Egiptusesse läbi Iisraeli 20.02-02.03.2020

Ostsin lennupiletid Iisraeli. Justkui tore onju... Aga sellele järgnes närvivapustus number 1 - Mirko: "Eiiii, ema, eiii, mitte jälle reisile! Ja veel koolivaheajal, eii! Mingeid vanu kohti ja asju jälle vaatama jah? Eii, eeemaaa!" Sellele järgnes närvivapustus number 2 - Kaidar: "Oieii, Iisraelis on ju maailma kõige hullem turvakontroll, me jäämegi sinna!" Sellele järgnes närvivapustus number 3 - mina: "Miks ma üldse need piletid ostsin? Olen nii lõpmata väsinud, et ei jaksaks nagunii mingit normaalset reisi kokku panna. Olen viimase aasta jooksul töötanud rohkem, kui terve elu kokku, tahaks lihtsalt pikali kukkuda". Viimasest mõttest lõi õnneks tuluke põlema - kus on parim koht päikese alla pikali kukkumiseks? Muidugi Egiptus! Ja kus on Egiptus? Täpselt Iisraeli kõrval ju! Kui reisifirmad müüvad 9-öiseid koolivaheaja 5* kõik hinnas hotellipakette 700 euroga, siis Iisraelist omal käel Egipti minemist arvutades tulid meil hoopis rõõsamad numbrid. Eilatisse müüakse tihtilugu lennupileteid 50 euro eest. Taba piiriületus maksab erinevatel andmetel 45-50 eurot, bussisõit piirilt Sharm el Sheiki 4 eurot üks ots, luksusliku elamise võtsime juurde lausa kalli - 170 eurot. Väiksema tärni liumägedeta hotelli eest oleks võinud ka pere peale vaid 200 maksta. Uskumatu, ei tule kolmesadatki ju kokku! Mnjah, vaeva peame muidugi rohkem nägema, teekond kestab vähemalt poole kauem, kui tšarterlennukiga minnes. See-eest aga võin kihla vedada, et meie teekond tuleb hullumoodi põnev ja närvekõditav. Päris hirmutavaid lugusid räägitakse Iisraeli turvakontrollidest ja piiriületamisest. Loodame selle teekonna läbida 12 tunniga. Kas ja kuidas see meil õnnestub, selgub hiljem. Üle aastate tuleb meil reis, millest mitte midagi kirjutada ei ole (v.a minek ja tulek, üks päev lubatakse mul ikka ka Iisraeliga tutvuda). Palju sest lamamisest ikka kirjutada on.... Hotellielu on samuti ju iga päev üks: söömine, jooga, lamamine, kõhutants, noolemäng, lamamine, ujumine, söömine, tantsimine, lamamine, ujumine, söömine, tantsimine, õhtune meelelahtus, lamamine. Kui me 8 aasta jooksul 13-ndat korda Egiptuses olime, siis olin veendunud, et no see on nüüd küll see maa, kuhu mina enam kunagi ei lähe, aitab küll. Never say never... Olen jälle sama põnevil, nagu esimest korda Egiptusesse minnes. Tegelt teist korda, peale esimest olin ka kindel, et nii õudsesse kohta ma enam ei lähe. Tegelt on see meie lemmikkoht, nagu kõik muud kohad, kus on soe päike. Ja puhkus alaku, juhuuu!

Esimene päev Egiptuses. Me tegime ära! Ja kõigest 11 tunniga! Sellest 2,5 tundi veetsime piiri ületades. Üldse polnud nii õudne, nagu räägitakse. Lennujaamas ei sorinud keegi me kotte läbi. Uuriti ainult, kas me teame oma nimesid, kuhu läheme, kas isa nimi on ka teada, ega Hiinas pole viimasel ajal käinud ja oligi kõik. Bussiinfost saime teada, et Taba piirile viib buss nr 30. Piletiaparaat aga meile piletit müüa ei tahtnud, Kaidari kaardi sülitas välja ja nõudis kohalikke münte. Peale sajandat proovimist võttis õnneks minu pakutud krediitkaardi vastu ja müüs meile kolm bussipiletit, kokku vaid 3.40 eurot (kui hiljem ei teki üllatust, et kaardimakse eest võetakse miljon). Bussijaam on kohe lennujaamast väljudes paremat kätt, mõned sammud astuda. Piiripunkti jõudsime niks-naks umbes 40 minutiga. Ja siis läks lõbusaks! Iga kolme sammu tagant passikontroll, siis maksa Iisraelist lahkumise tasu, kokku kolmele 98 dollarit. Järgnes veel kümme passikontrolli, veel üks pagasikontroll, kus minu suureks imestuseks ei puistatud kogu ihupesu põrandale, nagu kõik räägivad, õigupoolest me ei huvitanud neid kohe sugugi. Kõik naeratasid ja olid armsad. Ja siis veel 10 passikontrolli ja Egiptuses me olimegi! Bussini oli veel tund aega, seega tegime taksojuhtidega kaupa. Mees teatab, et Sharmi sõidab meiega 150 euro eest. Mina lõin käega, et hull mees, ma maksan bussipileti eest 4 eurot. Mees siis vastu, et no hea küll, 125 siis. Ütlesin, et tead, mees, me pole siin esimest korda, maksan sulle 50 dollarit ja see on kõik. Tema naerab, et eiei, kulla naine, see nüüd küll ei lähe. Kulla naine kehitas hooletult õlgu ja sammus bussipeatuse poole. Mees peatas ja pakkus, et no hea küll, teeme siis 80 dollarit. Keerasin ümber ja rõõmustasin, et vot nüüd juba hakkab looma, räägime asjast, aga tea, et ma üle 50 ikkagi ei maksa. Minust pole kadunud Egiptuse veri, mille sain siin igal aastal paar korda käies, taksojuht kaotas. Järgmine peatus: Egiptusse sisenemise tasu maksmine 400+5 LE (pole aimugi, mis see +5 tähendas) ehk 24 eurot. Naelasid meil polnud, seega oli taksojuht nõus meile vahetama väga kahjuliku kursiga. Kelmitas, mis ta kelmitas, mu Egiptuse veri ajas ta nii segadusse, et jäime kasumisse 16 euroga. Tore mees oli, tagasi lähme ka temaga, siis oleme helded. Siin on peaasi selgeks teha, et pole lihtsalt kõndiv rahakott, vaid ajudega kõndiv rahakott ja siis on kõik korras. Sõit oli täpselt nii nauditav, kui arvasime. Appi, need võrratud mäed! Minu õnneks toimus seekord sõit mägede all, mitte peal, nagu Nepaalis. Mäed olid kõik erivärvi. Mõned olid valged, tundusid pehmed, nagu mannapuder. Mõned kollased ja hiigelsuurtest kividest. Mõned läikivpunased, mõned hallid, mõned halli-punasekirjud. Mõned nii peenest tumepruunist liivast, et näisid, justkui oleks paksu sametiga kaetud. Mõned nägid välja, nagu märgliivast pudistatud liivalossid, ainult