Ja tuligi jälle ära - seekord tühistati meie Barcelona lend! Mis ma nüüd siis teen....nutan või naeran? Loen hirmu täis “jollerdajate” endale vastu rindu taguvaid ja ainuõigust kuulutavaid postitusi ja sõimu isemõtlejate ja kahtlejate suunas ja kuidas mustad sõimavad valgeid rassistideks ja valged musti rassisitideks ja kartjad nimetavad kartmatuid ülbeteks ja kartmatud nimetavad kartjaid kitsarinnalisteks, näen facebooki blokkimas inimesi, kes mõtlevad kastist välja ja julgevad seda ka öelda, vaatan üritustele kogunevat rahvasumma ja kuulan selle sees õudust täis ohkimist, kuidas ikka hipid on mõrvarid (ja mõtle - nad ei pese ennast, see tähendab ju koroonat!) ja kogunevad suure katku ajal vabas õhus ja lapsed peaks neil ka käest võtma, sest kes siis tänapäeval lapsi ometi värske õhu kätte laseb. Aga no mis me hipidest räägime - mõni loll käib veel reisil ja toob iga kord kohvritäie koroonat kaasa, et kogu inimkond hävitada. Siis vaatan USA pressikonverentsi, kus tunnistatakse,et tegelikult pole neil kõige õrnemat aimu, kas koroona tapab, kuna koroonasurmaks märgitakse absoluutselt kõik erinevatest haigustest tingitud surmad, kui inimese koroonatest on surma hetkel positiivne (ka siis, kui inimene on täis vähki ja tal on jäänud elada vaid paar nädalat!), sügan kukalt ja ei tea, kas naerda või nutta.... Mis ma ikka pikalt sügan, seni, kuni jalad pole raudu pandud, saab ju teele asuda. Ega väga täpset aimu ei olegi, kuhu me välja jõuame seekord, hakkame lihtsalt minema. Esimene peatus oli Maltal.
Üks siht oli aga täiesti kindel - Aglona. Aglona Püha Neitsi Maarja taevamineku kirikust olen kuulnud ülistavaid lugusid. Algselt dominiiklaste ehitatud puust Aglona kirik hävis põlengus, asemele ehitati 1768 - 1780.aastatel praegune kirik. 1980 nimetas Johannes Paulus II kiriku basilica minoris'eks. Basiilika on üks kaheksast Vatikani Püha Tooli poolt tunnustatud rahvusvahelisest pühamust. 1993. aastal külastas paavst isiklikult basiilikat ja pidas seal kõne, mida kuulas üle 380000 inimese. Basiilika on eriline sealse dominiiklaste ajast pärit imettegeva Jumalaema ikooni poolest, mis pühitseti sisse 1751, tegemist olevat tundmatu kunstniku tööga ja see tuuakse avalikkuse ette vaid usupühadel. Imet teevad ka lähedal asuvad allikad, mille vett analüüsiti 1826. aastal ja selgus, et tegemist on tervendavate mineraalveeallikatega. Me oleme käinud läbi lugematul arvul erinevaid kirikuid, basiilikaid ja muid pühamuid maailma erinevates kohtades, kuid päris ausalt ütlen, et see vaimsus ja vaib, mis katab üleni Aglona kirikut, on võimas. Äkki oli tegemist sellega, et olen üdini ja ropult tüdinud praegusest hullusest, mis maailmas valitseb, meedia absurdsest faktivaesest mölast ja mind ümbritsevast hirmust ning ma tunnetasin sajakordselt rahu, mida pakub usk ja armastus. Aga äkki sel paigal ongi üleni imettegev jõud. Igatahes üks on kindel - see paik on "must see" nimekirjas! Võrratu! Nelja päeva pärast, 15.augustil igal aastal, kogunevad palverändurid üle kogu Euroopa Aglonasse tähistama Neitsi Maarja taevasseminemise päeva.
Naiivne oli muidugi arvata, et ükski neist kohtadest vaba on! Terve Eesti rahvas on ju Lätis ja Leedus reisimas, kuna mujale ei lasta! Igatahes andis see mulle teadmise, et iga kell tasub uuesti Baltimaadesse seiklema tulla. Praegu aga väsisime ära Daugavpilsi jõudes, seega keerame me siia ka külje maha. Üürisime kena korteri ja nagu sõber guugel lubab, on meil siin homme vaatamist küllaga.
