Translate

laupäev, 27. juuli 2019

Kiiev 27.07-30.07.2019

Esimene päev Kiievis.
Mis ime läbi me siia jõudsime, on meile siiamaani selgusetu. Asusime hommikul Riia lennujaama poole teele kenasti 6 tundi enne lendu, kuna teetööde tõttu lisandub sõidule tund, minu hommikune liiter sidrunivett+sellerimahla+liiter smuutit vajab väljutamist iga kahe kilomeetri tagant ja lennujaamas olemiseks jääb ka tund. Tundub piisav ajavaru ju. Poolel teel märkasime, et kell on kihutanud kiiremini kui meie. 65 kilomeetrit enne lennujaama teatas auto tahmafilter, et tal on kopp ees kolm korda kolme kuu jooksul Riiga sõitmisest ja lõpetas meiega koostöö, mis tähendab seda, et autol kadus jõud ära. Hing kinni, mis kinni ja edasi liikus teosammul. No äge....nii palju siis toredast Kiievist, mõtlesime. Ma ei kujuta ettegi, mis nippe Kaidar kasutas, aga jõudsime lennujaama täpselt pardale mineku sulgemise ajaks (vaatamata sellele, et kaarti vahel tagurpidi vaatasin ja meid valesse kohta juhatasin). Tund ja nelikümmend minutit lendu ainult! Kiievisse tulek on ikka tõeliselt eksootiline, sest siia ei saa id-kaardiga, vaja on passi. Siia tulles ei lülita lihtsalt netti sisse, sest Euroopas on kõik paketi sees. Siin maksab ka koju helistamine ja kõne vastu võtmine 85 senti minut. Kuna polnud netti, polnud ka google mapsi. Mis polnud muidugi väga suur mure, sest Kaidaril paistab kogu maailma kaart peas olevat. Teadis täpselt, kuhu suund võtta. Teadis ka mis number buss linna läheb, aga peatuses selgus, et sellist numbrit bussi pole. Hakkasin siis inimesi tülitama, et kes räägib inglise keelt. Õpetaja Kuklase vene keele tunnis sai küll kõik eelmise päeva seebikad läbi arutatud, aga vene keele õppimist mulle ei meenu. Õnneks üks noor tütarlaps rääkis inglise keelt ja lubas meid õiges peatuses maha ajada. Tütarlapsele oli lennujaama vastu tulnud ema, kohtumisrõõm oli nii suur, et nad ei lasknud üksteisest lahti, musitasid ja kallistasid, silitasid teineteist lakkamatult. Tore slaavipärane vaatepilt oli. Kujutasin ette, kuidas mu lapsed mind psühhiaatri juurde hellalt suunaksid, kui nii klammerduv oleksin. Õiges peatuses välja aetuna sattusime segadusse - kuhupoole nüüd ometi? Korraga märkasin sama tütarlast eemal ümber pööramas ja meile taas appi tõttamas. Ta jälgis, kas tuleme toime! Selgitasime veel kord, kuhu välja peame jõudma ja tüdruk pakkus, et juhatab meid õigesse jaama ja näitab suuna kätte. Nii me siis kõndisime endiselt kallistava-musitava-silitava ema ja tütre järel. Saime koheselt tunda ukrainlaste suurt külalislahkust. Maidan Nezalezhnostile (Iseseisvusväljak) jõudes teadis Kaidar jälle paugupealt, kuhu suund võtta. Edasine on mul veel läbi seedimata...tohutusuured ilusad majad, väljakud, muusikaga koos mänglevad purskkaevud, tänavamuusikud, kunstnikud, lebotav ja nautlev rahvas...täiega chill! Kell 19 oli kokku lepitud majutajaga võtmete üleandmine. Meie olime kohal, tema mitte. Vaja siis ikkagi netikaarti. Putka leidsime vaevata. Putkatädi rääkis vene keeles. Internetivajadusest saadakse õnneks igal pool aru. Müüdi kaart, peal kirjas "piiramatult internetti". Mis nii viga! Tädi ei tahtnud meile mingil põhjusel müüa 35 grivna eest kaarti, pressis 50-st peale (1 euro=29 grivnat). Kaarti telefoni pannes selgus, et netti pole ei piiramatult ega piiratult. Tädi siis vehkis kätega ja tegi selgeks, et vaja on veel 100 grivnat välja käia, et raha peale laadida. Tundsin, kuidas mul üks korts otsa ette juurde tekkis. Olime nõus talle 50 maksma. Kaart ei võtnud sisse raha ega tunnistanud peale restarti ka pin koodi. Möödus pool tundi jamamist, putkatädi püüdlikult kaasa elamas. Lõpuks, tundes vasakut silma tõmblemas, küünitasin ennast kõrvaloleva baari aknast poole kerega sisse ja hõikasin kõva häälega, et kes räägib inglise keelt. Läks lahti üldine paanika. Lõpuks lükati üks vaene noormees ette, kelle ma peaaegu süles välja tassisin pidulauast ja putkatädiga suhtlema panin. Läks teine pool tundi, sada korda kõikide simide eemaldamist, tagasi panemist, restartimist ja käima me selle kuramuse neti saime! Kena noormees helistas nõks enne seda meie majutajale oma viberiga ja kamandas ta kohale. Saime teist korda tunda ukrainlaste suurt südant ja lahkust. Võrratu lihtsalt! Ja siis tuli meie majutaja-tädi 15 minutit peale lubatud kohalejõudmist (tegelt kokku siis 1,5 h peale kokkulepitud aega ehk kell 20.30) ja pahandas, et miks me ometi korteri ukse taga seisame, tema ootas meid väravas tükk aega. Ohh, mai jaksand vihastada ta peale. Tänaseks meile täiega aitab Kiievist!





