Meeleavaldus reisipiirangute vastu ehk kodumaised matkarajad.

 

Muidugi oli meil plaanis aprillis nädalaks reisile minna! Leidsin isegi riike, kuhu saab ilma piiranguteta. Ja siis uurisin riikides kehtivaid piiranguid…peale kümmet õhtul ei tohi liikuda, nädalavahetusel ka igaks juhuks ei tohi, maskid õues, maskid rannas, maskid igal pool ja kui sõna ei kuula, saad trahvi.  Tegelikult on kurjadest inimestest ka väga tõsine kopp ees. Ving ja sõim igal pool. Päriselt ka inimesed, minge metsa! Me läksime ka! 😊 Muide metsa minek on sama jabur, kui reisima minek – RMK oma lehel kirjutab nii armsasti punaselt: „Seoses koroonaviiruse leviku ohuga oleme muutnud metsa - ja loodusmajade kasutamise aega. Arvestuslik saabumine kell 16.00 ja väljumine hiljemalt kell 10.00. Ka tuleb järgida ja täita kriis.ee lehel olevaid nõuandeid ning juhiseid“. No palun väga! Aitäh RMK-le hoiatuse eest, inimesed võiksid hukka saada metsas muidu. Panin meie kodumaisele matkale nimeks „Meeleavaldus reisipiirangute vastu“ ja jään lootma, et tublid kodanikud, kes alles aasta tagasi ehmatusega avastasid, et haiglas surevad hulgaliste krooniliste haigustega inimesed murdu  viirusteperioodil, ei solvu nüüd mu peale ja mõistavad, et meeleavaldused ei ole mitte kellegi mõnitamiseks, vaid kõigest minu õigus välja öelda oma mõte: olukord maailmas sakib sajaga!

ALATSKIVI MATKARADA.

4,4 km pikkuse matkaraja ümber Lossi järve võib venitada ka 9 km pikkuseks teekonnaks, kui pöörata Apollo kivi suunas. Rada on üsna hästi varustatud viitade ja huvitavate infotahvlitega, peab lihtsalt tähelepanelik olema, praeguses hallis looduses võib nii mõnigi viit märkamata jääda. Lossipargis looduskaitse alla võetud Truuduse tammest on paraku järele jäänud vaid pehkinud nott, nii et ma nüüd ei teagi, mis meie truudusest edasi saab.... 😀 Kunagisest hiiepuust, mille juurte vahel voolas Punane allikas, aga ei ole järgi jäänud isegi notti mitte. Allikas muidugi on alles ja sellest käivad inimesed tervendavat joogivett võtmas praegugi. Allikas on saanud oma nime selle ümbrusesse välja settinud rauaoksiidi tõttu, mis teeb maapinna punaseks ja annab veele pisut hapuka-mõrkja maitse. Suveöödel tantsivad allika ääres Murueide tütred ning pesevad oma ema allikaveega, et see ikka igavesti noor püsiks. Muidugi manustasime me ka seda imevett, kuigi see on niigi selgeks saand, et me ei vanane 😊 Ka lubab legend igavesest ajast igavesti head silmanägemist, kui silmi allikaveega pesta. Alatskivi Lossipargi alad on muinasasula aladel, arheoloogiliste leidude järgi arvatakse, et seal oli ennemuiste vanade eestlaste linnus. Legend ütleb, et Linnamäe ehitas Kalevipoeg koos Sulevipojaga, aga see jäänud pooleli, kuna sortsid seganud neid. Kalevipoja hiigelkasvust saime ka aimu - ta säng on ikka üüratult suur. Kaidar jaksas ta voodisse ronida, ma ei hakanud üritamagi. Kalevipoja sängi kohta räägitakse igasugu lugusid, näiteks: see Kalevipoja säng on seal Alatskivi keriku juuren. Siinpool järve on kerik. Meilt on sinna kolmteistkümme virsta. Öeldi see Kalevipoeg suur olema. Peipsi järv old perseni, Kaiu järv kaalast suat, meri tõusnud jo niuete pääle. See sial keriku juuren on tämä säng. Päitsi ots on kõrgem, servad kahel pool nagu sohval. Päris sängi muudu, peaalune ja igat muudu. Kalevipoeg on sial magand, kui ta hulkus ümmer ja viskas vahel pitkali, ega ta alati jõudnud hulku (ERA II 295, 343 (2) < Kodavere, Pala v., Assikvere k. — H. Vint < Leena Priks, 82 a. (1941). Vrd. Vete sügavused, muist. 329). Novot selline tegelane siis me Kalevipoeg. Ei saa öelda, et see mu elu parim matkarada oli, kohati oli kuulda liiklusmüra, park asub siiski asulas sees. Lossi enda pärast tasus muidugi kohale minna. Loss on ehitatud 1876–1885  Šotimaal asuva Belmorali lossi järgi. Mõisaproua Josephine Caroline Elise olevat kõpsutanud pirtsakalt oma kauneid jalakesi ja keeldunud elamast ühekorruselises mõisahoones, nõudis ikka päris lossi. Tema kallis abikaasa Arved Georg von Nolcken, nagu iga mõistlik mees, loomulikult ei hakanud vastu vaidlema ja lasi täita oma armsa naise soovi, kuigi tal raha selleks väga ei olnud. Elu, vaesekestel, oli seal lossis aga hirmus, nad kaotasid esimese poja juba pisikesena, kolmas poeg sai jahil kadeda lelle käe läbi surma 21-selt. Räägitakse, et lossi söögisaali laes oleva musta risti oli lasknud mõisahärra just tema mälestuseks teha. Sisse lossi meid ei lastud, kuna oktoobrist juunini on see avatud teisipäevast pühapäevani. Matkaraja lõpus üsna lossi lähedal on kaks grillmaja matkajatele kasutamiseks. 