Ja mul diagnoositi eile puukborrelioos! Nüüd ei ole muud, kui oma immuunsüsteemi usalda. Ma usun oma kehasse õnneks 😊 Põsekesed küll õhetavad, aga olen kindel, et see on tohutust emotsioonist, mis mind täna täidab.
DAUGAVPILS, VILNIUS, TRAKAI.
Teine päev reisil. Olete kunagi seebiga hambaid pesnud? Või omaenda naise voodist välja löönud? Votnii, reisil juhtub kõike 😀 Seebiga hambaid pesta on ikka ülirõve, aga kui öösel avastad, et oled kaasa pakkinud tohutu hunniku jaburaid ja ebavajalikke asju, aga maha jätnud hambapasta, siis pole parata muud, kui suu seebivahtu täis lüüa. Naise voodist välja ajamisega on nüüd küll kahtlased lood ja kindlaks on tegemata, kellel on õigus. Nimelt väidab Kaidar, et mina, õrn väike naisterahvas, peksin halastamatult tal öösel kere kuumaks ja laiutasin nii, et ta pidi käe maha toetama, et mitte üle ääre kukkuda ja seetõttu pole ta öösel maganud silmatäitki ja tahab täna öösel eraldi voodit, et pääseda järjekordsest halastamatust vägivallaaktist ja ennast korralikult välja magada. Mina ei usu, et ta tõtt räägib ja karistuseks laimu eest üürisin täna ööseks maja kahe eraldi voodiga. Vaadaku siis, kas on ikka hea ima sooja naiseta magada. Autorool on tema käes, nii et ma oma ilu ja tervise nimel vajan välja puhanud meest rooli keerama. Sellest sain ma aru, et Kaidar öösel ei maganud hetkegi, aga mille pagana pärast mina oma silmakesed kell 6 hommikul lahti lõin, ma küll aru ei saa. Meil on ju puhkus! Kuna aga silmakesed nii vara avanesid, juhtus nii, et jõudsime läbi sõita kolm linna kahes esinevas riigis. Daugavpils on üks ütlemata lahe linn! Siin on tohutult parke, järvi, mänguväljakuid, jäähall ja Tarzani park, lugematul arvul spaasid ja mitmeid huvitavaid muuseume ja mu lemmikud - kirikud! Ma olen katoliku kirikute fänn, nad on lihtsalt nii ilusad ja kulda-karda täis. Kuigi kirikuid ei saa võrrelda, sest nad kõik on omamoodi võrratud, leidsin ometi Daugavpilsist kaks täiesti konkurenstitut lemmikut: roosa vanausuliste kabel (kuhu sattusime kogemata matuse ajal, ei saanud algul arugi, aga korraga vahtisime kadunukesega tõtt) ja Püha Borissi ja Galebi katedraal. Mõlemad nagu nukumajad ja asuvad Kirikumäel, kus on mugavaks külastamiseks koos neli pühamut: protestantlik kirik, õigeusu ja katoliku katedraal ning vanausuliste kabel. Daugavapils on koht, kuhu peaks minema perega kauemaks puhkama. Mulle hullult meeldis veel Daugavpilsi linnus, õigimini see, et linnuse sees on justkui omaette linn - vanad kortermajad. Seal on tohutu rahu, justkui kaitseks linnusemüürid kogu ülejäänud maailma eest sealseid elanikke. Üle vägeva tammepuidust silla ja võimsa linnusevärava kangialusest läbi linnakusse minnes mõtlesin, kui tore oleks siin elada - igal õhtul tulen töölt, sammun mööda munakiviteed kodupoole nagu mõisaproua ja kõik päevased töömured jäävad sinna teise maailma, mis on võimsate väravate taga. Daugavpils on veel huvitav oma rohkete punasest tellistest vanade hoonete poolest. Ma lihtsalt ei saa aru, miks me varem pole Lätit avastama tulnud!