need lossid olid pudistatud hiiglaste poolt. Maailm on nii võrratu lihtsalt! Kolm tundi tõsist meditatsiooni, olen nii tänulik. Elu puudus selles liivakõrbes, kui välja arvata väikesed napilt rohelised põõsakesed ja kidurad puukesed. Mõni neist põõsakestest isegi õitses. Mis neid elus hoiab? Kümnete kilomeetrite kaupa puudus igasugune asustus, oli puhtus (liivatolm ninas välja arvatud) ja vaid mäed. Mida rohkem Sharm el Sheikhi poole, seda tihedamaks läks asustus. Sõitsime läbi ligi 300 km ja umbes 40 km enne Sharmi, kui tihenes asustus, tihenesid ja prügimäed. Plastik, plastik, plastik. Kilekottide võiduajamine kõrbes, kilekotid puude külge takerdunud, kilekotid täis ja kilekotid tühjad. Ja nende keskel kaamelid ja eeslid otsimas kottidest toidujäätmeid. Kui palju nad sealjuures sisse neid kotte söövad, võib vaid arvata. Täpselt sel hetkel, kui möödusime sildist "Welcome to Sharm el Sheikh", lõppes reaalsus ja algas paradiis. Roheline muru, lillemeri, tuledesära ja luksus. See aga ei teinud olematuks reaalsust, millest just läbi sõitsime. Ülikurb. Ma ei tea, kas see on lihtsalt olematu prügimajandus, mis siin on või on see ka tõsine inimlollus, mis ei oska elada ilma plastikuta ja sorteerida, mida saaks põletada ja mõelda, mida kompostiks teha. Aga tsurr, minu võimuses pole lahendada praegu siin seda probleemi. Praegu on vaja ise ellu ärgata. Seda suudame küll alles homme ette võtta, sest öösel tukkusime mõne tunni ühes Riia hosteliurkas 15 euro eest, sest rohkem me lihtsalt mõnetunnise tukkumise eest ei raatsind maksta. Noja lõppes asi tegelt sellega, et keegi jorlatas elutoas poole hommikuni, lõpetasid täpselt 5 minutit enne meie ärkamist. Ei ole kerge reisihullude elu. Aga ükskõik, elame mida iganes üle, et kogeda jälle ja jälle ja jälle neid emotsioone, mis meid täna pungile täis toitsid. Nüüd aga ootab meid Kaidariga sex on the beach, jeiiii! No see kokteil, noh....

Teine päev Egiptuses. Ärkasin peavaluga. Vist kolmas mu elus. Tõenäoliselt ei suutnud aju adekvaatselt reageerida infole, et ma ei pea kuhugi minema, midagi tegema ja mu ümber ei eksisteeri ühtegi muret. Täna avastasime, et meid pandi valesse hotelli! Meie puhul täiesti normaalne segadus, selliseid asju juhtub kogu aeg. Hiljem saime teada, et eksitus on täiesti meie kasuks, sest hotell on meil vägev! Eesti turismifirmad müüvad minu teada Kirozeisi keti kõige väiksemat ja odavamat hotelli vaid. Meie oleme kõige suuremas ja uhkemas. Eestist paketina ostes ei jõuaks kindlasti sellist võtta. Nimelt oleme kummalises "hotell hotellis" süsteemis, teadmatusest ostsime toa just sellesse hotelli, mis on mingi väike eraldi osa suurest. Nüüd aga oleme just ses suures, kus elu on luksuslik, avarust on tohutult, seega ei teki ülerahvastatust ja lärmi. Midagi nii head ei osanud me Egiptusest oodata. Hotell läigib ja lõhnab, töötajad lõhnavad, räägivad suurepärast inglise keelt, on intelligentsed ja ülehoolitsevad. Me ei saa isegi oma toidutaldrikuid ise lauda viia, kohe haaratakse kandikule ja tuuakse meile kohale. "Kas toon veel juua? Kas kõik on hästi? On teil mugav? Soovite juurde" jne. Toas on meil tõsine moeröögatus - magamistoa ja wc-vannitoa vahel on aken! No tule teavas appi, kes sellise lolluse välja mõtles?! Ruloo saab muidugi ette tõmmata. Mirko, põrsapoeg, tuli eile geniaalse vembu peale: tema vedeles toas, meie jalutasime. Tuppa jõudes tegin juba kiiremaid samme, et ruttu pissile jõuda. Potsatasin kergendustundega potile ja siis märkasin - kurat, kardinat pole ees, tüübid lehvitasid mulle toast rõõmsalt. Mirko pidi naeru kätte ära lämbuma, nii toreda vembu mõtles välja enda arust. Mirko on üldse väga rõõmus siin, basseine on mitu ja peale vee ja päikese pole ju lapsel eluks miskit vaja. Kahjuks pole siin sõpru, keda lootsime saada. Bookingu arvustusi vaadates olid enamused Araabiamaade inimeste arvustused, seega arvasime, et tore inglise keele praktiseerimine tuleb lapsel. Aga võta näpust, siin ei räägi peale meie keegi inglise keelt, ainult ja ainult vene keel on ümberringi. No see selleks, aga pole ka ühtegi Mirkoga sama vana last. Eile teekonnal tutvusime vahva ukrainlannaga, kes imestas, et kas me siis koolis vene keelt ei õppinud. Ma oleks talle oma õpetaja Kuklase tundidest hea meelega pikalt rääkinud, paraku aga polnud tema vist koolis inglise keelt õppinud või oli tal oma õpetaja Kuklane, kellega sai kõik seebikad läbi arutatud, aga õppimiseni ei jõutud. Tegelikult on ka hea, et pole kellegagi rääkida, mu töö on ju rääkimine, kuid veel rohkem kuulamine, seega vaikus on praegu vaid ravimiks. Ja vaikselt saab siin tõesti olla. Isegi vähesed müügimehed pole pealetükkivad ning räägivad vaiksel häälel. Kauplemine käib kiirelt ja viisakalt. Nii lubasime me endale täna kerge vaevaga pähe määrida massaaži. Võinoh, ega ei pidanudki määrima, sest Kaidarile on see hädavajalik. Mõni päev enne reisi tõmbas ta oma selja nii ära, et on siiamaani kõver. Nimelt ei jõudnud auto käruga mootorpaati pervest üles tõmmata, Kaidar siis arvas, et mees on ikka autost vägevam. Tal oli õigus, oligi, tõmbas paadi üles, aga selg läks pooleks. Appi, ta on hull, ma ei väsi imestamast! Igatahes massaaže võtsime kumbki kolm, raha küsiti tunniajase ülekere massaaži eest 14 eurot. Massööri amet on mu arust niiiii raske ja tänuväärne, siin ma ei kauple. Salongi müügimehed olid ilusad, väga pruunid, mustade silmade ümber poolemeetrised ripsmed, hambad kui