Teine päev Kiievis.
Ületasime Prahas käidud sammud, täna tuli neid kokku 37000. Mul on mõlema talla all villid ja põlved puruks, ei ole mõnus. Silmad on kaotanud poole nägemisest, sest nii palju kulda korraga pole me elades näinud. Tahaks nüüd vaadata oma häguste silmadega otsa sellele (tema õnneks ma ei mäleta, kes ta oli), kes imestades küsis miks me ometi Kiievisse läheme, nii tavaline reisisihtkoht. Oi appi, kui väga lahe on Kiiev! Kui palju rohelisi imeilusaid parke! Kui võrratult võimas hiigelsuur vanalinn! Missugused kirikud! Oh ja inimesed on imearmsad! Sarnaselt itaallastele ei lase nad ennast sugugi häirida asjaolust, et sa nende keelt ei mõista, nad räägivad sinuga ikka ja kohe pikalt. Selgitasin lõpuks eesti keeles kõigile, et pole vaja suud kulutada, me ei saa nagunii aru. Aga nad rääkisid ikka ja palju. No nii nummi. Tänane eesmärk oli meil ära näha Kiievi - Petšerski lavra ehk õigeusklik suur koobasklooster, mis asub Dnepri jõe parema kalda peal. Kloostri ajalugu ulatub keskaega, mil mungad tahtsid elada omaette rahus ja vaikuses, nii tegid nad metsa koopad. Munkade arvu suurenedes ehitati juurde kirik ja abihooned, nii see kasvaski. Täna on see nagu omaette linn, suur maa-ala imeilusate hoonete ja hoolitsetud parkidega. Hetk enne kloostrisse sisenemist kargas pähe, et mul ju paljas pea ja õlad, vajan kindlasti rätti! Tagasi tunnelisse (tohutu hulk kaubandust on Kiievis maa all tunnelites) rätti ostma. Ma võiks vabalt oma rätipoe avada, erinevatel põhjustel ostan igalt reisilt rätiku. Täna ostsin hirmkoleda kõige odavama, 3 eurot (riidekraam on Kiievis tõeliselt kallis). Aga klooster oli võrratu! Pilet palutakse osta, aga saime omal nahal tunda, et mitte midagi ei juhtuks, kui ei oleks ostnud. Pakutakse 40 grivnast piletit lihtsalt territooriumil käimiseks ja 80 grivnast igale poole sisse saamiseks. Ostsime ikka kallima. Tegelt aga küsiti meie "kallist" pea 3-eurost piletit vaid kahes kohas, kus midagi huvitavat meie jaoks ei olnud, mõned ikoonid ja kloostrit mitte puudutavad maalid. Oii, aga mis oli võimas - koopasse maetud pühakud! Neid ei ole palsameeritud, nad on koobaste soodsa kliima tõttu ise mumifitseerunud! Lamavad klaasist kirstudes, sussid püsti. No neil on küll väga ilusad tikitud sussid, aga neid teki alt väljas olevana näha on natuke õudne. Ja neid on palju seal imekitsastes koobastes. Inimesed käivad nad kõik läbi, iga kirstu musitatakse ja puudutatakse laubaga, pühakute pilte seinal samuti. Klaasid on paksult rasvaseid huulejälgi täis ja kedagi ei koti ükski pisik. Hullult kriipi koht oli minu jaoks. Lõpuks nööris kõri ja pobisesin nagu hullumeelne aind, et laske mind siit välja. Juhtusime sinna õnneks ajal, kui toimus jumalateenistus. See oli vägevalt võimas! Sama võimas oli kogemus Kiievi avalike tualettidega - need on auk maa sees stiilis! Nõukaaeg täiesti! Ronisin kolm korda augu otsast maha, lõpuks surusin oma sisemise printsessi maha ja sain asjad aetud (olen puhta metsa all pissija tüüpi). Järgime peatus - Emakese-kodumaa monument, mis on 102 meetrit kõrge pärand Nõukogude liidu ajast, mis loodud Brežnevi