Püha Borissi ja Galebi katedraal
Järgmine peatus: Leedu! Sinna jõudmine viibis üsna jupp aega, kuna Kaidaril tekkis vajadus tormata Daugavpilsis kaubanduskeskuse kemmergusse ennast kergendama. Töllerdasin tal siis sabas, kuni ette kargas Ecco poe tohutu allahindlus. Ausalt, see lihtsalt kargas mulle tee peale ette ja rebis mind rinnust poodi. Allahindlused olid nii hullult suured, et pidin läbi proovima absoluutselt kõik jalanõud ja seda mitu ringi, et leida vähemalt sama häid reisipapusid, nagu mul praegu on. Ja ohh õudust, ma leidsin veel paremad! Ja lapsele leidsin ka! Ja soodustus oli 70%, nii et ma lihtsalt pidin nad ära ostma! Õnneks Daugavpilsist Leedu piirini on vaid umbes 25 km, nii et polnud hullu. Suundusime Vilniuse poole. Ma olen seda sada korda juba öelnud ja ütlen veel: mulle ei meeldi linnad! Ainukesed linnad, mis mulle meeldivad, on vanalinnad. Vilnius oli selle poolest küll tore linn, et väljas söömine on tõeliselt taskukohane ja valikut igale maitsele on palju. Noja vanalinn on Vilniuses sama tore, nagu see on igal pool. Kirik kirikus kinni, üks ägedam kui teine. Võimsaim meie meelest on Vilniuse katedraal ja kõrval asuv kellatorn. Katederaal on ilmselt viiekorruselise maja kõrgune, kaunistatud tohutute nikerduste ja kujudega, tõeliselt võimas.
Vilniuse katedraal.
l
Maailma nummim majake 😊
Kolmas päev reisil. Ma olen täitsa väsinud juba nii varasest ärkamisest. Aga see on reisil alati nii, elevus uue päeva ees lihtsalt ei lase magada. Täna oli meil siis plaanis Kaunas üle vaadata. Vanalinn on siin üsna tagasihoidlik. Kõige toredam oli, et vanalinnas sattusime homöopaatiaapteeki. Ma pole kuulnudki, et selline apteek kohe olemas on! Kaebasin letitagusele tädikesele siis oma borrelioosiloo ja juba kangeks muutuva kaela ära ja näitasin punase jala ette, tema kohmitses natuke leti all ja tõi rõõmsalt lagedale purgi terakestega, käskis 7 tera kolm korda päevas keele alla panna. Nüüd on mu organismile selles võitluses abilised terakeste näol 😊 Kaidarile küsisime veel und soodustavad looduslikud rohud ka, et tal poleks aega öösiti välja mõelda igasugu valelugusid sellest, kuidas ma teda peksan. Ja siis läksime Kuradimuuseumisse. Üks tore 1876. aastal sündinud kunstnik nimega Antanas Žmuidzinavičius hakkas koguma erinevaid kuradeid. Ta tõi neid igaltpoolt, kuhu sattus, kolm muuseumikorrust on neid täis. Oli maale ja nõusid ja maske ja kujusid ja tuhatoose ja piipe ja vaase ja karafine ja jalutuskeppe. Iga kollektsiooni juures olid kirja pandud muistendid ja lood kuraditest. Täitsa põnev oli.
Neljas päev reisil. Kõigepealt võtan mütsi maha Kaidari sihikindluse ees – eile kell 22.05, kui mul vann just vett täis saanud, astus ta sisse šampusega, endal maailma kõige võidurõõmsam nägu peas. Kui mees võtab pähe, et mullivanni on vaja šampust, siis teeb ta mida iganes, et see ka teoks saaks. Ma oleks küll käega löönud. Aga see ei ole tema moodi. Õhtu oli imeliselt soe ja majutuse aed võrratu, nii kahju oli päeva lõpetada ja magama minna, tiksusime poole üheni üleval ja lõpuks sundisime vägisi ennast magama. Kell 6 oli jälle uni läinud. Saatsin majutajale sõnumi, et me ei taha ära minna, ärgu palun visaku meid välja, aga selline superluks majutus on alati puupüsti täis, nii lendasime me halastamatult tänavale. Kõige odavam majutus, mis pakuti, oli 111 eurot ja too oli õudne. Nädalavahetus ju, Palanga on punnis suvitajatest. Väga lahe on Palanga! Eriti randa viiv promenaad. See on pikk-pikk-pikk jalakäijate tänav, kahelpool tohutud kohvikud, poekesed, jäätiseputkad, karussellid lastele, muusika möirgab jne. Promenaad ja kohvikud olid juba varahommikul rõõmsaid suvitajaid täis. “Ilus rand”, ütles Kaidar. Ma püüan sellest aru saada, aga ei saa – liiv on ju liiv ja vesi on vesi. Võinoh, loodus on eranditult alati ilus, ma ei ole näinud koledat loodust. Sellepärast on mu jaoks naljakas, kui öeldakse “ilus rand” või “ilus mets”. Palangas võiks puhata kohe terve suve. Tegemist on seal küllaga. Iga nurga peal laenutatakse jalgrattaid 1 tund 2 eurot. Palangal on merevaigumuuseum, laulev purskkaev, skulptuuride park, botaanikaaed, võimalused tegeleda veesportidega. pargid jne.
