Praha 14.06-18.06.2019

Päris leidlikuks teeb reisihullus, meie oleme endaga rahul. Kui Praha lennupiletid kätte saime, oli aeg hakata mõtlema kuidas me sellele reisile küll minna saaks....laps jääb ripakile, majatäis loomi, põllumajandus... Võtsin kõne Tallinnasse sõbrannale ja kutsusin külla. Kiitsin meie kuuma suve, imeliselt soojasid järvi, ahjust tulnud suitsukala, värskeid rediseid ja kõige suurepärasemat puhkusetunnet, mida tunneme igal õhtul aias mõnuledes. Kiirkõnes ja tihedalt köhatades pudistasin kõne lõppu, et meid endid küll kahjuks kodus ei ole sel ajal, kui ta külla kutsun, aga ta õnneks ei pannud seda eriti tähele ja kogemata tuli ikkagi kohale. Jagasime talle kodutööd kätte nii kiirelt, et tal polnud mahti mõeldagi millegi üle ja panime punuma. Jeiii, oleme jälle lastetud noored! Kuna kohe nii hästi läks, et lapse-kodu-loomahoidja majja saime, kihutasime minema päev enne Praha lendu. Igaks juhuks pidime kohe tulema enne, kui sõbranna aru saab millesse ta ennast mässis. Meie aga jalutasime Riia vanalinnas (appi, kuidas see mulle meeldib!), kuhu me tavaliselt Riiat külastades ei satu meie lühijalgse toriseja vastuseisu pärast ja üürisime kena majakese endale, kus kenasti välja puhkame ennast enne Praha möllu. Pildil vahva jalgrattakohvik, mis vurab mööda Riia vanalinna õlut joovate rõõmsate inimeste kondimootoril töötades.

Esimene päev Prahas. Ma ei mõelnudki eile õieti millelegi, kui ütlesin, et puhkame enne Praha möllu ennast välja...aga õigesti tegime, et puhkasime, sest siin on MÖLL! Nagu herilasepessa oleks visatud metroost väljudes. Keerlesin ilmselt liiga kaua ühe koha peal ja ei saanud aru mis toimub. Rahvast on tänavatel nii palju, et liikuda on keeruline. Sada erinevat keelt kõlab ümberringi. Kusagil möirgab lõbus noormeestekamp laulda, kusagil pargis kiljub hunnik neidusid, mööda tormab jalgrattakohvik, mida väntavad kostüümides rõõmsat laulujoru ajavad mehed. Sumin, sumin, sumin...Kohvikute vahel ei ole vahet, kõik on üksteise küljes kinni ja puupüsti rahvast täis. Inimesed lamavad parkides murul ja naudivad elu. Keegi maalib puu all, keegi mängib pilli, keegi joogatab. Rahvast on kohutavalt palju, kuid mitte keegi ei torma, kõigil on aega elu nautida. Iga nurga peal toimub mingi üritus või laat. Ilm on lämmatav, India kuumus on köki-möki selle kõrval. Higi jookseb ojadena, vett ja õlut kulub ämbrite viisi. Muide kohalik õlu maksab siin 23 eurosenti. Arbuusikilo on 25 senti (sorri, Elise, tean, et see ajab sind nutma). Hinnad on toidul enamjaolt nagu meil. Muid hindu täna ei näinud, sest tormasime päev otsa ringi nagu peata kanad. Appiiiii, kui ilus! Praha on 1000 torni linn, Euroopa süda ja kroonjuveel, linnade ema. Praha on muide ainus Euroopa linn, mille keskus on keskajast peale tervikuna säilinud. Aa, nalja kah: meie kindel märksõna seda reisi planeerides oli VAIKUS. No majutuse mõttes. Meil vist pole olnud reisi, kus magada saaks. Vot nüüd siis otsisin majutust ainult selle järgi, et oleks külastajate poolt hinnatud vaikseks. Leidsin! Täitsa vanalinnas, mitte küll keskel, vaid vaikses Malá Strana (väike linnaosa) piirkonnas kiidetud korter. Ja mis siis kohale jõudes selgus!? MEIE RÕDU ALL ON KOHVIK! Ja mitte väike kohvik, vaid tõeliselt populaarne kohvik! Uskumatu, et meil kogu aeg õnnestub selline valik! Tuleb ainult loota, et tšehhid lõpetavad pidutsemise varem, kui barilased või indialased. Nüüd peame maha istuma ja homseks hea plaani välja mõtlema, sest sellises kuumuses ei jää peata kanad ellu. Esimene täiesti planeerimata reis, ei leidnud jaksu ja aega isegi seda uurida, kuidas lennujaamast linna saab. Tegelt käib asi lihtsalt: lennujaamas on ühistranspordi piletimasin, valikus poole tunni kuni 72 tunni piletid. Üks pilet kehtib kõikides transpordivahendites, olgu see tramm või buss või miski muu. Pilet olemas, tuleb astuda lennujaama uksest välja otse bussi. Lõpp-peatuses visatakse bussist välja otse metroojaama ette. Istud metroorongi ja sõidad, kuni jälle välja visatakse lõpp-peatuses otse herilasepessa. Ülimalt lihtne. Praha on väga turistisõbralik linn, igal pool on sildid ja lausa topelt, et kui ühte ei näe, siis teist äkki ikka näed. Haaa, appi, kui lahe - vihma hakkas sadama ja kohvikumöll jäi paugupealt vakka! Annaks nüüd hommikuni vihma!