pärlid. Päevitustoolil tehti kohe viieminutiline proovimassaaž, et saaksime otsustada, kas soovime. Parim massaaž mu elus. Palusin meid KOHE lauale viia. Viidi, aga salongis juhatati mind hoopis koleda tädi ja Kaidar veel koledama onu juurde! Ma ütleks, et see oli tarbijat eksitav reklaam. Kaidari kole onu tegi talle vähemalt väga head massaaži, elus teine parim, ütles ta. Mul nii hea vist polnud, küll aga oskas kole tädi leida üles mu kerest selliseid hullult pinges ja valusaid kohti, millest mul aimugi polnud. Ahh, elu on nii ilus! Kõht on ainult valus, see on täiesti absurdne, kuidas siin toidetakse. Ööpäevas on pool tundi sellist aega, kui süüa ei anta. Sel ajal saad aga õgida nii palju jäätist, kui kere kanda jaksab. Ja inimene kipub ju olema loll loom - kui silm näeb sööki, kaob mõistus peast. Kaidar on täna kolm korda oianud, et sõi valesti. No muidugi valesti, kui magu juba rebeneb. Ja palav on, hirmsasti palav. Päevitusrandid on juba kõvad. Mulle tundub, et kusagil ei hakka päike peale nii kiirelt, kui Egiptuses. Nüüd aga tuleb üks kiire lauamäng teha, varsti algab õhtune meelelahutusprogramm. Täna on selleks Egiptuse õhtu, mida näeme 14-ndat korda. Üllatagu meid millegagi! 

Kolmas päev Egiptuses. Olen täiesti segaduses, sest mitte miski pole nii, nagu 13 varasemat korda on olnud. Kohe mitte miski pole sama! Esiteks ei alga hommikud basseini ääres klubitantsuga. Alati on alanud! Mul olid peas need tantsuliigutused kõik. Keegi ei tee joogat, ei mängi noolemängu, ei ole vesivõimlemist ja ei tantsita kõhutantsu. Animatsioonigrupp on küll kohal, aga nad ei tegele inimestega enne õhtut. Hea, et palligi meile annavad, kui küsime. Mitte, et ma tahaks tegelemist, vastupidi. Ja tänavad on puhtad! Vähemalt meie piirkonnas. Mõni tänaval vedelev koni ja see on kõik. Ja kaupmehed ei ole pealetükkivad, uskumatu! Varem saime vahel isegi sõimata, kui ei viitsinud kaubelda ja poest välja astusime. Ja inglise keelt ei kuule enam üldse, ei hotellis, ei tänaval, kõik pöörduvad meie poole vene keeles. Mis toimub?! Muidugi nad kõik räägivad inglise keelt, aga peame neil paluma seda teha. Isegi korduvalt nähtud Egiptuse õhtu suutis meid üllatada, ma ei mäleta, et oleksime varem nende rahvatantse näinud, väga lahe oli. Kõige rohkem imestan ma aga meie restorani juhataja üle. Alati igas restoranis kõige uhkem ja kõige suurema kõhuga mees on juhataja, kes siis kamandab ja karjub ja vägesid juhatab. On jäänud mulje, et neile on seisus äärmiselt tähtis ja nad rõhutavad seda igal sammul. Mitte aga meie praegune restorani juhataja. Ta võtab inimesed isiklikult uksel vastu, juhatab toitudeni, vestleb naeratades, jagab märkamatult vaikse häälega käske ja mitte kunagi ei kõhkle ise käsi töö külge panemast. Ta ei karju koristajale, et tule pühi laiali läinud toit ära, ta teeb seda ise, kui märkab, et koristajal on tegemist. Vastutab ju kõige eest juhataja, mitte töötajad, ja see mees on nii tark, et teab seda. Ta kontrollib isiklikult, kas anumates on piisavalt toitu ja kui näeb, et töötajad on kõik hõivatud, läheb ise kööki uue portsu järele. Vot see on õige juhataja, imetlusväärne. Ja esmakordne nägemine Egiptuses. Kord olime hotellis, kus juhataja seisis, jalad harkis, keset saali ja röökis töötajatele käskusid. Kui tahtsime ettekandjale tippi anda, läks mees näost valgeks ja tagurdas meist eemale, juhataja hakkas jälle röökima, me lausa ehmusime. Tuli välja, et nad ei tohi tippi vastu võtta, kui juhatajat kõrval pole, tipp läheb kõik juhataja kätte ja töötajat süüdistatakse varguses ja lastakse lahti, kui raha vastu võtab. Igasugu lugusid on siin Egiptis olnud, nii kahju, et ma varem endale mälestusi ei kirjutanud. Aga tore lugu juhtus täna ka - eestlased tulid hotelli! Ja neil on kaasas umbes Mirko vanune sell. Me ei pea enam ise lapsega 8 tundi järjest vees möllama, juhuu! Ja ukrainlastega saime sõbraks, hommik otsa lustisime nendega basseinis, suurem poiss räägib lausa inglise keelt, superluks. Minule jäidki hommikused kaks tundi basseinis täna ainukesteks õues olemise tundideks. Päike murdis maha, no nii kuri on ta ikka. Mirko jaks lõppes otsa kell kolm, Kaidarit ei murra miski. Aga mina magasin pool päeva toas, näost paistes. Nüüd on eluvaim juba sisse tulnud õnneks. Mitte piisavalt, et midagi ette võtta. Natuke jalutasime ringi ümbruskonnas. Asukoht on selle hotelli miinuseks, ümberringi pole väga midagi. Mäkk ja mõned poekesed vaid. Aga õhtuti viib vanasse Sharmi või Naama Baysse hotellibuss ja toob tagasi ka. Asi seegi. Homme tuleb ikka tiir turul teha, mu kingatald kukkus poolenisti küljest. No need kingad on ka vanemad, kui mina, tõenäoliselt ostsin need millalgi siitsamast Egiptist. Noja suuri riide-jalanõudevarusid ju seljakotiga kaasa ei vea. Nagu ka habemeajamis- ja pesemisasju ja päikesekaitsekreemi, need pidime kõik uued ostma ja jäägid peame maha jätma. Ma juba mõtlen, et äkki ei viitsigi rabeleda, et viimasel päeval Iisraelis ringi vaadata, jubedaks rahmeldamiseks läheb. Äkki tutvume lihtsalt natuke Eilati elu-oluga ja võtame asja kunagi uuesti ja korralikult ette. Ilma jorupilljonnita, kes ei taha "vanu kohti ja asju" meil vaadata. Mirko, muide, tahab juba koju. Paar päeva on ära sulistanud, aitab talle küll. Oi ei, ma ei läheks praegu koju ka püssiähvardusel! Ma loen selle puhkuse kordaläinuks, kui mul õhtul pole enam kirjutada muud, kui üks sõna: "lamasime". Ja siis olen ma valmis koju minema.

