Meie pere vanasõna: kui närv läheb krussi, tuleb kohe reisile minna. Närvid on meil kehvad, üle ühe kuu peab kindlasti turgutama. Nädal aega vaidlesime oma krussis närvidega, et kuhu siis minna. Kaidar tahtis Prahasse, mina Narva. Tegelt tahan ma hoopis külmakirstu saada. Mirko tahtis Jurmalasse. Kuna lapsel on kõige lühem kannatus, siis alustasime tema soovist. Kaidari Praha lennupiletid ostsime juunisse. Ja kuna mais tormab Kaidar nagunii kuu aega metsas ja reisile ei saa, siis saan mina oma külmakirstu. Kõik häpid! Häpid olime seni, kuni Riiga jõudsime. Meie ja normaalsus ei käi kuidagi kokku. Kodus rõõmustasime, et nii tore pisike reis, saame isegi oma hommikuse sellerimahla kaasa võtta. Aga võta näpust, kokku kestis meie pisike reisike lähedale naaberriiki 6 tundi. Rohkem, kui Egiptusesse minek! Kolm tundi sõitsime Riiga, ülejäänu aja istusime ummikus. Mirko tegi tagaistmel juba surmaeelseid korisemihäälitsusi. Mul pole vahet, kus ma puhkan, kas autos või hotellis, peaasi, et mitte kodus. Kodus on seemned ja potipõllumajandus ja aiamaa ja koerakaka ja tigedad tolmurullid. Nii ei saa ju puhata. Aga Jurmalas võtsime ette Lielupe hotelli, kus oleme kaks korda käinud. Viimane kord kaheksa aastat tagasi. Mirko oli siis kahene. Ta mäletab siiamaani, et Livu veepargis oli üks kole ja suur laev, mis kõikus ja teda kohutavalt hirmutas. Homme saame siis näha, kas ta on oma hirmust üle saanud. Ja loomaaed muidugi tahab vaatamist. Suured lapsed on memme-papaga seal korduvalt käinud, meie pole sinna veel saanud. Aga hotell on sada korda uhkem, kui kaheksa aastat tagasi. Broneerides soovisin saada kahetoalist, öeldi, et kõik bronnitud, annavad tavalise kolmese. No mis parata... Kohale jõudes oli neil järsku igasugu variante meile pakkuda. Juhatati meid kenasti väga lahedasse kahetoalisesse ja pisteti veel pihku 60 eurone restorani vautšer. Täisluks ju!:D Pakuti lahkelt isegi kaks korda suuremat mullivanniga tuba, aga sellest loobusime, see meenutaks kodu, kus mu äraolekul võimukad tolmurullid möllu teevad. Nüüd on mehed spas ja mina puhkan vaikuses kõige paremat puhkust üle kuu aja.
Täna Mirkot basseinis vaadates sain aru, kui vägivaldne on lapsi sundida elama maismaal. Nad on ju sündinud vee-elukateks! Minu silmad pole veel näinud last, kes ei tunneks end vees kui kala. Koolitunnid basseinis...ma arvan, et keegi ei tahaks koolist puududa! Süüa viskaks nagu väiksele hülgele - lõmps ja kõht täis. Neist kasvaks üdini õnnelikud täiskasvanud, kui nad saaks terve oma lapsepõlve elada vees. Mõttekoht!:) Kõige selle juures ei pea olema suur kujutlusvõime, et aru saada, mida tunneb väike vee-elukas, kui talle öeldakse Livu veepargi ukse taga, et kõik torud on remondis ja tema vintsutused reisile tulles olid ilmaasjata (ja ta loobus veepargi nimel wrc vaatamisest kodus, see ON ülisuur ohver!). Täpselt nii juhtuski - ei ühtegi märget kodulehel, lihtsalt kohale minnes antakse teada, et tore, et tulite kõigi nelja ilmakaare poolt siia kokku, aga meil on remont. Ei lohutanud miski meie vee-elukat, kurbus oli otsa ja ääreta. Lõpuks viskasime ta vägisi hotelli basseini, siis tuli lapsele jälle elu sisse. Suutsime isegi veenda teda vaatamata suurele kurbusele siiski loomaaeda minema. Nagu selgus, oli pool Eestimaa rahvast Livu ukselt tagasi saadetud, loomaaed oli puupüsti eestlaseid täis. Meie arust ei ole Riia loomaaed ägedam, kui Tallinna oma, kuigi nii väidetakse. Nojaa, kaelkirjakud olid hästi lahedad. Ja hiigelsuured konnad, keda Mirko süüdistas liigse hamburgeri söömises, kuna nii paksud olid. Ja kanapaar jalutas uhkelt mööda loomaaiatänavaid ringi, see oli ka väga lahe.:D Aga meie loomaaia loomadel on kindlasti paremad ja avaramad elamistingimused. Oii, kuidas ma oleks tahtnud veel pärast loomaaeda minna vanalinna jalutama...mu arust maailma ilusaim vanalinn. Aga no ei saa, see on lapse reis ja lapsel on pikaks kõndimiseks liiga lühikesed jalad.:D Nüüd siis hakkan vaatama millega homset päeva sisustada, et vee-elukal ka maismaal kasvõi natukenegi lõbus oleks. Seni leotab tubli isa oma pojakest basseinis õnnelikumaks.
Jurmala rand valmistub suveks, rannakohvikute ehitus käib täies hoos. Riia ja selle ümbrus on lehtes, nagu kesksuvel. Aga Riia teed on kohutavas seisus, ime, et auto ühte tükki jäi (jätame ka endale meelde, et läbi Ape enam Riiga EI SÕIDA!). Vaatamata sellele on seal imeilus. Väga soe on. Aga inimesed on samasugused vissis nagu meilgi - päike oma rõõmuga on veel nii vähe aega meid kõditanud. Varsti on rannad paksult täis inimesi. Nii paksult, et hingata ei saa. Mulle ei meenu, miks ma arvasin, et suurlinna minnes saab puhata... Õnneks oli see Mirko reis ja minu õnneks oli ta nii kohutavalt pettunud veepargi remondi pärast, et kamandas täna juba nõks enne lõunat meid asju pakkima, et wrc ajaks koju jõuda. Ei huvitanud teda ükski seikluspark ega miski muu. Ja ausalt öeldes tundsin ma juba hirmsamat igatsust oma potipõllumajanduse ja aiamaa järgi. Kui näpud mulda lõin koju jõudes, vot alles siis läksid närvid sirgeks. Isegi tolmurullid olid täna nii armsad minu vastu, et ei andnud üldse näolegi. Ahh, kui hea on kodus! Nii tore, et facebookile saab kõik lood ära rääkida, sest järgmisel aastal samal ajal näitab ta mulle seda lugu ja ütleb: "Loll, naudi kevadet, missa tormad ringi!"