Alatskivi loss

Kalevipoja säng

Pehkinud Truuduse tamm

LUITE MATKARADA.

Ehhh, Kauksi....ma ei vahetaks seda kohta ühegi välisreisi vastu! Vähemalt praegu mitte. Erinevalt Alatskivist tervitas meid siin haudvaikus. No mitte päris, kuivanud lehtede ja käbide praksumine jala all lisas rütmi lindude laulukoorile ja lainemühale. Maailma ilusaim muusika. Kauksi pakub kahte matkarada - pikem on 4,4 km (üks ots) pikkune luitega paralleelselt kulgev rada Rannapungerja (kas pole mitte imearmas nimi!?) jõe suudmesse ja tagasi. Paraku rajalt Peipsi järve ei näe. Lühem on 3,6 km ringiratast kulgev Kauksi oja matkarada, mis looklebki mööda oja kallast. Oja matkarajal saab mängida telefoniäpiga õppemängu, juhendid selleks on infotahvlil olemas. Käisime nii ühel kui teisel rajal ja lõpuks otsustasime teha päris oma matkaraja kohe veepiiril. Tegelikult avastasime me üsna pea, et niisama liival lesida on veel mõnusam kui matkata. Päris müstiline on suruda paljad varbad sooja liiva sisse ja vaadata siinsamas lähedal vees ulpivad suuri jäälahmakaid. Vesi on hele-helesinine, justkui oleks kusagil kaugel maal. Ongi alati nii sinine või mängib päike selliselt? Ja ümberringi vaikus, justkui oleksime siin maailmas vaid meie kaks. Ja kajakad. Ja liblikad. Luiged ka. Imeilus lihtsalt. Jah, ma ei vahetaks seda mitte millegi muu vastu. 

Kauksi telkimisala on Eesti suurim, muide. Siin on 50 grillaset ja 20 katusealust, piisavalt kuivkäimlaid. Viiekümnest kohast leidsime vaid ühe, kus on päris lõkkease. See sai täna meie koduks. Magame autos. Olemas on ka veevõtukohad, mille juures olevad sildid soovitavad vee läbi keeta. Meid ilmselt ei murra ükski patsill peale India ja Nepaali reisi. Suvehooajal küsitakse siin sõidukiga peatumise eest 4 eurot, telkimine on tasuta ja lõkkepuid saab osta infopunktist. Praegu, hooajavälisel ajal, pole siin kedagi raha küsimas ja lõkkepuud (murdunud oksad) korjame metsa alt kokku. 

Poode me siin läheduses ei leidnud, mis on äärmiselt kummaline arvestades seda, kui suur hunnik inimesi siin suvitab. Sõitsime 12 km kaugusele Tudulinna mööda uskumatult käänulist teed. Ma ei ole Lõuna-Eestiski nii käänulisi teid näinud.  Ja tee peale jäi Rootsi. Nagu olekski päris reisil. Nüüd tuleb aga mu lemmikosa matkamise juures - lõkkeõhtu ja päikeseloojang 💓 Elagu elu! 

Kaidar proovis kui kaugele ta Peipsis minna saab enne, kui vesi kummikusse tuleb. Väga kaugele ei jõudnud. Aga vesi tuli kummikusse küll 😀 Õnneks on meil lõke. 

Õhtul pidasime mitu plaani maha kuidas saakski Kauksisse jääda. Maailmas ainukeste inimestena tundmine on liiga hea tunne lihtsalt. Muidugi ei jätnud me maailma ainukeste inimestena kasutamata juhust õhtuhakul rannas ringi lipata ihualasti nagu õiged metslased. Kuramus, milline pakane oli, aga tegemata ka ei saanud seda jätta, vabadusehüüd rinnus oli liiga suur 😀 Õhtut ei veetnud me sugugi üksi, muide - meile tuli ootamatu külaline. Rein oli nimi. Üsna pealetükkiv tegelane, istus meetri kaugusel meist ja vahtis näljase näoga, ära ka ei läinud. Küllap on harjunud suvitajate käest toitu nuruma. Meil oli paraku ainult puuvilja, selle peale kirtsutas nina. Igaks juhuks tõstsime kõik oma asjad ööseks autosse, ei tea ju võõra Reinu kombeid, äkki oleks mõne vajaliku asja minema tassinud salaja. 

Kui naisel on dieet käsil 😂

VALASTE MATKARADA

Võimas! Lihtsalt võimas! Lõunaeestlaste jaoks on pankrannik ja kivine rannaäär täielik eksootika. Saka klindi rusukaldel olev klindimets on justkui džungel, võimsad maha langenud puud kaetud kõige pehmema lopsaka samblaga. Nagu ma imestan kõrbes kasvavate taimede elujõu üle, nii panid imestama siin paekivi peal kasvavad taimed. Infotahvel selgitas, et taimestik saab olla seal nii lopsakas tänu ühtlasele niiskusele ja mikroelementide rikkale kasvupinnale. Meri ja astangust väljaimbunud põhjavesi hoiavad jalami ühtlaselt niiskena ja täiendavad seda pidevalt mineraalsete toitainetega ning meri hoiab ära suured temperatuurikõikumised. Rada on varustatud väga heade treppidega, aga meeles tuleb pidada, et mis läheb alla, peab ühel hetkel tagasi üles minema. Rada ei ole kõige kergemate killast. Minu jaoks oli raja lõpus Valaste joa juures olev järsk 50 meetri kõrgune trepp südamerabandust tekitav, kardan kõrgust. Enamus inimesi alustasid just sealt matka, kus meie lõpetasime. Rada on 1,5 km pikk (üks ots), tagasi alguspunkti võib minna ranna äärt pidi (kividel kõndimine on raskem) või maanteelt. Rand on täis kõige imelisemaid värvilisi kivikesi ja meresoolast valgeks muutunud maha langenud puid, justkui oleks keegi käinud neid valge peitsiga võõpamas. Vaatamist väärt on kindlasti ka sinisavilasund, selleni jõudmisest annab märku niiskuses pehmeks savimudaks muutunud jalgealune. Üle 30 meetrise veeseinaga Baltimaade kõrgeim Valaste juga ei ole muide looduslik juga, see saab vee Kaasikvälja kuivenduskraavist ehk Valaste ojast. Valaste joa trepistikult saab imetleda üle 400 miljoni aasta jooksul tekkinud erinevaid värvilisi kihte. Kujutan ette, kui äge see juga on talvel käredate külmadega, kui veest saab jääskulptuur. Valaste rada tuletas mulle meelde kui väike ja tühine on inimene looduse kõrval. Tohutult äge elamus oli see!

Sakas on mitu matkarada, nende leidmine aga on keeruline. Guugli kaart juhatab Saka-Ontika matkarajale ilmselt üsna õigesti, kuid puuduvad igasugused viidad või sildid või rajatähis. Sama on Saka mõisa matkarajaga - kena trepp läheb küll alla randa, aga mis rajaga tegu või kui pikk või kummale poole minna, see jääb enda välja mõelda. 

Sellega lõpetasime Ida-Viru matkaradade tallamise, viskasime pilgu peale Jõhvile, Rakverele ja Tapale ning suundusime kakerdama Harjumaa matkarajale.

Valaste juga

Sinisavilasund

KAKERDAJA RABA MATKARADA

Ma olin ikka tõsiselt elevil Kõrvemaa kõige suurema Kakerdaja raba ja seal oleva Noku lõkkekoha nimede pärast, kujutlusvõime hakkas täiega tööle ja olin kindel, et nende taga on hiiglama põnevad lood. Uurima hakates tabas mind täielik pettumus - kakerdajaks nimetatavat kõigest seal pesitsevat järvekauri, kes on suurepärane sukelduja, aga maal kohmakas kakerdaja. Nokuga on veel suurem pettumus - see saanud nime Nokko talu järgi, mille kunagises asukohas plats asub. Phähh! Püüame siis ise elevust tekitada rabas kakerdades. Rabale saab läheneda kahest kohast, meie alustasime Nokust, kus rabarada saab käia edasi 4 ja tagasi 4 km või siis minna 3 km Kalajärvede metsarajale, mis tuleb tagasi Nokusse. Või teha need mõlemad läbi. Raba laudtee on libisemise vältimiseks üle löödud metallvõrguga, mis matkasaabaste all ebameeldivalt klõbiseb ja rabarahu täielikult rikub. Ka enamus metsarajast on samasuguse klõbiseva laudteega. Metsarada on tähistatud helkurloomade ja -ribadega, rabarada arusaadavatel põhjustel tähistada pole vaja, vaevalt keegi teelt kõrvale astub. Muide Nokko talu noor perepoeg olevatki oma elu rabale kaotanud - läks sõbrapoisiga, pill selgas, simmanile üle raba ja tagasi ei tulnud neist kumbki. Hiljem oli pill leitud ühe lauka äärest. Kakerdaja raba peetakse muide kõige ilusamaks ja käidavamaks rabaks Eestimaa peal. Seda arvesse võttes oli imestamist väärt asjaolu, et Nokus oli vaid kaks lõkkekohta ja Kalajärves üks. Kumbagi lõkkekohta ei pääse autoga ligi. Meie elu-olu arvestades meile sobimatu, sest kogu kodu on meil autos ja seda ei viitsi küll edasi-tagasi tassima hakata. Levi on Tele2-l ja Elisal nii Nokus kui Kalajärve lõkkekohas ja nende ümbruses null,  Telial mingi pulk oli püsti. Rabas see-eest surfa või hulluks ennast, levi jäi ülegi. 

Ida poolt tulles juhatab guugli kaart kõige otsemat teed pidi Nokusse sealt, kust kevadel ja ilmselt ka sügiselt reaalselt kohale ei jõua, nimelt oli ees suur ja sügav ja läbimatu mudamülgas. Maanteelt umbes kilomeeter edasi juhatavad juba ka viidad Nokusse. Umbes kolmekilomeetrine kruusatee on maailma kõige halvemas seisukorras, auk augu küljes kinni. Täitsa ime, et auto ühte tükki jäi. Rahvast oli nii palju, et lõi meie maailma ainukesteks inimesteks olemise muinasjutu täiesti katki. Sõitsime Järvamaale kenas liivakarjääris asuvasse Mägede lõkkekohta, kus ühel pool järve on kaks RMK lõkkekohta ja teisel pool üks. Kuna need kaks lõkkekohta on teineteisele üsna lähedal ja üks neist oli juba hõivatud, kolisime teisele poole järve. Homme jälle päev. Täna olen küll väsinud. Ilmselt oli ikkagi eilne alasti pakasega ringi lippamine vanainimesele natuke liiast, sest põsed õhetavad, kukal on kange ja silmad kipitavad, arvatavasti on haigusevimm sees. Koroona, mis muud. Kui homme elus olen, siis jätkame. 

Helkurrebane

VOOSE PÄIKESEKODU - SAJATÄRNINE MAJUTUS

Kui eile õhtul ei oleks olnud põrgulikult külm, oleksime jäänud ilma elu lahedaimast majutuskogemusest. Pool kaheksa õhtul, kui ma enam oma külmunud sõrmi ei tundnud, helistasin ette ja taha vabandades Tanel Talvele, kelle kontakti leidsime https://www.voosepaikesekodu.ee/ lehelt. Tanel, armas inimene, ei öelnud sugugi, et hull metslane, nii hilja ei saa enam mingit majutust, vastupidi - ta ütles, et paneb meile kohe kaugjuhitava sauna küdema (ohhhh, kui hea saun oli!) ja kihutab Tallinnast kohale meid päästma. Voosel on põhumajad! Põhust kärgmajad! Tanel andis meile väga huvitava ülevaate Voose ajaloost ja põhumaja ehitusest. Päikesekodu ehitusel on kasutatud vana Voose kõrtsi palke. Kõrts oli tõenäoliselt Eesti vanim maanteekõrts 17. sajandist või isegi varasemast ajast ja asus tol ajal ühe tähtsaima teeristi ääres. Nüüd on seal imeilus Päikesekodu, kus korraldatakse pulmi, suvepäevi ja muid pidustusi, koolitusi ja seminare ja on ka kogukonna süda. Terve kompleks saab energia Päikesekodu katusel olevatest päikesepaneelidest. Päikesekodus on unikaalne 180-kraadise projektsiooniga multimeedialahendus, millega saab pildi kolmele seinale panna. Kärgmajakesed on täiesti imelised! Kaks neist on sellised madalamad, kus püsti seista eriti ei saa, aga magamisase on üle terve kärje ehk igavesti suur. Need pidavat olema abieluprobleemide lahendamise majad, naeris Tanel. Kaks kärge on eraldi vooditega ja üks, meie lux sviit kõige kõrgemal mäe peal, ühe suuuuuure ja maailma kõige parema voodiga ja sulgkergete patjade-tekkidega. Kärg lõhnas puhta looduse järgi ja oli ilma kütteta täiesti soe, me ei jõudnud ära imestada. Üks, mis on kindel - ületöötanud stressis inimese muidu pealiskaudne uni muutub kärjes hetkega sügavaks karu talveuneks. Me ei mäleta, millal viimati nii sügavalt magasime ja ennast täiesti välja puhkasime. Kärje esisein on üleni klaasist ja pakub imelisi vaateid. Voose on justkui vana Jumala enda selja taga, nii vaikne ja rahulik ja pakub matkajatele ja ajaloohuvilisele küllaga avastamist. Voosel oli muide üks neljast Eesti muinaslinnusest. Taneli külalislahkus ja pühendumine sealsele kogukonnale ja külaelule on imeilus, oleme tänulikud, et sattusime Päikesekodusse 💓

Vooselt põrutasime võimsat JÄGALA JUGA vaatama, paraku polnud võimsast joast eriti miskit alles

KEILA JUGA oli ägedam                                               Keila-Joa loss Schloss Fall

Ilmselt olen ma ainuke eestlane, kes ei ole käinud RUMMU KARJÄÄRIS. Nüüd ei ole enam ühtegi sellist eestlast, sest ma käisin ka lõpuks ära. Juba mõni aasta saab karjääri sisse piletiga ja avatud on see vaid suvehooajal. Õnneks pole sõdurile ükski asi takistuseks, nii otsis Kaidar välja paarikilomeetrise tee, mis viis vangla aia äärt mööda karjäärini. Käskis mul võtta seda kui matkarada. Ma siis võtsin. Juttude põhjal kujutasin ma ette karjääri ägedamana. Heleroheline kristallselge vesi on muidugi täiesti müstiline. Paekivi pidavat selle värvust mõjutama. Ilmselt suvel oleks mulje olnud võimsam, kui oleks saanud vees olla ja paekivikaevandamise lõpetamise tulemusena üleujutuse alla jäänud vanglat uudistada. 

LIIVANE RANNA-PERAKÜLA ÕPPERADA

Läänemaal Nõva puhkealal asuv õpperada on väga lahe, see läbib nii männikut, liivaluiteid, järveääri kui ka soostunud alasid. Ja korraga, palun väga, keset metsa I Maailmasõja aegne munakivitee! Tee tehti raadiojaama ehitamiseks. Praegu muidugi pole raadiojaamast järgi jäänud muud peale vundamendirusude. Mereäärne telkimisala on päris pirakas, silma järgi umbes 20 lõkkekohta. Rand on pikk-pikk valgeliivane ja merevesi säravpuhas. Siin rannas pidavat vesi natuke soojemaks minema alles suve lõpus. Telkimiskohti on ka metsa sees, tõenäoliselt on nood pisut privaatsemad. Kujutan ette, et rand on suvel kõvasti ülerahvastatud ja rannaäärsetes lõkkekohtades privaatsust tahta küll ei saa. Perakülas on ka looduskeskus, praegu muidugi sulges selle koroonapaanika. Nii et lastega suvitada on seal küll puhas lust, tegevust jätkub kõvasti. 

Mere ääres oli ikka julmalt külm, nii et Perakülas ööbimise mõtte matsime maha. Noh ja kuna me juba Haapsalu külje all olime, tekkis äkkplaan põigata sipsti Hiiumaale ja minna ütlema tere meie armsatele reisukaaslastele Mairele ja Kallele. Maire on maailma parim taevast alla sadavate külaliste vastu võtja, ta ei kõhelnud hetkegi ja pani kohe sauna küdema. Aitäh, armsad, et olemas olete! 💓 Hiiumaa on üleni matkaradasid täis, nende läbi tatsamiseks peaks võtma kohe mitu-mitu päeva. Ilmselt nii ka inimesed teevad, sest peale meie auto, mis näeb välja nagu ratastel majutus- ja toitlustusasutus, oli praamil teisigi selliseid autosid. Meil käis peast läbi mõte ka Saaremaale matkama minna, aga Hiiust käib sinna vaid kaks korda päevas praam, esimene neist kell 8 hommikul ja see kõlab meie jaoks ikka väga hirmsasti, magada tahaks ju puhkuse ajal. Õhtusega jällegi ei jõua enam matkama minna, öö peale jääks väga. Ja lõppude-lõpuks saab meil puhkus ka läbi varsti. Nii et panime ikka mandri poole ajama ja jätkame oma matkateed planeeritud kujul. Halb ilm muidugi ei olnud planeeritud. Täna on ikka jõle külm tuul. 

TUHU SOO

Pärnumaa ja Läänemaa piiril asuv Tuhu soo matkarada on vaid 950 meetrit pikk, lõpust tagasi algusesse saab kas mööda kruusateed või tagurpidi tagasi laudteed pidi. Raja alguses (või lõpus, oleneb kumba pidi liikuda) on hästi äge 5-meetrine vaatetorn nimega Trepp, mis on tehtud koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga. Pildilt tundub, nagu oleks klaasist, tegelt on võrk ümber. 

TOLKUSE RABA

Päris naljakas nimi. Infotahvel seletab nime kujunemist selliselt: varasematel kaartidel on koht üles märgitud kui Suursoo. Tolkuse nimi pärineb alles 19. sajandist. Nimelt olla toonane Häädemeeste riigimõisa rentnik W. A. Thimm oma valdustes ringi luusides avastanud raba idaservas metsatalu, mille asukohast tal aimugi polnud. Talu rajaja oli tsaari sõjaväest kõrvalehoidmiseks metsa pagenud. Et desertöör oli üsna metsiku välimusega, suur ja habetunud, oli mõisnik talle prahvatanud: “Sina olema üks tolkus.”  Nimi jäänud kohe talule ja rabalegi külge. 

Rabarada on ringikujuline, 2,2 km pikkune ning osaliselt laudteega kaetud. Laudtee on üsna amortiseerunud, kohati vee all, trepiastmed samuti katki, tasub olla ettevaatlik. Rada tõuseb liivastele luidetele ja jõuab Tornimäele, kus asub 18 meetri kõrgune vaatetorn, koos Tornimäe 34 m luiteharjaga on see enam kui 50 meetri kõrgusel merepinnast. Tornist avaneb vaade ühelt poolt Häädemeeste rannaniidule ja Pärnu lahele ja teiselt poolt rabale. Selge ilmaga pidavat seal nägema igas ilmakaares kuni poolesaja kilomeetri kaugusele. Ka Kihnu, Sorgu ja Manija saar paistavad. Kunagi oli olnud raba kohal laht, kuid kui meretase langes, siis koht soostus.

Meile kohe sugugi see rada ei meeldinud, kuna asub suure maantee ääres ja liiklusmüra oli kuulda tervet rada läbides. 

Tegelt tahaks koju. Aga Kaidar ei vii mind. Ütleb, et ise tahtsid puhata rahus ja vaikuses, nüüd siis puhka. Tõi mind hoopis täielikku karupepusse. Isegi guugli kaart juhatas meid võssa, kui üritasime Kõveri puhkekeskust üles leida. Teisel korral, kui Kaidar vägisi kaarti ise suunata püüdis, jõudsime kohale. Mingi 5 km äsja taastatud kruusateed pidi tundus küll täiesti kummaline sõita, aga tõepoolest siin paksude metsade vahel ongi suur ja üliäge puhkekeskus. Üks majake on vene saunaga, köetakse 8 tundi. Kuna meil oli kohe praegu külm, siis lasti meid soome sauna ja 12 magamiskohaga kahekorruselisse majja. Perenaisega saime veel kokkuleppele, et koristame enda järelt ja kasutame oma voodiriideid, nii kukkus hind ka täitsa talutavale tasemele. Aga Eestis on ikka paganama kallis reisida. Nädala majutuse eest maksaks rohkem, kui Egiptuse kõik hinnas reisi eest. Meil oli plaanis peale öömajja sisse kolimist veel Rae järve matkarajal käia, aga kui kord sooja tuppa ära saab, ei taha enam külma tuule kätte minna. Kütame parem sauna ja istume kaminavalgel. Nii on ka hea puhata. Aga homseks lubab ilmateade täiesti pakast, siis tuleb küll jooksusammul matkata, et ära ei külmuks. 

Viies matkapäev. Eile saime tehtud selle aasta esimese ujumise. Vesi oli 12 kraadi. Esimest korda vette hüpates kirus Kaidar, et see oli nüüd küll väga halb mõte, aga siis ei saanud enam pidama, mulistasime poole ööni. Hommikul sügasime tükk aega kukalt lumesadu vaadates, aga Võru veri ei värise, nii võtsime ikka ette eile ära jäänud Pärnumaal asuva RAE JÄRVE MATKARAJA. Üliilus koht! Seal on neli lõkkekohta, kaks neist privaatsemad, lastele mänguväljak. Kalastajatele pidavat olema Rae järv ideaalne koht, erinevaid kalu on rohkelt. Lumesadu lakkas ja päike tuli välja, ilmataat on matkajate poolt. Nüüd üks kõige tähtsam teave Rae järve raja kohta, millest tegelikult peaks RMK infotahvliga teada andma kohe raja alguses: METSAS ON KARU! Mu süda jättis mitu lööki vahele, jalad muutusid nõrgaks ja miskit pudenes püksi - me vahtisime karuga tõtt! Kui mõistus uuesti tööle hakkas, saime aru, et karu on liikumatult üks käpp üles tõstetud. Ei tea kaua me veel seisime enne, kui mõtlema hakkasime, et see ei saa õige asi olla ja astusime arglikult puude vahelt piiludes lähemale - kuramus, see ei olnud päris karu!!! Aga see nägi välja rohkem päris karu, kui päris karu ise, kaugelt polnud ka näha RMK märki karu taguotsal. Kui mul oleks nõrk süda, oleksin ma ehmatusest sealsamas surnult maha langenud. Väga halb nali minu arust. Eriti arvestades, et karu asub sellises kohas, kust rajalt tulles on palju puid ees ja vaade ei ole selge. Teine ehmatus tabas sekund hiljem, kui hullumoodi kisav linnupundar meie poole tuiskas kui nool ja me kahe vahelt sellise hooga läbi lendas, et tiivad krabisesid mööda me jopesid. Meil polnud aega reageerida ega arugi saada, mis toimub, katsin vaid kaitseks oma näo. Segased linnud! Rohkem ei ehmatanud meid keegi õnneks. 

Aga rada oli imeline, vaid 1,7 km üks ots, lõpu poole on tore vaatetornike, mille trepp hetkel lagunenud, loodetavasti tehakse peagi korda. Kindlasti on see koht, kuhu läheks pikemalt puhkama. Mida ilmselt tegidki seal matkabussiga olnud inimesed. 

Järgmiseks rajaks valisime Viljandimaal asuva LOODI PÕRGUORU MATKARAJA. Olgu kohe öeldud, et ka sinna ei tasu nõrga südamega minna, rada on päris raske. 2 kilomeetrit pikk ringrada läheb kõrgele-kõrgele üles ja siis tuleb madalale-madalale ja siis jälle üles ja siis jälle alla. Mõisa juurest raja juurde viiva munakivitee juures on hoiatav silt, et tee on kehv, autoga võib sõita vaid enda vastutusel. Teate, võtke see vastutus, sest rajalt väsinuna tulles on vaja lõputust tõusust üles ronida, et autoni saada. Meie seda vastutust ei võtnud ja kahetsesime. Mina vähemalt kahetsesin, sportlikul Kaidaril pole midagi tõusude vastu. Rada oli mudane ja libe, trepid lagunenud, sillad upakil, kuid suunaviidad väga hästi leitavad. Ellu ma igatahes jäin. Mets oli kui muinasjutus, vanad väärikad sammaldunud puud seisid kõrvuti kuusebeebidega, mets oli täis päikeses sillerdavaid allikaid. Kõige krooniks on orus punased liivakivipaljandid. Lõkkekohti on raja alguses Loodi järve ääres vaid üks, kuid plats piisavalt avar suurema seltskonnaga telkijate jaoks, kuigi privaatsust seal ei saa tahta, plats on kohe raja ääres ja möödakäijaid on küllaga. 

Matkalisi tervitavad supernunnud mägiveised.

No ja nüüd hakkas juba kodu paistma! Hull koduigatsus tuli ikka. Aga enne veel läksime Valgamaal asuvale TAAGEPERA MATKARAJALE. Ilmselt üks kõige kehvemaid radasid üldse. Lõkkeplatsil ilus suur tokk erinevate viitadega, et siin pool asub see ja sealpool too, aga rajale minnes ei ole enam mitte ühtegi viita ja radasid läheb metsas igale poole. Kaardi järgi siis Kaidar seadis sammud, aga minusugune orienteerumispuudega inimene ei oleks küll enam metsast välja tulnud. Rada on 5,4 km pikk ringrada ja umbes poole peal on tore vana kabel, mis on perekond Erdelli rahupaik. Mats Erdell oli esimene eesti soost mitteaadlik mõisnik. Taagepera matkarajal on vaadata küllaga, kui üles leiad kõik need kohad. Kõige suurem elamus oli musträhni nägemine. Ma ei teadnud, et ta nii suur on. Lõkkekohti on seal kaks. Silt näitab ka lahkesti korvpalliplatsi suunas, aga terve see plats on tihedat võsa täis kasvanud. Ilmselt pole see kõige populaarsem suvituskoht. 

Taagepera loss                                                                Musukivi

Kopra näritud puu

Kokku sõitsime 1256,9 km+praamil sõidetud kilomeetrid.

Maailma parim mõte oli metsa minna. Ma ei usu, et ma ühelgi reisil oleksin ennast nii täis saanud laadida, kui nende viie päevaga metsavaikuses. Meile oli seda hirmsasti vaja, lausa elutähtis, ma arvan. Ma pole ilmselt terve elu jooksul kokku olnud nii palju ihualasti, kui nüüd metsas. See oli meie teine meeleavaldus. Vabaduse eest. Vabaduse eest olla mina ise. Vabaduse eest mõelda, mida tahan ja öelda, mida paremaks pean ilma, et mulle nimesid hakatakse külge kleepima. Vabaduse eest otsustada ise oma tervise, elu ja keha üle. Ilmselt ei ole ma ka varem kunagi tundnud nii suurt vabadust, kui metsas olles. Ma ei usu, et inimesele üldse eluks midagi muud peale puhta looduse hädasti vaja on. Eestimaa on imeilus! Meil on ju mitmeid sadu matkaradasid ja me jõudsime läbi käia vaid käputäis. Mul on tunne, et matkamisest saab minu lemmiktegevus. Ja mul on tunne, et praegu on eluliselt tähtis lülitada ennast välja kogu maailmas toimuvast hullusest, et jääda mõistuse juurde. Juba mõni päev ilma (sotsiaal)meedia manipuleeriva sopata tervendab võimsalt. Pole ju kahtlustki, et ka liikumine ja värske õhk tervendavad ja tugevdavad organismi. Sügisene aeg ilmselt on kõige parem metsa minemiseks, kui seened-marjad omastkäest võtta. Aga see kõik on ju vaid plaani kaugusel 😊 Tunnen jälle suurt ja sügavat tänutunnet elu ees. Olen õnnelik! 💓