algatusel. Terve monumendi juures olev park oli paksult täis sõjamasinaid ja -tehnikat, Kaidar lustis seal ikka täiega. Järgmiseks peatuseks Arsenali metroojaam - maailma kõige sügavam, 105,5 meetrit. Eskalaatoriga alla sõites imestasin, et pole ju ometi sügavam, kui eilne metroo....aga kui alla jõudsime, tuli uus sama pika langusega eskalaator! Võin vabalt öelda, et tunne oli sama kriipi kui kloostri koobastes. Kõrvad läksid lukku ja silme ees virvendas, tasakaal tahtis kaduda. Eskalaatorid sõidavad siin metroos tohutu kiirusega, tükk tegemist on, et peale saada. Järgmine sihtpunkt Kuldsed Väravad ja samanimeline metroojaam. Kuldsed väravad ehitati vene perioodi ajal ja on kantud UNESCO pärandite nimekirja. See oli sissepääs linna, 14 meetrit kõrged väravad, ehitatud Jaroslav Targa käsul. Samanimeline metroojaam aga on üks ilusaimad tervel maamunal- siin on mosaiigid Kiievi-Vene valitsejate portreedest, tuntumatest preestritest ning kirikutest. Päeva lõpetas kõige suurem emotsioon - õhtuti suletakse Iseseisvusväljakule suunduvad 8-rajalised teed, need täituvad inimestega, korraldatakse tantsulahinguid, iga natukese maa tagant esinevad muusikud, lapsed kihutavad ringi elektriliste sõidukitega, rahvas elab kaasa ja naudib elu. Nii ülivägev ja tohutult lõõgastav! Aga nüüd hakkame tähistama Maire sünnipäeva, juhuuu, veel kord suured õnnitlused pidupäevalisele! Kaidar ostis sulle lausa 1 euro eest väikese Ukraina viina ja kaks purki pidulikku kalamarja, millest jätkub kenasti teile mõlemale. Paraku me sinu poolt pudelist käsipagasis sulle tuua ei saa, nii et Kaidar peab selle poole ka sinu terviseks ära jooma. Ole terve ja õnnega üle kullatud nagu Kiievi kirikute sibulakatused!







Kolmas päev Kiievis.
Ma ei saa siin hingata, õhku ei ole. Ma ei tea, kas asi on palavuses või selles, et ligi 3 miljonit linnakodanikku õhu mu eest ära hingavad. Või hoopis selles, et Kaidar mind hingetuks jooksutab. Keskväljak, mille ääres me elame, asub orus ja kõik vaatamisväärsused selle ümber asuvad kõrgel mäe otsas. Üks lõputu mägironimine ainult ongi. Täna oli kirikutepäev. Püha Sofia katedraal on Kiievi uhkus. Kiievi-Vene riigi ajal asus siin esimene kool ja raamatukogu, siin on toimunud mitmed kuninglikud kroonimised ning tähtsate lepingute sõlmimised. See katedraal on vajanud vaid vähest restaureerimist, nii hästi on säilinud. Püha Miikaeli klooster on nii Püha Sofia kui ka Püha Andrease juurest kiviga visata. Klooster on rajatud peaingel Miikaeli auks. Kloostri peakirik, mis on Ukraina õigeusu peakirik, hävitati 30-ndatel ja taastati nõks rohkem, kui paarkümmend aastat tagasi. Võrratu Püha Andrease kirik on ehitatud kunstlikule mäele, vaatega Kiievi vanimale linnaosale. Sisse me ei läinud, kuna kirikus olid restaureerimistööd ja 40 grivnat ei raatsinud välja käia vaid ilusa vaate pärast Kiievi linnale. Jalutasime mööda superägedat vana-vana Andrijivskõi tänavat ja nautisime kohalikku elu. Sel tänaval elab palju kunstitüüpe, ka Mihhail Bulgakov elas siin. Tänaval müüakse oma maale, käsitööd, vanakraami. Ja muidugi Putini näoga wc-paberit. Putini-vaenulikkust väljendavad ka tänavatele pandud sildid. Putinist rääkides tuli meelde Iseseisvusväljakule tehtud mälestusmärk 2014. Euromaidanil hukkunute mälestuseks. Pikale äärekivile on laotud tellistest paunakesed, milles igas pilt hukkunust, küünlad ja lilled. See on kõige kõrinöörivam mälestusmärk, mida näinud olen. Ametlikel andmetel hukkus 100 inimest, kuid räägitakse, et tegelt oli neid üle paarisaja. Piltidel on mõned lausa lapsekesed. Jube, liiga jube mälestus. Ja see pole ainuke ülestõus, mida see väljak näinud on. Muide, terve väljakualune on suur kaubanduskeskus! Täna siis alles avastasime! Mis aga ei tähenda seda, et selles hiiglaslikus keskuses oleks normaalset suurt toidupoodi. No täiesti kummaline, neil puuduvad meie mõistes normaalsed toidupoed. On küll 24/7 lahti olevad väikesed poed, kus kaubavalik on umbes nagu Indias - küpsised ja krõpsud ja alkohol. Ja kellel üldse on vaja ööpäevaringselt poes küpsiste järel käia? Üldse on neil siin palju poode ja putkasid ja kohvikuid lahti ööpäevaringselt. Ka ei saa me aru, kuidas siin üldse keegi midagi osta jaksab, kui keskmine palk on alla 400 euro Kiievis, mujal Ukrainas alla 300!!! Ometi on linn täis kõige uhkemaid maastureid ja Mustangeid. Üks maailma kalleimaid kaubatänavaid asub ju ka Kiievis, siinsamas väljaku ääres. Samuti pole me näinud siin midagi odavat peale viina (liiter umbes 6 eurot) ja suitsude (umbes 80 senti). Toit on kallis, riidekraam ikka hullult kallis, väljas söömine sama, mis meil. Nojah, ka kerjuseid on siin üksjagu - noored viimase peal rasedad, vanad vigased, haige lapsega suure häälega itkevad ja abi paluvad emad. Väga lahe on aga see, et tänaval muusikaga raha teenivaid lapsi on päris palju. Kaheksased-kümnesed mängivad pilli ja teenivad taskuraha, igati tublid. Nüüd aga hakkame ootama pimedat, sest peatänav Hreštšatõk, mis hävines II Maailmasõjas täielikult ja ehitati üles uusklassikalises Stalinistlikus stiilis, pidi pimeduses läikima üleni kuldselt. Veel kulda me niigi pimestatud silmadele! Ja mina käin kogu selle uhkuse ja sära keskel paljajalu nagu vaeslapseke, sest Itaalias saadud õppetund - kingad jalast, kui vihma lahmab - ununes mul täna. Kiievis pole vist eriti tavapärane paljajalu käia, saan teenitult suurt tähelepanu. Loodetavasti homseks koju lennu ajaks kuivavad papud ära. Nii et meelde jätmiseks: rätik ja plätud peavad alati käekotis olema, kui reisile lähen! Aahh, kojulennuga meenus: wizzairi kodukas teatas täna, et meil ei ole ees ühtegi lendu, millele check ini teha! Pidime pikali kukkuma! Vaidlesin pool tundi kodulehega, lõpuks leidis ta meie broneeringu ikka üles, nii et saame homme lennata. Sellest võib aga vähe kasu olla, kuna edasi kodu poole ei saa katkise tiguautoga. Eks Kaidar lükkab takka ja mina tõmban eest, nalja hakkab igatahes saama. Õnneks sai Kaidar kolmapäevaks Tartu esindusse remondiaja, sealt otse paneb edasi Soome, laps vaja rallile viia.








Neljas päev Kiievis.
Esiteks: peatänav ONGI KULLAST öösiti! Täitsa lõpp vaatepilt! Valgustusega on mängitud nii vägevalt, et hiigelsuured kivimajad helgivad kuldselt! Pildile jäädvustada oli seda kahjuks võimatu.