Ja olime nagu naksti jälle Lätis. Nüüd siis teisel pool. Liepajas meeldis kõige rohkem vana linnaosa, kus oli nii palju autentseid puumaju, et lausa lust oli vaadata. Paljudel oli värv täielikult pealt kulunud, lauad olid kaardus ja nii kuivanud, et pragunesid, uksed-aknad viltu ees. Ja akende ees olid imeilusad kardinad, mis andsid aimu, et neis kõigis elatakse siiamaani. Mõnus võib olla nii vana hingega majas elada. Ainult et talvel ilmselt ei ole väga mõnus, kui külm pragunenud laudade vahelt sisse pressib. Väga üllatas mind Liepaja rand – seal olid taolised liivamäed, mida Nidas nägime. Muidugi väiksemad, aga väga tore vaatepilt oli. Rand on tohutult lai.
Rannast teiselpool sadamat on Liepaja põhjapoolse kindluse varemed. Mitte kaugel on Karosta militaarmusueum, kus näidatakse, kuidas elasid vangid 1900-1997. Sellest vanglast ei olevat suutnud keegi põgeneda.
Ventspils jõudes mõtlesime me sinna ööbima jäämise suhtes ümber - majutuste hinnad olid samad, mis Palangal. Ilmselt on nende lehmad nii populaarsed, et kõik turistid on valmis mis iganes hinda maksma, et seal puhata. Me küll lubasime reisi alguses, et raha me ei loe, aga reisisellidele on sisse harjunud kõik väljaminekud ümber arvutada järgmise lennupileti rahaks.. Kui me laristaks igal reisil, siis me reisiksime väga vähe. Meil ei paljune raha ise kahjuks, kuigi võiks ju kuidagi tegeleda selle leiutamisega. Mida rohkem me kokku hoiame, seda rohkem saame reisida. Ja nii sündiski plaan jõuda südaööks Riiga, mis on 2,5 tunni kaugusel Venstpilsist. Riias saad hostelitoa 10 euroga. Nii koonerid me tegelt ka ei ole, oleme igasugu hosteliurgastes magamata öid veetnud, sel korral tahame vaikust ja privaatsust, nii et bronnisin Airbnb-st taas kena korteri. Nii, aga Ventspils ise oli appi-kui-ilus! Üleni lillemeres ja igasugu lehmakesi täis, ikka väga-väga ilus oli. Täiesti hasart tekkis neid mööda linna taga otsides. Ka Ventspilsis on lai ja tore valge liivaga rand. Tegelikult oleks tahtnud seal olla mitu päeva. Tegelikult oleks tahtnud igas linnas olla mitu päeva. Praegused viis puhkusepäeva ongi ju võetud ühe linna – Barcelona - jaoks. Niiviisi päevas kaks-kolm linna risti-rästi läbi sõites saame küll teada, et sellised linnad on Leedus ja Lätis olemas, aga neid päris tundma õppida ei ole aega ja sellest on nii kahju. Venstpilsis on samuti puhkajatel tegemist kõvasti. Seal on veepark, mereäärne vabaõhumuuseum, seikluspark, hästi palju imeilusaid parke jne. Randa muide läheb tee läbi suure-suure väga ilusa pargi, kus on mitmeid kohvikuid, nii võib muidugi juhtuda, et randa jõuad alles päikese loojumise ajaks.