 

  

        

Teine päev Prahas. Kui võimas päev! Esiteks on päris võimas, et mul jalad ikka veel kere küljes on, kuigi põlved tunduvad olevat kildudeks ja jalalabad on parajad pelmeenid - üle 30 tuhande sammu astutud ikkagi. Teiseks on võimas, et ma pole ilmselt kunagi varem näinud midagi nii vägevat, nagu Praha kindlus ja seal olevad katedraal ja basiilika ja kõik muu juurdekuuluv. Tänane marsruut: Petřini mägi, Praha kindlus ja loss, John Lennoni sein, ma ei tea mitu silda (Prahas on 13 silda), ohtralt Mala Strana võrratuid tänavaid ja Letenské aiad. Hommikul saime paar pangetäit vihma kaela. Reisihulludele tühiasi. Kuna meil polnud aimugi, kui kõrgele kõrgub Petřini mägi, ostsime nõks alla euro maksva pileti ja sõitsime mäkke mägiraudteesõidukiga. Ohhh, need roosiaiad seal! Võrratu endine kuninglik aed, imeilus kirik, peegellabürint, väike 299-astmeline Eiffeli torn, kust avaneb vaade üle terve võimsa Praha ja Štefaniku observatoorium. Tagasi tulime jala. Alla tatsuda pole ju mingi mure. Või siiski...Praha vanas piirkonnas oleme näinud päris vähe tavalist asfalti, tänavad on kõik kividest laotud ja üsna raske on päev läbi neil astuda. Kogu aeg vaatan õudusega ratastoolis või vankris või jalgratastel logisevaid ja värisevaid inimesi...kuidas neil hambad terveks jäävad sellise värisemise peale? Nii, jalutasime siis Praha kindlusesse. Sisse saamiseks läbid turvaväravad ja näitad ette kotisisu. Mina jäingi turvaväravas piiksuma, kuigi eemaldasin endalt kõikvõimaliku sündsuse piires. Läbi mind, kurjategijat, igatahes lasti mingil põhjusel. Ju siis lihtsalt kardeti, et võtan ennast kohe päris alasti, kui edasi ei lasta. Edasine on mul nüüd veel peas läbi seedimata. See emotsioon on lihtsalt liiga võimas ja võtab aega, et oskaks sõnadesse panna. Lihtsalt.....liiga võimas! Ja seda kõike on suutnud ehitada inimesed oma kätega! Miks praegu midagi nii suurepärast ei ehitata? Oh, no las ta jääb, hingetuks võtab, seda lihtsalt peab oma silmaga nägema. Hingetuks võttis ka teekond, seega otsisime google soovitusel välja tervislikku toitu pakkuva lähima restorani. Silt näitas pimedasse kangialusesse, nagu neil ikka siin. Järgmine silt: trepist üles. Ülejäänud teekond oli tähistatud küünaldega, mis juhatasid meid VIIENDALE korrusele mööda kitsast keerdtreppi! Kes teeb kohviku viiendale korrusele? Kaidar pidi püksi tegema ja mina surin juba teisel korrusel nälga! Aga ülla-ülla, viienda korruse kohvik rahvast paksult täis! Imelikud on nad siin. Kõhud võrratut maitset täis, nõudsin kõvahäälselt puhkepausi. Kaidar oli nõus lõpuks andma kaks tundi pausi, et siis mind Letenské aeda pittu viia. Nõustusin vaid tingimusel, kui ta mulle trammi ukse ette tellib. Tellis. Ja nüüd arvamusvoor: kus asuvad Letenské aiad? Õige vastus on MÄE OTSAS! Veel treppe! Ja mitte vähe! Kes teeb pidutsemise koha kõrgele mäe otsa? Tšehhid, õigus küll.... Keerasin oma põlved pahupidi ja mäkke ma jõudsin. Park on seal ilus, noortele on tehtud skatepark, mängivad rulluiskudel hokit, teevad murul kummalist sporti - üleni kaitsmetesse mähitud mehed tümitavad üksteist nuiadega...no las nad olla, peaasi, et rõõmsad. Aias on kõrge müüri all alkoholibaar, diskor mängib muusikat. Rahvast on palju, istutakse nii baaris kui kõrgel müüri otsas, kust avaneb võimas vaade Prahale ja selle tuhandele tornile. Isver, kui võimas ikka! Ooo ja muide veel üks väga võimas lugu: meie rõdualune baar paneb uksed kinni juba kell 10 õhtul! Maailma parim baar mu arust! Ja isegi, kui ei paneks uksi nii vara kinni, poleks meil vaja muud, kui sulgeda rõduuks, see on täielikult helikindel, me avastasime. Nagu ma ikka ütlen: ma poleks mina, kui ma kõigepealt hullu paanikat ei tekitaks ja alles siis mõtlema hakkaksin. Meil on esimest korda võimsalt vägev majutus! Ütlesin ju kohe, et on olnud võimas päev.