Täna vaatasime kiievlaste igapäevaelu kaugel vanalinnast, tavalises elurajoonis. Ja ülla-ülla, neil käib elu ka maa peal ja täiesti olemas on suured toidupoed, kus müüakse igasugu asju ka peale küpsiste! Novot, kui kaua peab vaatama ühte linna, et saada teada, mis seal päriselt on! Kiievi elurajoonid (mõned neist vähemalt, sest kõike loomulikult ei jõua näha väikese nelja päevaga mammutlinnas) on üsna....kuidas nüüd öeldagi...nõukaaegsed. Seal on toredad mänguväljakud minu lapsepõlvest. Ja Zigulid. Maastureid ja Mustangeid me ei näinud. Seal on kitlite ja pearättidega hambutud tädikesed vahetamas külauudiseid. Üks, mis on üle linna sarnane, on see, et valdav osa kohvikutest on Gruusia köök. Nagu Prahas oli iga teine kohvik Mehhiko köök. No ikka vist enamus on Kiievis Gruusia kohvikud. Ainult selle vahega, et Elise lemmiktoorsalatit pähklikastmes ei serveeritud mitte hiigelsuurel taldrikul, nagu Gruusias, vaid väikeses magustoidukausis. Torkasime Kaidariga ninad lausa sisse, sest ei suutnud oma silmi uskuda....tellisime salati kahele. Veel jääb meelde Kiievist see, et see on täiesti ebaturistisõbralik - infopunktid on enamjaolt kinni, avatud täiesti suvalistel aegadel ja kui õnnestub ka tabada mõnda avatud infopunkti, siis tasuta saab sealt linnakaardi, millelt ilma luubita midagi võimalik välja lugeda ei ole. Päris tõsiselt kohe. Teiseks on nende metroosüsteem päris keeruline, ilma google mapsita poleks seal midagi teinud. Ja ilma Kaidarita ka, see on täitsa kindel. Noja ilma ukrainlaste lahkuseta ka. Tõeliselt nummid inimesed ikka. Nende keel, muide, kõlab absoluutselt täiesti vene keele moodi, kuigi nad ise saavad päris kurjaks, kui seda mainida. Nende keel on nende arust ikka TÄIESTI teistugune. No hästi, last ta olla. Näiteks tänav on nende keeles vulitsja ja jäätis on moroživo. Jutu sees kõlab üsna sarnaselt vene keelega ju. Ehh, vene keelest rääkimine meenutab, kuidas pidime janusse surema: pingutasin oma aju ribadeks, et meenutada, kas õpetaja Kuklase tunnis tuli millalgi jutuks ka vesi. Ei meenunud. Meenus ainult "vodka". Nii et midagi on ikka koolis käimisest kasu olnud. Õnneks on inimesel ellujäämisinstinkt ja sel hetkel, kui pilt tahtis palavuse tõttu kaduda, kostis alateadvuses "adin vadaa" ja joonuks me lõpuks saime. Nii, aga elurajoonides olid olemas ka tanklad, mida kesklinnas mitte kusagilt leida ei suutnud. Müüdi kütust oktaanarvuga 100 (rallimasinatele) hinnaga euro, teised olid odavamad. Veel saime teada, et reisisellil ja joodikul on üks ühine joon - päevitus. No mai tea kuidas me need koledad pruuni-valge riidepiirid nüüd ära saame. Ilmselt pole mõtet saadagi, sest varsti ootab ju uus reis ees. Moosisin Kaidarit, et no käime nüüd lõpuks ometi ära Barcelonas enne novembri lõpu Nepaali. Ta lemmiklause on: puhkus on otsas. Ja teine lause: no mis seal Barcelonas ometi sellist on, mida sa kindlasti nägema pead? No jeever, ma ju ei tea, mis seal on enne, kui ma näen, mis seal on! Ja nägema ma PEAN! Kiievist sain ma aga teada seda, et olen kehvas füüsilises vormis Nepaali jaoks, pean hakkama tõsiselt ja regulaarselt treenima. Alustan sellega homme, kui Kaidar ja Mirko Soome sõidavad mitmeks päevaks ja mina autota jään....eeehhh, jala tööle ja tagasi....peaks hea trenn olema. Nii, aga nüüd jutt lukku, sest meestele on vaja nelja päeva toit rallile kaasa teha. Ärge muretsege, armsad kollegid, tulen homme tööle otse pliidi äärest. Ja kes teist tahab saada kiievski prjaanikut, peab kõigepealt võtma ühe suvikõrvitsa, sest mu aed on nelja päevaga täiesti hulluks läinud, kurke ja suvikõrvitsaid on terve järelkärutäis.