Translate

reede, 25. detsember 2020

Brasiilias 20 päeva (25.12-14.01).

Meu Deus, me läheme Brasiiliasse! "Kas te ei karda?" on meie käest küsitud sada korda. Muidugi kardame! Aga mitte viirust, mida küsijad silmas pidasid, vaid inimesi. Piletite ostmisest saadik kuu aega luurasime nurgataguseid pidi nagu tänapäeva keskmine inimene ikka ja üritasime kontakte vältida. Sest iga inimkontakt võib tänapäeval tähendada sõnumit Terviseametilt: olete kokku puutunud koroonapositiivsega ja peate jääma isolatsiooni. Ja siis oleks meie reisiga kööga. Teine tavaline küsimus: "Kas te lõksu ei karda jääda?" Noh, püüdsin seda õudu ette kujutada....40 kraadi kuuma, helesinine vesi, samba, suhkrurooviin ja üdini rõõmsad inimesed... No kui raha peaks kunagi otsa saama, siis ilmselt oleks natuke õudne küll. Õnneks pole meie moodi väriseda kodus teki all ja mõelda, et ÄKKI midagi juhtub. Aga äkki ei juhtu! Eks me ikka natuke kardame Brasiiliat ka. See on üks suurima kuritegevusega riike maamunal, kus suurlinnades laibad tänaval ja turistide relvastatud röövid on nii igapäevased, et keegi ei tee teist nägugi. Lisaks veel malaaria-, kollapalaviku- ja zikasääsed. Ja maod ja mürgised konnad ja ämblikud. Aga no meiesugused peast segased "vandenõuteoreetikud", kes ei karda isegi kogu inimkonda hävitavat koroonat, jäävad vast Brasiilias ka ellu. Mul on tegelt hullult hea meel, et meie aeg praegu on, nagu ta on, sest tavalises olukorras ei oleks me raatsinud minna nii kallile ja kaugele reisile (Franfkurdist 12 tundi jutti lendu). Ilmselt jääb see meie viimaseks reisiks, sest on ju välja öeldud, et edaspidi reisivad vaid need, kel koroonavaktsiinipass taskus. Õnneks on mu mõistusega kõik korras ja ma ei lase endale süstida paari kuuga valmis loksutatud mürgikompotti, mille kõrvaltoimete nimekiri on rohkem, kui õudne. Isegi mitte reisimise nimel. Brasiilias pidi aga olukord olema täiega chill, rahvas möllab randades ja mõnuleb kohvikutes. Nende muretust toetab ka nende president Bolsonaro, kes kogu maailma halvanud jamaga kaasa ei ole läinud vaatamata ülejäänud maailma hukkamõistvale näpuviibutusele. Bolsonaro teatas, et pole midagi jaburamat, kui vaktsineerida ennast viiruse vastu, millest paranemisprotsent on peaaegu 100, ka ei ole ta kunagi soosinud maskide kandmist. Ta ise põdes selle viiruse läbi imekergelt, kuigi ei ole enam esimeses nooruses. Huvitav, et ajakirjandus pasundab vaid tohutusuurest surmaohust Brasiilias, jättes mainimata, et surmade arv on sama, mis eelnevatel aastatel ja et 12 miljonit inimest elavad slummides, kus lokkab äärmine vaesus, alatoitumus ja ebasanitaarsed tingimused, mis otse loomulikult ei toeta normaalse immuunsüsteemi toimimist. Suremus slummides on olnud alati suur. Kevadest saadik pidi olema slummielanike elukvaliteet kohutavalt palju veel langenud, nii et võib eeldada, et see on ajanud nad veel suuremale kuritegevusele. Noh, oleme püüdnud ennast võimalikult hästi ette valmistada olukorraks, kus meile võidakse püstolitoru otsa ette suruda. Kui selleks üldse saab valmis olla. Meil on ümber kere peidukotid, kus hoiame dokumente ja pangakaarte juhuks, kui näiteks bussisõidu ajal peaks röövlid haarama meie seljakotid kogu maise varaga. Bussiröövid pidid väga popid olema. Üks, mida rõhutavad kõik artiklid ja kogenud reisisellid: ära elades hakka mängima kangelast ja vastu vaidlema, anna ära kõik, mis sul on. Suurte kaotuste vältimiseks ära kanna kalleid ehteid ning hoia taskus täpselt nii palju raha, kui sa saad kaotada. Meid on ees ootamas peadpööritavalt äge seiklus! Brasiilias ei räägi peaaegu keegi inglise keelt. Ükskõik, kui palju ma olen püüdnud nende portugali keelt õppida, mu keel ei hakka iialgi väänduma seda hääldama ja mu aju ei võta kunagi kinni, miks nad hääldavad sõnu täitsa valesti: R on H ja H on J jne. Miks nad ei võiks kohe õiget tähte kirjutada sõnasse? Kaks sõna on mul siiski selged: ola (tere) ja caipirinha (suhkrurooviina ja laimi kokteil). Ma arvan, et need on ka peamised sõnad, mida meil sel reisil vaja läheb. Juhuuu, me lendame jälle!

1.päev Brasiilias. São Paulo.

Meie jaoks täiesti tavaline reisi algus ehk miski ei suju normaalselt. Kõigepealt napilt enne reisile asumist kukkusin oma pool nägu niimoodi veriseks, et ma ei erine sugugi kõrtsikaklusest mitte just kõige võidukamalt välja tulnud lakekrantsist. Saan teenitult palju tähelepanu. Ka Kaidarile visatakse seejuures mitte just kõige sõbralikum pilk, sest esmane mõte on ikka, et naine saab selline välja näha just siis, kui tema armastav abikaasa on teda pisut klobinud. Öösel saime magada vahepausidega kõige rohkem kolm tundi. Lufthansa kiituseks peab ütlema, et nad ei sunni kandma maske (polegi vaja, sest mõnel oli neid ees lausa kaks üksteise otsas), kuid nende uhkel kahekorruselisel lennukil võiks siiski olla laiemad istmed. Olime nagu lutikad üksteise kaenlas. Kolm tundi maganud inimene teadupärast ei ole eriti ergas ja nii hakkab tegema igasugu vigu. Kõigepealt oli vaja meil Uberiga takso tellida. Selleks aga oli vaja internetikaarti. Selleks oli vaja leida lennujaamast neid kaarte müüv putka. Seda aga São Paulo lennujaamas ei ole. Ilmselt on see maailmas ainuke lennujaam, kus ei ole telefonikaardi putkat. Pole netti, pole Uberit. Wifit ka ei olnud. Võinoh, näitas, et on, aga Uberit lahti ei laadinud. Okei, vaja siis võtta lennujaama eest kallim takso. Selleks aga oli vaja pisut raha vahetada, sest Eestis pole valuutavahetuses reaale olemaski. Panime kaks väsind pead kokku ja otsustasime vahetada 150 eurot. Alles siis, kui meile liiga vähe raha ulatati, tuli meelde, et lennujaamas ei tasu kunagi palju vahetada, sest kurss on jube kahjulik. Kaotasime umbes 30 eurot selle tehinguga. Takso küsis 28 eurot sõidu eest, Uberiga oleks 10 olnud. Nii et paugupealt tehti rahast lagedaks. Sooja oli hommikul pool kuus 20 kraadi. Tillukesed ahvid lippasid mööda elektritraate, soe tuul paitas nägu, palmid vaheldusid kaktustega ja ma olin nii õnnelik. Me olemegi päriselt Brasiilias! Aga netti polnud ikka. Korteris wifit ka polnud ja korteri peremees ei vastanud sõnumitele. Nett aga peab meil olema, sest muidu ei saa me kätte kirja, kui ühel hetkel teatatakse viimase lennuki Eestisse sõitmist enne piiride sulgemist. Ümbruskonnas varahommikul ringi jalutades saime aru, et oma lühijalgse pojakesega me kaugele ei jõua. Saatsime lapse koju magama ja mõtlesime ära käia 1-2 kilomeetrit eemal oleval kuulsal Avenida Paulistal, mis on suur äritänav ja kust peaks saama kõike, mida hing ihaldab. Kui sammulugeja näitas juba 10 tuhat sammu ja me ikka veel Paulistal ei olnud, siis saime aru, et see on siiski kaugemal, kui 1-2 kilomeetrit. Tagasi jõudes näitas 27 tuhat astutud sammu. Lõunaks aga näitas kraadiklaas juba 30 kraadi vilus ja sellise kuumusega ei ole väga mõnus tormata. Pealegi selgus, et nädalavahetusel on kinni kõik poed ja asutused. Lahti olid vaid apteegid ja neid oli üle iga kolme poe. Ma pole elades näinud nii palju apteeke. See seletab vist ka seda, miks 95% siinsetest elanikest kannavad maske värskes õhus - nad on ilmselt ennast täitsa haigeks ravinud ja peavad hoidma ennast iga pisiku eest. Üle nelja poe on loomapoed. Avatud oli ka mõni üksik tänavatoidukoht ja käputäis väikseid poode. Tohutul hulgal on neil selliseid ajalehekioski sarnaseid putkasid, kus müüakse igasugu mõtetut träni. Õnneks selle hulgas ka netikaarte. Üks armas vanamees aitas rõõmsalt siis mind kaardi paigaldamisel ja elas õhinal kaasa mu kirumisele, kuna kaarti ei saanud tööle. Operaator saatis miljon portugali keelset sõnumit ilmselt juhendades mind kuidas registreerida kaart. Lõpuks lehvitas onuke mingit dokumenti mu nina all ja ma mõistsin: siin on nüüd kätte jõudnud see aeg, mis meie riigis alles plaani järgus on - ära kaob võimalus osta kaart anonüümselt, sinu üle peab ilmtingimata olema kontroll ja seda kõike selgitatakse sellega, et oled riigile ja kogu maailmale metsik turvaoht, kui omad registreerimata sim-kaarti. Palju õnne meile. Onuke küsis, et äkki on meil siin mõni amigo, kes enda nimele registreeriks. No ei ole, me alles jõudsime ja pole ühtegi amigot soetanud veel. Tema rääkis portugali keeles, mina inglise keeles, mõlemad mõistsime üksteist suurepäraselt. Sama hästi võiksin ma ka enda välja mõeldud salakeeles nendega suhelda, täpselt sama teeb välja. Inglise keelt siin tõesti ei osata. Leidsime siis järgmise poe, kus kena noormees oli valmis aitama meid internetiga. Mingi tõlkeprogrammi abil siis suhtlesime, tema käskis mul inglise keeles äppi sisse lugeda oma jutu ja see tõlkis talle portugali keelde. Enamjaolt jäi tunne, et ma kas ei oska üldse inglise keelt või on see äpp loll või pole õppinud noormees lugema, asi läks igatahes täiega lappama. Mina seletan, et saad sa aru, inimeseloom, me juba proovisime, ei saa. Tema ütleb, et no mis ei saa, kõike saab, osta nüüd see teine sim kaart lihtsalt ja ma panen sulle raha peale. Esines igatahes veenvalt, ostsime simi ja ta asus usinalt raha peale laadima. Poole tunni pärast pidi ta kurbusega tunnistama, et ikka tahab jah kohalikku isikukoodi ja väljamaalase nimele ei saa registreerida. No mis ma siis rääkisin! Aga Paulistal pidi olema iga nurga peal telefonipoode, mingu me aga sinna, aetakse asjad korda. Esmaspäeval, sest nädalavahetusel ju tööd ei tehta. Ühtegi telefonipoodi me Paulistal ei näinud, muide. Kui me viie tunni pärast põlenud õlgadega ja punase ninaga tagasi jõudsime, oli ärganud õnneks ka meie majutaja, saatnud wifi parooli ja nii saan ma rõõmsalt siin nüüd lugu toksida. Lufthansalt pole ka ühtegi kirja tulnud, et piirid kinni lähevad ja me tagasi peame lendama. Nii et tegelikult on päev olnud suurepärane - ma ei astunud jalga ühtegi klaasikildu, hirmsaid krokodille ja madusid suurlinnas ei ole ja mitte keegi ei röövinud meid relva ähvardusel. Isegi mitte ilma relvata ei röövinud. São Paulo on päris lahe. Lärmakas, nagu suurlinn ikka, tihe liiklus. Ülekäigurajal minnakse üle punase fooritule ajal. Rohelisega ka. Ise valid, millal üle tahad minna, autod lihtsalt peatavad ja ei sõida sust üle. Tänavatel jalutavad palja ülakehaga mehed, mõni teeb sporti, mõni kakatab koera keset sõiduteed. Paljaste jalgadega olin küll ainult mina, nii said inimesed pilgu mu koledalt veriselt näolt kiirelt mu paljastele varvastele suunata ilma, et see oleks imelik tundunud. Paljaste jalgadega muide ei tasu siin siiski käia. Esiteks on enamus tänavaid väikestest valusatest kividest ja teiseks on need kivid tulised kõrvetavast päikesest. Kodutud ja narkouimaste silmadega inimesed on leidnud endale sobivad kohad poodide ees, kuhu on ehitanud endale papist varjualuse. Tänavaid ääristavad graffiteid täis joonistatud metallustega laopinnad, mis ilmselt argipäevadel on kõik avatud ärid. Täna olid lahti vaid vähesed, mõnes autotöökoda, mõnes toidukoht, mõnes midagi muud. Nende taga kõrguvad uhkelt säravad hiigelkõrged klaashooned. Kõnniteedele on istutatud avokaadopuud ja palmid ja suurel hulgal igasugu võõrapäraseid puid, mida ei osanud tuvastada. Paulista kõrval on muide ülilahe park, mis on nagu džungel keset linnakära. Selles on selliseid taimi, mida elades pole näinud. Nii, aga täna loeme me päeva lõpetatuks. Oleme väsimusest täiesti arulagedad. Brasiilia aeg on viis tundi taga meie ajast, nii et kodus saab kell juba 21, meil alles 16. Aga meie oleme ju oma koduses ajas veel. Kui suudame täna üleval olla kella 19-20-ni, siis saame uude aega sisse elatud juba ühe päevaga. Aga vaevalt me suudame.





2.päev Brasiilias. Sao Paulo.

Pingutasime, mis me pingutasime, üleväsimuse ja ajavahe tõttu ei saanud me veel paika uut rütmi. Ärkasime öösel kell 4. Sellest polnud hullu midagi, sest meil oli paigas tore plaan minna loomaaeda. São Paulo loomaaed on Brasiilia suurim, siin elab üle 3000 looma hiigelsuurel maa-alal. Olime Uberiga platsis juba enne avamist. Sisse meid ei lastud veel. Taksojuht vestles piletimüüjaga ja selgitas meile kenasti midagi portugali keeles ning viskas meid tänavale. Jalutasime ringi ja ootasime, et kell saaks 9, siis avatakse väravad. Väravaid aga ei avatud. Püüdsime piletitädi käest uurida mis toimub ja millal me sisse saame, tema muidugi ei mõistnud meid ja korrutas "no, no". Kirusime hirmsa häälega ja hakkasime kodu poole kõmpima. Ei olnud just kõige sõbralikum tegu taksojuhi poolt jätta võõramaalased keset teed maha püüdmata leida võimalust selgitada, et sisse me sinna ei pääse. Netti ka meil pole, et taksot kutsuda. Lootsime leida mõne kohviku, kuhu saaks maha istuda ja wifit kasutada. Ei tulnud paraku ühtegi ette. Loomaaia otsas on botaanikaaed, selle väravalt leidsime siis sildi, et 25-27.12 on kõik kinni. Ahah siis. Egas midagi, jalutasime edasi, kuni ühel hetkel ma keeldusin edasi liikumast - Kaidar kavatses meid suunata läbima päris kahtlast räämas majadega linnaosa, mille ühe maja papist seina ääres lärmas koleda häälega naerda mustade poiste kamp. Mkmm, ütlesin mina, siit ma küll läbi ei lähe. Kaidar andis mulle ka teise valiku: minna ringiga ja jõuda kohale kõige varem homme. Surma saada võin mõlemal juhul, kas poistekamba käe läbi või lihtsalt väsimusest, kui homseni kõndima pean. Poistekambast saime mööda, aga edasi oli veel õudsem - see oli kummitustelinn, kus ei liikunud hingelistki. Mõni aken kiuksus ja uks läks poekvile, mis andis tunnistust, et kuskil keegi on, aga näha polnud hingelistki. Neelatasin päris mitu korda raskelt. Tänavad oli paksult täis sodi ja katkist mööblit. Seal astusin ma ka terava klaasikillu kanda. Aga peatuda ja jalga puhastada ei julgenud, hiilisime vaikselt edasi. Ühel hetkel muutusid majad kenamaks ja eemal paistid isegi pilvelõhkujad, nii et lootus kasvas. Mitte ühelgi eramajal ei ole siin hoovi. On majaesine kiviplats, kus jõukamad hoiavad autot. Mõnel on maja ees kivide vahele istutatud ka puu, kuid see on ka kõik, ei mingit muruplatsi ja lillepeenraid. Kus neil lapsed mängivad? Hoov on täpselt maja laiune ja kõige rohkem meeter on majadel vahet, kõik on justkui üksteise küljes kinni ja otsas. Peaaegu 22 miljoni inimesega linnas ilmselt teistmoodi ei saagi. Vaatamata sellele, et siin on meeletu ülerahvastatus, näeb siin ringi liikumas vaid käputäis inimesi. Kas asi on nädalavahetuses ja pühades? Igatahes veendusime, et Uberiga tasub siin tõesti liigelda, see on üliodav. Kui üks bussipilet on umbes 7 reaali, siis Uberile maksime 16 reaali kolme peale. Mind panevad üldse imestama need reisikirjad, mis räägivad, et siin on ikka hirmus kallis. Näiteks São Paulos saad majutuse alates 8 eurost, no see on küll ühistoa hind. Me maksime basseini ja toateenindusega korteri eest 23.50 eurot öö. Siia vahele jääb veel suurel hulgal valikuid ja erinevat hinnaklassi. No ei ole ju kallis! Toit poes on täiesti tavalise hinnaga, nagu meil Eestiski, üksjagu asju odavamad isegi. Eksootilised puuviljad on siin muidugi palju odavamad kui meil. Kohaliku veinikese saab alla 2 euro ja suhkrurooviina 0,7 pudel maksab alla 3 euro. ATM-st raha välja võtmine maksab 1 eur+2,5% võetavast summast (Swediga vähemalt on nii) ja kaardimaksele lisandub 1% ostusummast. Teenindaja küsib kaardimakse puhul alati kas tegu on krediit- või deebetkaardiga, vastavalt sellele vajutab nuppe, et makse läbi läheks. Omapärane siinses linnapildis on tänavaäärtel istuvad mehed, kes valgusfoori taga peatunud autodele igasugu nänni müügiks pakuvad. Me ei ole veel näinud, et keegi avaks akna ja teeks kaupa. Ilmselt väldivad juhid nii võimalikku kuritegevust. Öösel ei peatu valgusfoori punase tule taga ükski mõistlik autojuht, sest pimedas seisma jäämine võib maksta sulle su auto ja halvemal juhul ka elu. Aga meie oleme juba teist päeva täiesti elus ja meid pole röövitud, see on ülimalt suurepärane! Täna tegime lõunauinaku ja nüüd tundub, et me saime jagu ka ajavahe kõikumisest. Julgeme isegi kohaliku suhkrurooviina cashaça ära proovida. Kas peale seda ka ellu jääme, selgub alles homme. Homme lahkume São Paulost ja suundume São Sebatião poole. Veel ei teagi kuidas me sinna läheme. Buss sõidab 4,5-5 tundi seda 195 kilomeetrit, aga on odavam, üks pilet 10 eurot umbes. Uberiga sõidaks 3 tundi ja hind on vahemikus 50-60 eurot, nii et topelt kallim. Ilmselt valime mugavuse. Ainult et Uberi äpp ei taha minuga suhelda, väidab, et mu krediitkaart ei ole kehtiv. No on ikka küll, just käisin poes. Hommikul vaatame asja. 



3.päev Brasiilias. São Sebastião.

