Translate

teisipäev, 22. mai 2018

Apuulia 22.05.-26.05.2018

„Ema, kui issi ei saa kevadeti pikalt puhkust võtta, käime siis kasvõi korraks Gruusias hatšapurit või Itaalias pitsa söömas”, oli Mirko ahastuses. No muidugi, korraks ju ikka võib kusagil söömas käia! Kuna kergelt laialivalguva figuuriga naisterahvas ei saa endale enne rannahooaega rasvast nõretavat hatšapurit lubada, siis langes valik Itaalia pitsa kasuks (kergelt laialivalguva figuuriga naisterahvas õpib ajapikku endale valetama toitude kalorsuse kohta ja valib ühe kaloripommi asemel sujuvalt teise, et teeselda figuuri hoidmist). Pealegi olen kuulnud, et itaallased on meistrid bel far niente -mitte midagi tegemise alal. Enda arust valdan seda kunsti päris hästi ja kuulun elunautlemise (laisklemise) oskuse poolest tipptegijate hulka, kuid äkki on mul itaallastelt veel midagi juurde õppida! Kas nad päriselt ei muretse kunagi millegi üle? Kas nad tõesti räägivad veel kõvema häälega, kui egiptlased? Kas nad päriselt ka söövad rohkem, kui grusiinid ja päeval puhkavad paar tundi vaid selleks, et söömisest toibuda ja uuesti sööma asuda? Kas nende pitsa on tõesti nii hea, et ajab nutma? Oleme põnevil! La Vita é Bella!

Esimesed muljed Itaaliast....Tavaliselt hakkan kiljuma lennukist maha tulles, täna kiljusin juba lennukis - Lõuna-Itaalia on kõige ilusam lapitekk, mida elades nähtud! Toon-toonis erinevad rohelised, kollased ja pruunid põllulapid, heledast tumedani ja tagurpidi tagasi, justkui joonlauaga istutatud oliivipuud nagu täpikesed lappidel, mitte mingisugust juhuslikkust ega segadust. Täiesti täiuslik vaatepilt! Soe on ja lõhnab nagu lõunamaa. Aga need, kes on öelnud, et siin on lõunamaale kohane lärmakus ja hull liiklus, pole ise kunagi vist lõunamaal käinud. Keegi ei lärma, liiklus täiesti tavaline. Või äkki räägin liiga ennatlikult...pole ju õieti midagi näinudki. Isegi pitsat ei saanud. Ega ikka ei ole küll nii, et lähed sööma, millal tahad. Korralik itaallane peab korralikult puhkama ja võimalikult vähe töötama. Ehk et pitsabaarid avatakse kell 19. Homme siis teame ja ei söö kell viis kõhtu täis. Ja hotell on meil lahe! Asub vanalinnas mere ääres. Mitme erineva kiriku kellad löövad akna taga. Oh ja nüüd siis võtangi sõnad tagasi itaallaste mitte lärmamise kohta....nad on nüüd kõik kodudesse ja tänavatele tulnud, oleme nagu kõvahäälses mesilaspesas...sajast kohast kostab erinevat muusikat, rollerid kihutavad kitsastel tänavatel. Hakkan itaallasi ja nende maad armastama kohe täitsa kindlalt!


Teise päeva muljed Itaaliast: nüüdseks on siis kindlaks tehtud, et barilased lähevad magama kell 3 öösel. Õigemini lõpetavad nad peale suurt söömaorgiat nõude pesemise sel ajal. Tegelikult ma kahtlustan, et nad viskavad nõud lihtsalt puruks, kuna üle linna kostab selline nõudeklirin ja lärm, et vaevalt sellise lärmiga nõusid pestakse. Barilastel on ka kummaline nägemus mugavusest, sest meie kõrgelt kiidetud pehme voodi on täpselt nii pehme, et mina kõhuli magajana vajun kõhuga vastu maad ja tunnen, kuidas mu õhus olevad kannad puudutavad selja tagant kukalt. No saate aru küll. Kõike muud, kui mugav. Positiivne selle juures on see, et kui ei saa magada, ärkame varem ja näeme rohkem. Mirko muidugi teatas hommikul, et ega ta siia kõndima ei tulnud, ta tuli sööma. Õige ju küll...aga mõtlesime ikka kuulsa San Nicola basiilika üle vaadata. Võtsin rõdul kiire kohvi, et kere sirgeks läheks peale "mugavat magamist". Rõdul sellepärast, et kõrvalmaja restaureerivad maru ilusad Itaalia poisid. Täna nad siestalt tagasi tööle ei tulnudki, muide. Aga ega nii ilusad inimesed peavadki palju iluund saama. Kuhu ma jäingi....aaa, basiilika...läksime siis jah. Mina oma lumivalgete pitskingakeste ja maani kleidiga. Muidugi hakkas sadama! Soe vihm on ju täitsa mõnus, aga see veetulv, mis hakkas järsku kitsastel tänavatel ülalt alla pahisema, ei olnud mõnus. Mu maani kleit venis veel meeter pikemaks ja valged kingakesed lirtsusid. Seisin õnnetult ja vaatasin vastu tulevaid tarku naisi, kes käisid paljajalu, kingad näpus. Ma pole suurt numbrit kunagi teinud sellest, et ma kõige teravam pliiats pole, aga täna oli mul sellest päriselt kahju. Lirtsusin siis tilkuvana esimesse jalatsipoodi ja ostsin hiinlaste käest poe kõige säravamad ja läikivamad kingad, et saaksin toretsedes minna linna kõige uhkemale kaubatänavale, kus kõik gutsi-mutsi poed reas. Poodi ma muidugi ei läinud, need pole kuigi huvitavad. Noja siis valisime linna kõige uhkema pitsarestorani välja, sest tulime ju siia sööma. Pitsa oli täpselt selline, nagu teadsin - mitte midagi erilist. Itaallased ei raatsi ju suurt midagi peale kastme ja juustu sinna peale panna. Eino maitse oli hea, aga nutma küll ei ajanud. Pigem ajas see nutma, et 25% pandi tippi arvele juure. Kõht on igatahes maani. Küllap täna magan juba paremini, kuna hakkan maani kõhuga harjuma nii magades kui ärkvel olles. Nüüd aga on akna taga jälle suur pidu, korgime kohaliku limoncella likööri lahti ja katsume kuidagi sellega ennast uimastada, et kella kolmest saabuvat vaikust kergem oleks oodata.









Kolmanda päeva muljed Itaaliast: täna lõhuti viimased nõud restoranides pool 6 hommikul. Kaidar arvas, et ilmselt ikka restoranides nõusid ei lõhuta, vaid see on prügiauto, kes taarat kasti valab. No mis iganes, lärmi teeb see ikka. Uni läinud, aeg teele sättida. Eile õhtul ostsime ära rongipiletid Alberobellosse. Teada oli, et on punane aparaat, mis annab piletid ja siis on veel kollane aparaat, kus peab piletid valideerima. Punane aparaat andis hunniku pileteid, kõik ilma kuupäeva ja kellaajata. Leidsime kontorist onu, kellest umbes nii aru saime, et võime iga kell sõita, peaasi, et piletid valideeritud. Ja siis peame minema alla ja üles ja vasakule ja paremale ja otse ka igaks juhuks. Suure hirmuga otsisime siis kollast aparaati, kus piletid valideerida. Kollast polnud, aga oli roheline. Lehvitasime siis pileteid edasi ja tagasi, aparaat ei kõssanudki. Lõpuks julgesime piletid pilusse lükata ja aparaat hakkas surisema, kirjutas hunniku numbreid piletile. Läksime siis uhkust tundes tagasi onu juurde näitama, et saime hakkama. Onu läks näost lillaks, silmad läksid punni, haaras peast kahe käega kinni ja röögatas: "Nooooooo, tomooorooooo!" Mis siis näitas, et oleme ikka totaalsed idikad ja valideerisime valel päeval - sõit homme, valideerid samal päeval. Onu pani templi ja kritseldas midagi piletitele ja saatis meid pahuralt minema. Kas sellega oli nüüd ok, sellest me aru ei saanudki. Onust oli jube kahju, ilmselt peab ta päevast päeva selliste opakate turistidega tegelema. Et me ainukesed opakad pole, selgus hiljem. Viime onule šokolaadi, ehk jääb ellu ikka. Selgituseks: valideerimata pilet võrdub pileti puudumisega. Kuna me oleme alati hoitud, siis piletikontrolli ei tulnud. Aga Alberobello! Kas pole mitte maailma ilusaim nimi? Hääldage seda nagu itaallased ja saate teada, et on küll maailma ilusaim. Juba sõit sinna oli maailma ilusaim - kolmemeetrised õitsevad kaktused põldudel, lõkendavad mooniväljad, oliivipuud ja viinamarjaistandused! Muide saime teada, miks ülevalt vaadates mõni "lapiteki" tükk oli triibuline - viinamarjapuu igale reale eraldi on peale pandud kangas või erinevat värvi kile, mis siis paistabki ülevalt triibulisena. Noja võite ise arvata, mis kiljatuse ma kuuldavale tõin esimest trullot nähes! Appike, kui ägedad! Trullid (ainsuses trullo) on siis väiksed enamjaolt ümmargused majakesed kividest laotud koonusekujuliste katustega. Vähemalt algselt ei kasutatud nende ehitamisel mingit segu. Kunagi olid olnud majade eest kõvad maksud ja üks tark linnake leiutas siis trullid, mida sai inspektori tuleku korral kiirelt ümber lükata ja hiljem uuest üles laduda. Alberobello linnake kuulub UNESCO maailmapärandite hulka ja seda absoluutse õigusega. See oli nagu muinasjutus jalutamine, täiesti uskumatu paik! Kaidar arvas, et meenutab pokumaad. Ja nüüd siis itaalia köögist...arvan, et sellega on sama lugu, nagu aluspükstes kuningaga, et üks kiidab ees ja teised lihtsalt takkajärgi. Mina siis lapsemeelse aususega ütlen, et nende pasta ei kõlba mitte kuhugi! Mina teen igatahes paremat. Hea, et neil siin ilmselt maailma suurim juustuvalik on! Noja salaamid ja muud taolised võrratud asjad...mul on keres jõle raske tunne, ausõna. Nii, aga nüüd järgmine põnev teadaanne Lõuna-Itaaliasse reisijatele: mitte igas jaamas pole rohelist aparaati, millega valideerida punasest aparaadist ostetud pileteid! Alberobellos oli kollane näiteks ja sinna ei mahtunud kohe kuidagi pilet sisse! Onu letist ütles noo-nooo, treno! Trenos pole aga mingit valideerimise masinat. Nii et sõitsime jänest, kuigi piletid olid olemas. Siis saimegi teada, et me pole ainukesed lollid, kõik turistid jooksid ringi nagu peata kanad. Nii et valideerida tuleb järelikult Barist sõitu minnes ka tagasi tuleku piletid. Ja rongiliiklust peab võtma huumoriga, kellaajad siin ei kehti. Ja nüüd siis rõdule pittu! Eile oli meil ilus džässikontsert rõdu all. Püüdsime täie tõsidusega teha nägu, et naudime magamatust. Oijeehhh...









Neljanda päeva muljed Itaaliast. Täna oli imelikult rahulik öö. Nõusid ei lõhutud. Kell 2 väljus küll kellegi pidu kontrolli alt, aga ju ta tassiti kiirelt koju, sest üsna pea jäi vaikseks. Ka päev oli imelikult rahulik, kõik sujus ja ühtegi segadust ette ei tulnud. Välja arvatud me lühijalgne pidurike, kes sai närvivapustuse ja süüdistas meid alatus reetmises - tema tuli siia sööma ja puhkama, eelistatavalt selili ja rannas ja nüüd siis tehakse teatavaks, et kihutame täna mitu linna läbi. Ja üldse pole tal reedeti kehalise tundi ette nähtud, nii et me ei tohiks sundida teda liigutama. Ja pealegi ei õpi ta veel ajalugu, nii et me ei peaks ta väikest peakest vaevama ülearuste ajalooliste lugudega vanade itaallaste elust. Ja kui ta ka õpiks juba ajalugu, siis võtku me arvesse, et ta teab niigi kõigest kõike. Kohvikus kõrvallauas istuv vanamees jälgis kurvalt, kuidas karjuva ebaõigluse käes kannatav väike inimene kohe kurbusest lõhki plahvatab, tõusis ja tõi oma rolleri juurest suure kamaluga kirsse ning pani need meie lauale. Appike, te ei usu - need olid võlukirsid! Nii, kui me esimese suhu pistsime, läks meil kõigil suu kõrvuni ja kogu minu halvasti organiseeritud reis läks kohe meelest! Kodurahu huvides tõmbasime poole plaanist maha. Plaanid polegi meile kunagi sobinud. Nii et siis Polignane a Mare! No on ikka üks ütlemata armas pisi-pisi linnake! Ja teate, rongijaamas oli täiesti olemas moodne punane ja roheline aparaat! Punane aparaat andis meile seekord nii väikse pileti, et oleksime saanud selle valideerid ka vanas kollases aparaadis, aga kohe kiuste seda nüüd polnud. Järgmiseks siis Lecce (hääldatakse Letše, Mirko ütles letšo, nii jäi talle nimi meelde paremini). Lecce aga sellepärast, et Kaidar tahtis niiiiii hirmsasti näha pisikest amfiteatrit seal. See oli ka üsna kõik, mida vaadata. Eino taevake, muidugi oli vanalinn hüpersuperilus, üldse ei vaidle. Aga mulle oleks meeldinud ilmselt kaljukünkal asuv valge Ostuni. Pole hullu, nüüd saan terve elu käed puusa lüüa ja meelde tuletada, et ta sai Itaalias oma tahtmise, ülejäänud elu teeme minu tahtmise järgi. Ohh ja üleüldse olen ma pool päeva vaevelnud suurtes süümepiinades ja palunud mõttes andeks itaallastelt, et ma nende pastat sõimasin. See, mida täna Lecce vanalinnas sõime, ajas päriselt nutma, ülemõistuse hea oli!!! Nii et Lecces käimine tasus ikka ära! Koju jõudes ajas jälle nutma, sest kõrvaltuppa kolis pere mitme lapsega, väike umbes aastane ja kisab vahetpidamata nagu tapetaks. Elu kipub vahel olema ikka lõbusam, kui tahaks.











Viies päev Itaalias. Öö oli hirmus, peod väljusid täiesti kontrolli alt. Nõusid hakati lõhkuma kell 5.45. Selle peale ärkas ka kõrvaltoa titt ja tegi suuremat lärmi, kui pudeliklirin. Nii et meile aitab selleks korraks, tahame koju. Öösel saabume. Igaveseks ajaks meeldetuletamiseks endale: ära võta enam kunagi majutust kesklinna, kui magada tahad. Isegi mitte selleks, et mugavalt igalepoole kohale jõuda. Ja kokkuvõtteks:
Olen nii tänulik, et sain killukest Itaaliat kogeda! Apuulias tasub kindlasti ära käia. Aga tagavarajalad peab kaasa võtma. Minu omad on nii lühikeseks kulunud selle suure ringi tatsamise peale, neist juppidest pole enam mingit tolku. Ja valutavad hirmsasti. Ei kujuta ette, kuidas lennujaama täna jõuan. Itaallased on väga sõbralikud ja suhtlevad sinuga heal meelel nende enda keeles. Neid ei häiri sugugi, et sa aru ei saa. Poes järjekorras paluvad nad sul endast ette minna, kui sul on vaid paar-kolm asja korvis. Toidupoes on neil kummalised asjad müügil ja nende ostukorv on täiesti erinev meie omast. Otsisime näiteks pudrumaterjali. Ei olnud! Vaatasime isegi tittede riiulile, no seal oli üks imelik pudrumoodi jõle kallis asi. Tittede riiul aga oli täis erinevaid tillu-tillukesi makarone! Makaronid ja mähkmed, muud polnud titadele. Imelik. Veel näeb poodide akendel t-särke hinnaga 79 eurot, näiteks. Ja kaltsukas olid tossud 40 eurot. Õnneks on neil siin üksjagu hiinlasi, kes nii riide- kui toidupoode peavad. Sealt jaksab osta asju. Telefonipakett tuhande minuti ja 30 giga netiga maksab 10 eurot. Täiesti odav ju! Ja telefonid on vähemalt poole odavamad. Turistidest on neil täiesti ükskõik, keegi ei rebi sind varukast enda poodi või kohvikusse. Ei saagi rebida, siin on praegu liiga palav varukate kandmiseks. Igatahes selle tõestuse ma sain, et nad on minust kordades paremad elunautlejad! Hommikust järgmise hommikuni istutakse kohvikutes ja suheldakse kõigiga, kes vaid suhelda tahavad. Ja suhelda tahavad nad kõik hirmsasti. Kuidas nad sellise elustiili juures oma maksud makstud saavad, see jääb selgusetuks. Söömisega on neil naljakad lood, meie jääks siin nälga. Neil on täpsed kellaajad kindlate toitude söömiseks, aga kõige rohkem paistavad nad söövat saiatooteid. Õudne! Aga rõõmsad on nad siin küll - mingi ime pole, kui keegi lustakat viisikest vilistades sust rattaga mööda vurab või lihaleti taga askeldav onu järsku poes laulu lahti lööb. Superarmas! Liikluses võib ka täiesti julge olla, tuleb vaid autoteele astuda, kui üle tahad saada, alla ei aeta enamjaolt, aga väga ei kiputa seisma jääma, kui viisakalt kõnniteel ootad. Ülekäigurajal võib siin iga kell südamerahus parkida. Teed juhatades nad eriti su kohale jõudmise pärast ei muretse, ütlevad "paremale, vasakule, paremale", aga mis tänavast paremale ja vasakule, nad ei ütle. Kirsid on neil siin võrratud! Suur osa puudest aedades on kirsipuud. 2009. aasta reisiraamatust lugesin, et Alberobello linnakeses müüb vana onuke magusaid kirsse. Ta müüb neid seal siiamaani, muide. Aa, see kõikse tähtsam - õhtused pidustused! Natuke enne seitset valguvad tänavad rahvast paksult täis. Lapsed mängivad autoteedel jalkat. Kõnniteed tassitakse laudasid täis ja muusika hakkab mängima. Ja siis nad söövad ja söövad ja söövad. Ja lärmavad ja naeravad. Ja söövad. Ja diisel maksab 1.59, bensiin 1.70. Meil on veel kõik hästi, nagu näete  Oh, kindlasti on veel miljon asja, mida tahaks meenutamiseks üles kirjutada, aga kõik ei tule kohe meeldegi. Igatahes nüüd tahame koju. Me sureks maha, kui veel ühe öö peaks tänavapidudest osa saama. Nüüd tahan ma Barcelonasse! Mirko igatahes on mu reisikorralduses nii pettunud, et ähvardas enam mitte kunagi meiega kuhugi tulla. Barcelonani siis....