Neljas päev Egiptuses. Vabariigi sünnipäev tõi meile kingituse - kaheksa eestlast, kellest kaks on üheksased kaksikpoisid. Palju õnne, Eesti! Ja palju õnne meile, sest nüüd oleme vabad ja vallatud, poisid müttavad omaette. Paraku tõid mingid tuuled siia ka suure hulga "pärisvenelasi", no neid, kes ennast juba hommikul näost punaseks joovad, rusikatega vastu rinda taovad nagu isasahvid ja "Rossia!" karjuvad. Õhtusöögi ajal ründavad nad massiga, trügivad, kakuvad teistel külastajatel lausa lusikaid käest ja möirgavad üle restorani naerda nii, et toitu suust purskab. Basseini ääres saadavad nad puu taha vetelpäästja, kes sajandat korda palub nende võsukestel pea ees basseini mitte hüpata nende enda turvalisuse huvides. Ja nad on kõik täpselt ühtemoodi. Lõbus. Sama lõbus oli see, et sain oma massööri peale kurjaks. Tegelt sain kurjaks juba eile, aga ei viitsinud siis reageerida, tegin seda täna. Nimelt veendusin, et see naine küll elades masseerimist õppinud ei ole. Äärmisel juhul on ta läbinud silitamiskursuse. Räägin mina talle, et mul tiib on hullult valus, palun masseeri seda. Tema ütleb jajah ja hakkab jälle mu jalgu silitama. Kurask, ma oleks võinud selle raha parem Kaidarile anda, ta on mind 16 aastat tasuta silitanud. Täna siis teatasin tädile, et palun masseeri AINULT mu selga, mul on tiib valus. Selle peale kargas ligi Kaidari massöör ja pakkus, et masseerib mind ise. Tädi kukkus käätsatama, tegid mõlemad mu ümber mingit arusaamatut ringmängu, vaidlesid ja lõpuks lörtsatas ikka silitav tädi mulle 7 liitrit õli kaela ja hakkas jalgu mudima. Pekki küll, ma ütlen! Aga rahu, see on Egiptus. Oi ja meie 14. kord siin on ikka üdini eriline - täna sadas vihma! Oleme ühel korral näinud maha sadamas täpselt kaks piiska. Täna tuli vast isegi 2000, ikka täiesti uskumatu. Nii et me üllatume jätkuvalt! Aga nüüd on eestlased kokku kogutud, läheb lahti sünnipäevapidu. Elagu Eesti!

Viies päev Egiptuses. Kui reisil eestlased kokku saavad, siis ei lõpe see kunagi hästi. Eino see on ülilahe, et eestlased kohe ühinevad ja sõbraks saavad, aga sellele järgneb alati poole hommikuni pidu, nii et järgmine päev võiks vabalt vahele jääda. Hommikul ronis salongi ilus müügimees mulle selga, kui ma päevitustoolil pead valutasin, ja seletas, et terve mu selg on lihaspinges. No ma tean ju isegi, hullult pinges on ja kolm päeva silitamist ei aidanud paranemisele kuidagi kaasa. Aga oi appi, kui head käed sel müügimehel on! Ütsin, et kui tema mind mudib, siis olen nõus veel maksma. Saime kaubale. Ta tegi sellist imet, et otsustasime Kaidariga ta endale päriseks võtta. Siit võtaks nii mõnegi mehe endale koju. Näiteks tulemehe, kes loopis põlevaid köisi nii ägedalt ja hulljulgelt. Selle hetkeni oli lahe, kui ta inimeste vahel hakkas neid põlevaid köisi keerutama. Ajasin jalad harki ja olin valmis ta basseini lükkama kogu tulemölluga, kui ta mulle lähenema peaks. Olin üleni massaažiõline ja oleksin süttinud nagu säraküünal, kui ta oma leeke oleks mu suunas pildunud. Aga äge mees oli, selline kuluks pimedatel talveõhtutel kodus ära küll. Siis võtaks veel restoranijuhataja, kes jookseb jalad rakku, et meil ainult hea olla oleks. Kena must baarmen oleks ju samuti tore. Nad on lihtsalt nii võrratud ja hoolivad siin kõik. Vean kihla, et kui kord koju läheme, olen ma täiesti saamatu oma eluga toimetulemisel, sest kõik on ette-taha ära tehtud. Päeval helistatakse tuppa ja küsitakse kuidas meie puhkus läheb, kas kõik vajalik on olemas, mida me veel sooviksime jne. Eile õhtul kahjuks ei huvitanud küll kedagi, et me internetti soovisime, väidetavalt oli kaheminutine vihmasabin löönud täielikult rivist välja kogu Egiptuse netisüsteemi. No ega eriti ei usu küll, esiteks ei sadanud kogu Egiptuses ja teiseks on nad siin sellised uduajajad, et kui poolt usud, saad veel pool petta. Seda petmisekunsti lähemegi nüüd oma suure kambaga linna peale kaema. PS: vastlaliu lasime ka loomulikult ära, Kaidar sai kõige pikema liu, peaaegu basseini teise otsa.

Kuues päev Egiptuses. Eile linna peale ei läinudki, buss läks ära enne, kui me poisid üles leidsime. Näeme neid heal juhul kolm korda päevas, kui neil kõht möllamisest tühjaks läheb ja nad meid üles otsivad, et sööma minna. Peaasi, et me ära ei unusta, et meil laps ka puhkusel kaasas on ja ilma temata ei lahkuks. Tohutult lahe, et neil on koos nii lahe. Meil on ka lahe ja hea oligi, et eile linna ei läinud, sest hotellis toimusid missivõistlused. Ma osa ei võtnud, muidu poleks ju teistel üldse mingit šanssi olnud. Aga Eestit esindas meie imeilus Merlin, kes tegi pauguga silmad ette Valgevene ja Ukraina kandidaatidele. Paraku võidab siin see, kellel on kõige rohkem rahvuskaaslaseid selja taga, nii sai missiks ukrainlanna. Meid, eestlasi, oli küll kümme korda vähem, aga lärmi tegime me neist kõvasti rohkem oma missile kaasa elades. Ühe ülesandena pidid kandidaadid korjama rahval seljast võimalikult palju riideid paari minuti jooksul. Hetkegi mõtlemata rebisid meie mehed, nii suured kui väikesed, ennast alasti, jalga jäid vaid bokserid. Sellist oma rahva toetamist näeme alati reisidel eestlaseid kohates. Ja vaatamata sellele, et valimistel ei lugenud ilu ega osavus, oli meie Merka meie jaoks võitja. Peaaegu igal reisil kohtame veel ühte Manni. Nüüd aga kohtasime Manni, kellel elus juhtub alati samasuguseid uskumatuid äpardusi ja viperusi, nagu minulgi. Ja kui kokku saavad kaks sellist Manni, siis pole kahtlustki, et kohe hakkab igasugu asju juhtuma. Juhtus siis nii, et korraga avastas Kaidar, et poiste käterätid on päevitustoolilt kadunud. Kargasime kõik kohe püsti, sest käteräti kaotus maksab 25 dollarit, praegusel juhul siis kokku 50. Päris karm põnts ju. Teine Mann rebis nööbist kinni käterättidehunniku all olevatel ukrainlastel, kes meie kõrval istusid ja kohe kiirelt minekule sättisid meie sebimist märgates. Ukrainlased rebisid ennast minema ja teatasid, et ärge ajage jama, kõik on nende jagu. Valitses suur segadus ja me ei osanud kuskilt otsast seda lugu harutama hakata. Tagasi varastama ju ei lähe. Sai pisut kisa tehtud, hotelli suhtekorraldajale kaevatud, tema kukkus basseinipoissi süüdistama, meie hakkasime basseinipoissi kaitsma, kõik ümberringi ehmunud ja jama kui palju. Lõpuks tegime valmis suursuguse pättuseplaani, kuidas paar käterätikaarti basseinipoisi laekast kätte saada. Mõeldud, tehtud, kõige julgem läks luurele. Õnneks tuli sel hetkel jooksuga ukrainlanna, näpus kaks käterätikaarti, ja vabandas, et nad tõesti uskusid, et need rätid olid nende laste omad, aga toas selgus, et lapsed juba viisid enda omad ära. Nii et siin on veel neid lapsi, kellest nende vanemad midagi ei tea. Ja meie südametunnistus jäi terveks. Mida aga ei saa kahjuks öelda minu tiibade kohta. Täna käisin jälle massaažis, jõhkralt hea oli. Kiitsin poissi, et mu vasaku, kõige hullemas seisus tiiva, tegi ta täitsa korda. Lubasime homme veel kohtuda, siis teeb parema ka korda. Peale massaaži toimus veepolovõistlus, millest ma muidugi ilma ei tahtnud jääda. Mängides oli hasart laes ja kisa taevani, kõik oli super. Peale võistlust aga ei suutnud ma enam kaldale ujuda, sest tiivad tegid põrguvalu ja kätes polnud jõudu. Nüüd olen vigane ja kangekaelne, ei näe ei vasakule ega paremale. Ja jälle ei saa linna minna, sest iga samm on pingutus. Aga noh, ma tulingi siia ju lamama. Ehk et enda soovidega tuleb olla väga ettevaatlik...

Seitsmes päev Egiptuses. Hommik algas mul nutuga. Nutsin kohe nii kõvasti, et äratasin Kaidari ja Mirko. Mu õlavalu oli läinud uuele tasemele, ülakeha oleks justkui halvatud olnud, liikus vaid parem käsi, millega pead püüdsin keerata. Poleks pidanud keerama, sest mu selga ja kaela läbis põrgulik valu. Olen elus pidevalt selga valutanud, aga tänane oli enneolematult hull. Palusin Kaidaril ennast voodist püsti tõsta ja kohe haiglasse viia. Appi tõttasid hoolivad kaasmaalased, kel ravimipagas kaasas. Vist teist korda elus neelasin valuvaigistit, surm oli silme ees. Peagi loobusin mõttest haiglasse minna ja koheselt koju lennata, sest peale Elise saadetud pilte lumemöllust arvasin, et siin on mul igatahes parem lamada, vähemalt on soe ja päikseline. Tegelikult kuluski mulle ära päev toas, sest nägu on juba sellist värvi, et järgmine toon meenutaks juba koledat grillkana. Üle kere tegelt on nahk hell. Täna oli ekstrasuur kuumus. Teisi see muidugi ei takistanud, läksid koralliranda snorgeldama. Elamused olid muidugi meeliülendavad, sest Punase mere kalad on lihtsalt sõnulkirjeldamatult võrratud, tohutu värvidemäng. Laine oli nii suur, et Kaidar pidi poisse kinni hoidma, et nad minema ei triiviks. Mulle aga tõid hotellionud sel ajal uue suure teleka ja kommi, et haigekesel ikka võimalikult mõnus oleks toas passida. Mehed, jõudnud rannast tagasi, vaatasid korraks üle ukse mind ja panid jälle ajama. Kardirada ootas. Mirko tegi kõigile ära, võitis ka suuri mehi! Nii et väiksest Tänaku fännist saab asja küll. Õhtuseks restorani minekuks suutsin juba ilma valust karjumata püsti ajada. Siin hotellis on lahe see, et igal õhtul on teemamenüü - mingi riigi köök ja selle riigi lipp lehvimas restorani ukse juures. Ükspäev näiteks saime India toitu, teisel Mehhiko jne. Lisaks on veel eraldi kala-, Itaalia ja Aasia restoran, millest saad valida ühe. Meie võtsime Aasia, teised läksid Itaalia restosse. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mida täna tähistame. Eile tähistasime tuhkapäeva ja homme teiste eestlaste lõpupidu. Põhjuse leiab alati.

Kaheksas päev Egiptuses. Hommikul sain ilma valukisata voodist püsti. Valus on ikka, aga enam pole surm silme ees. Jaksasin isegi koralliranda ennast vedada. No nii võrratu, metsikult võrratu on see mereelu siin! Värvilised korallid, veel värvilisemad kalad, väikesed kaheksajalad end liiva sisse peitmas, kodadega krabilised, merisiilid, kellele on oht peale astuda ja erivärviliste suudega merikarbid. Rinnaesine on mul villides, homme on nahk maas. Täiesti jube on endale püksi piiluda ja tõdeda, et päriselt olen külmunud kanakintsu värvi. Püksi piilumine meenutas, et mu massöör-poiss vist piilus ka mulle püksi. No muidugi võetakse massaaži ajal püksid allapoole, aga tagasi panemine võttis tal kauem aega, kui oleks pidanud. Rebisin siis ise kiirelt oma püksid üles. Kord toppis Egiptuses üks massöör meie seitsmekümnesele reisikaaslasele käed püksi ja tema pahandamise peale imestas mees, et miks ei või, ta teeb ju vaid head, sest eurooplastest meestel vajub juba viiekümneselt meheau ära. Vot sellised legendid on siis siinsete meeste seas. Hea, et mu massööril mõistust oli mitte käsi kuhugi topoida, tal poleks praegu hambaid enam. Aga mu massöör sõitis täna Kairosse sõjaväeõppustele. Rääkis, et peale pooleteist aastat sõjaväge peavad mehed käima igal aastal kaks nädalat õppustel. Sõjardeid pidi olema Egiptuses 6 miljonit, aga palka neile ei maksta. Ilmselt pidas ta silmas reservväelaseid. Ja täna siis jõudis kätte see päev, kui meile enam toit sisse ei lähe. See juhtub siin alati. Toidud on imemaitsvad ja valik on meeletult suur, aga enamjaolt on maitse üsna ühesugune kõigel. Või lõpuks see tundub lihtsalt nii. Eilne Aasia resto kogemus oli küll ülivõrratu! Külastajatele pandi selga kimonod ja juhatati laua taha, mis on kohe suure panni vastas. Kokk teeb külastajate silme all toitu, seejuures suurte nugadega vehkides ja trikke tehes. Mirkol kadus isu juba eile õhtul, mille peale kokk ütles, et missa passid niisama, tule tööd tegema parem. Pani Mirkole ümber pea paela, nagu tal endalgi, andis pannilabidad ja maitseained kätte ja nii nad siis kokkasid seal kahekesi, kõike saatmas suur tulemöll. Sel ajal, kui meie sõime, mängis kokk lapsega ja tegi mustkunstitrikke. Väga fun oli. Jätsime talle 5 eurot tippi, mis tal silma lausa märjaks tõmbas. See on neil peaaegu päeva palk. Keskmine palk pidavat Egiptuses olema 400 dollarit, aga seda keskmist ei saa enamus inimesi. Hotellitöötajate palk on umbes 200 dollarit. Nii et me jätame siin ikka alati tippi, meil ei ole nii raske, kui neil. Tohutult palju töötab hotellides ukrainlasi animaatoritena. Meie hotelli animaatoritüdruk on olnud siin 3 aastat, räägib araabia keelt, kuid inglise keeles on väga ebakindel. Jälle ma imestan...kunagi vähemalt oli see rahvusvaheline keel, nüüd kuuleb vaid vene keelt. Eesti keelt oskab see ukrainlanna ka: "Tere, tere, vanakere! Hakkame jooma! Terviseks! Tervis sulle, seks mulle! Suur aitäh!" Tubli tüdruk. Aga nüüd algavad meil suured pidustused - kaasmaalane tähistab oma 83 aasta sünnipäeva! Vägev! Ja kaksikute pere lahkub homme. Palusime küll poisid meile jätta, et viime nad hiljem ära, aga nad ei raatsi neid meile anda. Oleme tänulikud, et nad meie ellu sattusid, loodetavasti saab sellest kohtumisest alguse eluaegne sõprus. Huvitaval kombel kõige mõnusamad sõbrakesed oleme just Egiptusest leidnud.

Üheksas päev Egiptuses. Mehed olid kõik nõrgad, kobisid juba enne südaööd magama. Naised ja lapsed möllutasid kaheni välja ja poisid ei tahtnud siis ka veel tuppa minna, viimane päev koos ikkagi. No mis puhkus see on?! Olen nii lõpmata väsinud, iga päev hilja magama ja vara üles. Mirko kustus täna kell kuus õhtul juba ära. Hotelli on tulnud veel hunnik eestlaseid. Sellised "mainekujundajad", kes ennast täis joovad ja üle kõigi rääkida röögivad. Me ei haakunud sugugi nendega. Restoraniteenindajale on selline kontingent õpetanud "söö sitta" ütlema, mida siis kohalikud mehed eestlastest külastajatele pahaaimamatult "head isu" pähe soovivad. Hommikul võtsid lapsed veel viimast, tormasid söömata basseini ja hullasid, nagu viimnepäev oleks käes. Lahkuvatel kaasmaalastel just selline tunne oligi, raske on siit minna, kuum päike, meri ja võrratud hoolivad kohalikud jäävad maha. Aga kallistatud nad igatahes said, kontaktid vahetatud ja külla tulemise lubadus võetud (kaksikud lubasid järgmisel vaheajal nagu kaks kopikat meie juures kohal olla) ning teele nad läksidki. Nemad, muide, tulid lausa läbi Vilniuse, nii et nende teekond on veel hulga pikem, kui meil. Täna kell 13 läksid teele ja homme hommikul seitsme paiku loodetavasti jõuavad koju. Meid ootab lahkumine ees homme, kella kümneks tellisime takso ette, läheme Iisraeli. Kui Eilatist tulime siia 50 dollariga, siis sinna polnud keegi nõus meid viima alla 70 dollari, kauplemist alustati 115 dollarist. No ei viitsi kuidagi aeglase bussiga loksuda, maksame, mis vaja (käime küll veel tiiru linna peal, äkki keegi on nõus odavamalt viima). Aega Eilatis olla on nagunii vaid üks päev ju, tuleb kiirustada. Iga kord siin olles pingutame ajud ribadeks mõeldes välja võimalusi, kuidas saaks siia jäädagi. Esimeseks mõtteks oli teada anda, et kahtlustame endil koroonaviirust. Enamus meist köhivad, sest kuuma nahaga näiteks konditsioneeri alt läbi minek tekitab kiirelt köha ja nohu. Eile käisid pooled kalarestoranis, kust said kõhutõve ja värisesid üle 38 palaviku käes terve öö. Lihasvalude ette näitamisel olen mina kõige kõvem tegija, aga ka Kaidar ei jää maha ning isegi Mirkol on kael kange ja valus. Võiks nagu läbi minna see plaan ju. Basseinipoiss arvas meie jutu peale, et terve mõistusega inimene ei lase ajakirjandusel endale sisse süstida paanikat tavalise gripilaadse haiguse pärast, mis on täiesti läbinähtav ravimitööstuse väljamõeldis, et rikastuda inimestele kallite mürgivaktsiinide süstimisest. Targad poisid siin. Teiseks variandiks oleks osta endale paat ja hakata vedama turiste Punase mere imesid vaatama. See oleks ilmselt pikaajalisem plaan, koroonaga hoitakse ainult paar nädalat siin. Jah, kahju on minna, isegi väga kahju. Kuigi elu väljaspool hotelle pole siin sugugi roosiline, on see ometi võrratu maa imeliste inimestega. No välja arvatud see, et nad täiesti arulagedalt plasti kasutavad. Ja see, et nad kuurortlinnades metsikult mürke kasutavad nii moskiitode tõrjeks kui põrandate ja kõige muu pesemiseks. Eile pidime hingamisteede kahjustuse saama, kui nad öösel fuajee põrandat hakkasid poleerima. Töömehed ei kandnud ka maske, ei tea, kaua neil kopsud vastu peavad. Ja siis veel see, et mehed on kiimased. Poes üritab müüja naisterahvale pluusi selga aidata ikka nii, et käed üle rindade saaks libistada. Hommikul sosistas restoranis koristaja mulle "tõ krasivaja", ilmselt lootes, et taldrikud käest viskan, talle kaela langen suurest õnnest, et must mees mind tähele pani, ja ta endaga koos Euroopasse viin. Aga see pole ainult siin nii, Indias on see veel hullem. Ja kusagil mujal äkki veel hullem. Ühel päeval mõtlen loodetavasti välja plaani, kuidas saakski soojale maale kolida.

Kümnes päev Egiptuses-Iisraelis. Kuna ma eile hommikul saadud komplimendi "tõ krasivaja" peale koristajale kaela ei hüpanud, proovis ta õhtul õnne inglise keeles. Käis mul taga nagu poolearuline ja kiitis, kui imeilus ma ikka olen, tõeline printsess lausa. Kui mul oleks olnud aega, oleksin ma takka maha istunud ja küsinud, et kule tüüp, mis sul mureks on, et nii napakalt käitud (tegelt ma tean, et ta mureks on saada paradiisi nimega Euroopa). Aga aega mul polnud, sest kaasa tahtis ilmtingimata turult t-särke saada. Egiptuse puuvill on tõesti hea, 10 aastat tagasi ostetud pluusid kestavad siiamaani ja ilmselt paarkümmend aastat veel. Ja jälle ma üllatusin: müüja, nähes mind poest välja minemas, vabandas ja ütles, et ta ei soovinud mind ära hirmutada ja pealetükkiv olla. Nagu mis mõttes? Pealetükkivus sünnib neile ju sisse! Aga ei, kõik oli rahulik ja vaikne. Kauplemine käis ilma emotsioonide, hääletõstmise ja käte vehkimiseta. Ületasin ennast ja suutsin lausa kolme poodi sisse astuda enne, kui kõri nöörima hakkas. Oi õudne, kuidas ma ei kannata poodlemist! Kolmandas nõudsin, et Kaidar kõik oma ostud sealsamas ära teeks, mis sest, et sealt eriti valikut polnud. Pärast tuli meelde, et ta tahtis ju rahakotti ka osta, õnneks on ta nii hea mees, et hoidis ära mu närvivapustuse ja jättis neljandasse poodi minemata. Minu pärast oleks ta muidugi võinud kasvõi sada poodi läbi käia, aga mina olen ju see, kes kauplema peab, nii et ilma minuta kuidagi ei saa poodi minna. Hommikul saime viperusteta taksosse ja algas jälle kolm tundi meditatsiooni võrratute värviliste mägede vahel. Võinoh...päris meditatsioon see seekord polnud, juht sõitis enamjaolt 150-ga ja samal ajal toksis sõnumeid telefonis. Sel ajal jälgisin ma siis ise teed, et ohu korral ta äratada. Muide sõitis see juht ka enamjaolt vastassuunavööndis mingil põhjusel. Kohale tõi ta meid vaid 2,5 tunniga. Napilt enne Tabasse jõudmist sai ta trahvi. Ta oli nii tulivihane ja röökis sõdurite peale, nii et ma ei julgenud küsida mille eest trahv määrati. Kohale jõudes ulatas ta meile trahvikviitungi ja nõudis, et me 20 dollarit juurde maksaks, see tšekk pidi olema Tabasse sissesõidu eest. Ütsin, et käigu jala, ega me idioodid pole, maksku ise oma trahv, mis pagana sissesõidumaks. Ull! Aga keegi, kes oleks esimest korda sõitnud, oleks ilmselt maksnud ka, nad oskavad nii hästi rääkida. Ulatasime kokkulepitud 1050 naela (65 eur) ja lehvitasime hüvastijätuks. Teel olevad kontrollpunktid lugesime ka kokku, neid oli 12, viimased viis iga 50 meetri tagant ja kõige viimased vist lausa 20 meetri tagant, igas kontrolliti pagasnikut, küsiti kuhu läheme ja kust pärit oleme. Kord ütles taksojuht neile, et Soomest, kord Filipiinidelt, kedagi ei huvitanud tõde. Jõudnud Eilatisse, algas minu maitse järgi puhkus - meil polnud aimugi, kuhu ja millega me läheme ja see on nii põnev. Uurisime maad, saime teada bussinumbri ja Kaidar arvas umbes ära, kus maha peame minema, et saada okeanaariumisse. Meremuuseumi pilet on rõvekallis, 78 eurot kolme peale. Ja ma ei kujutanud ettegi, et mind ootab ees midagi, mis mulle ei meeldi. Arvasin, et kogu krempel on klaasist ja mere all. Tegelikult olid paljud kalad surutud väikestesse akvaariumidesse, ujusid ringi 50 cm ühele, sama palju teisele poole ja nii terve oma elu. Vastik, mulle ei meeldi elus hingede piinamine. Aga osa oli ka tõesti mere all ja see oli midagi nii võrratut, et ma aind ahhetasin ja kiljusin. Suurepärane koht inimesele, kes ei julge sukelduma minna. Nagu mina. Kaidar muidugi teab öelda, et sukeldudes ise nende kalade ja korallide vahel olla on palju vägevam tunne. Programm käib seal kellaajaliselt, kaks korda päevas näeb haide toitmist, siis toidetakse hiidsuuri kilbusid, kes on hirmväikses basseinis, kell 13 avanevad merekarbid ja näitavad oma pärleid. Samasid pärleid saab ka kohapeal osta. Ja kõige tähtsama saime teada: Iisraelisse reisile tuleme me siis, kui rikkaks saame. Praegu me ei saaks üle ühe päeva siin süüa, me oleks paugupealt pankrotis. Tagurdasime igast söögikohast kiiruga välja nähes hindasid - näiteks falafelitaldrik 15 eurot, praed alates 20, burger 13, friikad 10, üks saiake alates viiest eurost jne. Nälg tahtis silmanägemise võtta. Ostsime poest spagetid, karbi hummust ja saia. Tahtsin küll kaerajahusaia (ma vähemalt arvan, sest numbritega oli kirjas 100% ja peal kaerahelbed, aru ju ei saa nende tähtedest mõhkugi) võtta, aga selle eest küsiti 4,5 eurot, nii et võtsin tavalise 2 euroga. Kokku 13 eurot. Naersin nagu segane, sest sellise asja peale muud lihtsalt teha ei oska. Mu kõht muidugi isegi ei naeratanud sellise menüü peale. Oii, kuidas tahan kodust kartuliputru! Ülehomme saan, sest homme hilisõhtul jõuame koju. Küsisin Kaidarilt kas tal on kahju ära minna. Ta vastas, et päikese pärast muidugi on, aga ülejäänu pärast pole, ta on nii väsinud, et on lausa zombistunud. Eile luges rahasid (mida on järel väga väike summa) üle hommikul, lõuna ajal ja õhtul, aga magama minemise ajaks polnud tal aimugi, kui palju ta kokku luges. Nii et mina ei tea, kuidas nüüd nimetada seda siin oldud aega....reis see pole, sest midagi õieti pole näinud ja puhkus pole see ammugi olnud.

.Üheteistkümnes päev puhkusel. Eilat on sama suur, kui Narva. Ka rahvast on umbes sama palju seal. Kõige rohkem kahju mul ongi sellest, et meil oli aega vaid osa linnast läbi tormata hilistel õhtutundidel, aga polnud aega maha istuda ja tutvuda kohalikega. See on see, mille pärast mina reisin. Looduse pärast ka muidugi. Aga tahan teada kuidas nad elavad, mida söövad, millesse usuvad ja mida armastavad ja mida vihkavad. Nii palju kuulsin, et juutide usk on hästi elamine, mitte hea elu peale surma. Nad usuvad ülestõusmisse. Nad toituvad koššeri järgi, see on nende elustiil. See tähendab, et nad ei söö kunagi koos liha ja piimatooteid. Korralikul juudil on kodus kaks kraanikaussi ja kahed eraldi nõud, et liha- ja piimatoidud kokku ei puutuks. Liha peab olema sõralise ja mäletseja oma, kõveranokalisi linde nad ei söö. Nad ütlevad: "Sina ei pea mitte sööma vasikat tema ema piima sees". Miks nad aga väikese looma ikka ära söövad, kui nad hoolivad temast või tema emast, jääb mulle arusaamatuks. Või miks sirge nokaga linnu elu vähem väärt on, kui kõvera nokaga linnu oma... Peas on meestel toredad kipa-mütsikesed, kahele poole nägu ripuvad vahvad patsikesed. Nad usuvad, et elamine pühal maal pole mitte privileeg, vaid suurem kohustus ja au teenida iga päev Jumalat. Nagu ütlesin, läheme seda pühamast püha maad uurima, kui saame rikkaks. Mirko ei taha muidugi reisimisest jälle midagi kuulda. Ma ei tahaks kuidagi talle seda valikut vabatahtlikuks teha, sest näen ju, kui palju see teda arendab. Kohtume nii paljude erinevate inimestega erinevatest uskudest, erinevate maailmavaadetega, erinevate toitumisharjumustega, erinevate mõtetega jne. Mida rohkem erinevusi me näeme, seda rohkem tahab Mirko teada. Teeme pidevalt uurimustöid, kui ei mõista, miks üks või teine inimene meist erinevalt käitub/usub/sööb/elab. Ma ei tahaks, et Mirko kasvaks inimeseks kes taob endale vastu rinda ja raiub oma õigust lihtsalt seetõttu, et ei ole teemast teadlik ning tänitab, et teine on loll, kuna elab teistmoodi. Selliseid on kahjuks liigagi palju. Igatahes julgustan kindlasti ette võtma Egipti külastamist läbi Eilati, eriti just koolivaheajal, reisi hind tuleb ikka rohkem, kui poole odavam. Ei lennujaamas ega piiril polnud tohutut peedistamist ja kottide segi pööramist, millega hirmutatakse. Ja tee Iisraelist Sharmi on liiga võrratu, seda tasub kogeda. See on kogemus, mis teeb õnnelikuks ja paneb elu ja loodust austama. Järgmine reis tuleb mai lõpus Viini, sellega ei hakka last üldse vaevamagi. Pealegi meie lemmikuteks on saanud kahekesi-reisid. Mirko on meie lemmikinimene, aga ta ei jaksa veel meiega sammu pidada ja ei huvitu päris samadest asjadest, meie aga tahame kogeda ja seda hotellis istudes ei saa. Tahame näha, tunda, kuulda ja katsuda. Aga nüüd kodu poole teele! Kaidar, õnnetuke, põrutab homme varahommikul jälle mitmeks päevaks minema õppustele...