Tänapäeva inimene on täiesti saamatu ilma interneti ja krediitkaardita. Terve eilse õhtu keeldus Uber minuga suhtlemast ja väitis, et mu krediitkaart on kehtetu. Kui see hommikul jätkus, hakkas meeleheide tulema. Sellistel hetkedel pean endale meelde tuletama, et mu elu on pidevalt täis jamasid ja segadust, aga alati, a-l-a-t-i laheneb kõik suurepäraselt, pean lihtsalt uskuma seda. Pank kinnitas, et mu kaardiga on kõik kõige paremas korras. Hotellipoisid tundsid igati kaasa, kuid head lahendust ei osatud pakkuda. Hakata ilma netita suurlinnas ühistranspordi ja ümberistumistega bussijaama minema on hullus. Takso São Sebastiãosse pidavat hotellipoiste sõnul maksma 500 reaali (80 eurot), seda me maksta ei tahtnud. Peale paaritunnist jauramist saime hinna 400 (64 eurot) peale. Meil läks veel nii hästi, et saime lisaks pea pooleteist tunnise linnaekskursiooni, kuna taksojuht unustas oma telefoni koju ja ilma selleta ei riskinud teele asuda. Taksojuhi kodu oli põnevas kohas - kohe üle tee ühes ohtlikumas favelas (slummis) kõrgusid üksteise otsas kehvad majakesed. Ilmselt see asjaolu mängib rolli selles, miks taksojuhi maja ümbritseva õlakõrguse betoonaia peale oli kinnitatud lisakaitseks umbes 15 cm kõrgune klaasikildude kiht. Sõit São Sebastiãosse on metsikult äge! Mul oli teadmine, et Brasiilia on üleni mägine, kuid kui mõelda Nepaali peale, saab nimetada Kagu-Brasiiliat vaid künklikuks. Võinoh, kõrgkünklikuks. Hämmastav loodus on siin! Kui võimsalt hiiglaslikud puud! Männid ja palmid segiläbi, vahele kõikvõimalike värvidega õitsvad puud, mõnel lehed nagu hõbepaberist tehtud. Tulipunasest liivast mäed vaheldusid graniitkivimägedega. Mäed olid üleni täis päris pirakaid liivast mütakaid (lausa kuni meeter). Sipelgapesad äkki? Mägede vahel üksteise otsas ja küljes kinni olevate majakestega külakesed. Kas nad siin kohe üldse privaatsust ei vaja? Kusagilt lugesin head lauset, et kui sa tahad leida Brasiiliast introverti, siis ei suuda sind aidata ka kõige parem detektiiv. See, et võhivõõras sulle kaela kargab ja suudlema hakkab, on siin kõige normaalsem asi üldse. Sao Paulos ei näinud me mitte midagi brasiillaslikku. Mul on lausa kahju, et raiskasime sellele kaks päeva. Aga ilmselt pole vahet, kus me uimerdanud oleksime, me ei saa ikka veel ajavahest üle. Eile õhtul tegime ägeda peo cashaçaga (ärge uskuge, kui loete, et see teeb pea hirmsasti haigeks. Ilmselt on selle jutu rääkijad tarbinud seda üle oma võimete lihtsalt. Mis oleks juhtunud ka meiega, kui poed ei pandaks pühapäeval juba kell 17 kinni, nii et meil vedas), esitasin oma meestele sambatantsu, vestlesime soravas portugali keeles hotellipoistega (mai saa aru, kuidas inimesed üksteisest aru saavad keelt oskamata, ometi saime elulood kõik ära räägitud) ja...kustusime ära ikka juba 20.30. Kell 5 avasime oma silmakesed ja hiigelpikk uimane päev algaski jälle. Nii, kaldusin kõrvale.... Vähem, kui nelja tunni pärast äratas mind mõtisklusest, kas sõna "kõrgkünkad" üldse eksisteerib, selline vaatepilt, et ma kiljusin hullunult: me seisime kõrgel-kõrgel mäe otsas ja meie all, mägede ja ookeani hellas kaisus, laius imeilus Caraguatatuba! See vaatepilt oli midagi, mida iial ette kujutada ei suuda. Oleksime justkui uuesti Nepaali mägedes, ainult selle vahega, et seal ei ole ookeani, mis aga praegusel hetkel lisas pildile juurde kõige võrratuma nüansi. Mul on nii kahju, et me ei saanud peatuda pildistamiseks, aga autodevool oli meeletu ja me oleksime sulgenud kogu liikluse. Me elamine on São Sebastião ja Caraguatatuba (no kes suudab selliseid nimesid välja hääldada!) vahel eramajade piirkonnas, 150 meetrit ookeanist otse mägede kaisus. Meil sajab mõnusat vihma, mis natukenegi rohkem õhku tekitab ja hingata laseb. Kuumus ja niiskus on siin meeletu. Kohalikud armastavad vihma. Nad ütlevad, et see on ju vaid hea väike suvine sabin, mis teeb igavese suve maa vaid ilusamaks. Rahvas ei lahku rannast, kui vihma hakkab sadama. Ka meie naudime. Meie aed on kui džungel, kust ei puudu ka hiigelsuured jackfruiti puud. Linnud laulavad nii kõrvulukustavalt, et ma ei tea, kuidas me magada saame. Majaseintel roomavad keskmise sõrme jämedused ja kaks sõrme pikad ussid, vannitoas kalpsavad ringi suured rohutirtsud. Nüüd peame juba ka kahjuks arvestama hirmmürgiste sääskede ja haidega ookeanis. Naaberhoovis möirgab kohalik muusika, nii et terve küla saab kuulda. Tuleb vist jälle sambaõhtu. Maailm on niiiiii imeline! Olen üdini tänulik, et saan seda kogeda!  




4. päev Brasiilias. São Sebastião.

No nüüd lõpuks vist suutsime Brasiilia aega sisse elada, magasime lausa peaaegu poole kaheksani. Hommikuti on sääsed jube kurjad, närisid meid hetkega punnilisteks. Mirko lohutas, et tänapäeval õnneks muid haiguseid peale koroona ei ole, nii et meil pole vaja muretseda kollapalaviku ja malaaria pärast, ainuke, mida sääsed võivad levitada, on koroona ja see on õnneks läbipõetav. Tark laps. Täna ootas meid ees tähtis ülesanne - internetti ju vaja. Istusime bussi ja läksime São Sebastiãosse (pilet 5.90 ehk 95 eurosenti). 12 km sõitu kestis tund aega!!! Liikusime kolme meetri kaupa, siis oli mõni minut seismist, meeletu ummik terve tee. Ülilahe linn on São Sebastião! Vanalinna osa eriti. Sattusime juhuslikult ühte telefonipoodi, kus tütarlaps rääkis sulaselget inglise keelt. Kurtsin muret, tema ütles, et pole hullu, ma aktiveerin sul kohe kaardi ära, siis pole muud, kuu raha peale laadida ja ongi valmis. Et nagu...polegi vaja passi ja kohalikku isikukoodi jne? Mkm, ei ole, ütles ta, tegi niks-naks midagi telefonis ja oligi korras. Kus kohas ma peale saan raha laadida, küsisin mina. Apteegis, teatas ta. Ahaa, isver, loomulikult apteegis, kus siis veel tegeletakse telefoniasjadega, oleksin ise ka pidanud selle peale tulema :D Kõndisime kipa-kõpa apteeki, tütarlaps ütles, et jaa, muidugi laeb kohe meile raha peale. Aga Kaidari pangakaart jälle ei toiminud. Eile ei saanud sellega üheski poes maksta. Hullem lugu oli see, et ka minu kaart ei töötanud ja sularaha meil polnud. Okei, vaja lihtsalt pank leida. Leidsime, ootasime oma pool tundi järjekorras ja saime teada, et nemad raha ei vaheta. Ka pangaautomaat sülgas me kaardid välja raha andmata. Tagasi inglise keelt rääkiva tädi juurde, kes juhatas, et järgmisest tänavast paremale on mingine loterija, seal vahetatakse. Pool tundi loterija sabas tõi teadmise, et ka seal ei vahetata. Raha pole, netti pole, kaardid ei tööta, suurepärane. Ühest kohvikust leidsime inglise keelt purssiva tütarlapse, kellele muret kurtsime. Tema ütles, et te minge peatänavale, seal on mingi Vivo ja siis veel teine Vivo ja seal vahetatakse. Leidsime kaks Vivot, a need on telefonipoed. Vivo kõrval tõepoolest oli uks, millel erinevad rahamärgid peal, kuid otse loomulikult nad raha ei vahetanud. Pead tühjad ja janu tapmas, lonkisime lootusetult ringi. Järjekordset panka märgates ei tõusnud meis lootus, kuid pidime ometi proovima, kas seekord automaat on meile armuline. Muide oligi! Huilgasin nagu hull suurest rõõmust üle panga. Kohe leidsime ka apteegi, kus kenasti raha kaardile laeti ja nii sain ma tsiviliseeritud maailma tagasi - mul oli internet! Nüüd oli vaja veel ka Kaidarile ja Mirkole netti. Panime uuesti Vivo juurde, kust saadeti teise Vivosse. Uskumatu, aga ka seal oli inglise keelt kõnelev noormees, kes lubas meid kohe aidata, kui on vanatädiga ära tegelenud. Samal hetkel tõmbas tädi maski eest, ahmis korraks õhku ning varises siis klaasistunud silmadega põrandale. Hetke pärast oli noormees tuvastanud, et tädil on pulss olemas ning aitasime ta põrandalt toolile. Noormees kutsus kiirabi ja palus meil poole tunni pärast tagasi tulla. Istusime üle tee teise Vivo ees ja jahutasime end õluga. Muide nad serveerivad siin õlupudeli jahutaja sees ja annavad joomiseks imetillukese klaasi, sest õlu läheb hetkega soojaks, aga seda juhtuda ei tohi ühelgi juhul. 45 minuti pärast polnud kiirabi ikka veel saabunud ja tädike istus ikka Vivos tooli, lehvitades maskiga tuult endale. Pressisime siiski sinna sisse ja püüdsime oma netikaarte kätte saada. Öeldi, et tulge 10 minuti pärast tagasi, me tegeleme hetkel kaartide aktiveerimisega. 10 minuti pärast minnes paluti oodata veel 5 minutit ning lõpuks saabus täiuslik õnn meie õuele - me saime vaadata kuhu minema peame ja mis kell buss tuleb. Vivo kaart on kallim, kui Tim (vivo 20, tim 10 reaali), kuid Vivo esindust on lihtsam leida, kui Timi ja asjad saavad Vivos kiiremini aetud. Neti saamine võttis kõigest kolm tundi! Kinnitasime keha ja vedelesime rannas, kus neil õnneks koroona ei levi, seal ei kanta maske. Ülimõnus oli. Paljud reisikirjad räägivad, et ookeanivesi on hirmus külm. Ma ei tea, millest nad räägivad, sest vesi on ülisoe. Ja ma olen suur külmavares. Kaidar arvab, et 24 kraadi kindlasti. Ja ilmtingimata peab kogu aeg meeles pidama, et piisav veevaru kaasas oleks. Tegelikult oleks mõistlikum siin olles 20-liitrine veeanum traksidega selga panna ja see otse veeniga ühendada, sest vedelikukadu on kiire tulema. Mu sõrmed olid paistes nagu sardellid vaatamata ohtrale vedeliku lürpimisele. Aaa, suuri kilpkonnasid nägime! Mirko ütles, et ei pannud algul tähele, arvas, et kilekott või miskit sellist hulbib. No ega ei ole ju tõesti tavapärane, et jalutad rannas ja seal on lihtsalt hiigelsuured kilbud. Äge elamus oli! Igatahes tore on olla tagasi oma väikeses külakeses, kus keegi maske ei kanna, kõik on ülirõõmsad ja abivalmid, naeratavad ja tervitavad vastu tulles ja ühtegi apteeki siin ka ei ole. Ei tea, kas need asjad on kuidagi omavahel seotud... No ei ole me linnainimesed, ei hakka kunagi olema ja mul on selle üle ainult hea meel. Nüüd on meil ka net, nii et jätsime ümber kolimise mõtte katki. Eile olin ma küll ikka väga kuri ja lubasin kohe ära kolida. Majutuse kuulutuses oli kirjas, et on net, kohale saabudes tuli välja, et net on küll, aga majutaja majas teises aia otsas, meie aiamajakeseni see paraku ei ulatu. Kõõlusin verandal ja püüdsin laineid, aga tulutult. Hilja õhtul ütles närv üles ja üüratasin üle hoovi, et Fernando, kurat, anna mulle kohe netti või muidu! Tungisin kurje koeri ja hammustavaid sipelgaid tõrjudes väevõimuga talle koju ja sain bussigraafiku ja liikumispiirkonnad vähemalt ära vaadata. Oeh, aga nüüd on kõik hästi! Ja haid ei söönud meid ka ära. Nüüd aga poodi puuviljade järele, müstilised hinnad on puuviljadel ja maitsest ei hakka ma üldse rääkimagi, me võime vaid und näha Eestis nii magusatest puuviljadest. Mango kilo näiteks maksab 48 senti!!! Palun vabandust, kui keegi selle peale minestas, minu endaga juhtus sama.





5. päev Brasiilias. Caraguatatuba.

Täna tahaks viriseda, liiga palav on. Mu arust palavam, kui Indias, kui kraadiklaas näitas 50 kraadi. Niiskus on nii suur, et Mirko juuksed on kogu aeg krussis nagu duši alt tulles. Linnulaul on siin nii vali ja lakkamatu, et kõrvad löövad pilli. Puhata ongi raske, ütleb selle peale Kaidar. Ja nüüd saan ma aru, miks kohalikud armastavad vihma. Pole midagi mõnusamat, kui minna jalutama sooja uduvihmaga. Loodus lõhnab üleni värskuse ja puuviljade järgi.

Tänane ülesanne oli meil minna Caraguatatubasse, et teha kindlaks kummast on lihtsam homme edasi liikuda, kas São Sebastiãost või Caraguatatubast. Hommikul São Sebastião poole roomavat ummikut vaadates tekkis kahtlus, kas me ikka tahame bussist maha jäämisega riskida. Kirjade järgi väljub buss Angra dos Reisi vaid kord päevas. Bussijaamas aga väideti, et Angra dos Reisi saamiseks peame me minema São Paulosse, sest Caraguatutubast kohe kindlasti me Angrasse ei saa. Mis mõttes ei saa? Otsisin netist välja mingi bussilehe, mis lubab just siit Angrasse sõidutada. Piletimüüja seletas midagi arusaamatut ja vehkis kätega, et me minema läheks. A me ei läinud, sest no pagan, me peame homme siit kuidagi minema saama! Onu mõistis, et ta meist lahti ei saa ja kritseldas midagi paberile ja vehkis jälle kätega. Aa, ta juhatab meid teise putkasse, taipasime. Tõepoolest oligi paberile kritseldatud nimi ühe putka uksel. Aga putkas polnud kedagi, oli ainult silt, et sussa-pussa-midagi 15, mis siis ilmselt tähendas, et enne kolme me kellegagi rääkida ei saa. Lõunamaal ei tasu kunagi arvata, et kell kolm ka päriselt kell kolm saabub. Siin on ajal palju väiksem tähtsus, kui meil. Kõik juhtub siis, kui juhtub ja keegi ei muretse selle pärast. Täna ei olnud muidugi erand, kell 15 ei tulnud kedagi putkasse. Vahepeal püüdsin taksojuhtidega kaupa teha, Angra otsa eest küsiti 960 reaali ehk 154 eurot. See kaup meile ei sobinud. Poole tunni pärast tuli putkasse onu ja tegi meile selgeks, et kui passe kaasas ei ole, siis piletit osta ei saa. Bussi pääsemiseks pead ette näitama pileti, millele on trükitud su passi andmed koos isikut tõendava dokumendiga. Vot sulle siis! Muidugi ei tassinud me dokumente randa kaasa. Nüüd tuleb vaid loota, et meile homme hommikuks bussis kohti jätkub. Kodust lahkuma peame väga vara, kuna siin kõik magavad ja liinibussid ei sõida sellisel ajal, kui meie Eestis juba tööpostil oleme, tuleb vaid üks buss ja see jõuab bussijaama tund enne Angrasse sõitu. Tuleb jälle üks molutamine ja ootamine. Uber ei tee minuga endiselt koostööd ja väidab, et nii São Sebastiãos kui Caraguatatubas nad ei sõida. Ma ei usu neid. Aa muide liinibussidest...ostad juhi käest pileti ja läbid keerdtõkke. Aga see tõke on niiii kitsas, et isegi kõhn Kaidar koos seljakotiga jääb sinna kinni. Kui mõelda, et naised on siin ikka väga kurvikad, siis paneb selline lahendus imestama.

Caraguatutubas, nagu São Sebastiãoski läbib linna peatänav, kus käib põhiline elu ja on koondatud suur osa kaubandusest ja kõik on lihtsalt leitav.  Rand on siin tore, ümberringi võrratud mäed. Tuul oli nii kõva, et pigemini oleks võinud seda tormiks nimetada. Päikesevarjud kiskus maast lahti ja inimesed tormasid neid lainetest päästma. Kohalikud tulevad randa täisvarustuses, nagu koliks sinna päriselt elama. Kaasas on rannatoolid, päikesevarjud, õnged, pallid, kahevahel tassitakse rasket külmakasti ja näpu otsas on veel mitu toidukotti. Rannas on iga natukese maa tagant müügiputkad, kust saad osta rannamänguasju ja -riideid. Ringi liiguvad müügimehed, kes erinevat nänni pakuvad. Kõige kuumem kaup oli õlujahuti, vist kõik peale meie ostsid neid. Hästi tore oli grilliga ringi kõndiv onu. Grilli ülemistel riiulitel olid tikkude otsa lükatud juustupulgad, grillvorstid ja mingid kanavärgid ja kui osta soovid, paneb onu toidu alumisele riiulile grillima ning hetke pärast ongi snäkk valmis. Raha küsitakse nende eest vaid 5 reaali ehk 80 senti. Veendun iga päev järjest rohkem, et kallis siin nüüd küll elada ei ole. Nii et võime küll siia lõksu jääda, meil pole midagi selle vastu. Mirko ei taha loomulikult midagi kuulda siia jäämisest, ta tahtis juba esimesel päeval koju. Ega ta polekski kaasa tulnud, aga ta sai aru, et kui me tõesti peaks siia kinni jääma, siis poleks mõeldav, et ta üksi kodus on. Noh, eks ikka Rio de Janeiro ka natuke meelitas. Aga sinna jõuame me alles 8. jaanuaril, enne on vaadata veel Angra dos Reis ja Ilha Grande paradiisisaar, mida ma isiklikult kõige rohkem ootan, aga kuhu me aastavahetuseks minna ei saa, sest majutuste hinnad on seal niigi väga kõrged, mis siis veel aastavahetusest rääkida. Igatahes hoiame nüüd pöialt, et me homme ikka minema saaks. 

Selline hunnik kaupa maksis 12 eurot, kõige hulgas liitrine suhkrurooviin


6. päev Brasiilias. Angra dos Reis.

Ärevus ajas kell 3 öösel juba üles. Tegelikult ei olnud ärevuseks põhjust. Liinibuss bussijaama minekuks tuli enam-vähem õigel ajal ja meile vajalik piletiputka nimega Util tehti ka lahti vaid pooletunnise hilinemisega. Sel korral ei töötanud minu krediitkaart, Kaidari kaardiga sai kenasti piletite eest tasutud 39 eurot kolme pileti eest. Bussipileti saab ka netist osta, kuid aktsepteeritakse vaid välja prinditud piletit. Ülemäärase abivalmidusega rahvas ei hiilga, käisin iga saabuva bussi juures piletit lehvitamas ja uurimas, kas see on meie buss. Utili-mees haigutas putka uksel ja ei teinud teist nägugi. Mõtlen lihtsalt, et ma oleks ise võõramaalastel silma peal hoidnud, vahel julgustavalt naeratanud ja kasvõi käega märku andnud, kas saabuv buss on neile või mitte. Muidu on nad siin päris toredad, hirmsasti tahavad juttu ajada ja ei tee sellest numbrit, et sa neid ei mõista, nad räägivad sinuga ikka. Bussis mu kõrval istuv tädike näiteks hakkas kellegi poole pöördumata lihtsalt rääkima ja seletas pikad jutud maha hoolimata sellest, et keegi teda ei kuulanud. Ühe kohaliku poisiga sain küll jutud räägitud. Küsisin, et miks nad siin kõik maske kannavad - kas päriselt kardavad viirust või täidavad lihtsalt käsku. Ütles, et mõlemat. Uurisin kas ta tõesti pole kunagi varem haige olnud, et nii väga haigestuda kardab. Ta vastas, et ikka on haige olnud, aga no sellest viirusest räägitakse nii õudseid lugusid. Räägitakse....aga sa ise ikka oled statistikat vaadanud ja aru saanud, et suremus on sama, mis igal aastal, uurisin ma edasi. Ei, ise ei olevat ta uurinud, aga meedia räägib ju... Lõpetasin selle vestluse, sest mida sa seletad inimesele, kes kuulab, mida räägitakse ja pole võimeline ise fakte ja numbreid analüüsima. Köhides ja aevastades võtavad nad eranditult kõik maski eest. No tule taevas appi! Mis pagana pärast nad üldse maske kannavad siis?! Või millega nad mõtlevad või mida üldse kardavad...

Pikk sõit bussis andis aega meenutada kõike, mida pole meeles olnud kirja panna. Näiteks majutuste broneerimine oli üks rist ja viletsus. Elamiste tutvustused portugali keeles, nii et kõik pidi ümber tõlkima. Vastasid nad ka portugali keeles, nii et veel tõlkimist. Eks nad minu inglise keelset teksti pidid ka enda jaoks tõlkima. Ühe majutaja käest küsisin, et oot, sul ikka tekid-padjad ja niuke värk on olemas või (paljud majutajad ei paku, seda tasub silmas pidada). Google tõlge tema vastusest: tavaliselt võtavad külalised ise voodiriided kaasa, aga küll saame kokkuleppele, peaasi, et te võtate kaasa oma ujumisriided. Eee....kus nüüd tõlge kaduma läks...kas minu küsimuses või tema vastuses? Võtsime igatahes ujumisriided kaasa ja kõik sai korda. Tegelt oli silmas peetud ilmselt käterätte. Ühe majutajaga on meil vaid suusõnaline kokkuleppe, nii et tuleb loota, et ta meid ei peta. Käisime samamoodi ka Gruusias ja kõik oli suurepärane. Noja me saame alati telgi osta, kui miski peaks viltu minema. Selle reisi eel oli kogu navigeerimine ja majutuste otsimine minu õlul, sest Kaidar oli nii suures üleväsimuses, et kui talle otsa vaatasin, tekkis kujutluspilt kahte metalltaldrikut kokku peksvast ahvist. Ta ei saanud üldse aru kus mis asub. Siiamaani on olnud majutused enam-vähem normaalses kohas, aga minu orienteerumispuuet arvestades ei tea iial, kas järgnevad ka õiges kohas on.

Omapärane on siin see, et bikiinid on peaaegu olematu suurusega. Nad ise ütlevad "hambaniidid" bikiinide kohta ja see ei olegi eriti liialdus. Mitte keegi peale minu ei kanna klassikalisi bikiine, näen välja teiste kõrval nagu vanaema, kel telk seljas. Neil on aga stringid olenemata pepu suurusest ja värvist ja seisukorrast. Rindu "katavad" ka mingid väiksed lapid. Hambaniidist rääkides - hambad on neil vist palju hõredamad, sest minu hammaste vahele kohalik niit küll ei mahu.

Putukad on siin jubedad! Eile lendas sellise pragina ja raginaga 10 sentimeetrine rohutirts mööda me tuba. Lendas, mitte ei hüpanud. Täna nägin kedagi, kes polnud ei ämblik ega krabi, aga midagi vahepealset, prrrr, jäle oli. Veel nägin keset Caraguatatubat heas varustuses ihualasti tõmmut härrat ringi jalutamas. Soe kliima, miks ka mitte. Ja jalutuid vanainimesi on uskumatult palju. No tõesti kohe ongi jalad alt lõigatud. Mehed, eriti mustanahalised, armastavad värvilisi soenguid. Mõnel on pealapp roosa, mõnel roheline, mõnel miskit muud värvi. Inimesed on suured mängurid siin, seisavad lotoputka ukse taga juba varahommikul enne poe lahti tegemist ja see järjekord on oioi kui pikk.

Liiv rannas on kuldne ja kleepuv. Päris tõsiselt sädelev-kuldne. Ja ühegi nipiga ei tule see keha küljest lahti ilma duši all käimata.

Kütuse hinnad on odavad: diisel 50 eurosenti, bensiin 65 ja etanool 40 senti. Ma pole aru saanud, miks reisikirjad ütlevad, et siin autot rentida oleks enesetapp. Me pole sattunud veel sellistesse kohtadesse, kus paistaks silma kaos liikluses. Mu arust pole meil Eestiski nii head liikluskultuuri, kui siin. Ummikuid on küll kõvasti, aga sellise rahvaarvu juures pole midagi imestada.

Joogivett siin juua ei soovitata. Meie küll peseme hambaid ja puuvilju sellega, aga meil on vist ka üsna karastunud organism juba võõrapäraste pisikutega toime tulemiseks. Ka tänavatoidu suhtes hoiatatakse, meile jällegi ei ole see kõhule kuidagi mõju avaldanud. Igaljuhul soovitan erinevate tõbede puhul kasutada just kohalikku toodangut. Meie sääsetõrje peale siin moskiitod naeravad, kohalik looduslik tõrje aga peletab nad kohe kaugele. Väga hullude kõhutõbede puhul, mis iseenesest mööda ei taha minna, on ka ikka kohalik ravim aidanud rohkem, kui kaasa võetud asi.

Lubatud nelja tunnine sõit kestis seitse tundi, kuid sellise ajanihkega peab siin lihtsalt arvestama. Tee kulges rannaäärt mööda ja paksude-paksude metsadega kaetud mägede vahel ja oli mingi hetkeni tõeliselt nauditav. Kui ma peaks pakkuma kui palju eri liiki taimi neis metsades on, siis pakuksin mustmiljon. Vähemalt. Loodus on siin imelisest imelisem. Valge liivaga randasid oli üksteise järel lugematu arv, kõik puupüsti täis lõbutsevaid inimesi. Mõnes rannas oli vesi heleroheline, mõnes sini-sinine, mägiseid saarekesi täis tipitud. Pokumäed ütleb Kaidar nende kohta, sellised armsad pehmed mütakad on. Kolm tundi roomas me buss edasi, nagu poleks rattaid all. Läbisime selle ajaga 50 kilomeetrit. Käänulistele mägiteedele jõudes tabas juhti ilmselt mingi psüühilist laadi tervisehäda, ta kukkus nii hullult kihutama, et mul jooksis elu silme eest läbi terve ülejäänud tee. Olen tänulik, et oleme elus. Bussis on konditsioneeri tõttu ülimalt külm, nii et tasub midagi paksemat selga ajada. Mul on igatahes kurk nüüd kare. Ja kindlasti ei tasu uskuda bussifirma lehel kuvatavat sõiduaega. Reisimine on tohutult kasvatanud mu kannatlikkust. Esimestel kordadel Egiptuse 5-tunnisel lennul jõudsin ma vähemalt kümme korda nutta ja halada ja ei jaksanud istuda, nüüd ei tee ma 12-tunnise lennu ega hullpika bussisõidu ajal teist nägu. Ehk et reisimine on õpetanud mind kulgema elu järgi, mitte nõudma, et elu käiks minu tahtmist järgi. Ja see on toonud hinge rahu ja oskuse tunda rõõmu igas olukorras.

Ma ei ole kunagi varem uusaastasoovide peale mõelnud, sel aastal aga on mul soov, mis on väga suur: ma soovin, et inimesed saaksid südamesse rahu. Soovin, et nad ei raiskaks elu haigestuda kartmise peale ja suudaks jälle meenutada,  kuidas nad varem oma elus on haigustega toime tulnud. Meenutada, et neid on aidanud siiamaani nende enda organism, mitte mask ega lähedastest eemale hoidmine. Soovin, et inimestele tuleks taas meelde ennast ja oma keha usaldada ja murevabalt elada ️ Toredat aastavahetust!


7. päev Brasiilias. Angra dos Reis.

Enne siia jõudmist olime me täiesti hämmeldunud - arvasime, et brasiillased on emotsionaalsed ja lärmakad ja tantsivad pidevalt, kuid olime kohanud vaid omaette hoidvaid inimesi. Angras muutus kõik. Juba meie majutaja on selline väike pooleteistmeetrine energiapomm ja naerukajaks, et tema läheduses ei saa lihtsalt tõsiseks jääda. Teda ei häiri kohe üldse, et me ta naljadest aru ei saa, toksab aga ruskat meile, suskab sõrmega ribidesse ja naerab nii, et terve küla kajab. Tema tütar, vast umbes neljateistkümnene, majandab külastajatega. Suhtlus kirja teel käis minu teada hotelli omanikuga, kes väitis, et räägib inglise keelt. Tegelikkuses aga ei räägi mehike sõnagi inglise keelt. Meie saabudes vuristas tüdruk paljulubavalt ette sorava lause "my name is...(mai mäleta mis) and this is my father", sellega piirdus tema inglise keele oskus. Kurb on just see, et ta ei taha suhelda keele õppimiseks, vaid kasutab google tõlget, kuid sõnu hääldab ta potrugalipäraselt ehk R ja H hääldab J-ks jne, kokku tuleb vaid segapuder. Nagu öeldud - keele mitte mõistmine ei takista neid suhtlemast. Hommikul olime lahti saanud vaid ühe silma, kui juba väike mees meie poole õõtsus, endal nägu laia päikest täis. Seletas ja seletas, vehkis kätega ja kui mõistis, et me ikka mõhkugi aru ei saa, võttis välja kalkulaatori ja toksis sellele numbri 2,021. Mõh? Et äkki hommikusööki pakub meile sellise summa eest või? Meid segaduses nähes süvenes mees oma nutitelefoni ja peagi esitas meile võiduka naeratusega videot ilutulestikust. Aaaaa jaaa, Feliz Ano Novo sullegi, soovisime talle head uut aastat. Seejärel järgnes hiigelpikk monoloog, mille käigus ta tutvustas meile tervet oma suguvõsa ja ilmselt kogu nende elulugu. Vanim tütar on tal doktor, sellest vist saime aru. Aga võib-olla ei saanud ka. Väga vahet ei ole, sest temaga on lõbus. Täpselt sama lõbusad ja lärmakad on siin kõik kohalikud. Keerasime kolm troppi kumbagi kõrva ööseks. Õhtul kella viiest saadik hommikuni käis ümberringi tants ja laul. Mitte lihtsalt ei lauldud, vaid röögiti laulda. Linnas olid kõik baarid täis, iga maja tilluke hoov oli rahvast täis ja kõik olid nii õnnelikud. Pidutsemine pidi olema brasiillase lemmiktegevus. Rannikuäärsed brasiillased pidavat kandma aastavahetusel valgeid riideid ja hüppama üle 7 laine, siis tulevat hea uus aasta. Meie võtsime uue aasta vastu ikka oma Eesti aja järgi, et välja vabandada varast magamaminekut. No eelnev öö oli poolik ja päev väsitav. Kukkusin kell üheksa juba magama, mehed pingutasid veel tunni enne, kui ära kustusid. Ärkasin värskena jälle enne seitset. Ma armastan reisides hommikuid. See on aeg, kui ma saan ärgata koos kohalikega ja jälgida nende virgumist ja igapäevatoiminguid. Mirko tundis ennast halvasti täna ja jäi koju, meie kihutasime tänavatele. Jalutasime mööda kitsaid ja käänulisi külateid, mis kohati 50-60 kraadiselt ülesmäge läksid. Piilusime hoovidesse, kus varahommikul juba oli muusika põhjas, ja uudistasime inimeste hommikuseid tegevusi. Angra dos Reis on Rio de Janeiro maakond meie mõistes, kus elab umbes 200400 inimest. Meie peatume Monsuabas, mis on üks Angra linn. Siiani kõige ägedam koht meie reisil. Angra ümber on 365 saart ja 50 randa. Ronisime kõrgele-kõrgele Monsuaba kohale, et kõike pildile saada. Kaidar, kõva mees, otsustas oma kalli naise soovi nimel riskida oma eluga ning ronis vast 70 kraadise kaldega kivikaljust üles pildi tegemiseks. See jäi eelnevalt läbi mõtlemata kuidas sealt alla saab. Õõtsus siis seal kaljuveerel, alla maad oma 10 meetrit kukkumist. Mina kisasin, kuis torust tuli, et katsu sa, kurat, alla tulla ja surma saada. Tormasin siis edasi-tagasi ja püüdsin leida väiksema kaldega alla saamise kohta. Kui Kaidar tagumik ees tulema hakkas, tegin pildi ja keerasin selja, et ta puruks kukkumist mitte näha. Ellu jäi imekombel! Head pilti ikka ei saanud. No kuidas ma annan sõnadega edasi seda ilu, mis siin on? Istusime väikeses paadisadamas puupakul, lihtsalt olime. Mäed mattusid pilvedesse, vesi oli nii-nii tasane, ennenägemata linnud laulsid kõrvulukustavalt ja see kõik oli lihtsalt liiga ilus. Tibutas nii kerget vihma, et seda isegi ei tundnud. Kuna nahk on siin 24/7 läbimärg, siis pole vahet, kas sajab või mitte (ka minu lühemad juuksed ümber näo on nüüd ilmselt jäädavalt krussi läinud, ühegi nipiga neid sirgeks ei saa, näen välja nagu äraõitsenud niiske võilill). Täiesti erakordne on istuda välikohvikus uduvihmas, näol kõige laiem naeratus, ja nautida olemist. Kodus kihutaks ma varju peale teist piiska. Aga siin on kõik liiga ilus. Eriti inimesed, kes rõõmsa hõiskega sulle ilusat hommikut soovivad ja kõik teevad, et külaline tunneks end hästi. Kõnniteed on kohati täis hobusesitta, linnukesed nokivad sealt paremaid palakesi, hiigelsipelgad tassivad junne oma pessa. Linn on täis autodega ringi kihutavaid ja huilgavaid noori, muusika autos rappumas. Muusika, muide, on teine asi, mis meid hämmastab. Olime valmis kuumadeks sambarütmideks, kuid muusika, mida nad kuulavad, on pigem rahulik ja vinguv ja muutub üsna kiirelt tüütavaks. Selle rütmis nad siis õõtsuvad siin vaikselt, ainult natuke äkilist puusanõksu sisse visates. Mine või anna ise neile üks korralik sambatund. Neilt aga on meil vaja õppida õiget kohalikku elurütmi. Vingun kogu aeg kodus, et ma elan vales ajas, mulle ei sobi vara magama minek ja veel vähem sobib varane ärkamine. Nüüd on mul üldse kõik sassis ja kuumus teeb oma töö, olen nagu imik - vara voodis, vara ärkvel. Aga nemad avavad hommikusöögiks alles väheseid kohvikud, kui meie juba uksi kraabime lõunasöögi saamiseks. Kui meie õhtust poeringi läheme tegema, et hommikuks mingit nosimist osta ja vaikselt õhtule ära minna, hakkavad nemad tänavatele kogunema ja avatakse terve linna poed ja kohvikud. Tänu kõrvatroppide vajalikkusest aru saamisele magan ma nüüd reisidel. Kõrvad hakkavad vastu hommikut valutama küll, aga parem valutav kõrv, kui magamata öö. Meil on nüüd kell viis õhtul ja ümberringi kostab juba sajast erinevast aiast muusika, nii et tuleb jälle lõbus õhtu. Faktikontroll on rääkinud: jah, brasiillastele on tõesti pidutsemine lemmiktegevus.






8. päev Brasiilias. Angra dos Reis.

Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Meil ta täna vist nuttis hoopis, sooja vihma kallas kui oavarrest. Vaatamata sellele olime hommikul vara valmis startima Gataguáse saarele. Rannas oli valmis ka meie paat, kuid kogenud paadimees tõstis käe silmade kohale, vaatas teravalt tükk aega ookeanile ja raputas kurvalt pead - ei, täna me minna ei saa, kaugel on torm. Sellest oli tõsiselt kahju, Gataguáse ümber on kõige imelisem läbipaistev helesinine vesi, kilpkonnad ja hiigelsuured kalad. Egas midagi, siis magame täna terve päeva. Plaan läks uppi, kui tegime enne magamist jalutuskäigu linna peal. Meie üllatuseks on Angras elu hoopis teisiti, kui suurlinnas São Paulos, kus nädalavahetusel on linn välja surnud ja kõik ärid suletud. Monsuabas kihas elu juba varahommikul, lahti olid kõik poed, mehed istusid baarides ja jõid õlut, lapsed mängisid rannas, linnapark oli rõõmsaid inimesi täis, üle linna kostus rütmikat sambamuusikat. Lihtsalt võrratu! Mu pepu hakkas iseenesest kahte lehte vehkima ja magamine läks täitsa meelest. Ega sellise üle linna möirgava muusika ja naeruga saagi magada.  Oleme sattunud täielikult koroonavabasse tsooni. Mitte kellelgi pole maske, poodi võid siseneda kuidas tahad. Jälle meenutan ma fakti, et immuunsüsteemil ja rõõmsal meelel ning positiivsel ellusuhtumisel on selge seos. Ei kujutaks ette nii õnnelikke inimesi muretsemas, et nad võivad kunagi millessegi haigestuda. Maskita politseinikud lobisesid naerdes poes maskita inimestega ja mul tul õudusega meelde, mida teevad poodides meie politseinikud inimestega, kes soovivad säilitada vaba tahte ja soovi ise otsustada enda tervise üle. Vaatan juba kolm päeva linnatänavatel elavat kodutut, kes kord ühe, kord teise poe ees end sinise kile all sisse seab, talle tuuakse iga päev süüa erinevatest kohvikutest. Selle peale hakkas mul piinlik meie inimeste tühja poliitilise mulli peale ehitatud suursuguse loosungi "hoolime üksteisest" pärast. Siin näen ma tõelist hoolimist kaaskodanike poolt, mitte maski taha peidetud ebakindlusest ja hirmust tekkinud järsku soovi ülejäänud elu tervet maailma viiruste eest kaitsta end koduseinte vahele peites ja nägu varjates. Üliäge on siin see, et kõigil on kogu aeg pöidlad püsti. No tõesti iga asja peale. Nii nad küsivad kas meil on kõik hästi, kas toit meeldis, kas hind sobib, nii näitavad nad juhile, kes laseb nad üle sebra, pöialt näidatakse enda hea enesetunde väljendamiseks ja kinnitamiseks, et kõik on superhästi. Meil tõusevad pöidlad juba ka magades püsti. Täna me šoppasime ja imestasime jälle, kui odav siin kõik on. Esimesed neli päeva oli meie keskmine kuluraha 65 eurot päevas, seda tõstsid esialgu vajalikud ostud - netikaardid, hügieenitarbed, taksosõidud jne. Nüüd on meie päevaraha keskmiselt 30 eurot kolme peale. Arvestasin reisikirju lugedes, et saab olema kulukas reis ja arvutasin, et kokkuhoidlikult peaks minimaalselt 75 euroga päevas söönuks saama+muud kulutused. Ma ei tea, mida me peaks iga päev ostma, et suudaks seda ära kulutada. Kohvikus söömas käies oleme kõige rohkem 16 eurot kolme peale ära jõudnud süüa, aga siis oli ka laud lookas, naturaalsed mahlad ja magustoidud kõigele lisaks. Tavaline lõunasöök kolmele on maksnud 10 eur, seda koos värskelt pressitud mahlaga. Täna tuli nälg peale enne, kui kohvikud avati. Pidime einestama kohalikku toitu pakkuvas kehvas söögikohas. Hea, et läksime, tore elamus oli jälle. Neil on hästi populaarsed "kaalutoidukohad" ehk et 100 gr maksab X summa ja laod endale rootsi lauast mida soovid ja maksad kaalu pealt. Me tänases kohvikus tundus olevat sama olukord. Söök näis kehv ja kasin, proovisime siiski. Pakkumises oli kohalike igapäevane oakaste, riis, spagetid, mingi imelik jõle kuiv riivsaiataoline asi, erinevad lihad ja roheline kraam. Võtsime, mida soovisime ja jäime nõutute nägudega vahtima, et mis nüüd edasi, kes kus ära kaalub või mis üldse saab. Kohvikutädi viipas meid lauda istuma. No istusime siis. Tädi sebis edasi, mis tähendas, et keegi meie toitu ei kaalu. Mõtlesime, et ilmselt on see siis see koht, kus maksad kindla summa ja sööd palju tahad. Tädi kuhjas kaussidesse kaasa võtmise tellimusi ja mu silmad läksid imestusest punni - hiigelsuurde kaussi kuhjas ta kõike, mis pakkumises oli (riis ja spagetid läbisegi), sellest jätkuks terve pere ära toitmiseks. Aga äkki tellitigi tervele perele, ega mina ei tea. Makstes ei suutnud me silmi uskuda - arve 7.20 eurodes kolme peale. Nii et siin saab kenasti reisitud ka säästureisija. Ostsime veel snorgeldamiseks maski ja jalgpalli, et õhtuti rannas natuke ennast liigutada. Ahjaa, üks tõsi-tõsine ime - mu haavad näos paranesid viie päevaga! Oleks arvanud, et nii kuumas kliimas lähevad haavad pigem mädanema. Poleks elades osanud loota nii kiiret paranemist, üks suur haav oli ikka päris sügav ja koorik peal paks. Ei tea, kas niiskus toitis rakke piisavalt, et organism ennast nii kiirelt parandada suutis. Nüüd olen toredalt pruuni-roosalapiline, aga reisi lõpuks ilmselt saan juba pildile ennast sättida. Ka rinnaesine on sama lapiline, eilse täiesti pilvise ilmaga suutis päike tekitada mu õlgadele ja rinnale vesivillid, mis nüüd lõhki läksid ja uue roosa naha nähtavale tõid. Mirkol on nina põlenud ja Kaidaril koorus nina üldse maha. Aga homse päeva pärast olen ma hullult elevil, me läheme Ilha Grandele! Tõlkes "suur saar". See saar on juttude järgi muinasjutusaar, kus puudub igasugune liiklus, seal ei ole ühtegi mootorsõidukit ega maanteed. On vaid metsarajad ja kogu liiklus käib paatidega. Meid ootab seal imeilus Luana, kes väidab, et oskab inglise keelt. Eks näis. Meist on saanud juba nii head virtuaalsõbrad, et ükski vestlus ei möödu hulgaliste südamete saatmiseta teineteisele. Oleme ilmselt ühel lainel ja tundub, et ka temperament on meil sarnane. Oleme mõlemad väga elevil kohtumise üle.



9. päev Brasiilias. Ilha Grande.

Hommikul sain viimase portugali keele tunni meie rõõmurull-majutajalt ja hinnang minu keeleoskusele oli: sinust saab brasiillane küll. Võin õppida kenasti ära portugali keele, kuid ainult suheldes, kirjapildi järgi ei saa ma endiselt midagi õigesti öeldud. Brasiilia portugali keel pidavat olema hoopis midagi muud, kui Portugali portugali keel, üksteisest nad aru ei saa. Tänatud, musitatud ja kõike head soovitud, ajasime kotid selga ja asusime teele Ilha Grande poole. Õrna aimugi polnud kuidas kohale saame. Uber väitis pool tundi, et ühtegi taksot läheduses ei ole, kuid broneeris vaatamata sellele kolm korda sõidutasu. Lõpuks sain guugli tõlke abil enda soovi selgeks tehtud bussijaamas istuvatele inimestele ja mulle lubati, et varsti tuleb buss, mis viib sadamasse. Google ei näita, et Monsuabas üldse mingi bussiliiklus oleks. Peale me saime ja tänu Kaidari suurepärasele orienteerumisoskusele astusime maha täpselt õiges peatuses. Sadamas läks ludinal, minu valesti hääldatud Araçatiba (ütlesin Arakatiba, tegelt on Arassatsiba) randa minemise soovist saadi aru, küsiti kolme peale 165 reaali (u 26 eur) ja toimetati meid paati. Ma sõidaks pigem kümme tundi hullunud bussijuhiga ohtlikel mägiteedel, kui veel kord sellist paadisõitu läbi elaks. Laine oli suur ja otse vastu, paat lõhkus laineid raiuda kohutava ragina ja hüplemisega, soolane vesi lendas näkku ja elu jooksis jälle silme eest läbi. Hai kõhus oleks mu arust eriti kole oma elupäevad lõpetada. Kisasin Mirkole, et hoidku ometi kinni, tema ainult naeris, hull laps. Paadi metalltorudele jäid igatahes mu küünejäljed sisse. Poole tunni pärast ununes mul kõik....meie silme ette ilmus paradiis. Helerohelise läbipaistva vee ja mägedega ümbritsetud väike valgeliivane rand, mäenõlval vast sadakond väikest majakest peidetud võimsate palmide ja pambuspuude vahele. Piltpostkaart, ei muud. Surusin varbad tulikuuma liiva sisse ja lihtsalt naersin kõige vabastavamat õnnenaeru. Vahel tuleb tunne, et see kõik ei saa olla päriselt, mis su ümber toimub, nüüd oligi just see hetk. Juba tõttas ka vastu käed tervituseks laiali särav Luana, kes üsna kohe tunnistas, et tema inglise keel on "so-so", nii et ilmselt pikki mõnusaid vestlusi kohalikust elust-olust meil siiski ei tule. Küll aga oskab ta alati kui maa alt välja ilmuda ja iga natukese aja tagant küsida, kas oleme rahul ja õnnelikud. Jaaaa, oleme õnnelikud! Mul on natuke kahju, et lasin ennast Mirkol veenda saarel olema planeeritud viie öö asemel vaid kolm. Ta esines väga veenvalt väites, et jään eluaeg kahetsema, kui Rio de Janeiros vaid viis ööd olen, sest Rio on just see kõige õigem Brasiilia oma möllu, pidude ja metsikult ägedate inimestega. Igatahes tegime plaanid ümber ja suundume Rio poole juba kolme päeva pärast. Täna ei tee me mitte midagi peale vedelemise, söömise, imetlemise ja nautimise. Õhtul püüame Luanalt saada näpunäiteid ümbrusega tutvumiseks. Metsamatkad ei saa siin kindlasti kerged olema, sest mäed on kõrged, kuumus tappev ja troopiline mets tihe. Atlandi metsa peetakse üheks maailma olulisemaks troopiliseks metsaks, ohustatuse poolest on ta viiendal kohal. Oma orienteerumispuude pärast bronnisin majutuse täpselt teisele poole saart kõige ägedamatest randadest Abraão ranna ümbruses. Äkki pääseme ikka mingi paadiga neid ka vaatama. Ilha Grande on meie marsruudil kõige kallim koht. Siinsete majutuste hinnad on alates sada eurot öö (vähemalt aastavahetuse ringis). Me Luanaga suhtlesime airbnb väliselt ning leppisime kokku 40 eurot öö koos hommikusöögiga, nii et väga hea diil. Lõunasöögi eest rannakohvikus maksime 13 eurot kolme peale, õlu kohvikus on 1.60. Meie jaoks ikkagi odavam kui kodus kohvikus käia. Baaripoiss oli nii tänulik, et tema kohvikus sööme, lubas Kaidaril ja Mirkol tasuta kanuuga sõitma minna. Välisturist on üldse nende jaoks kui püha lehm, enamjaolt käivad siseturistid. Põnev on see, et rannas ei näe mitte ühtegi inimest päikese käes päevitamas, kõik on puude varjus. Nii ka meie. Päike on siin intensiivsem, kui kunagi kusagil kogenud oleme. Rannas mängitakse palju võrkpalli, ainult et nende võrkpall käib nii, et käsi ei kasutata, palli tohib lüüa vaid pea, jalgade ja kehaga. Rand kajab sambarütmidest, lained kohisevad kõrvu paitavalt ja ma mõtlen, et.... äkki jääkski siia!




10. päev Brasiilias. Ilha Grande.

Imelik sisseregistreerimise aeg on me majutusel - kell viis õhtul. Ega meil palmi all ka muidugi eile midagi viga ei olnud. Väidetavalt tuleb kella viie ajal "liinipaat", selle järgi on pandud sisse-välja registreerimise aeg. Liinipaat on hulga odavam, kui erapaat, millega eile tulime. Hästi ei usu, et liinipaat vaid üks kord päevas käib, aga uurima ka ei viitsi hakata, sest erapaate saab iga kell võtta. Eile õhtul tuppa saades prantsatas Mirko oma voodile ja kargas kisaga püsti - ta lõi ära oma sabakondi vastu kivikõva voodit. Puukõva õigemini, sest madratsil ei ole mitte vedrud, vaid puuplaat, mille peal paari sentimeetri paksune pehmenduskiht. Meie voodi oli paar sentimeetrit paksema kihiga. Koukisime kotist välja kõik riided aluspesuni ja hakkasime lapse pesakest vooderdama. Õnneks oli meil siia tulles kõigil pusad seljas, need andsid pisut pehmust juurde. Sel hetkel, kui lapsel sabakondivalu möödus, tundsin ma suurt rõõmu tema ellusuhtumise pärast - ta hakkas naerma olukorra üle. Me kõik naersime. Mis valikud meil siis veel oleks? Hakata kisama majutaja peale ja nõudma, et ta kohe purjetaks mandrile tooma meile madratsit, millist neil siin ei olegi? Neil ongi siin sellised voodid. Indias ka olid. Me ainuke pehme voodi selle reisi ajal oli São Paulos. Loodetavasti on ka Rios. Aga ei tasu eeldada, et pehmed voodid on ka maakohtades ja väiksemates asulates. Ühel hetkel avastas Kaidar, et paksu puumadratsi all on eraldiseisev pisu-pisut pehmema kattega lavats, tõstsime puumadratsi ukse taha ja vooderdasime uuesti voodi. Täna teame, et duši alt tulles ei tee kõiki kolme käterätti märjaks, vaid hoiame kahte lapse voodipehmenduseks. Hommikul oli lapse keha üleni valu täis, kuid karastava supluse, jalka- ja piljardimänguga sai kere sirgemaks tõmmatud. Öö oli võrratult vaikne, vaid lainemüha ja tasase vihmakese sosin. Hommikul kell viis hakkasid toimetama kohalikud ja võistulaulu tegema linnud. Naeratasin korraks ja uinusin uuesti. Kõrvatroppe mu kõrvad enam ei kannata, kohutavalt valu teevad. Õnneks siin neid vaja ei olegi. Olin hommikul parasjagu oma totakalt laia naeratusega elu nautimas, kui õlale koputas onu ja küsis selges inglise keeles: "Maiu? Sõitma lähme?" Muidugi lähme sõitma! Kuhu me sõidame? Tema ütles, et täna saab sõita ainult Lopes Mendes randa, see on kaugel, aga kõige populaarsem, sest on suur. Oleme üksjagu oma elus juba näinud neid randasid, tahtsin hoopis Aventureiro randa, kus palmid on Ļ-kujulised. Ei, Aventureirosse täna ei saa, sealpool on ookean karmis lainetuses, vangutas mees pead. Lopesesse minemise eest tahtis saada 150 reaali nägu, see on 24 eurot. Kuna me nii väga seda randa näha ei tahtnud, et oleksime nõus mida iganes maksma, pakkus Luana välja ümbruskonna randadesse mineku 9 euro eest nägu. Neisse randadesse (Logoa Verde (roheline laguun snorgeldamiseks), Itaguaçu, Gruta do Acaia ja Punane rand, ei mäleta kohlikku nime) pääseb ka jala läbi metsa, aga kuna teed on kitsad ja kohati libedad, siis kuluks selleks terve päev varahommikust õhtuni (hiljem selgus, et päevaga küll läbi ei jaksaks seda teha). Valisime paadisõidu. Kurat võtku seda minu lühimälu! Alles eile sain ma surmasõitu ja täna istusin jälle paati! Üle mõistuse jube oli. Mirko muidugi jälle naeris mind ja ütles, et Kaidar teeb oma mootorpaadiga sada korda hullemat sõitu. Vähemalt nüüd tean, et temaga sõitma ei lähe. Neli randa saime igatahes läbi sõidetud, värvilised kalakesed ja krabid vaadatud ja ma jäin ellu õnneks. Loodus siin on ikka müstiline. Just nimelt müstiline, sest taimed, mis siin kasvavad, on justkui muinasjutust, paljud neist ei tundu üldsegi päris taimed olevat. Putukad on hiigelsuured, sipelgad näiteks oma 3 cm küll. Rohelised krabi ja ämbliku vahepealsed putukad on mu arust eriti hirmsad. Erksavärvilised liblikad on käelabasuurused. Ma pole vist terve elu jooksul kokku näinud nii palju looduse kunsti ja imet, kui tänase lühikese päevaga. Kõige ägedam on see, et toit ripub puu otsas. Ühelt korjad banaani, teiselt laimi, kolmandalt kookospähklit ja neljandalt miskit muud. Mul on tohutult hea meel, et siia tulime. Justnimelt siia väiksesse randa, kust mitte kuhugi minema ei pääse. Sundpuhkus. Oleks me kusagil mujal, kablutaks me ringi ja ajaks asju ja uuriks midagi, aga siin ei ole teha mitte midagi peale lõõgastumise. Ujud, sööd, sõidad kanuuga või surfad, mängid piljardit ja jalkat ja siis hakkad tegevustega jälle otsast peale. Ainult et päikesega peab ette vaatama. Paadisõidu ajal põlesime nii ära, et ei kujuta ette tänast magamist. Nüüd saame ainult varjus olla ja ühe varju alt teise pääsemiseks peab ootama, kuni pilv päikese ette tuleb, siis saab kiirelt teise varju alla joosta. No väike liialdus, aga mõte jääb samaks. Mkm, ma ei lähe siit ära! Isegi, kui ma tahaks siit ära minna, siis ma ei saa, mina enam ühtegi paati ei roni!








11. päev Brasiilias. Ilha Grande.

Oiii vana, kus eile öösel oli sireen üle küla! Mina nimelt. Istusime kaasaga rahulikult verandal, kui järsku maandus tohutu mütsatusega mu õlal umbes 7 sentimeetrine lendav prussakas. Kargasin toolilt nii, et mööbel kõik segamini ja huilgasin röökida, nagu viimnepäev oleks käes. Appi, maivõi! Mu pärast röövige mind paljaks või visake haidele söödaks, aga ärge aind putukaid mu peale pange! Armastav mees võitles vapralt selle suurte kihvadega tapjaprussakaga, püüdis ta kotti ja toimetas eemale, kõike seda saatmas minu hirmsate häälitsustega indiaanitants keset hoovi. Palusin mõttes andeks magavalt külalt.

Õhtul oli meil tore kohtumine prantslasega Pariisist, kes käinud siin rannas ennast laadimas juba 12 aastat. Ütles, et põgenes lockdowni eest, sest mis ta ikka toas arvuti taga lolliks läheb, Prantsusmaal pidid inimesed üksteist kartma nagu tuld. Mees on sunnitud kandma maski, kuigi ta seda vajalikuks ei pea, kuna muidu inimesed lihtsalt ei julge temaga suhelda. Isegi sõbrad ei pidavat üksteisega kohtuma viirusehirmus. Avaldasin kurbust, et inimesed on nii manipuleeritavad ja neisse saab istutada nii kerge vaevaga hirmu. Ta ütles, et see on iga inimese vaba valik - kas tahab karta või mitte. Vaidlesin vastu, et hirmul inimene ei suuda mõelda adekvaatselt, seega ei tee ta ka valikuid. Ta vastas, et ka see on inimese vaba valik, kas ta mõtleb või ei mõtle. Tõsi. Igatahes tundsin kergendust, et minu kaasmaalaste hulgas on nii palju isemõtlevaid inimesi ja kodumaal ei ole olukord nii hirmus, kui Prantsusmaal. Teema pani meid Kaidariga arutama oma hirmude üle ja järeldus oli, et pole olemas hirmu, mida ei saaks ületada analüüsides olukorda ja leides lahendusi, mitte oodates, et keegi teine minu probleemi ära lahendaks (no v.a mu putukahirm, sest see nagu pole hirm, vaid lihtsalt kole tunne, kui paljud kõditavad jalad mööda mind kõnnivad. Muidugi ma tean, et see on kõigest mõtlemise probleem, aga ma kohe sugugi ei taha hakata mõtlema, et need jalad on mõnusad). Naudin tohutult reisides selliseid majutusi, kus õhtuti eri rahvustest inimesed kusagil ühisalal kogunevad ja mõtteid vahetavad ning oma kodumaast ja elust-olust jutustavad. Lugude kuulamine viib justkui järgmisele reisile ilma ise kohale minemata.

Hommikusöögilauas tinistas prantslane Mar cavaquinhot, algselt Põhja-Brasiiliast pärit väikest kitarri, mis tänaseks on levinud üle Brasiilia ja kasutatakse ka sambarütmide mängimiseks. Olete te kunagi varahommikul istunud mere ääres, kuulanud lainemüha, sadade lindude erinevat laulu ja vaikset kitarrimuusikat, lasknud kuumal päikesel paitada oma keha ja nuusutanud ümberringi hõljuvat puuviljalõhna? Muinasjutuhommik. See on sõnulseletamatult ilus. Elu on ilus! Olen iga päev varbaotsast ninaotsani tänulik.

Kaidar tuletas meelde, et reisimine ei ole sugugi otsast lõpuni nii ilus, kui ma kirja panen. Polegi olnud ühtegi reisi, kus ei oleks tekkinud raskuseid. Juba pikk teekond ise on äärmiselt kurnav. Lisaks ettetulevad probleemid majutustega, rahavahetustega, sel reisil ka keelebarjääriga, interneti hankimisega ja sellest tulenevalt info saamisega, magamatusega ja sellest tulenevalt mõtlemis- ja reageerimisvõime vähenemisega. Lapsega reisides ka tema vajadustega arvestamisega. Kuigi Mirko on ikka tõsiselt maailma parim reisisell vaatamata sellele, et ta sugugi reisida ei taha. See kõik on küll olnud kurnav, kuid väga palju muutnud meie suhtumist ellu, õpetanud kannatlikkust, leplikkust, paindlikkust ja võtma asju huumoriga. Iga järgnev raskus treenib neid oskuseid veelgi, see omakorda aitab ettetulevaid takistusi kergemini ületada. Oleme juba peaaegu muretud brasiillased!

Muretud tunduvad nad siin tõesti. Laia naeratusega seletavad nad sulle kannatlikult omas keeles asju seni, kuni sa lihtsalt mingil viisil mõikad, mida nad öelda tahavad. Ja siis tõstavad loomulikult kohe pöidla püsti. Kindlasti ei tohi Brasiilias näidata ok märki selliselt, nagu Euroopas seda tehakse pöialt ja nimetissõrme kokku pannes, sest see on siin sama nagu keskmise sõrme näitamine ja võib lõppeda hammastest ilma jäämisega. Muretu on ka meie Luanake, kes väidab, et tal pole õrna aimugi mis kell homme hommikul paat mandrile läheb, et saaksime sammud Rio poole seada. Aga ta lubas seda uurida. Ilmselt me enne homme hommikut vastust ei saa, sest kiiret pole neil kuhugi. Tegelikult polegi me näinud siin inimesi, kes midagi usinalt teeks, ikka tasapisi ja rahulikult käib kõik. Baaris segab baarman kokteili tohutu aja, sest vahepeal tuleb talle meelde ära teha mõni teine tegevus, mis ennist pooleli jäi. Isegi baari sisse jalutanud kanake on aeglane ja mõtleb enne järgmise sammu astumist. Kui meile öeldakse, et paat väljub kell 8, siis teame, et tegelikult võime me kell 8 vabalt ära käia poes ja siis jääb ka veel aega üle. Araçatiba rannas on muide üks pood ja mõned kohvikud, hinnad on nii poes kui kohvikutes üsna samad, näiteks liiter veini 6 eurot. Täna pakkus Luana meile kaugemate randade külastust. Netist randade pilte vaadates loobusime, sest rand on rand, oleme nii mõndagi näinud. Aventureiro randa L-kujulisi palme vaatama viima aga ei olda ka täna nõus. Prantslase sõnul ei riski keegi minna väikese paadiga avaookeanile, seetõttu ka luiskavad, et lainetus suur ja minna ei saa. Suurt kurbust me ei tunne, sest oleme sattunud täielikku paradiisi, kus vaatamist on küllaga. Soovitan kindlasti just seda randa rahulikuks puhkamiseks. Abraão piirkond sobib neile, kes soovivad inimesi ja möllu.

Täna oli Araçatibal prügipaadipäev. Terve ranna prügi veeti paadi peale, prügikottidest pudenes vette plastikut, õlupurke ja pabereid. Keegi ei teinud sellest väljagi. Kohutavalt kurb oli seda vaadata. See on jälle see koht reisimise juures, kus pean ennast tagasi hoidma, ma ei saa minna õpetama kohalikke muutma nende igapäevaelu. Nädalavahetusel telkis rannas kamp pikajuukselisi brasiillaseid, kes kui üks mees püsti kargasid ja mulle appi jooksid laualt lendu läinud salvrätte kinni püüdma. Päris tore üksteise võidu tormamine oli mööda randa, kõik ühise eesmärgi nimel hoida loodust. Nii et igas maailma otsas on nii neid, kes hoolivad ja neid, kes ei hooli. Lisan paranduse: õhtul rääkis Kaidar, kuidas ta nägi, et ookean siiski hiljem traaleri või mingi taolisega läbi tõmmati ja vette kukkunud prügi võrku püüti. Seda oli rõõm kuulda.

Meie tänane muinasjutt jätkus metsamatkaga. Läksime rajale, mis viib Lagoa Verde suunas. Rohelise laguunini viiv rada on enam-vähem, kuna see on palju käidav, kuid edasi läheb lõpuks juba päris metsikuks, hein on puusani. Käige mu sõnade, mitte tegude järgi - pange jalga korralikud matkajalanõud, selga pole mõtet midagi panna, sest kõik on kahe sekundiga läbimärg. Ma, ull, läksin meresussidega. Rada oli libe punasavine ja läks üle kivide ja kändude. Kohati laius kitsa libeda raja kõrval sügav järsak, mille lõppu ei näinud. Mets lõhnas tugevalt maha kukkunud ja käärima läinud puuviljade järgi. Värvid Atlandi metsas on ülivõrdes erksad. Heleroheline pole lihtsalt heleroheline, vaid nagu läbi mitme filtri parandatud pildil. Õite värvid samuti. Iga paari kilomeetri tagant on rannake, igaüks erinäoline. Randades on baar, kus matkasellid saavad keha kinnitada ja midagi jahutavat juua. Teekond on päris ränk, isegi treenitud Kaidar tunnistas seda. Kohati on rajal väga teravatipulised kivid, mille otsa kukkumine libisemise korral võib lõppeda kehvasti. Mäest üles ronimisel ei ole kasu ulatatud abikäest, sest käed lihtsalt ei haaku, sõrmede otsast tilgub higi. Meeletu-meeletu niiskus ja kuumus. Mu mehed ei saa õhu erinevusest aru, aga minul on raske hingata, kopsud ei saa korralikult õhku täis, hingetõmbed on poolikud. Nii oli ka Indias. Tagasiteel kargas mu vererõhk lakke, käed-jalad värisesid ja kõrvade vahel lõi keegi trummi. Vett peab kindlasti piisavalt kaasas olema. Mul on kahju, et eesti keeles on Brasiiliast nii vähe reisikirju ja need räägivad ka pigem Rio de Janeirost. Kui ma oleks kusagilt lugenud Ilha Grande saarest, oleks São Sebastião ja Caranguatatuba mõlemad ühe päevaga läbi käinud, Angra peale päeva-paar pannud ja nädalase matka ümber saare teinud. Selleks peaks muidugi telk olema, sest on piirkondi, kus majutust ei pakuta. Võid küll mõne kohalikuga kaupa teha, aga kindel ilmselt ei saa olla, et ka kaubale saad. Jah, muinasjutusaar on see Ilha Grande.

Homme aga ootab meid see "päris Brasiilia" ehk Rio de Janeiro, juhuuu!







12. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Luana, tubli tüdruk, ostis meile piletid liinipaadile, mis on suur ja stabiilne ja sõidab aeglaselt. Liiga aeglaselt. Kõigepealt tegi see täiesti arusaamatuid tiire ranna lähedal ümber paatide, siis põikas kõrvalranda ja korjas ühe onu peale, seejärel läks tagasi meie randa, tiirutas veel ümber paatide ja korjas jääd täis haisvaid kalakaste peale mandrile müüki viimiseks, siis korjas veel ühest rannast rahvast ja kahe tunni pärast olime Angra dos Reisis. Kaks tundi loksumist! Oleks ikka pidanud hirmust üle olema ja paar eurot kallima kiirpaadi võtma, mis poole tunniga kohale viib. No saime vähemalt liinipaadi kogemuse nüüd ka. Pilet kiirpaadiga 8.90 eur ja liinipaadiga 5.60. Sadamast paremale jääb bussijaam, nii umbes 15 minutit kõndida. Ei olnud kerge kõndimine, sest palavus on ületanud igasuguse taluvuspiiri, õhk virvendab kuumusest, sõrmede ja nina otsast mitte ei tilgu, vaid voolab higi, higi täis silmad kipitavad. Kaidar palus küll taevastelt vägedelt jahutavat vihma, kuid teda ei võetud kuulda. Luana ütles, et ta nii naudib suve. Juunist augustini, kui neil on talv, on kohutavalt külm, isegi 21 soojakraadini võib temperatuur langeda ja seda olevat raske taluda. Khmmm....mis ma oskasin kosta selle peale. Uurisin kuidas kohalikud saarlased ennast ära elatavad. Luana rääkis, et enamus teenivad kalastamise, majutamise ja paadisõitudega, vähesed käivad tööle Angrasse. Saarel on ka väike kool, kus käiakse keskkoolini. Mis noortest edasi saab, ei jõudnud enam rääkida, kuna paat lähenes ja käes oli suur musitamise ja hüvastijätu aeg.

Bussijaama jõudsime viperusteta, piletid saime ka kenasti ostetud, ees ootas teadmata kestvusega bussisõit. Konditsioneeriga bussis, missugune õnnistus! Bussis pole õnneks teha muud huvitavat kui mõelda, nii saab jälle kirja panna kõik, mis varem meelest on läinud ära märkida. Näiteks see, et kohvikus tuuakse lauale alati oliiviõli, äädikas ja topsiga hunnik väikeseid majoneesi-, sinepi- ja ketšupipakendeid olenemata sellest, mida söögiks tellid. Värsket mahla tellides pannakse lauale mingi keemiat täis magusainepudel ja paar suhkrupakki. Imelik, et nad naturaalset tervislikku mahla niiviisi solkida tahavad.

Voodipesu on neil katastroofiline! Selline siidine ja ei püsi all ja jääb kandade külge kinni, väkk. Ilha Grandel Luana juures oli esimest korda normaalne puuvillane voodipesu. Saarega tuleb veel meelde, et seal olid kohalikud naised piitspeenikesed, nagu polekski brasiillased. Siseturistid, kes saarele suvitama tulid, olid ikka täitsa matsakad ja muidugi ikka nöörpeenikeste bikiinidega. Keerasin siis ka oma korralikud peput katvad püksid rulli kanni vahele, et poleks imelikult vanaemalik, ajas asja ära küll. Siseturistid tulid saarele puhkama samas varustuses, millega nad lähevad ka randa ehk kõik eluks vajalik on kaasas, eriti mitme kastiga toitu. Kas nad hoiavad selliselt raha kokku või on mammona seljas tassimine neil lihtsalt veres, jääb meil ilmselt teadmata. Kuluraha oli meil saarel pere peale 50 eurot päev, kusjuures lubasime endale kõike, mida vaid soovisime ja seda oli palju, nii et väga-väga odav elu ikka. Summa sisse arvutasime ka edasi-tagasi paadiraha ja randades tiirutamise tasu.

Bussisõit Angrast Riosse kestis täpselt kolm tundi nagu lubatud, täielik ime. Jamad hakkasid pihta kohe Riosse jõudes. Loogiline ju! Mul ei juhtu midagi ainult siis, kui mind hoitakse kinni väiksel saarel, kust kuhugi ei pääse ja kus midagi ei toimu. Uber tühistas me sõidu, kuna ei leidnud meid üles, meie teda ka ei leidnud. Liikusime edasi ja tellisime uue Uberi, kes samamoodi meist mööda tuhises. Olime väsinud, tüdinud, higised ja näljased. Tõmbasin oma sireeni taas käima ja tormasime keset hullumeelset liiklust oma autole järele, vehkisime kätega ja kargasime nii, et köitsimegi juhi tähelepanu. No kõikide tähelepanu köitsime. Üürisime kaheks ööks korteri, kuna meie tulevane viieöine korter on täna-homme rahvast täis. Kaks tuba, hunnik voodeid, bassein ja jõusaal, otse "Copabanana" (Kaidar ei suuda välja hääldada Copacabana, ütleb Copabanana) rannas. Korterisse astudes pidin maha minestama - elutuba täielikku laga täis ja kamp noori brasiillaseid lällasid, kuis torust tuli, muusika möirgas kõrvulukustavalt. Kirjutasin majutajale, et mis pull on, tema vastas, et bronnisid ju ühe toa. Kuidas, kurat, sain ma bronnida ühe toa, kui kirjas on "kogu korter". Makse sel korteril on muide tagastamatu, 73 eurot. Sel hetkel tekkis küll tunne, et ma enam ei viitsi jamadega tegeleda. No aga mis valikud meil siis veel olid? Nutta natuke ja olukorraga leppida? Mkm, pole meie moodi. Hakata otsima veel enne ööd uut majutust? Nojah, vist ongi tegelt ainuke lahendus. Valisime bookingust välja sobivas hinnaklassis eramaja vaid paar kilti meist eemal. Ära ei bronninud, sest tundus üsna võimatu, et selline maja on keset Riot. Võtsime taas Uberi ja kohale jõudes selgus, et loomulikult polnud antud aadressil sellist maja. Pimenes juba, me olime peavarjuta keset hirmsa kuritegevusega linna, seljas varandust täis seljakotid ja nägudel ilmselge jahilooma hirmunud pilk. Tänavaäärtel istusid räpased kodutud ja jälgisid meid mõnuga. Kaidar, elupäästja orienteeruja, leidis kohe lähedal oleva hosteli, kihutasime sinnapoole. Majutuse uks lukus, kella andes ei reageerinud keegi. Õnneks tulid kohalikud, kes samuti sisse tahtsid saada. Googli tõlke abil saime oma nutulaulu ära räägitud neile ja kohale kutsuti omanik. Omanik muidugi ei saanud meist mõhkugi aru, helistas inglise keelt rääkivale tädile, kellele uuesti oma kurba saatust kurtsin. Viidi siis tuba vaatama...appi, nagu tikutops ja vist polnud isegi akent. Küsiti 30 eurot öö eest ja pakuti veel tasuta hommikusööki kauba peale. Ja öö oli ukse ees. Oeh. Me olime ümber kukkumas. Mõtlesime korraks tagasi sinna hullumajja minna. Palusin siis uuesti inglise keelt rääkivale tädile helistada ja uurisin tagasihoidlikult kas neil äkki on ikka nõks suuremat tuba või siis vähemalt rõduga tuba, et natukenegi ruumi juurde saaks. Jajaa, neil on sviit, vastas tädi. Sama hinnaga. Meid viidi kolmetoalisesse korterisse, millel kaks korda nii suur rõdu, kui Luana juures terve tuba oli ja kaks vannituba ja wc-d, täisluks. Oeh, ma olen nii lõpmata väsinud ja tüdinud! Kuradi Rio de Janeiro. Oleksime võinudki Ilha Grandele jääda. Vähemalt on meil überpehmed voodid ja metsikult palju ruumi, tantsi või sambat. Kui ma nüüd oma poodi läinud kaasa ka veel elusalt tagasi saan, siis on elu jälle lill. Airbnb-le esitasin kaebuse ja raha tagasi saamise taotluse. Kui ei saa tagasi, pole ka midagi katki, kõigest raha. Olen tänulik, et oleme ise elus ja terved ja loodetavasti varsti ka söönud, kui Kaidar elusalt tagasi jõuab. Homme aga on uus imeilus päev! 🙂 





13. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Hommik Rios, Brasiilia suuruselt teises linnas. Ei mingit muinasjuttu. Sissesõit Riosse Angra poolt oli üsna trööstitu, kehvad ja hirmus kehvad elamised üksteise otsas, tänavaääred soppa ja prügi täis, kanal oli kõhulahtisuse värvi ja haises samuti selliselt. Kesklinn on ilus, puhas ja roheline, ümbritsetud kõrgetest erinäolistest mägedest, rannaäärt kaunistavad uhked kõrghooned. Juba varahommikul on tänavad paksult täis rahvast, kõnniteed ummistatud kõigemüüjate poolt. Iga paari sammu tagant puuviljaletid kõige imelisemate viljadega. Majade ääres magavad kodutud, küljealuseks vaid papp. Kuulus 4 kilomeetrit pikk Copacabana tundub peale Ilha Grande külastust kõige tavalisema ja igavama rannana, kuhu kostub pidev liiklusmüra ja tuututamine. Külg-külje kõrval pikutavad inimesed, nende vahel sagivad caipirinhade, kübarate, meenete ja toidu müüjad. Varahommikul veel caipirinhat ei taha, tellime maracuja (granadill) mahla, kolme minuti pärast lubati tuua. Vesi on sogane, täis vetikalaadset ollust ja lõhnab ka vetikate järele. Nii mõnestki kohast saab lugeda, et vesi Copacabanas on must, tasub suu kinni hoida, et vältida igasugu patsillide alla neelamist. Kõike ei tasu muidugi uskuda, mida loed, aga kes teab... Poole tunni pärast ei suuda me enam jalgel püsida, kuumus on meeletu, lahkume rannast ja mahl jääbki saamata. Vastu jalutavad imeilusate peenete kehade ja pikkade afropatsidega bikiinides noormehed. Nurga tagant ilmub poisisoenguga naine, eest lahti oleva triiksärgi alt välja paistmas kaks pikka armi kohtade peal, kus peaks asuma rinnad. Kõrvulukustava muusika saatel hööritab puusasid transvestiit, korjates niiviisi annetusi. Politseid märgates haarab ta oma asjad ja põgeneb. Kõik on kirju, kirju, kirju. Enamus inimesi on maskide taga elamas mingit teist elu, mida meie ei tunne. Need, kel maske pole, rõõmustavad meid särava naeratusega. Inimmõistus on ikka kummaline asi, ta suudab panna uskuma enda jaoks välja mõeldud vabandusi ja valesid, nii astuvad maskis inimesed rannaliivale ja võtavad kergendustundega eest maskid, mis just hetk tagasi pidid kaitsma neid hirmsurmava viiruse eest. Rannas nakkusohtu ei ole, sest nad on nii ennast veennud ja usuvad tõsimeeli, et kaks sammu eemal rahva seas on nad kaitstud kõikvõimalike hädade eest ja hirmus oht tabab neid kohe, kui nad liivalt asfaltile astuvad. Brasiilia valitus on kehtestanud piirangud: rannas tohib sportida, see tähendab, et rannas võib viibida, kuid toolide ja päikesevarjude laenutust ei ole. Tegelikkuses kõik toimib, varju saad päevaks laenutada 2,4 euro eest ja tooli 1,6 eest.

Riosse majutust otsides töötasin läbi hunniku materjali, et asukohaga puusse ei paneks ja mõnda ohtliku favela lähedusse ei satuks. Tulemus oli siis selline, et kolmeteistkümnest Rio piirkonnast loetakse vähem ohtlikuks vaid nelja piirkonda: Copacabana, Ipanema, Leblon ja Jardim Botanico. Kõige ohtlikum on põhjapiirkond Zona Norte, kus käib iga päev sõda politsei ja narkojõukude ning ka erinevate narkojõukude enda vahel. Politsei tapab favelates iga päev 4-5 inimest, arreteerimisel saab surma iga 23. inimene ja seda enamjaolt ebaõiglaselt. Politseivägivald on siin julm. Vaatasin enne tulekut mitmeid dokumentaale elust favelas ja need olid tõeliselt traagilised. Noored mehed rääkisid, et nad lihtsalt on kohustatud juba kümneselt õppima tapma, et kaitsta ennast ja oma lähedasi politsei eest. Iga päev on võitlus elu eest ja iga päev kaotab keegi oma lähedase. Lugu on muidugi palju keerulisem ja politsei pole sugugi ainus süüdlane, need inimesed on jäetud täielikult märkamata eelkõige valitsuse poolt, nad on eikeegid eikellegimaal. Nende majad on ehitatud ebaseaduslikult kättesaadavatest materjalidest üksteise otsa. Neil puudub haridus ja töö ja tulevik, vähemalt nii nad usuvad. Soovitan väga vaadata filmi Citade de Deus (City of God), youtubest kättesaadav.

Täna õnnestus meil isegi raha vahetada kursiga euro kuue reaali vastu. Reais on portugali keeles reaal, hääldavad "heai". Hääldamine muutub minu jaoks iga päevaga arusaamatumaks. Mõnes kohas tänatakse "obrigada", teises "obrigado" (hiljem selgus, et obrigado ütlevad mehed, obrigada aga naised). Head hommikut soovitakse mõnes linnas "bom dia", mõnes "bom džia". Püüan midagi nende vahepealset pudistada igaks juhuks, et umbes õige saaks. Siin, suures Rios, ei soovi enam keegi ilusat hommikut, kõigil on kuhugi rutt. Õhtu saabudes aga kõik muutub. Eile õhtul, kui peata kanadena tänavatel ekslesime, oli ranna ääres tunda mõnusat vaibi, elav muusika, kohvikud rahvast täis. Eile ei suutnud me sellele tähelepanu pöörata, kuid täna parandame asja. Ega me täna, esimese päevaga, suurt midagi korda suutnudki saata. Copacabana kindlusse meid maskita sisse ei lastud. Väljendasin küll hämmeldust, et oleme ju ometi vabas sajakraadises õhus, ma ei pea kandma maski, kuid turvamehed olid vankumatud ja kindlus jäi meil nägemata. Seda korvas aga kuhjaga Ipanema rand, mis oli nii puupüsti rahvast täis, et oli tunne, nagu inimesi oleks mitu kihti üksteise otsas. Mu arust väga lahe rand. Rannas on hiigelsuur kaktusemetsaga kaetud kivimürakas, mille otsast on hea vaade rannale. Ka lained olid rahulikumad kui Copacabanas ja vetikate lõhna ei tundnud. Pealelõunal hakkab promenaadidel tõeline elu pihta, üles lüüakse lugematul arvul müügilette, kust võid soetada külmikumagnetist riieteni välja kõike, mida vaid soovid. Raha sulab siin käest kiiremini, kui ükskõik kus mujal. Eriti palju kulub meil jääkülma kookosvee peale. Üks kookos maksab euro kanti, mõnes kohas 10 senti vähem, teises sama palju rohkem. Oleme nüüd pool tunnikest kodus konditsioneeri all ennast jahutanud ja suudame ehk mõnda aega jälle rannas palli mängida ja kohvikutes mõnuleda. Üle poole tunni järjest väljas olla on tappev, higi muudkui jookseb ja jookseb ja pidama ei jäägi. Siis pole muud, kui mõnda kohvikusse sisse astuda ja pisut keha maha jahutada, et uueks higilaineks valmis olla. Nüüd aga randa elu nautima! 






14. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Brasiilia on hull kilekotimaa. Isegi rohkem, kui India. Poes pakitakse kotti paar-kolm asja, nii et kui ostad hulgim asju, lähed koju saja kilekotiga. Raskemad asjad pannakse topeltkotti veel. Oma kotiga poodi minnes ja kilekotist loobudes küsitakse mitu korda, kas oleme ikka kindlad, et kilekotti ei taha. Hea on aga see, et erinevalt Indiast ei näe tänavatel ringi lendavat kilet. Rios käivad heakorratöötajad suure kambaga ringi ja neid on kohe hulgim. Mõtlen, kui vajalik oleks omavalitsustel luua sellised töökohad slummidesse, ühest küljest saaksid inimesed tööd, teisest küljest saaks favelad puhtaks. Peaksin vist siia omavalitsusse kandideerima... Ei, see on nüüd küll tõesti see kliima, kus ma ellu ei jääks. Vaatan rõõmsalt toimetavaid kohalikke, kel pole näol ühtegi higipiiska ja siis vaatan ennast ja oma pere, kõik nõretamas higist ja ahmimas õhku nagu kalad kuival. Kaidar talub leitsakut kõige paremini, aga ta on ka sõdur, ta jääb igas olukorras ellu. Kusjuures ülla-ülla, olime eile õhtul linna peal laiamas ja keegi ei tahtnud meid röövida ega maha tappa. Täiesti edukas esimene õhtu kriminaalses linnas! Andku taevas selliseid õhtuid meile reisi lõpuni. Eile õhtul saime siis aru millest räägitakse, kui öeldakse, et Rio on lahe. Ilmselt Copacabana piirkond ei erine küll teistest rannalinnadest üle maa, sest igal pool randades on ju rahvast palju, kohvikud täis ja muusika mängib. Copacabanas on elav muusika õhtuti ja see on ülilahe (kohvikus arvele muide lisatakse elava muusika tasu 3.90 reaali, mis on eurodes olematu summa - 60 senti umbes). Istud ühes kohvikus, võtad caipirinha ja naudid muusikat, siis jalutad järgmisse, vahepeal imetled tänavale müügiks maha laotatud käsitööd ja igasugu muud nänni. Hinnad rannakohvikutes on samasugused nagu igas teises kohvikus. Müstika, eksole. Ja hinnad on soodsad, nagu sada korda juba öelnud olen. Näiteks caipirinha 2 eurot, õlu 1.60, söögid alates 3 eurost jne. Haa, söögiga tuleb meelde kui tore kohtumine meil lõunasöögi ajal oli! Särtsakad poisid püüavad tänavalt kliente enda söögikohta ja nii lasime ennast sisse tirida kohalikku toitu pakkuvasse einelasse. Menüü portugali keeles, ei saanud meie aru ega keegi meist aru. Poiss aga polnud papist, tiris krattipidi meie juurde söömise lõpetanud inglise keelt kõneleva onu. Onu tutvustas meile menüüd ja juttu jätkus kauemaks. Tegu oli eluaegse reisiselliga, kes ütles, et ta oleks hiljuti kogemata võtnud vastu pakkumise kolida Tallinnasse, õnneks jäi see hull temp tal tegemata, sest Eestis on ikka koledasti külm. Mõistan teda täielikult, mu arust on ka ainuke mõistlik tegu elada soojas kliimas. Kuigi see siin on mu jaoks liig, mis liig. Elus esimene reis, kui ma ütlen, et majutuse juures pole oluline rõdu. Muidu on olnud see hädavajalik - ööhäälte kuulamine on olnud me lemmiktegevus. Nüüd ma seda teha ei suuda, sest öösel on kraade üle 30. Kaidar naudib. Nii me siis istume, tema rõdul kuumust nautimas, mina teiselpool klaasust konditsioneeri all mõnulemas, naeratame teineteisele, vestleme viipekeeles ja kõik on rahul.

Brasiilia reisi planeerides paelus mind õudselt favelate teema. Kui me poleks tulnud lapsega, siis oleksin paariks ööks bronninud korteri slummi, et näha suursuguse Rio teist, kurvemat ja hirmus vaest poolt lähedalt. Eile õhtul hakkasin jälle jaurama, et mina siit enne ära ei lähe, kui olen saanud käia slummis. Uurisin majutaja käest, et kui hull oleks minna omapäi Santa Marta favelasse. Tema ütles, et eiei, omapäi kindlasti ei tohi minna, võta tursmibürooga ühendust, nemad viivad sinna. Ometi lugesin paari seljakotiränduri jutustust, et nad käisid favelas ja äge oli. Turvaline ka. Nojah, tõsi, neil oli küll kaasas siiski favelat tundev inimene. Uurisin teiselt majutajalt sama ja sain vastuseks, et omapead ei ole turvaline minna. Aga ma tahtsin ikkagi minna! Leppisime kokku, et käime kohapeal ära ja kui liiklemisega hakkama ei saa, lähme hiljem giidiga. Uberiga sõitsime Plano Inclinado köisraudteejaama, et sealt siis sõidukiga mäe tippu tõusta, et Santa Marta favelat ülevalt näha. Uberi juht hurjutas meid käsi vehkides ja Jumalat appi paludes hirmsasti, et no on ikka peast segased, lähevad portugali keelt oskamata omapäi favelasse. Reisikirjad ütlevad, et jala on absurdselt raske minna üles, lisaks ei suuda kitsastes majavahedes orienteeruda. Autost välja astudes hõikasid kohalikud poisid kohe "Michael Jackson?" Ja meie noogutasime naerdes, et Jackson jah. Nimelt filmis Michael Jackson 1996. oma laulu "They don't care about us" just siinsamas, Santa Marta favelas, kaasates videosse kohalikke elanikke, selle meenutuseks on püstitatud siia tema skulptuur. Kohe kargas ligi vahva Bruno, kel üks silm lõunasse, teine põhja vaatas, ja pakkus, et viib meid 100 reaali (16 eur) eest favelat avastama. Ettevaatlikusest jätsime koju nii pangakaardid kui suurema sularaha, kaasas oli vaid 77 reaali. Bruno rääkis, et kodus on tal pisike bambino, kellele oleks väga vaja süüa osta, nii et igasugune raha kulub ära. Andsime talle 50 ja saime elu ägedaima ekskursiooni. Ta rääkis favela elust palju portugali keeles ja täiesti kummalisel kombel saime me ta jutust aru. Michael Jackson on favela elanike iidol, ta tõi neile palju lootust ja muutis favela elu jäädavalt. Paljud pätid panid maha oma narkoärika ametid ning hakkasid tegelema spordi ja fotograafiaga. Jackson andis neile lootust, et keegi siiski hoolib neist. Santa Marta oli kunagi üks julmemaid favelaid, kus käis iga päev tulistamine, enamus hooneid on kuuliaukusid täis siiamaani. 2008 sai politsei lõpuks narkoärikate territooriumi üle võtta ja valitus hakkas elanikest "inimesi kasvatama". Sinna loodi erinevaid tegevuskeskuseid ja hakati andma kursuseid ametite õppimiseks, kuid kursused jäid tühjaks, kohalikke need ei huvitanud. Nad tunnevad, et valitsus ei hooli neist, ei küsi mida nemad vajavad. Mida kõrgemal mäenõlval elatakse, seda kehvemad om elamistingimused. Elekter on favelas mitu korda kallim, kui mujal Rios. Bruno viis meid mööda kitsaid ja käänulisi räppa ja koetasitta täis treppe oma pere suveniiripoekesesse, kus meid tumbadele istuma suruti ja telerist "They don't care about us" mängima pandi. Bruno pere vaatas videot pisarad silmis ja mina neelatasin valusalt. Kui ma saaksin vaid kuidagi neid aidata. Ainuke, mida ma teha sain, oli osta oma viimase kaasas oleva raha eest nende poekesest üsna kalli külmikumagneti - 2 eurot (rannast saab 50 sendiga). Bruno ema oli liigutatud, jätsime hüvasti ja tõusime edasi järjest kõrgemale. Bruno muudkui jutustas ja jutustas, näitas täpselt kus Jacksoni video filmiti - vot täpselt selles kohas siin trepil ja sellel platsil ka. Platsile on tehtud metallist Michaeli kuju ja seinal tema mosaiikpilt. Seisin koos kujuga seal kõrgel ja vaatasin alla favela peale...nii kurb ja samas nii südantsoojendav. Favela hing on sealsed inimesed. Kõik uksed on lahti ja pimedatest tubadest paistab kogu nende elu meile kätte. Nad naeratavad ja teretavad. Ühest uuringust lugesin, et 94% favela elanikest ütleb, et nad on õnnelikud. Mõistan seda, sest mida vähem sul on, seda vabam sa oled. Pakkuda on neil aga palju. Iga uue elaniku võtavad naabrid soojalt vastu, leiavad niigi puupüsti täis ehitatud alale veel natuke ruumi ühe majakökatsi jaoks, aitavad leida ehitusmaterjali ja toetavad üksteist igati. Ka toitu valmistatakse tihtilugu koos naabritega - täna on ühel süüa pakkuda, homme ehk teisel ja ülehomme kolmandal. "Telefon kohe kotti" hoitas järsku Bruno. Enne, kui ma reageerida jõudsin, seisime silmitsi noormeestega, kel kalašnikovid süles. Mind tabas hämmeldus, sest Santa Marta pidi olema kõige turvalisem slumm. Bruno tervitas poisse ja ei teinud teist nägugi. See ei jäänud viimaseks taoliseks vaatepildiks. Kitsastelt tänavatelt sattusime ebatavaliselt suure, umbes 10X10 meetrit väljaku peale, ja Bruno käskis jälle koheselt telefoni ära panna. Väljak oli täis hambuni relvastatud tätoveeritud nägudega noori mehi (nad tätoveerivad näole iga tapetud politseiniku kohta märgi. Mida aga teeb politsei enda hingel olevate süütult tapetud inimeste meenutamiseks, pole teada), kes kohe kindlasti ei tohi sattuda ühegi foto peale. Kaidar teretas neid rõõmsalt sel ajal, kui mina püksid täis tegin. Kas me ikka oleksime toime tulnud omapäi slummi minnes? Võib-olla oleksime, äkki poleks relvastatud noormehed meid märkamagi teinud. Aga äkki oleks. Elamus oli igatahes nii võimsalt vägev! Äkki on meil mõni päev mahti veel mõnda teist favelat vaatama minna. Ma ei tea, kas ma julgen soovitada päris omapäi sinna minekut, aga kindlasti soovitan ma pigem maksta mõnele kohalikule Brunole, et kasvõi natukene neid toetada. Meie makstud 8 euroga saab täna ilmselt üsna suur naabruskond süüa. Uberit tellides lōppes otsa mu internet, juhuu.  Selja taga relvastatud tüübid ja meie ilma Uberita. Bruno üritas mind igati aidata netti sisse ja välja klõpsides ning meid kogu aeg päikese käest varju alla ajades. Saime taksoga minema õnneks ja asusime netijahile. Apteegis sai raha peale laetud, aga netti ei tulnud. Apteegipoisid laiutasid käsi. Operaatori automaatvastajast kostis taas: peate oma kaardi registreerima, sisestage palun kohalik isikukood ja dokumendi number... Tule taevas appi! Hakkab pihta! Tungisime suvalisse telefonipoodi, kus imeilusad poolemeetriste ripsmetega tõmmud poisid mind kogu hingest aidata püüdsid, kuid tulemusteta. Teises telefonipoes seletas tüüp, et Brasiilias ei saa kasutada ühtegi registreerimata kaarti. No saime ju kaks nädalat! Ühesõnaga võtsin lihtsalt Kaidaril netikaardi käest ära. Tema panni telefoni sisse ei mahu nagunii isegi mitte Uberi äpp.

Äkšonit nägime ka. Kolm pisikest krussis juustega poisikest olid ilmselt poest midagi näpata tahtnud, kohal oli kolme põnni pärast seitse suurt politseinikku, kes lapsed seina äärde surusid, hirmsalt ähvardava häälega rääkisid ja neid pildistasid. Poistel oli nutumaik suus, huulekesed värisesid. Küllap on siin kõikidele teada politseivägivald, seda enamjaolt mustanahaliste suhtes. Mustanahalised muide teenivad siin üle 36% vähem palka kui valged. "They don't care about us"..... Kurb.

Aeg Rios on täiesti teistsugune kui kodus. Siin ärkad vara-vara üles, jõuad randa ja kohe on magama mineku aeg käes. Mitte midagi asjalikku ei jõua teha. Üksjagu aega kulub muidugi mõtetustele nagu kemplus netikaartide ümber. Nüüd aga pean kirjutama Mar' le, prantslasele Ilha Grandelt, ta mängib oma toredat väikest kitarri kusagil Lapa peopiirkonna sambabaaris, läheme jalga keerutama🙂 






15. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Kohtusime eile oma prantslase Mar'ga hoopis Flamengo linnaosas ühes kehvemapoolses baaris. Flamengo on linnaosa, kus manitsetakse õhtuti tähelepanelikum olema ja oma asjadel silma peal hoidma. Pargis jalutamisest soovitatakse eriti hoiduda, sest röövi ohvriks sattumise võimalus on suur. Meie kohvikusse saabudes istus Mar koos kahe kohaliku sõbraga laua taga, igaüks neist tundus tinistavat mingit oma viisi ja asi ei näinud sugugi välja esinemisena. Mõne aja pärast lisandus veel üks pillimees ja siis veel üks, paari tunni pärast oli neid juba üheksa ja käima tõmmati selline pidu, et hoia ja keela. Oleksin millimeetri rohkem nautinud, kui liiklusmüra poleks olnud nii suur, kuid kurta oleks patt, sest tüübid tegid tõesti vägevat muusikat ja kohvikulauad täitusid kiirelt inimestega. Tänavale tõsteti juba toole, et inimesed saaksid oma jooke toetada, lauad lõppesid lihtsalt otsa. Inimesed musitasid ja kallistasid üksteist, iga baari astuv mees toksas kõikidele ruskat, nagu oleksid vanad tuttavad. Ka Kaidarit loeti vanaks tuttavaks. Kõik naeratasid ja teretasid. Koerad jalutasid oma pererahvast. Tundub, et siin pole ühtegi inimest, kel poleks koera. Koer tundub olevat neil aksessuaar - ilusad soengud, karvadesse kinnitatud sädelevad ehted ja tutikesed, jalutustraksid ühel uhkemad kui teisel. Kaelarihmasid nad ei kasuta, ainult trakse. Koera soovidega arvestatakse - kui koer tahab istuda ja mõne kohviku ees muusikat kuulata, siis teda küll veendakse hellalt rääkides edasi liikuma, kuid keegi ei sunni, edasi minnakse siis, kui koer seda tahab. Nüüd saan ma aru, miks üle kahe poe on loomapood või -kliinik.

Päevaraha me enam kokku ei loe, seda lendab meie käest nelja ilmakaare poole, me ei jõua enam järge pidada. Aga palju seda kuluda ei saa, eilne baaris käik läks maksma vaid 7 eurot - limpsisime õhtu jooksul kumbki väikese caipirinha ja jahutava õlu. Pangakaartidega on endiselt kummalised lood, küll ei lähe Kaidari deebet läbi, siis jälle minu krediitkaart ja vahepeal lausa mõlemad. Pole siiamaani aru saanud mis probleem on.

Hommikul läksime Lapasse, vanasse linnaosasse. Vot see on üks hullult äge koht! Milline tänavakunst! Kõik seinad täis maalitud kõige vingemaid pilte. Ilmselt kõige suurem turistikas on kõrgele-kõrgele viiv säravvärviline mosaiiktrepp Escadaria Selaron. Seal võiks veeta terve pika päeva uurides ükshaaval läbi kõik mosaiikpildid. Mitte vähem äge on koonusekujuline Metropolitana de São Sebastião do Rio de Janeiro katedraal, mille sees näeb imelisi kõrgustesse tõusvaid värvilisi klaasmosaiike. Lapas näeb väga palju silla all ja majade äärtes pikutavaid või koleda lärmakusega omavahel suhtlevaid mustanahalisi ja naiste riideid kandvaid mukitud mehi, kes võivad pisut hirmuäratavad tunduda. Silmas tuleb vaid pidada hoiatust, et hoia oma kallimad asjad kodus ja kanna kaasas võimalikult vähe. Kõndisime kehvade majakeste vahel ja ei tundnud ennast sugugi ohustatuna. Vastupidi, see retk oli võrratu! Mõnest aiast kostis mitme erineva pilli mängu, ilmselt veetis sõpruskond puhkepäeva ja nautis koos muusika tegemist. Mõnest majast kostis naeru ja rõõmsat lobisemist. Mõni seltskond istus lihtsalt trepil ja nautis mittemillegi tegemist. Täielik chill! See piirkond ei kuulukski nagu hiiglasliku Rio hulka. Üks koht, kus ma kindlasti tahan käia, on surnuaed Copacabana lähedal. Pole aimugi, kuidas me kõik ära jõuame siin vaadatud. Sellise kuumusega ei ole jõudlus kuigi suur. Nädalavahetusel pole meil mõtet Suhkrupea ja Kristuse kuju juurde proovida minna, järjekorrad neisse pidid olema päevapikkused. Enne reisi tegin korraliku eeltöö ja panin kirja kõik, mida vaja teha ja näha. Juba teisel päeval siin saime aru, et meil pole plaanidega midagi pihta hakata, sest kõik kulgeb nii, nagu kulgeb. Kindlasti jäävad meil nägemata paljud turistikad, kuid see-eest kogeme jälle midagi muud.

Nädalavahetusel pole muud vaja tehagi, kui hommikul Copacabana promenaadile maha istuda ja ümberringi toimuvat vaadata. Karvaseid ja sulelisi liigub siin ikka ringi, muudkui imesta. Politseipatrullid on iga paarisaja meetri tagant. Vaatamata sellele istub klaasistunud pilguga kanepit popsiv luukerekõhn naine liival ja tema 4-5-aastased pojad püüavad möödujatele vett müüa. Tõenäoliselt ei ole need kinnised veepudelid, vaid kraaniveega täidetud tänavalt korjatud taara. Meie kõrvale ilmub räämas kerjus ja palub süüa. Kohvikupidaja käseb tal lahkuda. Tunnen ennast hetkeks süüdi oma punnis täis kõhu pärast, kuid annan endale aru, et ma ei suuda tervet maailma päästa. Täna andsime siiski väikese panuse: väga tavaline on siin punase fooritule ajal seisvate autode ees palliga trikke tegevad mehed. Enne fooritule muutumist mäng lõpetatakse ja korjatakse autojuhtidelt raha. Kaidari ulatatud 2 reaali (32 senti) peale trikitaja korraks nõksatas, hetke vaatas mõistmatult rahatähte ja siis kukkus käekönte kokku lüües tänama. Ilmselt tavaliselt nii "suurt" raha neile ei anta. Kahjuks ei päästa meie antud pisku neid kauaks. Copacabana ei erine selles mõttes ülejäänud Riost - kontrast on tugev. On kuldkettides kohalikke lookas laudade taga ja on räbalates favela elanikke palmide all või tänaval pikutamas. Elav muusika promenaadil algab nädalavahetusel juba lõunast. Kõik kohvikud rõkkavad sambarütmidest, inimesed tantsivad. Ja sa lihtsalt istud ja jalutad ja istud jälle ja jalutad jälle ja niisama olla on lihtsalt nii hea. Kui vaid see kuumus nii julm ei oleks. Õhtul tulime korraks koju ennast jahutama, astusime lifti, vajutasime viimase korruse nuppu ja jäime lobisema. Pole aimugi mitu minutit me liftis seisnud olime, kui Mirko korraga märkas, et lift ei sõida - Kaidari suur seljakott takistas uksel sulguda. Vot täpselt nii soodaks selline kuumus teebki.











16. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Eile õhtul läks rikki meie konditsioneer. Teate, mida tähendab magamine vähemalt 40 kraadises toas? Minu all voodis oli nii suur märg loik, nagu oleksin alla teinud. Linad kleepusid mu alasti märja keha külge nii, et ma ei saanud liigutadagi. Iga natukese aja tagant öösel kontrollisin igaks juhuks, kas äkki on konditsioneer ellu ärganud. Muud teha öösel nagunii ei olnud, sest magada on võimatu, kui hingata ei saa. Mul oli tunne, et kohe purskub veri ninast, pea oli paks ja valus. Hommikul naeratasin vapralt eesootavale päevale, sest siis ma veel ei teadnud, et mu naeratus kaob kiirelt. Pühapäev Copacabanal on sobilik kurtidele. Neil, kes kuulevad, on oht kõrvakuulmisest ilma jääda, inimesi on üksteise otsas nii palju, et pole ruumi liikuda, sellest tulenevalt siis ka metsik lärm. Eriti hullult karjuvad müügimehed: "caipirinha, agua, coroooonaaa!" Valisime vaikuse ja läksime botaanikaaeda. Kohe väravas peatas meid politseinik ja käskis maskid ette panna. Ütlesime talle jajah ja läksime edasi. Piletikassas piirati meid juba mitme inimese poolt ümber ja kästi maskid ette panna. Täna ma ei kavatsenud käigust loobuda, seega tuli asuda selgitama, et me ei kanna maske. Sekkus veel mingi turvamees või politseinik, kel ilmselged probleemid enesekindlusega, sest miks ta muidu oma võimu nii hullult peale suruma hakkas. Selgitasin rahulikult, et me ei saa maskidega hingata. Isver, me ei saa isegi ilma nendeta ses kuumuses hingata! Aga point pole üldsegi selles, asi on idiootsustega mitte kaasa minemises. Küsiti kas meil on ette näidata tõend selle kohta, et hingata ei saa. Mul peab olema tõend, et mul on vaja elus püsimiseks hapnikku? Mis ajast ma olen kohustatud seda tõendama? Uurisin kas nende seas on keegi, kes võtab vastutuse meie elu ja tervise eest, kui me õhupuudusest peaksime kokku kukkuma. Ei, sellist inimest neil ei olnud. Seega toimetati meid kenasti infopunkti, kus registreeriti meie nimed ja pandi käele pael, mis peaks siis idee poolest päästma meid ette juhtuvate turvameeste rünnaku eest. Meid, terveid mõistusega inimesi, sildistati ära. Umbes nagu "need on nagunii surmale määratud, las nad olla".  Meile sooviti head päeva ja paluti probleemide korral lasta turvameestel helistada infopunkti. Isegi sel hetkel, kui asjad olid selgeks räägitud, käskis uuesti meiega kembelnud turvamees maskid ette panna. Vean kihla, et seesama turvamees istus eile päev otsa maskita mu kõrval rannas. Nüüd nägin ma eriti selgelt massihüsteeria tagajärgi. Siin, üle 212 miljoni inimesega riigis, on see võtnud naeruväärsed mõõtmed. Kui ma küsiks neilt, kas nad teavad, et viimase 10 aasta jooksul on neil suremus olnud täiesti stabiilne, siis nad kindlasti vastaks, et ei tea, aga ükskõik, mis numbrid näitavad, ajakirjandus ju ütleb, et meil on tapjaviirus. Täpselt samamoodi keelduvad seda infot oma ajju laskmast inimesed üle maailma, ka Eestis. "On sul siis nii raske see mask ette panna", küsitakse. Jah, teha midagi absoluutselt ebamõistlikku ilma ühegi teadusliku aluseta on minu jaoks raske. Teha mõtlemata seda, mida teeb mass, on minu jaoks raske. Üldsegi mõtlemata olla ja tegutseda lihtsalt käsu järgi on minu jaoks vastuvõetamatu. "See on teie turvalisuse huvides", öeldi botaanikaaias. Tule taevas appi, su töö on hoida park sellises korras, et mõni puu mulle pähe ei kukuks, mitte mind köha eest kaitsta. Näen ma tõesti täiesti debiilik välja, et ma ise ei suuda otsustada oma tervise üle?! Muide mõnes poes siin kraaditakse inimesi. Sellist lollust on lausa füüsiliselt valus vaadata. Ma ei tea, kas oleksin sama vihane olnud ka siis, kui oleksin öösel magada saanud. Ilmselt pole vahet, selline käitumine ajab alati karvad turri.