Oleme umbes miljon korda Riias käinud, aga ma ei tüdine kunagi sellest vanalinnast. “Appi, kui võimas!!” korrutan ma nagu katki läinud poolearuline igal sammul. No see lihtsalt on võimas! Seal on tunne, nagu oleksin väike putukas hiigelsuurte ja võimsate hoonete vahel. Riia vanalinnas on minu arust väga oskuslikult põimitud vana ja uus arhitektuur, silmal on kena vaadata. Riias oleks vaja pimedakoera, sest pead ei saa kuklast ära ja kogu aeg on oht vastu posti kõndida või kuhugi auku kukkuda. Munakiviteedel musitseerivad tänavamuusikud, väikestest tüdrukutest vanade meesteni. Kohvikud on inimesi täis, igast kostub erinevat muusikat. Ja mul on kogu see aeg kananahk peal, sest see kõik, mida näen, kuulen ja tunnen, sobib nii hästi kokku. Tõeline nauding!
Täna on mu lemmikpäev, sest ees ei oota lärmakad suurlinnad, vaid loodus ja väikelinnad. Sigulda on täna küll lärmakam ja jubetiheda liiklusega, kuna toimub mingi rattavõistlus. Osa autoteest on märgitud ratturite jaoks ja autodel on liigelda päris kitsas. Tagatipuks tundis üks tädi vastupandamatut tungi külge haakida ennast vastusõitvale bussile nii, et buss tiris lahti pool auto tagumikust. Ja nii nad seal siis seisid, kitsal teel üksteise küljes kinni, ja ei tundununud kumbki aru saavat mis nüüd edasi peaks saama. Kilomeeter autosid kogunes mõlemas suunas üksteise taha seisma ja meil polnud õrna aimugi, kaua see kõik kesta võib. Õnneks üks kehvade närvidega juht andis eeskuju ja laveeris märgistuste ja ratturite vahelt läbi, nii sai kogu pikk saba liikuma. Loodetavasti jäid kõik ratturid ellu, juhtum toimus kurvi peal kohe kõrge mäe all, nii et kihutajaid ei olnud ja pooled vantsisid väsinult üldse jala mäest üles. Nii pääsesime me koopaid uurima. Gutmani koobas on Baltimaade suurim koobas - 19 meetrit sügav, 12 lai ja 10 kõrge. Koopaseinal pidavat olema kirje 17. sajandil seal toimunud koleda roima kohta. Nimelt oli 1601. aastal sündinud kena tütarlaps nimega Maija, samal aastal hukkusid sõjas tema vanemad. Erinead allikad räägivad teda üles kasvatanud mehest erinevalt, aga väga vahet pole, kas ta oli kaupmees või kirjutaja. Üles Maija igatahes kasvas ja oli nii imeilus, et tal käis palju kosilasi, sealhulgas Turaida garnisoni ohvitser, kellele Maija korvi andis ning tema väljavalituks sai Sigulda lossi aednik. Ohvitser ei suutnud alla neelata sellist alandust ning meelitas noore naise koopasse, kus kavatses ta vägistada. Hirmunud Maija palus seda mitte teha ning pakkus mehele oma salli, mis pidavat olema mõõgakindel sall. Ohvitser haaras seepeale mõõga ning torkad selle Maijale läbi salli kõrri. Nii sündis lugu Turaida Roosist, sellestsamast 19-aastaselt hukatud Maijakesest, kes on maetud Kirikumäele Turaida linnuses.
