja ülekaalulistele ma linnuse torni ronimist ei soovita kohe kindlasti. Endal on mul neist kahest hädast õnneks vaid üks ja see ei ole südamehaigus, napilt jäin ellu – 9 korrust! Piletiraha küsivad nad mu arust natuke palju – 8 eurot. Aga et asja pehmendada, annavad nad sulle vastu “linnuseraha”, mille eest saad põhjaõues valida endale tasuta mingi suveniiri, näiteks kaitsenööbi või nahast Narva vimplikese. Mul nöörib sellistes kohtades alati kõri, ma tunnen seda valu, hirmu, nälga ja tohutus koguses ebaõiglast surma, mida on need seinad näinud. Viimasel korrusel nööris mul kõri muidugi kõrguse pärast, see ei olnud tore kõrgus. Aga põhjaõue peal toimetasid vanaaegsetes riietes inimesed, lõhkusid puid, tegid lõkke keset hoovi ja keetsid teevett lõkkel ning müüsid turistidele oma käsitööd ja toitu. Hästi äge oli lasta ennast kaugele ajalukku viia mõtetel. Kurb ka. Üldse oli täna täiesti ajas tagasi rändamise tunne, Narva on täis nõukaaegseid vanade trellitatud puuakendega kortermaju, 90-ndate algul pandud asfalt on kummis ja kaardus ja pragunenud, paljusid hooneid ümbritseb kõrge betoon- või telliskiviaed. Eramajad Narva ääres on siniste katustega ja täpselt sama värvi raudaiaga ümbritsetud, ka tänavaviidad on siin sinised ja metallist. Vanad majad Narvas ja lähiümbruses on kummaliselt tillukesed, kuigi vanal ajal tavatseti ju põlvkonniti koos just elada. Väga palju hooneid on täiesti lagunenud ja maha jäetud. Hommikupoolikul oli Narva täiesti inimtühi. Kaidar teadis öelda, et ega venelane ole nii loll, nagu eestlane, et kõik nädalavahetused tööd rabab teha, nemad pidavat kõik pilpakülas tšillima. Viis mu siis vaatama seda pilpaküla - pisikesed aiamaalapid, igal ribadeks rebitud kilega kasvuhoone, piirdeaiad tehtud misiganes kättesaadavast rauakolast, sealhulgas reformvoodid jne. Seal nemad siis võtavad viina, teevad grilli ja jorutavad rõõmsalt oma nädalavahetuse maha. Hoopis teine õhk oli aga Sillamäel - elu kees, rahvas oli kõik keskuses koos, äri õitses. Linnapilt oli elurajoonides muidugi samasugune - nõukaaegsed majad, maha koorunud värviga kõverad puitaknad ees. Aga vot Mere puiestee oli Sillamäel küll absoluutselt täiesti võrratu! Nii et kaks ilu kahe linna peale nägime vähemalt ära. Sirgala põlevkivikaevandusse meid kahjuks ei lastud, sest seal olid sõjaväeõppused. Sirgala ise aga oli päris vägev elamus. Kunagine päris paljude kortermajadega kaevurite elurajoon on nüüdseks täielik kummituslinn. Osadel majadel polnud enam ees ei uksi ega aknaid, täiesti lagunenud. Paaris majas olid kardinad ees kahel aknal. Kuna üleni rauast atraktsioonidega laste mänguväljakul oli muru niidetud, siis võib arvata, et nende kahe akna taga siiski keegi elab. Õhkkond seal oli niivõrd kõhedusttekitav, et ma ei söandanud isegi autost välja minna pilti tegema. Ka Sinimäel käisime ära. Sealseid sõjasündmusi meenutas kaks memoriaali ja Vaivara Sinimäe tilluke muuseum. Kui kõigele nähtule juurde panna veel Kaidari väga huvitavad jutustused ajaloost ja sõjasündmustest, Sillamäe 90-ndate kuritegevusest ja hunnikutest peidetud laipadest ja maffiategevusest, siis võib öelda küll, et ikka väga jube päev oli! Ja appi, kui jube ilm oli! Hotelli broneerides vaatasin muidugi ka ilma üle - 22 kraadi ja lauspäike. Reaalis oli täna vaheldumisi vihm ja pussnoad, õnneks küll soe. Vahepeal jõudsime isegi ära kuivada enne uuesti märjaks saamist. Reisihulle see muidugi ei sega, aga ega ikka ei kipu küll Eestis reisima, siin pole kunagi hea ilm ju. Küll aga mõjutas see halb ilm mind nii palju, et ma suutsin isegi hea meelega spasse minna. 20 minutit pidasin lausa vastu, siis palusin Kaidaril endale sõber otsida ja jätsin ta saunatama. Isver ja järgmisel nädalavahetusel ootab mind ees samasugune piin Pärnus, kui läheme kohtuma oma Egipti reisukaaslastega. Kellelgi rahusteid on mulle pakkuda? 😀 Aa, kõige tähtsam: Narva-Jõesuu rand on küll võrratu! 7 km imeilusat liiva ja männimets. Päikeseloojangut nautides oli tunne, nagu oleks Goas, ainult et polnud nii kuum ja sääsed sõid liha luudelt ja delfiinid ei sulpsanud vees. Aga juhuu, meil tuli päike välja ja on endiselt soe, tõotab tulla jälle romantiline õhtu mere ääres.

Meie minireisi kokkuvõtteks: saime järjekordselt kinnitust, kui väga ilus linn on meie kodulinn Võru! Ka saime jälle kinnitust, et meil puudub mälu - peale Küprose reisi lubasime, et lühireisidel ei ööbi me ühes kohas kaks ööd, kuna edasi liikudes näeb palju rohkem. Oleksime võinud nüüd sama teha, taevake, kui ägedaid kohti on Eestimaal! Linnadest oleksime võinud läbi kihutada, nagu tänagi tegime, ja nautida palju rohkem loodust. Näiteks Peipsi ääres. Valisimegi kojusõiduks palju pikema tee, et näeks võimalikult palju. Jõhvis, muide, on ka minimajad! Ilmselt jääb see Ida-Virumaast mulle kõige rohkem meelde, see on nii iseloomulik sealsele piirkonnale. Jõhvi majadel küll polnud enam slaavipäraselt sinised katused, vaid rohelised. Mida rohkem edasi, seda "normaalsemaks" läksid majad, no ikka sellisteks, kuhu inimesed elama mahuvad 😀 Jõhvist suundusime Kuremäele kõvasti reklaamitud kloostrisse, mis on esimene ja täna ainuke tegutsev Eestisse rajatud õigeusu klooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Värava ees seisid onud ja ütlesid "nužna maska, ilma selleta sisse ei saa". Pöörasime auto pahupidi ja leidsime värvimistöödeks vaja mineva respiraatori ja mingi ära nätsutatud kortsus maski, sisse me igatahes saime. Ja siis ma kiljusin! Isver, meie oma Eestimaal selline koht ja mulle pole tulnud pähe sinna minna! No see on täiesti võrratu paik! Milline hooldatud lilleaed, kui palju võrratuid hooneid! Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster ehk Kuremäe klooster on Moskva ja kogu Venemaa patriarhi otsealluvuses olev Vene Õigeusu Kiriku nunnaklooster Eestis. Klooster on rajatud aastatel 1885–1891 ja seal elab üle saja nunna ja noviitsi. Väikesed armsad üleni mustas vanatädid sebisid ringi, võtsid külalisi vastu ja juhatasid nad hiljem õnnistust andes väravast välja. Kloostri maa-ala on ikka päris suur ja see on päriselt tõsine vauu! Kuremäelt panime Vasknarva kaudu Peipsi äärseid kitsaid ja käänulisi teid pidi kodu poole ajama. Ja siis tuligi mulle meelde, et ei tasu jääda magama ühte randa, kui meil on neid ju veel ja veel, üks ägedam kui teine. Maantee ääres on seal iga natukese maa tagant suitsukalaputkad, suitsuahjud sealsamas tossamas. Mida rohkem kodu poole me jõudsime, seda imelisemaks läks vaade. Ida-Virus ei näinud me ühtegi kuldset rapsipõldu, näiteks. Aga Ida-Virus nägime me jällegi tuhamägesid. Nii et ükskõik, kui kaugele või lähedale kodust minna, vägevaid kogemusi saab igal pool. Noh, mulle polnud muidugi see minireis mingiks ravimiks reisihulluse vastu, aga ütleme nii, et see oli väike valuvaigistav süst. Päris toimivat ravi saan ma ilmselt siis, kui vähem kui kolme nädala pärast saame Ahvenamaale.

Kaitsenööbid Narva linnusest.

Sillamäe