    

Kolmas päev Prahas. Appi, mu vaesed, vaesed väiksed jalakesed! Kaidar arvas, et kui ma nii kehvake olen ja üle 30 tuhande sammu astuda ei jaksa, tuleb hakata jala tööle käima, et järgmiseks reisiks hea ettevalmistus oleks. Lennukilt vaadates tundus Praha täitsa lame olevat, tegelt aga viivad pooled teed mäe otsa. Jeebus, kui kõrged mäed! Ja muidugi on just mägede otsas kõik kõige põnevam. Täna viis meid tee Vyšehradi, kus on 10. sajandist pärit kindlus Vltava jõe äärsel kõrgustikul, mille osaks on ka neogooti stiilis kirik, Püha Peetri ja Pauli basiilika ja surnuaed, kuhu on maetud mitmed kuulsad tšehhid, näiteks kirjanik Karel Čapek. Prahas ei ole väikeseid või vähemtähtsaid vaatamisväärsuseid, siin on kõik ülivõrdes suursugune ja igal sammul on kõik ahhetama panev. Seda silmas pidades suundusime kaugele-kaugele Žižkovisse, nn töölisrajooni, et vaadata üle kommunismi klassika - Žižkovi torn, mis algselt ehitati lääne eetrisignaalide blokeerimiseks. Nüüd on torn renoveeritud, tipus asub kohvik, kust saab üle linna keada. Tornil ronivad toredad näota beebid, neid me tegelt vaatama läksimegi. Täitsa armsad olid ja minu arust olid neil täitsa omapärased näod. Žižkovi piirkond on muide oluliselt soodsam, kui me muidu restoranis maksime keskmiselt 20 eurot kahepeale, siis seal sõime täna 10 eest, aga toitu tellisime nelja inimese jagu. Ja nagu tagasi tulles avastasime, see on jalaga visata keskusest, suurema nälja puhul tasub trammi hüpata ja mõne minutiga kohal olla (kuigi kirjade järgi sõidab ühistransport sinna pool tundi, no meil ei kulunud jala ka nii palju). Ja sipsti olimegi kesklinnas tagasi. Kõigest 5 tundi järjest kõndisime. Nüüd oli vaja ette võtta kõige tähtsam - leida üles pannimängija, keda esimesel päeval nägime, tahan tema plaati. Eile käisime teda otsimas kaks korda, täna kaks korda ja teda polnud ikka! Pagan, ma pole elades ühegi mehe järgi jooksnud ja nüüd aja siis Praha muusikut taga nagu hull! Homme on tal viimane võimalus mulle oma plaat müüa ja kui kohal ei ole, siis mingu panni! Vähemalt tundis Kaidar mulle kaasa, et ma nii meeleheitlikult muusikameest taga ajan, tellis mulle õhtul kaastundlikult trammi maja ette ja maksis pileti ka lahkesti kinni. Tegelt sõitsime vaatamata piletite olemasolule ikka jänest, sest lastetud noored võivad vallatusi teha. Nüüd aga ähvardab kaasa mind rõdualusesse pittu viia. Nõustun vaid tingimusel, et ta mu kätel tagasi koju tassib - kolm korrust treppe! Mulle tänaseks aitab!

Neljas päev Prahas. Ilmateade tänavapostil näitas 32 kraadi enne üheksat hommikul. Ilmadega meil vedas tohutult. Pileteid ostes rentisime kohe ka auto, et kärutame siis mööda Tšehhit natuke ringi. Uurima hakates tekkis kahtlus, kas me ikka jõuame...Praha tundus nii huvitav. Tühistasime autorendi ja täiesti õigesti tegime - neli päeva on vaja ainult Praha jaoks, vaatamist on siin tohutult. Iga maja, iga tänav, iga kirik ja muu ettejuhtuv on Prahas imeline. Ainult parkides ei niideta muru, see on meie jaoks kummaline. Ja kummaline on ka see, et kõikides suveniiripoodides müüakse kõikvõimalikke kanepitooteid alustades kanepiküpsistega, mingite piipudega ja lõpetades päris (ma vähemalt arvan, et päris) kanepiga. 25 euro eest võid saada väikses topsis kümmet erinevat kanepipuru või -taime või näritud nätsu moodi kanepist plönni (kena suveniir näiteks ületöötanud kolleegidele). Igal pool on kanepireklaamid, pusad ja t-särgid reklaamivad kanepit ja seostavad seda Praha mõnusa eluga. Mõnus on Prahas tõesti, kindlasti pole selleks vaja kanepit.:D Narkomaane näeb ka siin pargipingil, süstal veenis. Õnneks mitte palju. Ka kerjuste seas tundub olevat noori narkomaane rohkem. Kerjused on siin huvitaval kombel kõik ühes asendis - käpuli, toetudes küünarnukkide peale, pea hästi madalale langetatud, müts käte vahel. Selline viimse piirini alandlik poos. Enamustel kerjustel on koer või isegi kaks. Koerale on alla pandud pehme tekk, juures kauss veega. Ise käputavad nad kõva kivi peal. Kui muusikud Karli sillale esinema tulevad, ajavad nad kerjused enda lähedalt minema. Kerjused kuulavad ka nende sõna. Ahjaa, muusikud....ma ei saanudki oma pannipoissi kätte! Mine või tagasi!:D Tegelt ei lähe, järgmisel kuul ootab meid hoopis Kiiev, mis ilmselt on üsna sama vägev nagu Praha, ainult kõvasti odavam. Enne aga peame välja mõtlema, kuidas me sinna reisile küll saame...laps ripakil, aiamaa kasida, loomad talitada....Sõbranna enam ennast orki tõmmata ei lase, meil pidavat olema ebanormaalselt suur koduste toimetuste koormus ja puhata meie pool pole võimalik. Nii, kes tahab tulla meile külla "puhkama" järgmisel kuul, kui meid kodus pole?