Botaanikaaed aga on lahe koht. Sinna võiks vabalt piknikukorvi kaasa võtta (süües-juues ei nakka ju ka koroona, saab vabalt maskita olla), põõsastes sahistavaid hiigelsisalikke uurida ja kalakesi-kilpkonni jälgida. Loodus Brasiilias on imetlusväärne! Botaanikaaed on justkui getaway keset suurlinnadžunglit. Sama lahe pidi olema ka keset linna asuv Tijuca mets, kuid sinna ei soovitata ilma giidita minna, sest sinna võib ära eksida. No Kaidar tuleks raudselt orienteerumisega toime, kahjuks aga avastasime me täna kohutava ehmatusega, et oleme ühe päeva kuhugi ära kaotanud. Lahkume Riost juba kolmapäeva hommikul. Kuidagi mõtlesime, et neljapäeval alles läheme. Nii et tempot tuli tõsta. Vaatasime üle ka Botafogo ranna ja ümbruse. Sinna ei tasu küll majutust võtta, sest vaade rannas Suhkrupeale on küll võrratu, kuid vesi ujumiseks kõlbmatu, see on paksult täis rämpsu. Ilmselt on see tingitud sellest, et seal on jahisadam ja paatidel olev prügi "hoiustatakse" vees. Tõeliselt kohutav vaatepilt oli.

Ja São João Baptista surnuaias jõudsime ka ära käia. Vot selle lisaks küll "must see" nimekirja, see oli ikka miskit, mida kirjeldada on keeruline. Surnuaed oli suur ja üleni kivist, tõustes mitmetasandiliselt mäenõlvale, täis kõige võrratumaid kujusid ja lõhnavate värviliste õitega põõsaid. Surnuaia kohal kõrgus väike favela. Vahva surnuaiavaht tutvustas meile sõbralikult kes kuhu on maetud. Ega me aru ei saanud, aga küllap olid need pühade või kuulsate inimeste hauad. See on samuti koht, kus võiks päev otsa jalutada ja imetleda. Puhkamiseks on loodud kenad varjualused.

Siis sai meil jaks otsa. Riided olid läbimärjad, kõditavad higijoad jooksid mööda selga, kaela ja jalgu. Olete proovinud kunagi peale duši alt tulemist ennast kuivatamata riidesse panna? Või siis peale riietega ujumas käimist riideid seljast võtta? Meie igapäevane kõige suurem raskus ongi riietumine, hilbud lihtsalt ei lähe selga ja ei tule ära ka. Mul pole aimugi, kuidas nad siin elada suudavad. Taksojuht täna väristas õlgu, kui rääkisime, et meil kodus -15. Ta ütles, et ei suuda sellist külma isegi ette kujutada. Miks küll ei võiks olla maailmas sõbralik võrdsus, no nii 25 ringis sooja aastaringselt igal pool üle maa?!

Nüüd aga lamame oimetuna ventilaatori all, mis tiirleb sellise kiirusega, et ähvardab koos tükikese laega minema lennata, ja ootame konditsioneeriparandajat. Kui ta kohale ei ilmu, võtan koti selga ja kolin mujale. Selle majutuse raha on kopsakas ja tagastamatu, aga elu on mulle kallim. Muide tolle hullumaja korteri raha, kus võõrad meie elutoas lällasid, maksab Airbnb omast taskust meile tagasi, kuna mu argumendid olid veenvad vaatamata majutaja vastupidistele ütlustele. Majutaja Airbnb-ga koostööd ei tee, aga see pole enam minu mure. Vot ja kui konditsioneer korras, saame jälle randa pittu minna. Ma kohe ei kujuta ette, kuidas ma hakkan elama ilma nende õhtuteta. Lõpmata mõnus on jalutada öös, mis ei lähegi kottpimedaks, kuulata muusikat ja tunda, kuidas sõrmed muutuvad tundetuks jäise caipirinhaklaasi ümber. Tegelt pole ju kodus ka võimatu seda korraldada - sõrmed jäätuvad üsna kiirelt ära, kui jalutuskäik aias teha. Ehh, mõnus on see Copacabana õhtune sumin...










17. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Ega ma arvanudki, et lõunamaal kokku lepitud kohtumine toimub õigel ajal. Tund peale seda, kui konditsioneeri parandaja tulema pidi, istusin nagu hunnik õnnetust laua taga ja jälgisin rindade vahele nirisevat higijuga. Igal lõunamaa reisil olen olnud viimase närviraku purunemiseni kannatlik. Nüüd lihtsalt purunesid närvid varem ja ma saatsin majutajale küsimuse, et kas see asi meil ikka täna korda saab, ma olen täiesti kindel, et just täna öösel suren ma kuumuse kätte maha. Samal hetkel tegi meie konditsioneer piiksu ja läks käima. Majutajalt tuli vastus, mis guugli tõlkes kõlas nii: "tehnik võttis relvast lahti, kuna see oli pikka aega sees ja kompressor ei pidanud vastu. Rio de Janeiro on Brasiilia kuumim osariik, parim on veeta aega rannas" (mul on tunne, et nii, nagu nad keegi pole käinud favelas, pole olnud ka rannas, muidu teaks, et seal sureb kõige kiiremini kuumuse kätte). Ehk et nagu Kaidar kohe ütles - lihtsalt kaitsme lõi välja ja selle oleks ka iga naine suutnud korda ajada. Või siis pigem ajas majutajal kopsu üle maksa, et me ei kuulanud ta nõuannet kodust ära minnes kont välja lülitada ja ta lihtsalt lülitas kaitsme välja. Lõpp hea, kõik hea, ma jään ellu! Ausõna ma enam kunagi ei kasuta kõrvatroppe konditsioneeri hääle vaigistamiseks, vaid kuulan seda kui elupäästvat heli ja olen tänulik selle tehnikaime üle!

Massihüsteeria on sulgenud Rios ka sambabaarid. Küsisime nõu oma prantslaselt Mar'lt, kes teadis soovitada vaid ühte ÄKKI lahti olevat - Beco de Rato Lapa linnaosas. Läheme asja uurima täna. Sambakarnevali tänav pani meid hämmelduma, see on vaid umbes 500 meetrit pikk, kahel pool tribüünid. Teles ja piltidel tundub, nagu tegu oleks kilomeetrite pikkuse üritusega. Paslik hetk ära märkida, kuidas meedia suudab asju moonutada...

Paramparaa, täna oli meie elus ülitähtis hetk - nägime oma elu esimest maailmaimet! 2007. aastal maailmaimede hulka arvatud Lunastaja Kristuse (O Cristo Redentor) skulptuur Corcovado mäe otsas 700 meetri kõrgusel merepinnast on maailma suurim art deco stiilis kuju - 39,6 meetrit ja kaalub 365 tonni. Kuju on katoliikluse sümbol. Ehitama hakati seda 1921, kümme aastat hiljem see valmis. Corcovadole saab minna mitut moodi: võid võtta Copacabanalt vani, võid minna turismibürooga või minna Uberiga Trem de Corcovado jaama ja sealt trammiga üles mäkke. Me valisime viimase variandi. Rong tuleb iga 20 minuti tagant, läbib Antlandi metsa, vaated on võrratud. Pilet maksab umbes 15 eurot, alla 11-aastastele poole vähem. Meie jämedahäälne Mirko on küll 12, kuid pigem valetaks ta paar aastat vanemaks, kui aastakese nooremaks, nii et maksime täie lauluga. Rongile ei lasta sind enne, kui oled seisnud seina äärde, millel Lunastaja Kristuse ja trammi pilt ning lasknud endast foto teha. Uurisin, kas see ikka on kohustuslik. Öeldi, et ei ole, aga nende jaoks on see väga tähtis. No kui tähtis, siis tähtis, lasime kohustuslikud pildid ära teha. Tagasi tulles ootavad su fotod juba jaamas ja sa võid 40 reaali tüki eest maksta ja nad endale saada, kui tahad. Meie ei tahtnud. Lõppjaamas võid tormata jala kohe treppidest kuju juurde või minna liftiga. Pole aimugi, miks me jala läksime, hing oli paelaga kaelas. Ohh, aga need vaated üle Rio olid hingematvad! Terve Rio oli kui peopesal. Ära sai näha kohad, kus juba käinud oleme ja ka need, kus polnud ja kuhu ei lähegi. Meil vedas ilmaga enam-vähem, Kristuse kuju oli hästi näha, kuid vaated linnale pisut pilvised. Piletimüüjad teavitavad enne piletiostu ilma olukorrast. Meid hoiatati, et on pilves ja midagi ei näe, kuid pidime võtma selle riski, meie aeg Rios hakkab otsa saama. Seal võib olla kasvõi hommikul kaheksast õhtul viieni, mingit aega ei määrata. Kõlaritest hingetõmbepausita tuututav "kandke maski, desotage käsi, hoidke üksteisest eemale, sest muidu sureme kõik maha" oli sellise koha jaoks liig, mis liig. Otsisin küll juhtmeid, mille otsa "kogemata" komistada, et see plärakast vakka jääks, aga ei leidnud. Tänaval astus meile juurde blond nähvits, kes käskis meil maskid ette panna, seadus olevat selline. Ära vihasta, ainult vaata ja imesta, tuletasin endale meelde Ita Everi kuldseid sõnu. Ilmselt oleme me siin lihtsalt täiesti valel ajal, ma keeldun uskumast, et brasiillane on murelik hüsteerik. Tegelikult oleme me ju sel reisil näinud ka üdini brasiillaslikku muretust. Ilha Grandel näiteks. Ilmselt on see ikka üle maakera nii, et on inimesed, kes ühel päeval kõik koos kaotasid kuhugi oma immuunsüsteemi ja olid sunnitud samast hetkest minema peast hulluks muretsedes oma tervise pärast ja siis see teine, tundub, et väljasurev liik, kes endiselt usub, et neil on olemas immuunsüsteem haigustega toime tulemiseks ja vähimatki põhjust paanikaks ei ole.

Laine oli Copacabanal täna jube suur. Mina, kui alati ohtu sattuja, vette ei saanudki. Mehed möllasid mõnuga. Poole mõnuga tegelt, sest vesi Copacabanal on ikka jube küll. No see vetikalaadne puder, mis vees on. Ei taha ette kujutadagi, kui vastik võib olla, kui see mudru suhu peaks sattuma, prrrrr. Palli saab rannas mängida vaid õhtuti, sest liiv on tulikuum, palja jalaga ei kannata peale astuda. Ma olen saanud sel reisil käia paljajalu vaid kaks esimest päeva São Paulos, kus polnud nii kuum. Rios ei tule kõne allagi, et astud kuhugi palja jalaga. Sama ettevaatlik peab olema istumisega, enne tasub katsuda, kas tagumik kannatab sellist kuumust. Inimloom on ikka rumal küll, praegu undan kuumuse pärast, viie päeva pärast kodus olles hakkan undama külma pärast. Vähemalt jääb tükiks ajaks mälestustest hinge soojus.

Copacabanal peab kohalikku toitu otsima tikutulega. Igas toidukohas on küll nende igapäevane riis-friikad-oakaste kana-, kala- või loomalihaga, aga näiteks feijoadat pole kusagil näha olnud. Mahlabaare on iga nurga peal ja hinnad soodsad, nagu siin ikka (nõks üle euro klaas). Müstilistest puuviljadest saab siin mahla! Hästi populaarsed on krevetitoidud, nende hind on mõnevõrra kallim, nii umbes 7 eurot. Oleme juba aru saanud, et kolme peale tasub võtta kaks toitu, sest üks portsjon on hiigelsuur. Olemegi hakanud küsima kui suur portsjon on ja nad selgitavad, mitu inimest söönuks saab. Tavaliselt ütlevadki, et see on kaheinimese portsjon ning toovad lihtsalt kaks eraldi riisiportsjonit kastmele juurde. Ükspäev tellis Mirko endale pitsa, meu deus, see oli 35 cm läbimõõduga, pidime lõhki minema. Nad kasutavad toitudes ülipalju muna. Isegi pitsa peale topivad muna! Päris huvitav, Euroopas teatakse juba ammustest aegadest, et muna toidab viiruseid (ka mõned vaktsiinid sisaldavad munavalget, selle peal kasvatataksegi viirus). Ma püüan otsida ikka põhjust, miks neil siin nii hullumoodi palju apteeke on.... Tegelt pole vahet, ma ei peagi kõigest aru saama.



18. päev Brasiilias. Rio de Janeiro.

Õhtul jooksid plaanid jälle omasoodu, ei jõudnudki vaatama, kas sambabaar on kinni või lahti. Copacabanal lihtsalt juhtub nii, et tegemist ja vaatamist on nii palju, aeg lihtsalt libiseb käest. Mind tabas eile täiesti ettehoiatamata keskeakriis, hirmus isu tuli ilusaks hakata ja lasta mõnel tädil endale patsid pähe keerata. Suur ja väga must tädi, kes rääkis r-tähte l-ga asendades nagu nõid Tia Dalmat Kariibi mere piraatidest, surus mu toolikesele istuma ja ütles, et keerab mulle kõigepealt tagumikuni blondi afropatsi pähe ja alles siis ütleb, mis maksma läheb. Hea, et ma istusin - peale patsikeerutamist küsis 500 reaali. Nii suur mu keskeakriis nüüd ka polnud. Ilmselt oleks mul ka piinlik ringi käia tagumikuni blondide patsidega. Kaidar koukis taskust välja 62 reaali (u 10 eurot) ja ütles, et täpselt nii palju on ta valmis maksma ilusa naise eest. Tädi rebis mind siis tükk aega juustest, nii et pooled karvad raginaga peast lahti tulid, keerutas pool pead patse täis ja teatas, et nüüd olengi ilus. Ilmselt olen ilusam, kui tahaks olla, sest patsid on nii kõvasti tehtud, et tõmbavad ka näost kortsud sirgeks. Kujutan ette, et kui need ühel päeval mingi ime läbi lahti saan harutatud, siis vajub välja veninud pea- ja näonahk rinnuni.

Täna on meie viimane päev Rios, homme lendame São Paulosse. Kui Riosse jõudmine võttis meil aega kaks nädalat, siis tagasi lendame vaid tunniga. Koju lend on küll alles ülehomme õhtul, kuid Kaidar arvas, et lõunamaal ei tasu asju viimasele hetkele jätta, kuna iial ei tea, mis ette tuleb või ära jääb. Nii saamegi käia São Paulo loomaaias, mis meil esimestel päevadel nägemata jäi.

Täna aga rõõmustas meid Pão de Açúcar, Suhkrupeamägi. Mägi ulatub Urca neemelt mere kohale ja tähistab Guanabara lahe algust. Suhkrupea 396 meetri kõrgusele tippu sõidab rippraudtee alates 1912. aastast ja seda 1400 meetri pikkust sõitu korraldab ikka veel sama firma, mis paigaldas esimesed trossid. Suhkrupeale soovitatakse minna enne päikeseloojangut, kuid vägagi tõenäoline on, et sõidukid on ülerahvastatud ja ootejärjekord võib olla väga pikk. Kui eile Lunastaja Kristuse juures arvasin, et vaade oli vägev, siis Suhkrpea tipus on see sadamiljon korda võimsam. Imeilus on Brasiilia rannik! Poolel teel Suhkrupeale on veel näha rannas siblivaid sipelgasuuruseid inimesi, tipust paistavad vaid tillukesed päikesevarjutäpid ja jahid merel on kui sädelevad kalakesed. Mäel on hirmkallid kohvikud ja poekesed, nii et vabalt võib siin hommikust õhtuni vaadet nautida või miks mitte ka oma piknikukorviga tulla. Pilet maksab 120 reaali (u 19 eurot) täiskasvanule ja poole vähem lastele ja noortele alla 21 aasta. Mirkolt nõuti dokumenti, juba teist korda ei usuta, et ta alla 21 on, täitsa naljakas, laps ju alles. Kindlasti ei maksa uskuda netist leitavat infot, et nii Kristuse kuju juurde kui ka Suhkrupeale minekuks tuleb eelnevalt soetada piletid turismibüroost. Mõlema juures on piletikassad ja head inglise keelt rääkivad noormehed, kes juhendavad kuidas ja kuhu minna. Ka Suhkrupeale ei lasta enne, kui "kohustusliku" pildi seina ääres mäe foto taustal ära teed. Suhkrupeal varjasid vaadet masside viisi selfiesid tegevad siseturistid, kõikidel ees mustad päikeseprillid ja sama värvi maskid ehk täiesti näota inimesed. Ainuke, millele facebookis like saab panna, on nende muljetavaldav napi pluusiga kaetud rinnapartii. Ja ega nad lase ennast sugugi häirida, et teised kannatlikult järjekorras ootavad, et vaadet lähemalt nautida. Õnneks oleme me Võrust, meil aigu om, saime lõpuks oma elamuse kätte.

Julgematele soovitatakse Pedra da Gávea, maailma suurima rannikuäärse monoliitkalju, otsa ronimist. Eemalt paistab see täiesti võimatu vallutusena, kuid tegelikkuses peaks see olema jõukohane enam-vähem heas vormis olevatele inimestele, viimasel kolmandikul küll soovitatakse giid võtta, kel turvaköied olemas. Mina ei ole heas vormis, nii et see kogemus jääb ära. Olen kogu aeg hinge heitmas kuumuse pärast. Olen saanud konditsioneeripeavalu. Selline valu, nagu külmetusest saab, ei midagi tapvat. Aga parem peavalu, kui kuumusesse suremine. Arvan, et oleme võtnud Riost kõik, mida võtta tahtsime. Esialgu täiesti tavalisena tunduv suurlinn võlus meid ära. Rio võlu peitub chillis olemises, ei oskagi seda teisiti sõnastada. Päeval lõunamaiselt lärmakas ja ülerahvastatud liigkirju linn muutub õhtu saabudes kõige lõõgastavamaks kohaks. Tänavatele ilmuvad müügiputkad ja grillijad, pillimehed ja tantsijad, igal sammul on mingi lauake, kus kaubeldakse patareidest eheteni välja, tohutus koguses on sportijaid nii rannas kui promenaadil. Liiva rannas on sama valus silmadel vaadata, kui lund, see kohutavalt kleepuv liiv on kiiskavvalge. Copacabana randa on lisaks seetõttu valus vaadata, et see on konisid ja prügi paksult täis. Uudistada on Rios küllaga. Me pole tundnud kohustust ära vaadata igas reisikirjas soovitatud vaatamisväärsusi, kuid oleme nautinud Uberi sõite, mis on viinud meid läbi tõeliselt lahedate piirkondade. Arvan, et Mirkol oli hea mõte jätta Rios peatumiseks 7 ööd, siin tõesti libiseb aeg märkamatult käest.

Täna oli lähedalasuvas favelas kõva tulistamine. Millises täpsemalt, on raske öelda, sest favelaid on Rios tuhande ringis. Ikka kohe päris automaadivalangud kostsid randa. Mõni üksik peale meie pööras pead tulistamise suunas, ülejäänud ei teinud märkamagi, nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Tõenäoliselt ongi see siin igapäevane ja põhjuseks, miks ainult meiesugused naiivsed oma nina favelasse topivad. Ma näen siiski favelaelu taga väga palju rohkemat, kui vaid vaesus ja kuritegevus. Mind jääb kindlasti see teema kummitama, tahan veel rohkem favelate kohta teada.

Täna võtame viimast tulikuuma päikest ja enne pimedat koju ei lähegi. São Paulos on juba mõni kraad jahedam. Täna tundsin, kuidas ma naudin seda lärmakust enda ümber, lainemüha üle kõige paukumas. Olen vist lõpuks välja puhanud 🙂
 







19. päev Brasiilias. São Paulo.

Täielik peavalu on siin siselennule check ini tegemine. Piletid ostsin Budgetairi kaudu (16.60 üks pilet ainult!), olen nende teenuseid varemgi kasutanud ja kõik on hästi olnud. Nüüd aga ei lasknud sellel lehel check ini teha, korrutas ainult, et liiga vara on registreerida. Mis mõttes vara? Lend läheb juba hommikul ju. Lappasin sada lehte läbi, et infot leida. GOL lennufirma enda leht teatas, et sellist pileti numbrit pole üldse olemas, nagu meil oli. Kerge närv tuli juba sisse. Lõpuks leidsin lehe, mis tundis ära me pileti numbri, kuid nõudis check ini tegemiseks järjekindlalt kohalikku isikukoodi ja minu perekonnanimi sellele ei meeldinud, korrutas, et sisesta perenimi. No kust ma võtan nii kiirelt uue nime, mis sobiks?! Lõin käega, vähemalt veendusin, et pileti number on olemas, küllap saab registreerimise ära teha ka lennujaamas. Igaks juhuks läksime kohale paar tundi varem, et oleks piisavalt aega võimalike ette tulevate jamadega tegeleda. Lennujaamas jooksutati meid ühe leti juurest teise ja sealt kolmandasse ja siis kuuendasse, keegi meie murega tegeleda ei tahtnud. Õnneks märkas Kaidar check in iseteenindusaparaate, niks-naks sai asi korda. Turvakontrollis ei soovinud keegi, et vedelikud kotist välja otsiksin, nii et ilmaasjata jätsime šampooni ja päikesekreemi maha.

Ülla-ülla, minu netikaart, mis vahepeal ei töötanud ja nõudis registreerimist, ärkas lambist ellu ja töötab jälle. Täielik müstika on neil ikka siin nende kaartidega.

São Paulos on ülimalt mõistlik ilm - 28 kraadi ainult! Huhhh, kui hea tunne on, kui mööda tervet kere ei voola higi! Majutuse võtsime Liberdade linnaosasse, mille kohta käib jälle see jutt, et pimedaga ära välja roni. Ometi on Liberdade kõige ägedam koht siin linnas! Liberdade on São Paulo väike Hiinalinn, siin on palju jaapanlaste ja hiinlaste poolt peetavaid poode ja toidukohti, sildid kõik hieroglüüfides, elu keeb nagu sipelgapesas. Tänavatoidukohti on igal sammul, suures osas jaapani ja hiina köök. Nädalavahetusel pidi olema Liberdade ülerahvastatud, kõik tulevad siia sööma. Meil on ka gurmeeõhtu plaanis, käime mõned sushibaarid läbi. Ja üldse ei huvita hoiatus õhtul mitte välja minna, sest lõunamaal ju õige elu alles õhtul lahti lähebki. Turuplatsil peatas meid rõõmus rosinasilm ja tutvustas oma kampa - nemad olevat ajakirjanduse tudengid ja nad müüvad annetuste eest neid nuppe, mis telefoni taha käivad, et saada kokku ühes kuus 4000 reaali maksev õppemaks. Ega me üldse kindlad olnud, et nad tudengid on ja mingit vahet ka ei ole, kui poissi aitas see eurokese eest reaale, siis on mul hea meel. Temal oli ka hea meel. Nüüd on mu telefonil roosa sädelev nupp, millega ma miskit pihta ei oska hakata.

Võimsa Metropolitana de São Paulo katedraali ümbrus Liberdades pakub tröösti nii suurele hulgale kodututele, millist me varem näinud ei olnud. Ei saa öelda, et üldse kõhe ei olnud, samas oli see jälle vägev kogemus - nad olid meiega imearmsad. Enne õhtut pannakse katedraali ümbrus täis kehvasid telgikesi ja lahti läheb elu. Nad mängivad pilli ja tantsivad, naeravad ja lobisevad. Mõtlesime korraks pillimängu ja tantsu eest neile raha pakkuda, kuid jätsime selle tegemata. Nad võtsid meid endi hulka ja äkki oleksid pidanud raha andmist üleolevaks. Me küll ei mõistnud üksteise keelt, kuid naeratuste, pöidla viskamisega ja ruska kõksamisega saime sõprust loodud. Minu jaoks oli see selline kogemus - nad on nii usaldavad ja võtavad võõrast kui oma, et istusin siiasamasse katedraali trepile pompside keskele ja panin oma mõtted kirja. Ma ei julgeks väga kindlalt välja öelda, et tunnen ennast 100% turvaliselt, kuid kohe kindlasti ma ei karda. Kardan rohkem ahneid, valelikke ja kiuslikke inimesi kui lihtsaid inimesi, kes üksteisega jagavad kõike, mis neil hinge taga on.

Ja nagu ikka plaane pole mõtet teha. Loomaaeda me ei jõudnud, aeg kadus kuhugi käest. See on lahti ainult neljani õhtul. Hommikul 8.30 asusime lennujaama poole teele ja alles peale 13 jõudsime majutusse. Uberi sõit lennujaamast võttis juba peaaegu tunnikese. Uber muide maksis lennujaamast vaid 45 reaali, tulles maksime sama pika taksosõidu eest 170 reaali. Panime igatahes loomaaia homseks uuesti plaani. Kojusõit on homme alles 19.30.





20. päev Brasiilias. São Paulo.

Õhtul ja varahommikul toimus São Paulos tulistamine. Mirko mainis vaid korra seda ja tegelesime edasi oma asjadega. Sellega vist tõepoolest harjuks, kui siin elaks. Õudne. Ilm on täna nii külm, et pane või jope selga - 26 kraadi ainult!

Hommikul ootas meid São Paulo loomaaed. See on Brasiilia suurim loomaaed, mis on päris kummaline, sest Tallinna loomaaed on kindlasti suurem. Kirjade järgi on siin enam kui 3200 looma...no ma ei tea, pooled neist on ilmselt kilpkonnad. Linnupark muidugi on siin muljetavaldav. Loomade olukord on nagu igas loomaaias - kel paremad, kel halvemad tingimused. Päris jõhker on vaadata keset hiigelsuurt tiiki väikestele saarekestele vangistatud ahvikesi, jooksevad viis meetrit ühele, seitse teisele poole ja ongi kogu nende elu. Ega puuris tegelt ju rohkem ruumi poleks. Loomadest rohkem vahtisin ma jälle loodust. Ei jõua ära imestada seda liigirohkust ja küllust, imeline lihtsalt. Kohalikud tundusid loomade vaatamisest rohkem tegelevat selfietamisega. Neist rohkem pildistavad ennast vist küll ainult indialased. Mind on mitu korda peatatud ja pakutud, et nad võivad minust pilti teha, mine seisa aga kuhugi ette ja nad kohe võtavad mu pildile üles. Mu arust õudselt naljakas ja armas neist ka.

Brasiillaste lapselik rõõmsameelsus on ülilahe. Rios kihutasin üle sõidutee ja kaotasin rutuga plätu jalast. Vingerdasin seal autode vahel, et plätut varba otsa tagasi püüda, ümberringi inimesed naersid nii, et pisarad silmis, vehkisid kätega ja elasid kaasa. Mina naersin koos nendega muidugi. Selline üdini omaks võtmise tunne on siin, mida väiksem koht, seda avatumad inimesed. Samamoodi naersime me kambaga kogu aeg, kui nad omas keeles suure kannatlikkusega meile end arusaadavaks püüdsid teha ise mõistes, et me mõhkugi ei taipa. Ma ei tea, miks ma siin inglise keeles rääkisin, sama hästi oleksin võinud eesti keeles rääkida, aru nagunii keegi ei saanud. Täna esitasime restoranis kolm korda tellimust, Kaidarile toodi kohe söök, me Mirkoga ootasime kannatlikult, Kaidaril toit jahtus. Lõpuks küsisin kus me söök on, toodi uuesti menüü, saime veel oodata, lõpuks tegin juba kõvemat häält, anti menüü kolmas kord kätte ja lõpuks saime söönuks.

Üks mütsi maha võtma panev omadus brasiillastel on tolerantsus. Külg-külje kõrval elab lugematul arvul erivärvilise nahaga inimesi. Tolerantsuseks ei saa muidugi pidada seda, et mustanahalised oluliselt vähem teenivad, kuid selle taga on rohkem, kui lihtinimese sallivus. Brasiillaseid ei pane imestama, et maailmas on palju erinevat armastust ja keegi ei ütle, keda ja kuidas sa armastama pead. Siin tunnevad ennast hästi kõik massist erinevad inimesed. Nad on sama väärtuslikud, kui ükskõik, kes teine. Ainukesed, kel siin riigis ei ole väärtust, on favela elanikud. Ma ei suuda nende peale mõelda ilma, et kõri nöörima hakkaks. Kõige suuremat lahkust ja sõbralikkust olemegi siin tundnud favela rahva ja kodutute poolt.

Eile õhtul meenutasime reisi ja tegime kokkuvõtte. Mirko arvates kõige ägedam oli vaadata Suhkrupea tipus lennujaama maanduvaid lennukeid. Tema arust halvim oli kõrvetav ja peast soojaks tegev kuumus. Imestas ta selle üle, et nii suures ja tolerantses riigis pole poodides näinud vegantoitu, mis mujal maailmas on väga kiirelt suurenev turg. Kaidarit pani imestama see, et nädalavahetusel on enamus poode, kioskeid, asutusi ja panku kinni. Inimlikkuse poolest ülimalt normaalne, kuid turisti jaoks tekitab mõningat ebamugavust, eriti kui ei tea seda. Kõige suuremat muljet avaldas Kaidarile favela ja Suhkrupea. Oh ja mina võingi jääda ette lugema, mis mulle meeldis! Inimesed on need, kes mind paeluvad. Vaatamata keelebarjäärile saime kõik aetud, nalja visatud ja lähedasekski saadud. Ilha Grande jääb mu südamesse. Kui saaksin veel kord seda reisi teha, teeksin kiirvisiidi tee peale jäävates linnakestes ja matkaks vähemalt nädala Ilha Grandel ja siis läheks järgmisele saarele matkama. Saari ja saarekesi on lugematul arvul, üks ilusam kui teine. Brasiilia rannajoon on 7491 kilomeetrit. Kummalisel kombel ei avaldanud muljet just kuulus Copacabana rand. Sel rannal on muidugi oma võlu ja see on möll. Veel nautisin ma ülipalju mustanahaliste temperamenti ja liikuvust. Vaadata neid muusikat tegemas või tantsimas on ülim nauding, nende rütmitaju on võimas, iga väiksemgi lihas liigub muusika taktis, nad on üleni muusika ja see on imeilus.

Majutused on meil trehvanud enamjaolt tüüpmajadessse. Need on siin sellised nagu Ameerika filmides: hiigelkõrged, esimesel korrusel istub suure laua taga administraator, kes reguleerib kogu elu majas. Rios olid selliste majade välisuste ees veel jämedad kuldsed trellid, adminn avas trellid ja ukse, kui elanikud tulid ja läksid. Adminnide käest saad sa ka kogu info linnas toimuva kohta, nad püüavad üldse kõik su mured ära lahendada, hästi ägedad on olnud kõik ühe erandiga - Rios oli öövahetuse adminn kohutavalt morn, isegi ei teretanud ega tõstnud pilku, kui tast möödusime. A ma oleks ise ka selline, kui peaksin öötööd tegema.

Ja ongi kõik. Me läheme koju. Obrigada, Brasiilia! Justkui kiire unenägu oli see reis. Hea, et ma kõik kirja panen, saan ikka jälle ja jälle uuesti meenutada, nii kestavad head emotsioonid kauem. Paljaks meid ei röövitud (ilmselt saavad ülivähed Brasiilias käinud seda öelda, ma pole lugenud mitte ühtegi reisikirja, kus inimene vähemalt korra poleks relvastatud röövi üle elanud), maha ei tapetud, malaariat ja zikat ei saanud, haid meid ära ei söönud ja metsikult nakkavat surmaviirust ei kohanud. Ma ei oleks elades uskunud, et muretud brasiillased kõik maskide taga hirmunult on (küll vaid suurlinnades), kuid arvestades nende rahvaarvu, on massikäitumine mõistetav. Täiesti arusaamatu mida nad mõtlevad, kui astuvad tänavalt randa, kus inimesed külg küljes kinni on või jalutavad tänaval, mask lõua all ja söövad tänavatoitu või astuvad puupüsti täis kohvikusse ja võtavad maski eest, tänavale minnes käituvad aga jälle selliselt, nagu neid tabaks kohe hirmus oht. Maskid on ees ka aastastel beebidel. Kas nad üldse kardavad haigestuda või täidavad pimesi käsku hetkekski mõtlemata miks nad seda teevad? Väga lahe oli see, et enamus neist vähestest, kes maski ei kandnud suurlinnades, olid politseinikud. Euroopas on ju toimumas väga hirmus politsei võimu kuritarvitamine ja ebaseaduslik inimeste ahistamine. Imetlen tõsiselt praeguste niiditõmbajate tarkust, ma ise poleks tulnud selle peale, et kogu maailma inimesi saab mõjutada nii hullumoodi lihtsalt ja panna neid käituma käpiknukkudena - tõmba nöörist ja nad liigutavad nagu kästud. Ausalt, piinlik on inimeste pärast. Ma ei vabanda oma väljaütlemise pärast. Aasta on möödas selle hulluse algusest ja inimesed pole siiamaani suutnud sügavalt sisse hingata, rahulikult asjade üle mõelda ja adekvaatselt aru saada statistikast.

 Siiski-siiski, eelmisel väga keerulisel aastal saime käia 8 riigis ja see on ülisuper! Olen tänulik-tänulik-tänulik!

Ja julgustuseks rännumeestele: Brasiilia reis on võimas! Ja sugugi mitte kallis. Lennupiletid oleksime saanud ka 640 euroga (võib ka saada 400-ga normaalsel piiranguteta ajal), kui poleks pidanud arvestama kümnepäevase isolatsioonikohustusega. Et puhkusest jätkuks ka kodus istumiseks, pidime valima kallimad kuupäevad, seega pilet ühele tuli 740 eurot. Rõvekallis, ma tean. Kolme nädala majutus kolmele maksis 630, nii et keskmine 31.50 öö, Ilha Grandel kalleim. Kui oleksime lapseta reisinud, oleksime võinud valida ka hulga soodsamad variandid. Eriti soodne on suurlinnades, öö hinnad algavad 8 eurost. Kuluraha kokku läks 1400 kolme peale, s.o 70 päev, mille sees on siselend, busside, taksode ja Uberi tasud, vaatamisväärsuste piletid jne. Söögi peale kulus päevas vast 35-40 eurot kolme peale. Lubasime endale palju, kallist ja kõike, mida vaid soovisime. Kokku 4250. Reisikirju lugedes arvestasin, et see võib maksma minna 5500-6000, nii et ülihästi läks. Kõige rohkem ajas mind naerma 39 kraadise sukrurooviina hind - liiter 9-10 reaali ehk umbes 1.60 eurot. No mis viin nii vähe maksta saab?! 

Panen kirja me endi jaoks tähtsaks saanud kontaktid. Rahavahetuskohti peab tikutulega taga otsima, Rios on selleks "4 Cantos" turismibüroo aadressil R. Barata Ribeiro 370, Copacabana. Ja muidugi meie imearmsa Luana majutus Ilha Grandel: Pousada Encanto da Ilha, whatsapp +55 24 99977-2954. Ära oota, et väikeses rannas sind konditsioneeritud elamised ees ootavad, küll aga parim puhkus ja suurim külalislahkus.

Nüüd aga ootab meid ees sama mõnus kümnepäevane puhkus kodus! Kõigepealt homme koju jõudes magame ennast hulluks, kallistame oma kiisud puruks ja siis paneme sauna küdema ja ei tule sealt välja enne puhkuse lõppu. Loomulikult hakkan ma kohe ka uusi lennupakkumisi vaatama!

 




Viimane mälestus Brasiilia reisist. Peale 24 tundi teel olekut kodus! Paar tundi saime lennukis ikka tukkuda ka vist. Kahekorruseline pealt näha luksuslik Lufthansa on hullem, kui hobuvanker, pole elades turbulentsis nii hullult rappunud, soolikad on täitsa sõlmes. Toit ja teenindus pole neil ka kiita. Ime, et üldse lennukile pääsesime. Brasiilias Sao Paulo lennujaamas selgus, et mingil põhjusel ei avane minu pardakaardi QR kood, ilma selleta aga väravast läbi lennujaama ei pääse. Meeste omad olin ma kenasti neile edasi saatnud, kuid enda oma alla laadinud ei olnud. No et net ju olemas, võtan e-postist lahti, pole probleemi. Peale kerget paanikat selgus, et õnneks olin saatnud Kaidarile kogemata ka enda pardakaardi, huhh, sain lennukile 🙂 12 tundi lendu läks nagu nipsti. Mäletan nii hästi, kui aastaid tagasi Taisse lennanud kolleegi kannatlikkuse üle imestasin ja kindlalt väitsin, et ma ei elaks iialgi üle 11-tunnist lendu. Nüüd kestis lend meil 12 tundi (see oli ju alles esimene lend) ja oli täitsa nohu. Igatahes rõõmustasime kodule nii lähedale olemise üle nii palju, et pead olid laiali otsas, nii kaotas Mirko Frankfurti lennujaama turvakontrollis ära oma telefoni. Tekitasime ikka korraliku üleriigilise paanika, terve lennujaam aeti jalgele, kott lasti uuesti röntgenist läbi, et äkki ikka on kotis...no ei olnud. Hulga aja pärast aeti mingist putkast unine onu välja, lapse telefon näpu otsas. Seekord läks siis meil jälle hästi 🙂 Kahe ja poole tunni ootamise järel saime kodu poole suunduvale lennukile. Lennukile jõudes avastasime Mirkoga, et Kaidar on kadunud. Ootasime, mis me ootasime, no ei tule. Jooksime siis otsima teda. Õnnetuke seisis pardale mineku väravas nagu tropp (see tropp, mis ummistab, mitte see teine tropp 😃 ), järjekord tema taga juba rahutu, väravast läbi oma pardakaardiga ei saa, öeldakse, et sa oled juba läinud selle kaardiga siit väravast läbi. Mina seletan, et mis mõttes on ta läinud läbi, me alles tulime Brasiiliast, lend pole ju veel läinud välja jne. Peale pikka peataolekut selgus, et mina olin läbi läinud tema pardakaardiga, talle pardakaarti saates laadisin selle ju enda telefoni. Mu enda QR kood ei avanenud endiselt. Oeh. Kästi meil siis oodata seni, kuni kõik teised on pardale läinud, et saaks mind "kadunud reisija" nimekirja panna ja mulle pardakaart printida. No nii tüüpiline, et kohe naer tuli peale 😃 Tallinna lennujaama jõudes oli meil ees väärtushinnanguline tõrge - pidime allkirjastama isolatsioonikohustuse dokumendi. Meie jaoks absurdsuse tipp, kuna pole mitte ühtegi, MITTE ÜHTEGI tõendit, et koroona oleks ohtlikum, kui gripp, seega väga nõme on allkirjastada midagi sellist. Peale kahekümnetunnist teekonda aga on ülimalt kurnav hakata vaidlema sel teemal politseinikega. Olen ju näinud, mis toimub poodides lihtsa ebaseadusliku maskikohustuse nõudmisega politsei poolt, see on kohutav ahistamine. Mul oli vaja viia väsinud laps kiirelt koju. Seega hammustasime huulde ja ei vaielnud, küll aga lisasime dokumendile allkirja ette tähed V.C, mis juriidiliselt tähendab Vi Coactus - sunniviisiliselt pandud allkiri. Sunniviisiline see on. Meid ei lasta koju ilma seda allkirjastamata. Ma veel ei tea, kui lihtne on selle tõestamine, aga usun, et küsimusele "kas mind oleks ilma selleta läbi lastud" vastatakse kindlasti "ei". Oleksin tundnud ennast paremini jäädes kindlaks enda veendumustele ja mitte lastes ennast politsei poolt hirmutada, kuid täna tegime siiski sellise valiku.
Teate, mis on peale lõunamaareisi maailmas kõige parem koju saabudes? Kolmekihiline pehme wc-paber! 😃 Päikesemaades on wc-paber veel õhem, kui ämblikuvõrk, seda peab imeõrnalt rebima, et see pisipuruks ei pudeneks, pühkimiseks see ei kõlba kohe kindlasti. Ja oma voodi! Ja kiisud! Kaidar arvas, et tegelt oleks võinud ka kohe Tallinna lennujaamas ümber istuda Egiptuse lennukile. Täiesti nõus! No mõne öö tahaks ikka oma kodus ka magada, siis võiks edasi minna 🙂 Aa muide, eriti rõve mälestus: me olime kolm nädalat pesemata! 😃 Duši all käisime muidugi 200 korda päevas. Mitte ühestki poest, isegi mitte iga nurga peal olevast apteegist, ei leidnud me nuustikut! Mõni päev enne reisi lõppu sattus ette küll tänaval nõudepesunuustikuid müüv onu, aga siis ma juba mõtlesin, et jätan seened parem sauna jaoks, et oleks ikka üdini uhke saunaskäik. Nüüd, käinud korralikult pesus, tõmbus nahk niimoodi kokku, et tunnen ennast nagu imikunahas. Homseks vast venin taas välja. Ja homme tulevad meelde jälle mingid mälestused reisist, mida meeles ei olnud kirja panna. Ja ülehomme uued. Ja nii ongi mõnus olla veel kaua-kaua aega!
























 

 

 

 

 

 

 

 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar