Noja siis see nende liiklus....palju ma sellest rääkida ei saa, kuna sõitsin enamjaolt silmad kinni ja süda saapasääres. Neil pole vahet, kus pool on rool. Aga parempoolses liikluses parempoolse rooliga möödasõidud ei olnud toredada, juht pidi ju sõitma täiesti keset teed, et näha, mis ees toimub. Tihtilugu nägi ta alles siis, kui oli juba vastutuleva auto või maanteel pikutava lehmaga vastakuti. Ja lehmi oli maanteel lademetes! Juhid lasid sajaga slaalomit nende vahel ja kõik jäid imekombel ellu. Omaette elamus oli offroad, kus piinlevalt üürgava mootoriga autod raiusid olematutel mägiteedel. Liiklusseadust neil ilmselt ei eksisteeri üldse, linnas tehti sujuvalt kaherealisest viierealine liiklus ja keegi ei imestanud. Peaasi, et signaal töötab ja seda kasutatakse ikka väga ohtralt. Liikluspolitsei pidas kinni mitte sellepärast, et linnas 80-ga sõideti, vaid sellepärast, et juht samal ajal telefoniga rääkis. See pidi olema neil uus trend, kõvad kampaaniad teleris ja plakatid tänavatel – ära helista juhtides. Aga muud rikkumised pole olulised.
Ahhhh ja Batumi! Ilus, no kohe nii väga ilus linn! Nõukaaegsed halvas seisus kortermajad, rõdud ja aknad kõik kuivavaid pesusid täis, vahelduvad tõeliselt kaunite ehitistega. Tänavad on viinapuid täis, õhtuti kõlab kohvikutest kohalik muusika, linn on tuledes, mere ääres toimub võrratu purskkaevude kontsert, promenaadi kirjeldamiseks napib sõnu. Rannas kuumad ümarad kivikesed, mis lainete alla mattudes muutuvad värviliseks. Suured soojad lained, mis kõik augud kehas suure hooga kiviklibu täis uhuvad. Tädikesed müüvad rannas kuumi hautatud maisitõlvikuid ja raputavad sellele kenasti soola iga ampsu järel. Soojus ja sõbralikkus igal sammul, nad ei väsi hoolitsemast, et sul oleks kõik hästi. Turul on piinlik kaubelda, sest hindasid niigi ei ole õieti. Batumis muidugi on hinnad mõnevõrra kallimad.
Ma võiks jätkata veel kolm päeva jutustamist, Gruusia on ja jääb mu südamesse. Suvel-sügisel-millalgi tahame ette võtta järgmise jupikese Gruusast - Tbilisi, Rustavi ja Gori äkki. Panen siia meie armsa David Mandaria kontakti ka. Kel minek, soovitan soojalt temaga kontakteeruda. Kui pole vaja öömaja, siis on ehk vaja giidi. Davidi teadmised ajaloost ja oma kodukohast on imetlusväärsed, tema lood väga huvitavad. Ja nagu ütlesin – kõik see peaaegu ilma rahata. Davidi leiab facebookist oma nime või Hostel Mandaria nime alt, ka Viberist ja Watsapist, telefoni number +995599677677. Ahjaa, see ka veel, et linnapildis eriti inglise keelega toime ei tule. Vene keel on põhiline täisealise rahva seas. Inglise keeles (ja kindlasti mitte vene keeles, seda ei taha noored rääkida) saab suhelda alla 15- aastastega. Enam-vähem sama seis, mis meil, väikese mahajäämusega ainult. Kuna see oli meie esimene päris ise organiseeritud reis, siis sel hetkel me veel ei teadnud, et ostsime hiigelkalli lennupileti - 147 eurot. Nagu hiljem selgus, võiks Kutaisisse lennata 40 euroga. Vaatamata kallile piletile maksis kahenädalane reis 470 eurot nägu, sinna sisse läksid kõik taksosõidud, ekskursioonid, piletid, majutused, söögid ja isegi kingid kodustele.