Koopas on tervendava veega allikad. Panin käpatäie ka oma punetava puugihammustuse peale ja hiljemalt homme olen terve. Võinoh, ma pole tegelt haigeks jäänudki 😀 Sellega seoses saan meenutades raevuhoo (minu emotsionaalsuse juures ühesekundiline nähtus) kuna punetavat jalga arstile näitama minnes ei olnud mul muud eesmärki, kui saada analüüsi näol kinnitus, mis on tõeline põhjus ja kuhupoole ma pean suunama oma keha toetamist võimaliku haigusega hakkama saamisel. See, et meie kehad on isetervenevad, on igale mõtlevale inimesele ilmselge. Nagu looduski. Igatahes vaatas mu perearst mu jalga ja teatas, et siin pole nüüd muud, kui doksütsükliiniravi teha. Aga jumala eest, ära mine vähemalt kaks nädalat päikesevalguse kätte, sest see ravim söövitab naha maha puutudes kokku päikesevalgusega, tema sugulane olevat puhta verilihaseks läinud. Küsisin temalt, kas ta PÄRISELT ka arvab, et inimesele on okei määrata alternatiive välja pakkumata sellist keemiat, mis ta naha maha võtab. Mida teeb selline keemia organismile?! Nagu päriselt või? Minu arst, kes peaks hoolima sellest, et oleksin terve! Mul läks süda pahaks ja lahkusin. Saan aru ka oma perearstist - inimesi süstemaatiliselt mürgitamata jääksid nad ju ilma kliendist ja see oleks nende rahakotile kahjulik. Muidugi ei ostnud ma neid süüfilise raviks mõeldud karme antibiootikume välja. Ja ma ei jäänud haigeks! Kujutate nüüd ette, et ma oleks tapnud oma organismi nii rämeda keemiaga teadmata, kas ma üldse haigestun! Kui keegi ütleb, et ajan täielikku soga suust välja, siis ma täiesti mõistan, sest teadlikuks kasvamine ei käigi ühe päevaga, see vajab oskust iseseisvalt uurida, analüüsida ja mõelda ning aru saada, et kõik see, mida meid on õpetatud uskuma, ei pruugigi olla tõsi. That's it! Muud polegi vaja. Usku muidugi ka.
Sigulda on ülepeakaela üks lõbustuspark. Siin on kaks turnimisparki, kus saab 20 meetri kõrgusel taeva all ronida. Siin on palju veesporditegevusi pakkuvaid ettevõtteid. Gauja jõgi (eestlastele tuntud kui Koiva) on paksult täis kanuutajaid ja lõbupaatidega nautlejaid. See on üks, mille pärast me ühel päeval siia tagasi tuleme. Gauja looduspark ja jõgi pakuvad tegevust kauaks. Siguldas on bobikelgurada, kus nõks üle kilomeetri saab kihutada hirmsa kiirusega. Ja siin on Aeroodium, kus saad maksta 45 eurot 2 minuti tuule abil õhus lendamise eest. Ja veel võid maksta 60 eurot benjihüppe eest. Ühel päeval, kui rikkaks saame (ja pole ühtegi põhjust teada miks me ei peaks saama), tuleme proovime ära kõik need lõbud. Kuni me aga rikkad ei ole, tuleb leppida koobaste ja linnustega. Sigulda lossis käisime. Kohe vana lossi varemete ees on uus, 1878-1881 ehitatud loss. Hoone ehitamisel kasutati Sigulda ordulinnusest võetud kive.
Sigulda vana lossi varemed.
Turaida ordulinnusesse minnes võib vabalt piknikukorvi kaasa võtta - maaala on suur, park imeilus ja vaatamist palju. Meil piknikukorvi kaasa ei saanud, aga sellest polnud lugu, sest pargis on nii palju õunapuid, vabalt võib murule selili visata ja kõht maitsvaid õunu täis vitsutada. Pargis on 39 ajaloolist ehitist ning 26 tänapäevast skulptuuri. Linnuse restaureerimine kestab endiselt, aga täielikult on taastatud 38-meetrine linnusetorn, kuhu mina kõrgusekartjana mõistagi ei roninud. Õnneks on mul vapper kaasa, kes ära käis ja mulle toreda fotod tegi sellest, mida seal nägi.
Cesis on päris kummaliselt ilmetu linn mu arust. Veel kummalisem on, et selle ilmetuse keskel on täiesti võrratu park!
Ja siis andis Mirko teada, et paneb kodus sauna küdema, seega me kaua ei mõelnud, tahame koju ja loeme oma lühireisi lõppenuks, homme saame lõpuks puhata kodus. Planeeritud 5,5-päevase ringreisi tegime ära 4,5 päevaga, natuke nihkesse läksime plaanidega. Kui peaksime seda uuesti tegema, siis me ei hakkaks rabelemagi, kui aega ei ole vähemalt kaks nädalat. Kõige kauem aega kulutaks Palanga ja Ventspilsi peale. Ja nagu selgus - äkkplaanidega pole suvel midagi pihta hakata, nii Lätis kui Leedus on kõige lahedamad majutused juba ammu-ammu broneeritud. Nii väga oleks tahtnud mõne järve ääres lukstelgis või tünnimajas ööbida. Tegelikult oleks olnud kõige mõistlikum telk pagassi visata. Oleks saanud ükskõik kus külje maha visata ja poleks pidanud broneeritud ööbimisse tormama. Ma paraku pole telgiinimene, mulle ei meeldi sääsed, lämmatav kuumus varahommikul telgis ja linnulaul poole öö ajal (tegelt need kõik meeldivad mulle isegi väga, kui mul on vajalikul hetkel pääs tuppa sääskede ja kuumuse ja lindude eest). Ja paras mulle, vingupunnile, telgi puudumise pärast jäin ilma teisest päevast Palangal. Pisut Lätit-Leedut vaadata oli aga hea mõte, nad mõlemad on väga ilusad, linnad imelisi lilli ja võrratuid kirikuid paksult täis, tohutult ilus. Ka eramajade aiad olenemata sellest, kas tegu on lagunenud majakese või uhke häärberiga, on erakordselt lillerikkad ja ülihoolitsetud, silm puhkab kohe. Kaidarile jäi reisist hinge peale ikka see varane alkoholimüügipiirang Leedus. Kui ta 66 km edasi-tagasi Lätti sõitis, oli olnud Läti alkopoe ees tohutu kogus Leedu autosid. Olen sama meelt - piirang on jabur, sest mitte keegi ei jäta joomata, kui ikka juua tahab. Kogutakse lihtsalt koju rohkem varusid või veel hullem - tarbitakse tundmatu päritolu salakraami. Ja kui on kodus alkoholi lademetes, tarbitakse kindlasti ka rohkem. Statistikasse pannakse kirja, et alkoholitarbimine on vähenenud, kuna kohalikest poodidest ostetakse vähem. Seda statistikat, palju päriselt juuakse, ei ole mina küll kohanud. Aga nüüd siis ongi vist selleks aastaks kõik, piire järjest suletakse ja mitte ükski riik ei tõsta üles loosungeid koroonast paranenute arvuga, mis on ilmselgelt väga suur protsent viirusesse nakatunutest, kui esitataks surmade kohta tõeseid numbreid, mitte ei väänataks absoluutselt kõiki surmasid koroona kraesse. Ma ei tea, kuidas elan üle talve ilma päikeseta. Ja vabaduseta. Loodan vaid, et see vaktsiin jõuab turule väga-väga varsti ja kõik kartjad lükitakse kiirelt süstla otsa nagu õnnelikud pärlikesed ning ülejäänud saavad hakata elama normaalset elu.
Ja avastasin, et blogi pidamine on täiesti suurepärane minusugusele inimesele, kes pikalt autos tegevusetult püsida ei suuda ja iga kümne kilomeetri tagant küsib: “Kas me oleme kohal? Aga nüüd? Kas nüüd oleme kohal?” Autos meenutusi blogisse toksides avastasin ennast küsimas: “Misasja, juba kohal? Ma pole veel eriti kribada jõudnudki!” Kui facebooki postituse tegemiseks kulus umbes tund, siis blogi postituse jaoks kulub kaks tundi. Nii et juhuu, ma olen leidnud järjekordse viisi ennast õnnelikuks teha! 😊 Kaidar aga on sada korda väsinum, kui puhkusele minnes, sest ta pidi tohutul kiirusel navigeerima, liiklema ja üles leidma kõik kohad, mida ma hirmsasti näha tahtsin ja aina juurde leiutasin. Aaaa ja kõige tähtsam: oleme hakanud reisidelt tooma külmikumagneteid. Siiani tõime riigi magneti, kus käinud oleme. Nüüd aga saime aru, et see on täitsa vale, kuna me ei saa öelda, et oleme käinud Itaalias, sest külastasime vaid 5 linna seal. Ja et oleme käinud Indias, kui tegelt olime vaid kahes linnas. Seega otsustasime, et hakkame ostma linnade magneteid. See mõte tuli paraku meil alles Palangal, seega jäid ostmata 8 koha magnetid. Ostetud sai 6. Siit palve, armsad sõbrad: palun pidage mind meeles, kui lähete läbi Aglona ja Daugavpilsi Leetu, meil oleks vaja magneteid 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar