Translate

pühapäev, 16. detsember 2018

Goa 28 päeva 16.122018-13.01.2019



Me siis läheme. Eks nüüd selgub, kas tasub kogu aasta puhkust talvereisiks hoida ja suvi läbi vinguda, et Barcelonasse ei saa. Ja ega me ju ei oska normaalsete inimeste kombel asju ajada ja kuhugi minna, ikka suure pauguga -kaks päeva enne reisi pandi Mirkol käsi küünarnukini kipsi. Mul on küll hea kujutlusvõime, aga pilti saja kraadisest kuumusest, vannisoojast ookeanist ja kipsis käega lapsest ei suuda ma kuidagi kokku panna. Ega see kips üdini halb ka ei ole. Näiteks saab sellega korrale kutsuda kõrvaltoas norskavaid naabreid - kopsaki vastu seina ja kogu maja on üleval, keegi ei norska enam. Või röövime kullapoodi ja briljandid peidame kipsi sisse. Mirko arvab, et briljantkäsi oleks igal juhul toredam, kui kipskäsi. Ujuda saab ainult prügikotis, sellega läheb tiba keeruliseks...Igatahes tsauka!


28 päeva Goas....raisk!

"Appike, kui lahe, meie toal pole katust!" kiljun ma hotelli jõudes. Gekod jooksevad hirmunult laiali. Olen uhke, et broneerisin kõige elavama ranna äärse vana koloniaalajastust hästi säilinud suure hoolitsetud aiaga ilusa majutuse. Aga katust eriti pole jah...hõreda karkassi peale on laotud kivid, päike paistab tuppa...nii India! Maire ja Kalle tuba on peamajas, katusega, ilus ja uhke suure verandaga. Meie kahetoaline on vanasti ilmselt teenijatemajana kasutuses olnud hoones. Reis oli karm, öö jäi vahele. Mirko ei suudagi päeva jooksul toast välja tulla. Paar korda ikka vean ennast merre jahutama ja linna peale puuvilju ostma, üsna udused oleme peast. Ajas oleme 3,5 tundi ees. Päris karm harjuda. Öösel kell 1, napilt peale voodisse minemist, ärkan moskiitohammustustest valutava kehaga. Või pigem sisikonda segi peksva bassi peale, rannas on pidu. Või äkki hoopis meie akna taga koosolekut korraldava meeshääle peale. Kui katust ei ole, on iga krõps kuulda. Kell 3 ajan ennast üles, püüan rahulikult hingata, et mitte ahastusest röökima hakata, jalutan paljajalu aias. Pidu lõpeb. Järgneb purjus lällavate piduliste valjuhäälne koju komberdamine. Nad kõik on vist meie kõrval olevast hotellist, koju minemine võtab neil tunni. Lõpuks vaikus...kui välja arvata moskiitode kohutav närvidelekäiv pinin. Ronin voodisse, mässin lennukist varastatud fliisi ümber pea moskiitode eest katseks, jätan ainult ühe ninasõõrme välja. Jalad unustan pesta, terve voodi on nüüd liiva täis. Saabki paremini punne täis jalgu sügada. Koer, kurat, lõugab meie akna taga! Kell on 5, tahaksin ära surra. Või koera maha tappa. Koer röögib järjest üle tunni kordagi hingamata, inimesed ärkavad ja hakkavad toimetama. Ikka meie akna taga. Nüüd tahaksin nemad maha lüüa. Varesed karjuvad üle kõigi. Neid on miljard, oleme keset varesepesa. Silmad on kottis ja valutavad. Sellerimahla tahaks. Lähen otsin omaniku üles ja püüan meid peamajja sebida. Või muidu hakkan jala kodupoole tulema. Maire ja Kalle muide magasid oma elu parimat und...




Teine päev Goas.
Hommikul ootasin perenaist käed puusas, juuksed sassis ja pilk hullumeelne kaks ööpäeva magamata olemisest. Tal piisas korraks minule pilk visata ning aru saada, et see tüüp keerab kohe segi, kui katusega tuba magamiseks ei saa. Arvutas, korraldas ja juhatas meid uude tuppa. Toas oli vaikus...ei ühtegi varest ega akna taga lällavat tüüpi...jumalik! Ja siis ma magasin kahe ööpäeva une jutiga ära. Nii sai minust taas inimene. Kuum on. Öösel on 28-29 kraadi. Me kipskäsi ei kannatanud ka enam toas istumist välja, keerasime ta kile sisse ja viskasime merre. Muide sel korral pole lehmi näha. See pidavat olema suurest turistide puudusest - toidujääke ei teki, loomad on näljas. Nägime, kuidas lehmake pikka tšekirulli sõi.Tõesti on rahvast palju vähem kui jaanuaris oli. Rannakohvikud on tühjad, poistekambad rebivad omavahel, et mööduvaid kliente püüda. Toidud on endiselt liiga maitsvad ja karmilt vürtsikad. Täna teatas Mirko, et homme tahab jälle juurvilju....iga ema unistuste lause, eksole. Ja Maire tellis endale prillid, maksid 45 eurot. Palju Eestis maksavad? Null lõppu vist, eks? Üsna miljonäri tunne on siin, loobime tippi ja annetame lastele, ostame tonnide viisi puuvilju ja juurvilju ja kõik summad on tühised. Tegelt on meil teist õhtut järjest külalised, juba öeldi, et viska nüüd ometi telefon käest...homme jälle kuum päev.

 



Kolmas päev Goas.
Eilse õhtu kõige tähtsam teema oli, et kas Maiu oli ikka täie mõistuse juures, et avalikku postitusse kirjutas "raisk". Ühiselt arvati, et kindlasti ei saanud olla, täitsa ropp tädi ikka. Täna hommikul mõistis Kalle, et mul oli õigus seda teha - ta sai magama peale nelja hommikul. Hirmsa vihaga lubas ta kohe koju minna. Vähe sellest, et meie ta akna taga poole kaheni möllasime ja hotelliomanike külalislahkust ja lookas lauda ja eesti muusikat nautisime (veel kell 1 öösel serveeriti meile riisi erinevate tšillikastmetega), tuli peale meid ta akna taha kamp, kes naersid nagu hobused nii, et ümberringi kõik majad värisesid. Mõni olukord lihtsalt on raisk-olukord, mitte väike pagan-olukord ja isegi mitte kurat-olukord. Igatahes, kallid potentsiaalsed külalised, täna meid kodus ei ole, me magame....kui saame. Idee poolest peaks me tänasega reisiväsimusest ja ajavahest toibuma, tavaliselt võtab see kolm päeva aega. Ilm on täna ekstra palav. Mõtlesime täna Baga randa jalutada. Kilomeetri pärast saime aru, et selg on põlenud, tuleb ümber keerata. Tagasiteel siis põlesime eestpoolt. Paratamatus, kui varju alt korraks välja ronid. Mirkol läks täna väga kehvasti, kohtus kurja meduusiga. Jalg oli kõvasti kuplas ja valutab siiamaani. Ausalt öeldes olin üsna hirmul, meduusimürk pole naljaasi. Õnneks tunneb ta ennast hästi. Homme peame igaks juhuks lapse üleni kilekotti toppima ja kotisuu kaela ümbert kinni tõmbama. Jalgadest võib siin vabalt ilma jääda, Kalle korjas rannas üles katki löödud pudelipõhja, sakid ülespoole. Kaidar leidis suure killu merest. Kalle astuski muide midagi jala sisse, õnneks ei tulnud väga suurt auku. Ja uues uhkes Newtonsis käisime ostlemas. Bussisõit oli sama äge, kui mäletasin, kuid oskused püsti püsimiseks on kaotsi läinud. Mairega mõlemad vigastasime küünarnukki bussis tasakaalu kaotades. Kalle jällegi arvab, et saab varsti kaelaradikuliidi kogu aeg pead raputades, et enda poodi meelitavatele onudele ära öelda. Aa, Newton's siis...haahh, kui äge pood! Ukse juures seisab turvamees, kes kedagi kottidega poodi ei lase. Selja taga on tal kapid, sinna siis võtab kotid hoiule. Maire keeras oma koti lausa pahupidi, et näidata, et kott on tühi, aga ei huvitanud see turvameest. Pood oli äge, Maire-Kalle ostsid pool poodi tühjaks. Me ei leidnud midagi eriti. Üliodavad sojakotletid ja veel odavam agar-agar panid mind küll suure häälega kiljatama. Igas riiulivahes seisis üks turvamees, kes kuklasse hingas ja iga su liigutust vaatas, nii et ega väga ei tahtnudki midagi osta. Turiste on juba rohkem näha, pühad ju tulekul, tullakse tähistama. Jõulud ja aastavahetus pidid olema siin pöörased ja lausa ohtlikud ülerahvastatuse pärast. Sellepärast otsustasimegi uue aasta vastu võtta rahulikus lõunas. Oi ja teate, siin ei käi lastel päkapikud! Nii kurb neist. Mirkol veab, et on eestlane, tema pärast tuleb päkapikk isegi Indiasse. Aga meil on nüüd kell 20.30, hakkame juba ühte silma vaikselt kinni panema.



Neljas päev Goas.
Puhkus ongi raske, ütles Kaidar eile õhtul, kui meie aeda jälle pidu hakkas kogunema ja Kallel juba vasak silm tõmblema hakkas mõeldes järjekordsele magamata ööle. Õnneks oli seekord vanainimeste pidu, mis lõppes juba peale südaööd. Rannas muidugi pidu veel ei lõppenud. Otsustasime Kaidariga, et kuna magada nagunii ei saa, läheme täna ise ka rannapeole. Aga mitte ühelgi juhul me ei vahetaks hotelli, suurepärasemat asukohta pole olemas. Rahakurss täna langes, hinnad on mõningal määral tõusnud. 0,75 rumm Old Monk näiteks maksab nüüd 185 ruupiat, mis on 2,3 eurot. Portvein maksab endiselt 100 ruupiat, see on 1,25 eurot. Toidud rannabaarides on üsna erinevas hinnas, kuid kindlasti mitte liiga kallid. Täna käisime Peter's Shackis, kus võib ikka eestlasi kohata. Eestlasi polnud. Polnud ka meie kohalikku sõpra Beibit, kes on seal vähemalt kümme aastat töötanud. Kuhu Beibi kadus, me teada ei saanudki, keegi ei osanud piisavalt keelt, et see meile ära seletada. Laristasime lõunasöögi peale rekordsumma - 20 eurot viie peale (tavaliselt üle 10 ei suuda kamba peale ära süüa). Laud oli katki minemas toidu all, mina olin hinge heitmas vürtsikate toitude pärast. Aa, puuviljade hindadest ka: papaia, näiteks, on kilohinnaga 35 kohalikku raha ehk 43 senti. Saate aru jah? Üle mõistuse ju! Meil saab kodus 5 euro eest pool pisikest papaiat! Apelsinid aga on hoopis kallid - 220 kohalikku ehk 2,75 eurot. Sidruneid oleme otsinud maa alt ja maa pealt, mida pole, seda pole. Pakuvad laime ja kinnitavad, et need ongi sidrunid. Ka kinnitavad nad, et mandariinid on apelsinid. Väidetakse mida iganes, peaasi, et saaks turistile müüdud, mida turist tahab. Oi ja väikestel tüdrukutel on naljakad soengud. Esialgu mõtlesin miks nad väikeseid poisse nii uhkelt ehivad. Lõpuks sain aru, et hoopis tüdrukutel on poiste soengud peas. Meie poistel oli kunagi moes selline soeng, et kukal kõrvade kõrguseni paljaks aetud ja siis poti järgi pealt sirgeks lõigatud. Naljakas vaadata satsides ja pitsides poisiliku potisoenguga tüdrukuid. Ja linn valmistub jõuludeks, ehitakse palme, kunstkuused on hotellide ees. Nende jõulupüha on 25-ndal. Mirkol on lausa mure, et kas jõuluvana ikka tuleb meie püha järgi. No kindlasti tuleb, ei unusta ta eestlaseid ära olenemata sellest, kus nad pühasid veedavad. Meil hakkab tegelt juba kahtluseid tekkima oma rahvuse suhtes, tänaval pöördutakse meie poole alati "privet, zahadi, tsena harašo". Täna püüdsin pöörata nende tähelepanu sellele, et kõik turistid ei ole venelased, aga ilmselt peame me lihtsalt leppima tõsiasjaga, et me näeme välja just täpselt venelaste moodi. Nii, nüüd siis pidukleit selga ja mehega tantsima!



Viies päev Goas.
Teist päeva näitab termomeeter 47 kraadi (varem me lihtsalt ei vaadanud). Ja siis küsib tütar kas ma olen lolliks läinud, et ta saadetud pildil ei tee vahet vaibal ja koertel. Õhtuks ei saa ma isegi aru kas olen elus või surnud, rääkimata siis piltidest adekvaatselt aru saamisest. Aga eile viisin siis abikaasa pittu! Tohutu vaev, mis nad näevad õhtuks randa valmis sättides. Rannatoolid viiakse minema, asemele tuuakse iga kohviku ette vast 30 lauda ja tooli, küünlad pannakse laudadel. Shackid on ehitud, tuledesäras, tõsiselt ilus on. Üle ühe shacki märatseb muusika, igas muidugi erinev. Ja igas shackis istub paar külalist. Väga rasked ajad on neil ikka praegu. Siseturiste on hulga, täiskasvanud mehed jooksevad laseritega vehkides ja kilgates mööda randa. Või jalutavad käest kinni. See on neil suure sõpruse märgiks. Eile oli täiskuuöö. Sellistel öödel on lained erilised, nad tulevad vaikselt randa ja löövad siis tohutu laksakaga paar meetrit õhku justkui vastu nähtamatut seina. Vägev vaatepilt on! Ja indialastest sõbrad saime. Väga huvitav oli kohalikust elust-olust kuulda. Nad on kõik nii tohutult külalislahked siin, meile tehti välja kohalikku puskarit nimega feni. Noh....ma oleksin hommikul õnnelikum olnud, kui poleks seda maitsnud. Päeval muidugi magada ei saanud, rannakohvikutest tulev bass loksutas kogu sisikonna sassi. Aga täna on meil jälle pidu - Maire sai oma uhked odavad prillid kätte! Ostis tähistamiseks ja prillide kastmiseks udupeene kalli brändi, maksis lausa 3 eurot! Enne tähistamist võtsime ette jalutuskäigu Tito tänavale Bagas, see on pikk ja lai kaubandus- ja pidutänav. Sildid baaride kohal ütlevad lahkelt "dobro požalovat!" ja ladies free. Meile piisas eilsest möllamisest ja Maire prillipidu on ikka kõige tähtsam, sellelt ei saaks puududa. Ja Maire käis täna kalal! Elasime kaluritele kaasa - lükkasid paadi vette, sõitsid umbes 80 meetrit kaldast, lasid võrgu sisse ja kohe hakkasid kaldalt mehed võrku kaares kaldale tirima. Maire ju ei saa ometi käed rüpes istuda, kui tööd on võimalik teha, sättis ennast kohe meeste vahele võrku sikutama. Raske töö oli olnud. Saak oli üks suur ämbritäis pisikesi kalu. Aga mina igatahes sidusin täna räti endale pähe ja ei võta seda enne reisi lõppu ära - juuksed on hullus seisus soolase merevee, kõrvetava päikese ja liivatolmu pärast. Oi appike ja täna tahtis laine mind tappa! Keeras mu nii hullult enda sisse, läksin ühe kohalikuga seal laines sõlme, õnneks oli Kalle lähedal ja õngitses mind lainest välja. Kõik augud olid paksu liiva täis, kopsust ja kõrvadest ei saanud niipea vett välja. Vot siis sellised suured mured meil siin. Igal hommikul on mure millega oma päeva sisustada ja veel suurem mure mida süüa, valik on lihtsalt nii suur ja kõik nii maitsev. Nii et Kaidaril on õigus, kui ütleb, et puhata ongi raske.





Kuues päev Goas.
Mul on endast nii kahju - viis kuud ränka trenni 7 päeva nädalas, tervislik toitumine ja siis tulen ma Indiasse ja söön ennast kuue päevaga rulli! Nad fritivad siin isegi juurvilju! Kõik nõretab rasvast. Nägemus toorsalatist erineb täiesti minu nägemusest - nad panevad taldrikule viis tomativiilu (ja tomatid on neil siin imepisikesed), nende peale viis kurgiviilu ja viis porgandiviilu. Veab, kui saad kõige peale sibulat, siis on juba väga hea "salat". Ma peaks sööma ära 10 sellist salatit, et kõhtu täis saada, aga ma ei taha 10 salati eest maksta. Ja täna ma pean toorsalatit saama selle burgeri peale, mis endale keresse ajasin. Ja burgerit ma lihtsalt pidin täna sööma minema, sest meil oli vaja Mirkoga ära leppida. Eile ei tulnud laps kordagi toast välja. Mitte kellelgi teisel ei pidavat olema nii halbasid vanemaid, kes last kogu aeg reisidele tassivad ja rahus kodus ei lase olla. Ja missugused armastavad vanemad veavad oma lapse sellisesse jubedasse kohta, kus mürgised meduusid nende kalli lapse nahka võivad pista?! Süüa pole siin ka midagi mõistlikku! Ja gekod kukuvad siin laest pähe (nagu eile Mairel juhtus. Vahtisid tükk aega tõtt, geko tema rinnal, Mairel uued hea nägemisega prillid peas. Pidime surnuks naerma ennast). Oeh, me oleme igatahes nii süüdi. Tundub, et saime andeks burgerikohvikus maailma parimat taimekotleti ja pilvõhulise saiaga burksi söömas käies ja lapsele rikšasõitu tehes. Avarii nägime ka täna ära, roller keeras sellise pauguga selili vastu kõrval sõitvat autot. Mis nipiga tema taga kihutavad rollerid pidama said, me aru ei saanud. Ja Calangute turg on kadunud, peame selle järgmisel laupäeval ikka üles otsima. Siin pole ühtegi poodi, kus oleks müügil mõnda kaussi meenutavat anumat. Müüjad seletavad kõik, et ainult laupäevaselt Calangute turult saab anumaid. A turg on ju kadunud! Käisime siis niisama juurviljaturul, et saaks ikka selle viie tomativiiluga salati ära teha. Ööturule ka täna ei lähe, meeletu palavus on, termomeeter näitas 50 kraadi. Aa, teate, herne kilohind on siin 50 eurosenti! Ostsime pool kilo herneid, kaks greipi, hunniku tomateid ja sibulaid ja jääsalatit, kokku maksis 1.50 meie rahas. Selles mõttes tahakski siia elama jääda. Ja sooja pärast. Ja ilusate randade pärast. Imearmsate inimeste pärast. Ainult lärm on siin kohutav, kõrvad löövad pilli õhtuti. Ja ninaaugud on tolmu täis, see pole ka meeldiv. Tänavaloomadest on ka kahju. Ja sipelgaid on metsikult. Mõned on suured kui elevandid, mõned on kirbusuurused. Mulle tundub, et neil kirbusuurustel on lemmiklooma hingeke sees, poevad öösiti kaissu ja tekitavad hirmsasti kõdi. Moskiitod kipuvad ka kaissu pugema, Kaidar on hullemini punniline, kui tuulerõugehaige. Maire gekoke ka juba istub ta pea kohal laes ja tahab vist jälle kaissu. Nii, aga täna on meil jälle pidu! Eestlastel on ikka ju laupäeviti saunapidu ja saun on meil siin tõesti.


    


Seitsmes päev Goas.
Täiesti mõeldamatu, kui me peaks olema siin ainult kaks nädalat. Nädal on läbi ja me pole üldse midagi teha jõudnud. Hotelliomanik täna just küsis millega oma päevi sisustame. Vastus oli lihtne: sööme, oleme rannas, sööme, magame, oleme rannas, ostame puuvilju, sööme ja joome. Täna käisime Mapusa turul. Teadsin eelmise korra kogemusest, et see on suur katsumus palavuse tõttu, aga ikka läksime. Oii, ma nii armastan siinset bussisõitu! India muusika möirgab, higi jookseb mööda jalgu alla, buss koliseb ja logiseb metsikult, piletimüüja puhub kõrvulukustavalt vilet, kui keegi maha tahab minna, kõik kisavad üksteisest üle ja ikka on nii äge. Turul on meil alati esimene asi juua külma värsket mahla. Seejärel läheme ostlema. Kahe minuti pärast saame aru, et sureme kohe maha õhupuuduse ja palavuse tõttu ning jookseme bussi otsima. Turul käidud! Bussi juures karjub piletikontroll viis minutit järjest "Calangut, Calangut, Calangut...", siis tõmbab korraks hinge ja laseb edasi. Lõpuks kõlab see täpselt nagu pagaripiparkook, pagaripiparkook. Bussiga sõites näeb toredaid asju. Näiteks keset pikka tühja maad istub maantee ääres maas naine ja müüb üleni liivatolmuseid kalu. Kuidas need kalad saavad säilida üle ühe minuti sellise kõrvetava kuumuse käes? Teisel tühjal lõigul müüb onu kookosvett. Kellele ta seal müüb? Kolmandal tühjal lõigul on tee ääres postid, mis on kenasti jõuluehteis. Plakatid tee ääres tuletavad meelde, et jõulud on sõpruse ja armastuse aeg, hoolige üksteisest. Goa on läinud järsku elama. Rahvast on nii murdu, et liikuda pole võimalik. Autoteed on ummikuis, kõrvulukustav signaalitamine vahet pidamata. Lehmad on välja ilmunud ja takistavad liiklust. Hinnad on laes, puuviljade eest küsiti juba peaaegu sama hinda, mis meil kodus. Müüja õnneks oleme me kuumusest nii oimetud, et maksame, mis kästakse, peaasi, et kähku koju saaks. Elada saame vaid toas pesuväel ventilaatori all. Täna on selline kuumus, et keegi polnud nõus minema termomeetriga päikest kraadima. Meri tahtis mu jälle ära tappa, täna päästis mind Kaidar. Mirko muudkui nõuab, et mina temaga merre läheks, sest minuga on lõbusam, ma satun pidevalt eluohtlikku seisu, upun, kisan ja vehin kätega ja see pidi hiiglama lõbus vaatepilt olema. Olen ainuke, kel pole lõbus, kui suud-silmad liiva täis on ja elu silme eest läbi jookseb. Üks huvitav asi on siin veel: neil on siin mingi teema sülitamisega. Naised, mehed, suured ja väiksed kõik tatistavad maha. Maha jäävad vahel punased, vahel kollased, vahel tavalised läbipaistvad lärakad. Pole tihanud küsida ka miks nad kogu aeg tatistavad nii koledasti. Maire arvab, et äkki on see seotud uimastavate ainete tarbimisega...iga päev vähemalt kolm korda pakutakse meile marihuaanat. Homme püüan meie rannakohviku poisi käest uurida tatistamise asja. Lahe poiss on see kohviku Paver, õpib usinalt eesti keelt. Üks päev hõikas meile järgi "tule homme jälle", täna tõttas laia naeratusega vastu, surus kätt ja ütles "toree tutvuuda" Nad on siin kõik maailma armsaimad inimesed! Eile rääkisime oma naabritega Inglismaalt, kes käinud siin 15 aastat. Seekord ootas neid voodil kingitus hotelli poolt - kõige imelisemad kohalikud riided! Naine ütles, et pani punase-kuldse sari selga ja pisarad lihtsalt voolasid, ta tundis end armastatud kuningannana. Jah, kohalikud on võrratud! Homme on jõululaupäev...Mirko on kindel, et kuna ta nüüd kodustest jõuludest ilma peab jääma meie rumaluse tõttu sellisel ajal koledasse kohta reisile tulla, siis ilmselt toob selle kompenseerimiseks siinne jõuluvana topeltkoguse kinke. Oleme põnevil!


Kaheksas päev Goas.
Mai jaksa enam puhata! Eile õhtul sättisime viisakal ajal Maire ja Kalle poolt koju minema. Nii, kui uksest välja saime, peatas meid inglasest naaber ja palus meid nii väga enda ja kohalike seltskonnaga liituda, temal olevat kopp ees pudikeelsest seltskonnast, tahaks nii väga head inglise keelt kuulda. Noh, kui hea see mul on...aga indialastest ei saa tõesti mõhkugi aru. Naaber on meil teadlane, nii põnev öö oli. Ja goalastelt saime siis teada, et Mairel oligi õigus nende sülitamise suhtes - nad närivad mingit uimastavat asja, mis ajab sülitama. Goalased ei pidanud seda tarbima, need tatistajad olevat mujalt Indiast. Kogu see tore öö oli ju jälle une arvelt! Järelejäänud öö polnu väga hea, kaisusipelgad on aru saanud, et oleme loomaarmastajad, neid ronib järjest rohkem öösel kaissu, varsti ei mahu me voodisse ära. Igatahes öösel käis meil jõuluvana! Mirkol läksid kõik vintsutused ja pettumused meelest, sest India jõuluvana on parim, ta täitis kõik lapse soovid. Päris kummaline on ärgata jõululaupäeval ja astuda kuuma liiva sisse. Eiei, see pole virin! See on hoopis imeline! Siseturistid on vallutanud linna, ruumi pole liikuda. Jõudsin hommikul mõelda, et seekord ei ründagi meid fotoaparaadiga indialased ja kohe hakkasid klõpsud mu ümber käima. Palusin lahkuda, keerasin selja, aga muidugi mind ei kuulatud. Kõnniti ümber minu ja pildistati edasi. Tegin kurja häält...ei kottinud see kedagi. Põgenesin. Kohalik naine kukkus pildistajate peale karjuma, sarjas nad korralikult läbi. Ja meri oli öösel hulluks läinud, kahju, et ei näinud - lained olid tormanud peaaegu kohvikuteni välja, umbes 50 meetrit oma tavalisest piirist. Hommikul olid lained 3-4 meetrit kõrged ja hirmus vihased. Mina professionaalse uppujana ei läinud vee ligigi. Ehk ei mingit jahutust. Termomeeter näitas vilus 38 kraadi. Õhku pole. Aga see polnud täna suurim probleem. Suurem mure oli mida panna jõululauale. Käisime terve linna läbi, käisime isegi Baga läbi...ei miskit söödavat poodides, ainult restoranid.Võinoh, puuvilju on ju lademetes ja tegelikult nii ongi ju hea, pääseme ülesöömisest. Maire ja Kalle läksid Peter's shacki köögiviljasalati järgi, tänavalt tõime küpsetatud maisi ja pähklisegu, joogiks kookospiim. Seltskond on parim. Kuidas saaks veel paremini olla?! Natuke on meel ikka kurb ka...lapsed on kodus...õnneks on neil pere ümber ja meie oleme oma toreda reisiperega. Häid jõule, armsad!


Üheksas päev Goas.
Me tegimegi ära - käisime südaöisel jumalateenistusel! Vot see oli kogemus! Koor laulis imeliselt meie peade kohal. Kirik oli ehitud ja rahvast oli täis nii kirik, selle õu, kui ka tänav. Kirikuõpetaja tegi toreda näitemängu, tõstis nukukest kõrgustesse, laulis talle, suudles tema jalgu ja kõik rõõmustasid lapsukese sünni üle. Ilus oli, väga ilus! Tänavad olid täis õnnelikke inimesi, kes soovisid üksteisele häid jõule ja palju õnne. Rannapidu lõppes hommikul 3.30. Terve öö röögiti, tantsiti, lasti ilutulestikku. Hommikul oli meie ilusast süsimustast kohviku-Paverist nii lõpmata kahju, ta oli ümber kukkumas. Ütles, et sai magama 4.30 ja tuli üles 6.30, kohe jälle uuele ringile püüdma kliente ja neid teenindama. Pähe tõmmati meile samasugused päkapikumütsid nagu neil endilgi olid ja kõik soovisid suure rõõmuga häid jõule. Meri on aru kaotanud, murrab kaldast järjest kaugemale järjest kurjemate lainetega. Kui me homme enam lugu ei kirjuta, siis teadke, et vesi jõudis me hotellini ja viis meid ilmselt ookeani peale vooditega ulpima. Siseturiste on tore jälgida - mehed on täiesti lapsed! Nad mängivad kiljudes lekat, loobivad üksteist liivaga, ehitavad liivalosse ja hõõruvad üksteise jalgu ja keha liivaga. Lähedalt on neid halvem vaadata - enamus tuiavad ringi narkootikumidest idioodistunult klaasistunud silmadega ja pilluvad prügi maha. Meile pakuti täna kokaiini. Ilmselt mõeldi, et kui me igapäevasest marihuaana pakkumisest ei hooli, siis oleme kindlasti hoopis kokaiini tarbijad...oeh. Ja ilmselt oleme nüüd kõikides India telekanalites ja poolte inimeste fotoalbumites - kedagi ei huvita, et keelame ennast filmida ja pildistada, julmalt torgatakse kaamera näkku ja igasugu muud kohad jäädvustatakse ka loomulikult. Newtonsis käisime jälle. Puupüsti täis bussiga. Nii hullu ülerahvastatust polegi veel bussis näinud. Tundsin ennast nii süüdi oma valge naha pärast. Ja selle pärast, et ei suuda sellises palavuses kanda pikki riideid ja mul on lühike kleit. Aga püsti püsisin ma nüüd bussis juba professionaali tasemel. Newtonsisse läksime me moringapulbrit ostma. Teate mis see on? Imetaim on. Kui ma nüüd seda iga päev oma sellerimahlale lisan, pole mu lastel lootustki kunagi oma pärandit kätte saada, mul pole kavaski ära surra. Igatahes kodus siis arvutasime kokku kes kui palju seda tahab ja mõtlesin, et võtan esialgu 50 purki, hiljem saab juurde osta. Riiulil oli 3 purki. Küsisin siis töötajalt kas neil on neid veel ja kui pole, siis millal tuleb. No ausalt, kutil pold õrnemat aimu mis ma temast tahan. Käis pead raputaded mööda pikka riiulivahet ja tegi näo nagu otsiks midagi. Kassas sain siis teada, et rohkem neil pole, aga tule homme jälle. Usun ma jee, et neil homme seda on. Isver, kuidas ma naudin siinset elu-olu. Tulin siia ju tagasi ühel põhjusel - leidsin eelmisel korral siit mingi kummalise rahu, millest ma esialgu eriti aru ei saanud. Nüüd saan aru, et asi on imelihtne - mulle kasvab siin juurde kannatlikkust, huumorimeelt, arusaamist, et minu tõde pole ainus tõde. Ja see, et ma võin näha ainult ilusat, ma ei pea vaatama ja kritiseerima koledat, mida siin tegelt on ju hästi palju. Ma õpin liikuma aeglasemalt ja rohkem märkama. Rohkem naeratama. Rohkem leppima ja rohkem tänulik olema kõige eest, mis mul on. No tõesti....kui ma olen juba nõus magama koos tillukeste kõditavate kaisusipelgatega, siis kuhu veel mu leplikkus jõuda võiks!? Aga nüüd on mul tunne, et meie hoovis hakatakse tähistama jõule - kui juba inglased kohvikus istuvad, siis peab alati kohal olema terve personal ja hotelliomanikud. Ja ei pääse siis ka meie. Elagu elu!



Kümnes päev Goas.
Ilm on lausa külm täna, arvas Kalle. Harjunud 49 asemel on ainult 35 kraadi.
Oma randa me täna ei mahtunud. Siseturistid olid külg-külje kõrval, liikuma ei pääsenud. Muusika röökis kõrvulukustavalt. Jalutasime Peetri kohvikusse. Lärm oli ka seal, sest märatsevad lained teevad tohutut müra. Parem ikka, kui muusikamüra. Otsustasime Mairega ennast täna poputada lasta ja tellisime hirmkalli jalamassaaži, lausa 3 eurot maksis. Oi vana, kui hästi masseeris! Kõigepealt pesi me jalad hoolikalt ära, kuivatas iga varvast eraldi, määris kookosõliga kokku ja mudis 40 pikka minutit väikese kolme euro eest. Muide massaaži rannas teha ei tohi, ilmselt maksustamata lisaraha teenimine on keelatud. Politsei jälgib kohvikute töötajaid kogu aeg. Mis sanktsioonid vahele jäämise korral on, ei osanud tädi keeleoskamatuse tõttu seletada. Samas ei ole keelatud naismeestel inimestelt raha välja pressida. Indialased usuvad, et mõlema soo suguelunditega sündinud naiseks riietatud mehed on erilised, nende õnnistus on väärtuslik ja mitte maksmise korral peale pandavat needust kardavad kõik. Keegi ei keeldu maksmast. Minu jaoks on see lihtsalt hirmus organiseeritud kuritegevus. Välisturiste nad ei tülita, meie neid ei karda ja ei usu. Ilusad on need naismehed küll. No nad on siin kõik mu arust ilusad. Täna arutasime just kui vana võiks olla meid masseerinud naine. Arvasime, et ilmselt 40. Küsisime, vastas 20....ja nii ongi, nad on noorena ilusad, aga vananevad juba nii noorelt. Tundsin rõõmu, et meil hoopis vastupidi käib - mina küll lähen aina nooremaks. Ja ilusaks pruuniks lähen juba ka! Seni rõõmustan oma ilusa nahavärvi üle, kuni mõni must kohalik ligi astub. Siis pean jälle kurvastusega tõdema, et olen valge, mis valge. Novot, puhkusel olles on ikka kõvad mured. Teine mure on iga päev kuhu randa homme minna. Kolmas mure on mida süüa. Oi, nii tahaks kartuliputru! Mul on suu vürtsidest täiesti põlenud. Eile jäingi söömata, sest mida sa sööd, kui ila kontrollimatult suunurkadest välja voolab ja oma keelt ei tunne. Hea on aga see, et kahest ülivürtsikast ampsust saad terveks päevaks kõhu täis, lihtsalt ei tekigi isu. Tule taevas appi....inglased istusid juba kohvikusse, mis tähendab ju pidu...ma lähen vist kodust ära....no nii raske on puhata!!


        

Üheteistkümnes päev Goas.
Saime koera endale. Tuli Mirkoga rannast kaasa ja sättis ennast meie verandale elama. Kirjutasin siis oma loomapäästjast tütrele, et mis ma takka nüüd siis pihta hakkan. Elise ütles, et juua anna loomulikult kõigepealt. Vannitoast leidsin kopsiku, keerasin kraani...ja vandusin suure häälega - keegi oli kraani dušiasendisse jätnud, sain sahmaka külma vett krae vahele. Meenus kohe ütlus "iga heategu saab karistatud". Koerake nuusutas vett, liputas mulle saba ja keeras ennast me jalamatile kerra. Kehitasin õlgu ja läksin tuppa Eliselt nõu jälle küsima. Verandale tulles leidsin pitsu peadpidi meie prügikastist. Ilmselt talle puuviljajäägid ei meeldinud, liputas jälle saba ja keris ennast kerra. Tõin siis toast saiaviilu talle. Võttis tänulikult vastu ja asetas selle Mirko meresusside peale. Nonii, nüüd teeb endale ilmselt võileiba saiast ja sussidest, mõtlesin kohe...aga ei, viisakas loom sõi ära ainult saia. Meie koerad oleks alustanud sussidest. Tubli kutsu, kiitsin teda ja läksin tuppa. Öösel kell 1 ajasime temaga veel juttu, kuna muud pole ju teha, kui magada ei lasta. Koer oli hea kuulaja. Hommikul verandale istudes sügasin tükk aega kukalt...midagi oli teisiti. Koera polnud ja...ühte mu pitskinga ka polnud. Midagi meelepärast ta siiski leidis hamba alla meie juures. Täna pakun talle teist kinga ka, kui ta peaks tulema, mis ma ühega ikka teen. Ega mul kahju pole, kui loomakesele ikka nii väga maitseb mu king. Mirko on õnnetu, tahab koju. Palus, et läheme homme ära. Ütlesin, et ei saa, ma tahan puhata. Ta arvas, et ma võiksin ta siis vähemalt kellelegi kaasa anda, kes Tallinnasse lendab homme, õde saaks ju talle lennujaama järgi tulla. Veel pakkus ta välja, et kui nii väga puhata tahan, võin ju lihtsalt töö juures valetada, et lähen kuuks ajaks reisile, tegelikult puhkaksin kodus. Geenius. Kodus pidavat olema igal sajal juhul parem. Vaene laps, sunnitakse keset talve soojal maal ujuma ja elu nautima. Meie hotelli mägihüttidesse sisse kolinud pere naudib küll kõvasti. Neil on kaks hütti ja tohutult lapsi. Viiskümmend vist, ei ole suutnud kokku lugeda. Loobivad jalgadega liiva üles üksteisele pähe ja ründavad veepallidega, ise nii lõpmata õnnelikud ja lärmakad. Neile ei piisa 20-st rannakohvikust tulev erinev muusika, panid veel meie hoovi oma muusikast rõkkama. Täitsa pekkis, ma ütlen, mul tuleb juba see hüsteeriline naer peale, nagu see ikka tuleb, kui olukord tundub täiesti lootusetu. Muide nemad elavadki hotellitubades kümnekesi, jagavad kõik ühte voodit, söövad ja joovad ja pidutsevad seal. Tegelt saame aru küll, et viga on meis, me elame lihtsalt vales rütmis. Nende moodi elades oleks kõik hästi ehk siis hommikul neljani peaks pidu panema nii, et maa must, siis kolm tundi magama, peale seda kiirelt kaks õlut sisse ja randa liiva peale magama. Kui lained juba ninna hakkavad tungima, tuleb üles ajada ja mõni narkotsimüüja leida ja pidu algabki jälle otsast pihta. Ise oleme lollid, et elada ei oska. Täna muretses narkootikumide müüja kas meiega on ikka kõik ok.....ilmselt muretses, et inimesed äkki raskelt haiged, et ta käest midagi ei osta. Isver, jälle tuleb hüsteeriline naer peale. Igatahes üks on nüüd kindel - kell 12 pole mõtet ennast magama sättida, pigem leida tore seltskond, kellega mõnusalt lobiseda ja aeg kuidagi kolmeni ära veeretada. Novot, 11 päeva Goas ja alles nüüd hakkame asjadele pihta saama. Parem hilja, kui mitte kunagi.


'

        


Kaheteistkümnes päev Goas.
Raske on olla halb lapsevanem. Jälle pidime pead murdma, kuidas oma võsukese kurvameelsust leevendada, et ta täna lennuki peale ei läheks, nagu ähvardas. Välja mõtlesime! Viisime lapse meie hotelliomanike teise, palju suuremasse hotelli lõbutsema. Ooo vauu, mis imeline koht see on! Tule või kolmandat korda ka Goasse just selle hotelli pärast. Seal on tõeline oaas, lillemeri, tiigikesed kaladega, kõik on ülivõrratu! Mirko leidis kohe endale Bangalorest puhkama tulnud sõbra, möllasid nagu hullud. Meie jalutasime ja ahhetasime. Pikk päev möödus linnutiivul, sai kalastatud ja sulistatud, kogu rahast saime lahti seal. Järjekordselt küsiti restoranis, kas soovime vürtsikat, poolvürtsikat või mitte vürtsikat toitu. Täiesti mõtetu küsimus, sest ka mitte vürtsikas toit on hullumeelselt vürtsikas. Nii mu põhi alt kadus ja tore plaan sünnipäevapittu minna langes kolinaga kokku. Öeldakse, et Goasse tulles on kõige rumalam tegu plaanide tegemine, sest siin ei käi asjad plaanide, vaid juhuste järgi. Nii pole me kordagi jõudnud päikeseloojangul mediteerida, ka pole me suutnud liituda ühegi joogagrupiga, rääkimata siis trenni tegemisest. Aga kindel plaan oli. Ehk veel jõuame lõunas. Plaane me igatahes ei tee enam. Elame selle nimel, et kolme päeva pärast saame magada, lõunas on imeline vaikus igal pool. Magamisest rääkides....Maire ja Kalle madrats pidavat olema tehtud palmilehtedest, krabisevad öösel. Ja voodilauad on neil sellised, et kui Maire prõmaki külge keerab, siis Kalle lendab õhku, lauad kerkivad üles. Neil on seega palju lõbusam elu, kui meil. Meil on ainult lärm ja kaisusipelgad. 50 lapsega naabrid muide on täitsa inimesed, läksid õigel ajal magama ja ei kukkunud hommikul kell 4 lõugama, nagu naabermaja lapsed tavaliselt teevad. Ja neid pidi siiski 17 ainult kokku olema koos isa ja emaga, Kalle luges üle. Nende keel meenutab vahepeal eesti keelt. Maire on paar korda öelnud, et kuule eestlased istuvad kohvikus. Mina jälle vastu, et pane oma uus prill pähe, need ju puha musta nahaga. Ometi ütlevad nad tere-tere. Uurisime siis mis see neil tähendab. Tuli välja, et dere-dere tähendab aeglasemalt-aeglasemalt. Ja eesti keelseid vandesõnasid oleme nende suust kuulnud. Veel pole uurinud mis need siis tähendavad. Meie narkodiilerit täna ei kohanudki. Mõtlesime teda lohutada ja öelda, et meil on oma head pulbrid ja asjad olemas, igal õhtul nuusutab keegi nohurohtu ja tarbime kõvasti erinevaid pulbreid - tervendav moringa, spirulina ja klorella on meil igapäevases menüüs. Peaks talle ka soovitama. Ja homme läheme jälle imeilusasse hotelli, saab paar viimast päevagi põhjas veeta nii, et laps koju jala ei tahaks minna ja meid lapsepiinajaks ei peaks.






Kolmeteistkümnes päev Goas.
Magasime nagu notid vaatamata sellele, et akna taga röökis pidu kella kolmeni. Inimene harjub õnneks kõigega. Kallele ja Mairele andsime täna vaba päeva, lubasime neil erandkorras teha, mida vaid soovivad. Ukse sulgedes kuulsin, kuidas nad kamaruškat tantsima kukkusid, et lõpuks ometi meist rahu saavad. Meie aga kihutasime teise hotelli Mirko uuele sõbrale head aega ütlema, läksid ära koju kahjuks. Basseini ääres hüperaktiivset märatsevat last vaadates tuli meelde, et olen ammu tahtnud mälestustesse kirjutada siinsetest lastest. Ma pole näinud vaoshoitumaid, viisakamaid ja vaiksemaid lapsi, kui siin. Vanemate jutu vahele ei sega keegi, oodatakse vaikselt selja taga, kuni jutus paus tuleb. Keegi ei tõukle, mängi ega jookse arutult tänavale, seistakse vaikselt nagu pulgad vanemate kõrval. Teisiti poleks mõeldav ka, nad saaks liikluses surma, kui sammu kõrvale astuks. Õhtuti, kui vanemad söövad ja oma jutte ajavad, on lapsed kenasti omaette, mängivad ja jutustavad. Koos vanematega mängitakse palju, olenemata vanusest on nad hästi mänguhimulised. Juba väikesed punnid räägivad ilusat inglise keelt. Ja kui ilusad nad on! Novot ja siis järsku üks räuskav kolme-neljane hüperaktiivik! Imestasin, kuidas see laps käsivarre küljes üldse veel on sellise rebimise peale, mis ta vanemad tegid. Aga arusaadav, teda ei saanudki sekundiks lahti lasta, tormas pea ees basseini kohe. Teised sama vanad seisid rahulikult, ootasid oma korda, kuni vanematel aega on nendega tegeleda, tulid veest, kui kästi ja istusid rahulikult käteräti sees, see ainult märatses ja karjus. Nii et tõsine vaatamisväärsus oli täna, pole siin näinud sellist asja. Ja Kaidarile kukkus suur palmioks ribidesse siukse raksatusega, nagu kogu puu oleks pea kohal murdunud. Oi, kuidas me ehmusime! Aga Maire ja Kalle lõbutsesid täna täiega. Poodlesid Newtonsis ja käisid Peetri kohvikus ja tutvusid ümbruskonnaga ja ostsid veel pleede juurde ja kohvitasid kohvipoes ja...Igatahes kui meie õhtul koju jõudsime, neid veel polnud. Kartsime juba, et äkki hukka saanud. Panime siis ka Newtonsi poole ajama, moringa oli vaja ikka kätte saada. Riiulil 0 purki. Küsisime kus moringa, onu pööritas silmi ja ütles, et ühed ostsid KÕIK VIIS purki hommikul ära. Hakkasin naerma ja teadsin kohe, et need hullud olid Maire ja Kalle. Õnneks oli seekord poes keeleoskaja onu, kamandas tüdrukutekamba kohale, ladu otsiti läbi ja helistati teise Newtonsisse, seal pidavat olema, mingu me sinna. Halb otsus oli minna. Liiklus oli nii blokkis, sõitsime pool tundi kahte kilomeetrit. Lõpuks rebis Kaidar mind bussist välja ja ütles, et jala jõuame kiiremini. Tal oli õigus. Saime 13 pakki moringat, asi seegi. Inimesed tunglesid üksteisel seljas ronides, kisa oli kõrvulukustav, silmad ja hingamisteed olid paksu liivatolmu täis, kahe nädala jooksul esimest korda tundsin, et tahan närvi minna. Kolme km kaugusel poes käisime kolm tundi. Ja ometi on siin nii hea olla! Koju jõudes varbaid sooja liiva sisse surudes tundsin, et olen õnnelik...



Neljateistkümnes päev Goas.
Nüüd tuleb juba eelmise päeva postitust vaadata, et meenuks mis päev on. Aeg seisab - kogu aeg me sööme, ujume, lebotame ja oleme magamata. Täna lõppes peomöll kell 5 hommikul. Pool viis tormasin akna peale, me verandal toimus selline kolistamine, et õudne kohe. Hullu polnud midagi, kõigest meie koer oli sõbrad ka sööma kutsunud. Ei saanudki aru palju neid oli, terve hunnik igatahes. Nende lahkudes julgesin verandale piiluda....uskuge või ärge uskuge - Mirko meresussidest oli järel vaid üks! Kuramused, oleks siis minu ainukese kinga võinud ära süüa! Ei, nemad soovisid erimenüüd! Tõstsin Kaidari rihmikud tuppa, sest ta oleks hirmus kuri olnud, kui ta sada aastat sisse käidud head rihmikud oleks koerte pidulauale sattunud. Täna on neil siis menüüs minu üks pitsking ja üks Mirko meresuss. Head isu neile! No kui palju peab inimesele vastu pead andma enne, kui ta oma vigadest õpiks?! Kohe meenus ka teine eksimus: mida ma lubasin peale Itaalia reisi? Et jätan endale meelde, et kui majutus asub väga heas asukohas, siis seda ei tohi broneerida, sest ka kõik ülejäänud inimesed on selles kohas koos ja see tähendab magamata öid. Ja kas ma õppisin? Muidugi mitte. Noh, tegelt uskusime naiivselt, et kui Goas on seadusega paika pandud öörahu südaööst, siis nii ka on. Saime, mis tahtsime. Ja ikkagi me armastame seda hotelli. Fännan majutusi, mis on väiksed ja kodused. Külastajad eri rahvustest kogunevad õhtuti kokku, nii palju saab teada teiste rahvuste kommetest, ajaloost, hirmudest ja rõõmudest. Aga täna on meil viimane öö pöörases Calangutes. Me juba kardame, et homme öösel me Lõuna-Goas magada ei saa, vaikus häirib kõrvu. Aga enne peame sinna jõudma. Taksod küsivad hingehinda, kuna tee peal pidi olema sada parandustööd. Ehk kui nad muidu sõidavad 50 km kaks tundi, siis homme sõidame kardetavasti terve päeva sinna. Juhuu....Goa! Tänased tegemised nüüd siis ka ikka arhiivi: krapsakamad meist ehk Mirko ja Kaidar käisid täna Splashdown veepargis! Siinkohal pole vaja rohkem peatuda, laps ja veepark ei vaja pikemat lahti seletamist. Kui ülisuper, et kipskäe pärast pole jäänud midagi tegemata, ma nii kartsin, et lapsel puhkus tuksis. Ja ülejäänud krapsakad sõitsid Vagatori ja Anjuna randasid üle kaema. Mis imeline koht! Kaljuservad kohvikuid täis, vaated kui piltpostkaartidel! Vagatori rand on hästi lahedast augulisest tumepruunist laavakivimist. Anjuna rannas pakuti täiesti erakordset teenust - kõrvade puhastamine! Onul oli märkmik kiitvate tagasisidedega, et tema nokib ikka kõikse paremini puhtaks kõrvad. Oleks tegelt vaja läinud küll, kõrvakuulmine on siin hirmsal kombel kahjustada saanud. Endale mäletamiseks, et takso Anjunasse maksis 1500+veepargipiletid 1200. Miljonärid, ah?! Nii, aga nüüd kuulsin, et meie kallid naabrid saabusid linna pealt. Ostlesid, nagu viimnepäev oleks käes. Igatahes tuleb meil nüüd lahkumispidu teha, hotelliomanikud ja kogu personal ähvardas meid pidulikult ära saatma tulla. Elagu noorus!








Viieteistkümnes päev Goas.
Ohsa jutt, mis hullumeelne päev! Hommikul pool kümme peksis Maire meid üles, 11 pidi takso tulema. Viimane öö lärmakas Calangutes ja meie siis lõpuks magame nagu notid. Pool tundi hiljem olin napilt ühe silma lahti saanud ja kohvitassi taha istunud, kui ilmus taksojuht ja ütles, et noh, ruttu-ruttu, tal pole aega päev otsa oodata. Võimalik vaid Indias! Kõigest kaks tundi hiljem olime imeilusas Betalbatimis. Oi, ma kiljusin rõõmust vahetpidamata. Missugune rohelus, puhtus ja ilu ja sama vaikne, kui Hiiumaal, krabikesed sibasid hingematvalt kaunil inimtühjal rannal, meri ei märatsenud...võrratu lihtsalt!!! Oleme õnnelikud, nüüd alles algab meil puhkus. Kaua polnud aega nautida, pidulaud oli vaja katta ja internet kuidagi telefoni sisse saada. Siin pole meil wifit. Perenaine Wijit teatas, et nett aktiveerub kaks päeva peale lepingu sõlmimist. Kukkusin kisama, et eiei, nii ei saa, mul lähevad mälestused ju meelest kahe päevaga, pean need kohe kirja saama. Õnneks oli tal üks sim kaart üle, saatis meid linna, et minge pange raha peale, igalpool saavat seda teha. Mhh jee, kindel see, et Indias miski lihtsalt käib. Nii oligi. Leidsime Idea telefonipoe, tädi ütles, et ei saa täna netti, neil on kõik nett otsas. Vahtisin ilmselt liiga lolli näoga teda...Aga mine rohupoodi, seal on netti. Okei...aga rohupood on kinni ju...varsti tehakse lahti, ütles. Ega ikka ei tehtud küll. Juhatati siis edasi, et kõnni 5 minutit, siis saab netti. Nii me kõndisime sada kilomeetrit, netti polnud kellelgi, 5 minutit kõndimist, siis saab netti, kinnitati iga 5 minuti järel. Poodegi polnud! Hakkasin ahastusse sattuma, et kuhu pärapõrgusse me ometi sattunud nüüd oleme. Lõpuks leidsime viinapoe, kus poiss oli täiesti teadlik, mis asi on internet ja aitas raha peale laadida. Läksime sada kilomeetrit tagasi Idea telefonipoodi, ütlesin, et hästi, internetti sul pole, müü siis mulle vähemalt kaks sim kaarti. Müüjatädi kaotas täiesti närvi ja turtsatas, et isver küll, kuidas sa aru ei saa, et meie ei tegele kaartidega ega ka millegi muuga. Kes siis tegeleb? Mine rohupoodi...Siis kaotasin mina närvi, mingu kanni, tegelt ka. Poode pole, süüa pole, puuvilju pole, internetti pole, kohalik portvein maksab poole rohkem, kui põhjas. Lõpuks saime vähemalt kartuleid. Ja siiski ka õige hinnaga portveini. Isegi makarone saime! Ja elamine on meil imeilus. Ja vaikus on! Tänavad on täis rõõmsaid lapsi, kes kõik autod ja inimesed kinni peavad, näpuga enda tehtud suure kaltsunuku poole näitavad ja paluvad vanale mehele raha anda, see on vana-aasta õhtu komme. Head vana-aasta lõppu, kallid! PS: Maire ja Kallega saab ühendust läbi minu seni, kuni rohupood lahti tehakse.



    



Kuueteistkümnes päev Goas.
Ahvid võtsid meil öösel elektri ära, mina ausalt ei tea sellest midagi. Voodisse heites tuli mure, et Mirko toas ventilaator täisvõimsuse peal, hakkab äkki külm, keeran vaiksemaks. No ei toiminud see süsteem! Näppisin kõik nupud läbi, keerasin ja väänasin, lõpuks tõmbasin mingi juhtme välja, ukse kõrval suur aparaat hakkas undama ja tulesid vilgutama, ma ei julgenudki enam sisse panna. Ventilaator tundus vaiksemaks jäävat igatahes! Mure murtud, keerasin külili. Meie toa vent oli üldse rikkis. Hommikul kirusid Maire ja Kalle, et kuramuse ahvid võtsid elektri ära, nad pidid öösel maha surema palavuse tõttu, konditsioneer ka ei töötanud....vajusin hästi madalaks ja suskasin ruttu juhtme tagasi seina ja kõik hakkas jälle tööle. Tänaseks eesmärgiks oli meil Maire inimeste sekka tagasi saada ehk läksime Colvasse internetijahile. Jala läksime mööda randa 4 km. Olime nagu muinasjutus keset imelist vaikset hommikust randa, öösel olid lained miljardid väikesed erivärvilised teokarbid kaldale uhunud, need sillerdasid nagu pärlid. Oi ja sneguurotska ja päkapikk olid rannas! Jagasid lastele kommikotte ja soovisid head uut aastat, nii nummi oli. Muinasjutt oli Colva rannani, siis olime tagasi reaalsuses - kogu rand mustas siseturistidest. Prügi, kisa, ruumipuudus. Eile imestasime Betalbatimi jõudes, et mis koht see iganes on, India see igatahes ei ole, nii puhas ja vaikne. Täna Colvale jõudes olime kindlad, et oleme sattunud Venemaale - poesildid puha vene keelsed! Vähemalt leidsime me koha, kus müüakse sim kaarte! Arvake nüüd ära....neil oli ÜKS sim kaart ainult. Vanematel on eesõigus, seega sai Maire selle endale vaatamata Mirko ahastavale protestile. Saime hiljem ikka ka Mirkole netikaardi, aga sellega ei läinud nii lihtsalt, kui Maire kaardiga. Pidin tegema lepingu, passist tehti koopia, kamandati valge seina äärde, torgati telefon üsna nina lähedale ja kästi kaamerasse vaadata. Nii, proovige nüüd panna nina vastu telefoni, vaadake kaamerasse ja tehke endast pilt. Kuidas meeldib? Pisut kõõrdsilmne, eks? Sellisena pandi mind siis India telefoniregistrisse. Vähemalt saime neti. Restoranis käisime muidugi söömas ka. Oleme hakanud thali fännideks. See on selline toit, kus on taldrikul vast 5-6 erinevat kastet-salatit, riis keskel. Täna mõtlesin uhke olla ja võtsin delux variandi....nii kahju, et ma seda süüa ei saanud, jube hea nägi välja. Liiga vürtsikas aind. Kohe nii vürtsikas, et nutt tuli peale. Turult ostsime puuviljad ka ära, sest meie kolkas vist ei müüdagi neid. Ühel päeval peaks ikka oma linnakesega ka tutvuma, aga kuna me lõunas pole varem ringi vaadanud, siis nüüd on üksjagu uudistamist ja ringi sõitmist. Homme läheme äkki Margaosse. Või siis Froggylandi veeparki...kus iganes see on, unustasin oma märkmed koju. Igatahes suurepäraselt fantastilist uut aastat kõigile! Meil on ka täna jälle pidu - ostsin ilusa kleidi endale!


        




Seitsmeteistkümnes päev Goas.
Hommikul kogunesime perekoosolekule nagu ikka. Päevakorras oli päevaplaan nagu ikka. Mirko kuulas vaikselt kõikide arvamused ära ja teatas, et temale tundub, et ainuke, kes ilmtingimata soovib Margaosse minna, on Maire. Ja ainuke põhjus on leida endale ilus kleit, mis Mirko arvates on äärmiselt nõrk argument ja kuna teistel on ükskõik, mida teha, siis teeb tema ettepaneku veeta päev veepargis, mis on igatahes palju tähtsam, kui Maire kleit. Otsus tehtud, koosolek lõpetatud. Maire-Kalle läksid randa, meie taksot jahtima. Minu päevituste kinnitus rebenes hommikul pauguga, nii et pidin ostma veepargis pealtvaataja pileti 3.75 eurot. Lõbutsejate pilet maksis 6.25. Neil on veeparkides piletihinnad jagatud nii, et alla 4 jala inimesed saavad odavamalt, pikemad kallimalt. Meie Mirko on üle 4 jala. Veepark polnud nii äge kui Anjunas, aga lõbu oli sellegipoolest laialt. Mina nautisin elu varju all indialasi jälgides. Neid on hiiglama lõbus vaadata, nad kohe oskavad elu nautida ja kõigest rõõmu tunda. Suured mehed lasid torudest alla ja kiljusid heleda häälega. Mõned kisasid kakaaa-kakaaa-kakaaa nagu kanad. Ainuke, mis hirmus oli, olid hüppavad ämblikud. Ma nii hullult kardan neid ja nüüd nad hüppasid mu tooli ümber. Kerisin jalad peaaegu kaela taha ja püüdsin neid mitte vaadata. Ja päeva nael oli, et taksojuht ilmus meile järele punkt kell kolm, nagu kokku lepitud! Me olime valmis, et ta hilineb vähemalt tunni. Ikkagi inimene... Õhtul, kui kuumus pisut tagasi andis, käisime oma pisikest kodulinna avastamas. Pilt oli täiesti erinev sellest, mida saabudes nägime - elu kees, poed olid lahti, toiduputkad üksteise kõrval toimetamas, mehed istusid pargipinkidel ja mängisid kaarte või lobisesid niisama. Kui armas see on, et kõik üksteist rõõmsalt teretavad, ka meid. Kirikus oli suur üritus toitlustuse ja kontserdi ja kõigega, piletid olid välja müüdud. Meile pakuti võimalust maksta kamba peale 1000 ruupiat (12 eurot) ja saada sisse. Pidime kahjuks loobuma, sest Mirko ootas kodus ja teadis, et me vaid korraks poes käime. Üks asi, mis meid hirmsasti imestama paneb õhtuti jalutades on see, et igas aias põleb praginal suur lõke ja keegi ei valva seda. Nad põletavad prahti, aga ümberringi on ju selline kuivus...puud ja põõsad ja kõik muud kuivad taimed...Kuidagi liiga julgelt teevad seda. Aga mis meie ka India elust teame, ju siis on nii hästi. Ükspäev kirjutas mulle meie Gruusia sõber ja küsis kas ma nüüd armastan Indiat nii palju, et tahan hoopis seal elada. Rahustasin teda, et seda kohe kindlasti mitte, Gruusiat minu südamest välja ei tiri ja annaks taevas, et saaksime ühel päeval elada seal. Aga nüüd algab meil kabeturniir!



Kaheksateistkümnes päev Goas.
"Rahu, kõik on hästi, lausa suurepärane, sa oled Indias", ütlesin ma endale hommikul Margao bussis, kui sisse tuli kalakausiga tädi ja lükkas oma hirmsasti haisva kausi meie istme alla. Pistsin pea aknast kaugele välja ja naeratasin. Bussijuht tegeles sõitmise asemel tagant tulevate sõidukite mööda laskmisega, jala oleksime ilmselt kiiremini kohale jõudnud. Õnneks meil pole siin kiiret kuhugi. Bussist välja aeti meid täpselt linnapargi väravate ees. Nüüd tuleb sõnadest puudu...nii imeilus oli! Inimesed pikutasid murul, armastajad peitsid end põõsaste varjus, pered pidasid piknikut, lillemeri ümberringi. Ja targad turumüüjad jahtisid seal kliente. Võeti siis meidki poolvägisi sappa ja tassiti mööda turulabürinte, pea hakkas ringi käima. Mairel oli vaja ikkagi kleiti. Sada poodi käisime läbi, Maire oli juba närvi minemas meie sabaraku pärast. Igast kandist tassiti tonnide viisi kleite kokku, silme eest virvendas ja lõpuks oli Maire nõus mida iganes ära ostma, peaasi, et ta rahule jäetakse. Mirko süüdistas Mairet pahatahtlikus ajaraiskamises, nagunii ei suuda ta iialgi kleiti ära valida ja tema, vaene laps, peab sellisel koledal viisil piinlema ja poode mööda käima. Asi kiskus viltu, vabanesime sabarakust, tegime hea valiku ja kiire tehingu ning suundusime restorani Maire uue kleidi ostu tähistama. Pisitillukesse pimedasse restorani astudes juhatati meid läbi köögi võrratusse džunglisse! Imeilusas hiigelsuurte puudega aias olid lauad-toolid ja palju rahvast. Linnud laulsid puude otsas, ämblikud hüppasid laual ja gekod sahistasid põõsastes. Ma vähemalt loodan, et gekod, mitte maod...Kelnerilt toitude kohta küsides tekkis segadus. Näiteks küsisin mis on vene salati sees. Tema vastab, et noh, muna ja sellised asjad...mis te veel soovite? Eiei, muna ma ei taha, aga mis on veg mix pakota sees? Noh, jogurt ja sellised asjad, vastas kelner. Ohkasin ja tellisin juurviljasalati. Minu õnnetuseks oli see rusikasuuruse kausi sees. Minu õnneks aga tellisid Maire ja Kalle rohkem toitu, kui ära jaksasid süüa, nii et jäin elama. Uurisin oma raske vaevaga kokku pandud kava mida kõike siis Margaos vaatama peame. Plaan oli tore, aga jõudu enam polnud. Mitu tundi tulikuuma päikese käes ringi trampida ei ole naljaasi. Läksime bussi peale ja sõitsime tagasi koju. Meie krapsakad noored reisikaaslased panid kohe uuesti ajama, läksid randa hullama. Meie Mirko ja Kaidariga kukkusime põmaki voodisse ja ei ärganud enne õhtut. Ühel päeval tuleb ikka uuesti Margaos käia. Homme vedeleme lihtsalt rannas. Selle mõtte peale oigas Mirko valusalt, et miks jälle randa, miks me ometi ei võiks ühte puhkepäeva teha? Ei ole kerge see puhkamine!







Üheksateistkümnes päev Goas.
Öösel kell kolm äratab meid kukelaul. Keeran külge, saadan nad mõttes kukele ja magan mõnusalt edasi vaatamata sellele, et magame justkui lavalaudadel - kuumust on sada kraadi ja lavalaudadele on peale visatud vaid 3 cm paksune madratsilaadne asi. Magama minnes mõtlen alati, et õnneks olen ma ennast siin nii rulli söönud, kondid ei klõbise vastu lavatsit. Kell viis tuututab tänaval saiamüüja. Kell kuus hõikab kalamüüja iga akna all "oooiiiiii, oooiiiii!" Kell 7 on uni läinud, aeg rõõmsalt uut päeva alustada. Päikesel on tohutu jõud. Ükskõik, mis kell magama saan, olen varavalges üleval, täis indu ja jõudu. Täna oli meil tohutu action rannas. Nimesid ei nimeta ja kuritööst ei räägi, aga mõni meist ei oska sugugi korralikult käituda väljaspool kodu. Ja sellistel inimestel tuleb ikka vahel politseiga rinda pista. Oli palju kisa ja vaidlemist, lubamist, et enam nii ei tee, politseinikud jäid endale kindlaks - trahv 200 ruupiat ehk 2,5 eurot. Meie kohvikupoiss tuli klaarima ja politseionu paluma, et annaks armu, lubas ise trahvi kinni maksta ja tegi, mis suutis. Politsei on siin aga kindel seadusesilm ja kui oled paha, siis kuku aga pappi pritsima. Ülejäänud päeva muudkui tiirutasid me ümber ja kontrollisid, kas ikka õppisime korralikult käituma 🤣 Oi, mõni mälestus on ikka nii äge, et naerad terve elu seda 🙂 Peale rannast tulekut oli 40 minutit aega hoida päikesest valutavaid silmi kinni, siis tuli hakata lapsega õppima. Ja kiirelt õppima, sest tahtsime jõuda randa päikeseloojangut vaatama. Viimaks tormasime. Poole tee peal avastasin, et kihutasin tänavale õhuke kodune sall alasti kere peal....udupea, nagu alati. Lõpuspurdi lasime joostes, mina oma rippuvaid kehaosasid hoolikalt salli all kinni hoides. Kohalik, kellest möödusime, tundis muret ja uuris, kas meil ikka kõik korras. Siin ju ainult kulgetakse, mitte ei tormata. Ja me jõudsime! Just sel hetkel jõudsime, kui suur punane päike viimast hetke maailma peale vaatas ja siis väga järsult merre kadus. See oli nii väga ilus! Ma istusin ja lihtsalt nutsin. Väikese kalli Liina surma pärast ja selle pärast, et mul pole supervõimet maailma päästa. India kodutute koerte ja vaeste laste pärast. Ja enda murede pärast. Seltskonnaga reisil olles pole aega ja võimalust tegeleda enda emotsioonidega. Nüüd oli. Päikese punane valgus paistis veel kaua ja andis nii märgi, et homme kohtume jälle, homme on parem päev. Homme on alati parem päev !


        



Kahekümnes päev Goas.
Perekoosolek otsustas, et tänased juubelipidustused (20. päev ikkagi) viime läbi Goa ilusaimas rannas, Palolemis. Takso loomulikult ei jõudnud õigel ajal. See-eest oli sõit tõeliselt nauditav. Liiklus ei pane meid enam kiljuma, püüame usaldada siinseid juhte, kuigi ikka imestame, kuidas on võimalik, et nad ennast ja teisi ja loomi surnuks ei sõida. Teed on siin tõeliselt kitsad, aga nad suudavad ikka 3-4 sõidurida tekitada. Mida rohkem lõunasse, seda kitsamaks ja käänulisemaks muutusid teed. Loodus läks järjest lopsakamaks, mäed järjest kõrgemaks, lehmi ilmus teedele rohkem, koerad saalisid kihutavate autode vahel, ahvid uudistasid möödujaid teepervel. Kui ahve poleks olnud, oleks võinud arvata, et sattusime Gruusiasse. Oi ja neil käib siin jälle see rikšavõistlus, kus me eestlasedki osalesid eelmisel aastal. Teed olid värvilisi rikšasid täis, väga äge oli. Ja siis jõudsime randa....kui ma mälestusi kirja ei tahaks panna, siis jätaksin jutu siinkohal katki, see pilt ei saa mitte mingil juhul kunagi meelest minna, see lihtsalt võttis hingetuks. Ma ei tea kaua me seal suud ammuli vahtisime, igatahes ühest hakkas mul kahju - tundsin, et olen raisanud oma puhkuse, kohe oleks pidanud minema Palolemi ja sinna jäämagi. Helesinine vesi, rannale kummarduvad palmid, vaikus, vannisoe vesi, mahedad lained, kivid krabisid täis, õnnelikud inimesed, hingetukstegev vaade...just sellisena kujutan ma ette paradiisi. Tige Mirko, kes üldse rahul polnud, et jälle rändama viiakse, muutus paugupealt rõõmsaks ja tormas snorgeldama. Ta nägi raid, muide! Koos Kaidariga rentisid nad kajaki ja vallutasid ookeani. Täiuslik juubelipäev! Maire pole minuga sugugi nõus, et oleme puhkust raisanud, sest tema peab kärtsu ja mürtsu saama, muidu pole elu üldsegi lõbus. Jah, iga kogemus on hea. Tänane ei unune kindlasti kunagi. Nagu ka meie igaõhtused jalutuskäigud, naeratavad ja ilusat õhtut soovivad kohalikud, meie sõber notsu, kes suure raginaga läbi võsa jookseb alati, kui mööda läheme, meie ees seisma jääb ja rõõmsalt saba liputab ja nina keerutab. Igal õhtul vaatame me pea kohal lendavaid hiigelsuuri nahkhiiri, kelle tiivaulatus tundub olevat vähemalt 40 sentimeetrit. Ja elu, mis läheb me majas lahti, kui tuleb õhtune saiamees oma ringile - lapsed lasevad rõdult alla koti, mille seest võtab saiamees raha ja paneb asemele saiakesed, lapsed tirivad koti rõõmsalt naerdes üles. Ja see elu, mis lahti läheb pimeda eel meie maja taga - töölt tulevaid mehi ootab tee ääres püsti pandud väike söögikoht, lõkkel keedetakse teed ja pakutakse sooja toitu. Kogu siinne elu on rahulik, armas ja heasoovlik, see toidab südant.







Kahekümne esimene päev Goas.
Kell 9.30 istusime pühapäevarõivas pidulikul ilmel bussipeatuses, et minna Margaosse soetama veel moringat ja ashwagandhat. Ja vaatama kolme kuninga päeva pidustusi. Kui me pool tundi ära olime istunud ja ühtegi bussi liikumas ei näinud, läksin üle tee poodi uurima, kas neil ikka pühapäeviti toimib bussiliiklus. Müüja ja ostja pidasid tükk aega nõu, et mida ma neilt nüüd saada tahan. Lõpuks taipas ostja, et ahaaa, sõna "bus" öeldi. Tegi siis mulle mingis imelikus keeles selgeks, et üks kord päevas tuleb buss, kella vaatamata teadis öelda, et kohe-kohe tuleb. Istusime veel pool tundi, no ei tulnud ühtegi bussi. Ühtegi taksot ka ei tulnud. Lõpuks tuli rikša ja Maire teadis rääkida, et sellesse väiksesse putkasse mahub lõdvalt 6 paksu inimest, nemad Tais sõitsid nii. Hästi, kui nii oli, siis peame meie ka mahtuma. Kalle keeras kõhu selja taha, mina väänasin puusad liigesest välja ja pressisin Kaidarile sülle. Ja tõepoolest mahtusimegi imeväel! Mirkole andsime kaua palutud puhkepäeva ja lubasime kodus logeleda. No tema poleks mingi nipiga mahtunud, rääkigu Maire, mis tahab. Noh, 9 kilomeetrit rappuva ja koliseva rikšaga inimhunnikus sõita oli ikka vägev kogemus 😀 Pärast läks tükk aega, et puusad paika tagasi saada. Kohale jõudes selgus, et oleme opakad - küsides kohalikelt miks KÕIK apteegid kinni on, kergitati kulmud kõrgele ja öeldi, et taevake, täna on ju ometi püha! Nojah, õigus küll. Turg toimis vähemalt täisvõimsusel, muusika möirgas, rahvas kisas ja liiklusmüra oli kurdiks tegev. Ja siis me ostsime, nagu viimnepäev oleks käes. Ikka kodustele kinke ja riideid, need lihtsalt on siin nii odavad. Maksin suure poja t-särgi, dressi- ja vabaajapükste eest 10 eurot (kindlast maksin üle). Ja endale ostsin kingad, sest koer pani ju mu papu nahka ja paljajalu või plätudega ei saa koju minna. Ja Maire ostis kingad ja teksad ja veel ühed püksid. Ja aluspesu ostsime tonnide viisi, paar maksis vaid 50 senti. Hinnad on nii väiksed, et me ei taha eriti isegi kaubelda. Tagasi tulime ka rikšaga. See oli jälle kogemus, juht kuulas meid peensusteni üle: kaua siin olete? Mitmes kord? Kus elate? Täpne aadress? Mitut keelt räägite? Miks nii vähe? Kas teie maal on rikšasid? Miks pole? Millega siia tulite? Mis kell tagasilend väljub? Palju teil kohvreid on? Jne jne jne. Uhh, lõpuks jõudsime koju. Pakkisime ennast rikšast lahti, otsustasime kodust lapse võtta ja restorani sööma minna. Ei taha restorani, ütles Mirko. Mul endal oli sama tunne, kui oleksin pidanud lusikatäie rasvast toitu jälle sööma, oleksin otsad andnud. Keetsime kartuleid läätse-sibularoa kõrvale ja nautisime. Nagu vaesemehe õhtusöök, ütles Elise mulle. Meile oli see tõsiselt hea pidusöök. Paneb imestama, et taimetoidumaal tegelikkuses pole tervislikust toitumisest jälgegi, kõik taimne kallatakse paksu õliga üle. Maire-Kalle aga leidsid me pisikesest linnast tipptasemel restorani ja nautisid ka. Õhtul ootas mind ees kohting abikaasaga mere ääres 😍 Päikeseloojang polnud kahjuks ilus täna, päike kadus justkui udu sisse. Homme pidid Maire ja Kalle kohtingule minema, neil hakkas vist kade. Oii, teel kohtingule nägin paabulindu! Kahjuks tardusin imestusest ja taipasin kaamera välja otsida alles siis, kui lind oli päris kaugel. Homsest hakkame põllu ääres linnuvaatlust harrastama.


    

    

Kahekümne teine päev Goas.
Eluaeg olen teadnud, et üks hullemaid asju siin maailmas on kell 7 ärkamine. Ei saa silmi lahti kodus. Ja palun väga, terve puhkuse oleme ärganud kell 7!!! Täiesti tobedad peast. Ees ootas raske rannapäev. Tekitasime täna endile elevust ja pöörasime rannas paremale, mitte vasakule. Esimese shacki juures keerasime kered lamamistoolidele, Kaidar sättis päikesevarju sobivale kohale ja järsku kargas kisav ja kätega vehkiv naine kohvikust välja ja tormas lokkide lehvides meie poole, tige kui pull. Esimene tige kohalik, keda näinud oleme. Haaras päikesevarju Kaidari käest ja torkas tagasi sinna, kus see oli. Pahandas, et mis te sest varjust tirite, tõmmake toole, nagu tahate. Oi, ta õiendas veel tükk aega keset varast hommikut. Kehitasime õlgu ja sättisime end sisse. Kallel jäi pilk shacki seinal olevatele suurtele siltidele, mis ähvardas, et kui te üle 500 ruupia arvet siin kohvikus ei tee, siis maksate iga tooli eest 250 ruupiat...ja maha sülitada ka ei tohi! Ehhh, et siis sattusimegi mingi tigediku shacki? Laine oli seal sama kuri, kui perenaine. Perenaisega saime ära lepitud õlusid tellides, lainega nii lihtsalt ei läinud. Ja kusjuures täpselt nii oligi, et teised lõbutsesid vees, laine andis tagasi. Mina läksin vette, laine tõusis ähvardavalt. Oii, me nägime delfiine! Täitsa ranna lähedal sulpsasid üles ja alla, hästi nummi oli. Kaidar arvas, et kuna paabulind ja delfiinid on nähtud, siis küllap ei jää ka põllul jalutav elevant nägemata. Mirko käskis kindlasti mälestustesse kirja panna, et tema snorgeldas ja nägi raid ja kilpkonna. Noh...kes teab, äkki nägigi, meil veel vaatamata videod, mis ta vee all filmis. Rannast tulles mõtlesime jälle elevust tekitada ja teist teed pidi koju tagasi tulla. Elevus kasvas, kui avastasime, et oleme täitsa eksinud. Ja mul pidi püksi tulema. Ühelgi tingimusel ei julge ma siin põõsa alla minna, isegi varbaga murule astuda, sest heina sees käib kõva sahistamine kogu aeg...maod? Või 10-sentimeetrised notsubeebid, keda siin näeb tohutult? Riskida ei julge igatahes. Õnneks on Kaidar sõdalane ja koos temaga pole võimalik ära eksida, koju me jõudsime hiigelsuure ringiga, elevust kui palju. Ja täna käisid siis Maire ja Kalle mere ääres kohtingul. Kohtingikirjeldus Kalle poolt oli üsna mehine: noh, läksime mere äärde, istusime maha, tegime üksteisest pilti ja siis läksime poodi. Maire kohtingukirjeldus: noh, läksime mere äärde, istusime maha, tegime üksteisest pilti, üks mees jalutas ja jahutas meres oma pühvlit, inimesed nautisid õhtut, meenutasime nooruspõlve, päikeseloojang oli ilus ja vanamehe käest sai musi 😍 Sellepärast me tahamegi suureks saades saada nendesuguseks.




    

Kahekümne kolmas päev Goas. "Karuperse" käskis Maire panna pealkirjaks tänasele päevale. Kui eile pidime vägisi mõtlema välja elevust tekitavaid asju, siis täna sadas neid kaela igast kandist hommikust ööni. Õhtul kirjutasin hullpika loo meie seiklustest, mida oli täna ikka kohutavalt palju alates Kaidari juuksuris käimisega ja lõpetades sellega, et homme välja kolime ja paradiisi läheme ja taksod streigivad. Internet null, lisaks lõpetas mu telefoni koostöö, pole ka pilte. Mai saagi hetkel aru, kas olen kuri või kurb. Igatahes on meil sügav öö ja väsimus suur. Kui homseks mu postitust pole tulnud, siis otsustan, kas saan kurjaks või kirjutan uuesti.



Kahekümne kolmas päev Goas siis uuesti.
Eile õhtul läks mu telefon katki kohe peale seda, kui olin hiigelpika jutu valmis saanud. Ja täna pole kahjuks enam eilsed emotsioonid samad. Kirja peab mälestused siiski panema.
Elevust oli eile rohkem, kui inimesel ilmtingimata vaja läheb. Kaidar käis juuksuris. Esialgu õudne tunne muutus imestuseks, kui nägime minust lühemat juuksuripoissi kääridega osavalt toimetamas. Ise ümises lauluviisi. Superhea soengu tegi! Salongikülastus lõpeb alati peamassaažiga, just selle pärast Kaidar sinna läks. Järgmine elevus: moringajaht Colvas. Kõige vanema ja kõige noorema saatsime koju koristajat ootama. Ise jalutasime mööda otsa ja ääreta võrratut randa pidi Colvasse. Moringat seal muidugi polnud. Koriandritablette samuti mitte. Üldse mitte midagi polnud peale puuviljade. Ostsime siis hunniku puuvilju ja istusime tee äärde kivile bussi ootama. Seekord oli mul oidu juba peale 10 minutit ootamist küsida kohalikult tädilt kas buss ikka tuleb. Oi ei, ütles tädi, siit te Betalbatimi tagasi küll bussiga ei saa. Ooo mai gaaaad! Noh, hakkame siis liikuma, arvas Kaidar ja pani minema. Meil Mairega olid juba jalad sõlmes. Kooner Kaidar ei raatsinud takso eest maksta ja riskis armsate naiste eludega! Aga hea oli, et meid jala edasi vedas, nägime palju. Ja avastasime, et isegi poed on olemas. Isegi apteek oli olemas! Ja uskumatu, selles apteegis oli Organic India ashwagandha, mida üle kolme nädala otsinud oleme! Nüüd on mõistatusvoor: mitu purki neil seda oli? Õige vastus on ÜKS! Ooo mai gaaaad! Tule homme jälle, ütles apteegitädi, siis on meil rohkem. A vot ei lähe homme jälle, sest otsustasime Kaidari ja Mirkoga välja kolida ja Palolemi elamine otsida. Me kahetseks hiljem, kui uuesti paradiisi ei läheks. Läksime taksot otsima ja leidsime maja, millel silt "taxi service". Selgus, et taksoteenust neil siiski pole, aga soovitati roller rentida. Ei, tänan, tahame ellu jääda. Noh, võtke siis safariauto.... Nagu sellega rohkem ellu jääks sellises liikluses! Eiei, palun meile üks takso, jäime endale kindlaks. Helistati sõbrale, kes teatas, et taksot homme ei saa, taksodel algab streik. Eiiii! JÄLLE sel ajal, kui meie siin oleme! Ooo mai gaaaad! Jätke pull, ütlesin, oleme lapsele lubanud minna, seega Palolemi me saama peame!!! Noh, ütles väike naine, tulge vaadake ühte autot, kui teile sobib ilma konditsioneerita auto, siis võtke see ja otsime teile juhi ka. Isver, muidugi meile sobib ükskõik missugune sõiduk, viigu või aiakäruga meid kohale, peaasi, et ise juhtima ei pea! Hästi, 3000 ruupiat (37,5 eurot) ja takso on kaks päeva meie käsutuses. Vahetasime just 16000, nii et mõni mõis siis 3000 välja käia. Diil, kohtume hommikul! Maire jäi lootma, et ta kallis kaasa oma kindlameelse vastuseisu ööga unustab ja hommikuks saab ta nõusse, et ka ikka Palolemi vaja tulla meiega.



Kahekümne neljas päev Goas.
Maire võit! Hommikuks oli Kalle töödeldud ja valmis meiega Palolemi tulema! Jalutasime noore pere maja juurde, kust eile takso meile sebiti. Kuna rahvast oli nüüd meil rohkem, kui eile kokku lepitud, tuli uus läbirääkimine pidada ja tulemuseks oli see, et ette sõitis suur uhke jeep. Sama hinnaga. Eelmisel korral Palolemi rannas jäi silma hiiglama armas kohvik ja selle taga olevad väikesed majakesed. Sinna sihtisimegi ja meie õnneks oli kenasti kolm vaba maja. Mirko sai täiesti oma maja! Majutus on nii kena hinnaga, et vabalt saab lapsele oma maja osta: 1500 ruupiat ehk nõks alla 19 euro. Hütid on nunnud, otse merekaldal, seest toredad, aga paraku igasugu pragusid ja auke täis, kust öösel sääsed ja gekod ja muud mutukad sisse ronivad. Loodetavasti sääsevõrk kaitseb meid. Vannituba on äge, dušš on keset lage, seega põrand ja pott igavesest ajast igavesti märg. Äravoolutrappi ei ole, põranda ja seina vahel on lihtsalt vahe, kust siis idee poolest peaks vesi ära minema, aga tegelikkuses ei lähe. India! Mirko ja Kaidar haarasid kohe kajaki kaenlasse ja tormasid ookeanile. Kajaki-poiss küsis algul topelthinda ja nõudis käed puusas, et ütleksime aja, kaua mehed merel on. Tegelt on hind kõigil 300 ja ajalist piirangut pole. Mehed sõudsid kaugele, plaanisid minna saarele. Saare juurde jõudes lugesid sildilt, et saarel elavad kaks liiki ahve, paabulinnud, metssiga, kilpkonnad ja nelja liiki maod. Viimast lugedes haarasid nad aerud ja panid saarelt kauge kaarega minema. Ahvid lehvitasid neile järele. Vees nägid nad tumelillasid meduuse, ilmselt hullult mürgised. Mina aga lamasin sel ajal päevitustoolil, kuulasin vaikust ja lasin mõttes lainetel läbi enda voolata, nad viisid minust läbi minnes kõik mured... see oli võrratu aeg iseenda ja lainetega. Ja siis tuli Mirko suure kisaga, muljeid oli niiii palju ja kõik tahtis korraga välja tulla, päris raske oli aru saada kas delfiinid hüppasid saarel ja lillad ahvid ujusid vees või oli see vastupidi. Neile järgi tormas kajaki-poiss, kes teatas, et nad jäid 15 minutit hiljaks, seega peavad lisa maksma. Teesklesin siis kurjaks saamist ja lubasin, et homme enam tema käest kajakit ei rendi. Ta taganes kiirelt raha nõudmata. Maire ja Kalle olid päev otsa kadunud, avastasid maailma. Mida kõike imelist nad ära avastasid! Tormasime kohe nende näidatud suunas ranna lõpus olevat imet kaema. Jah, neil oli õigus, see oli fantastiline muinasjutumaa! Tund varem olid Kaidar ja Mirko selles kohas kajakiga ulpinud, nüüd olid seal tohutusuured teokarpidega kaetud kivid ja napilt pahkluuni vesi. Krabisid oli nii hullult palju, et mul oli päris õudne kõndida, ma ei talu selliseid siblijaid. Igatahes pääsesime saareni täitsa jala. Ohh vauuu, mis imeline koht on Palolem! Kui vanaks saame millalgi, siis tuleme siia kindlasti veel ja veel. Sakslastest naabrid on siin kuuendat korda ja lubasid elupäevade lõpuni siin käia. Ja pidu lubasid ka meiega teha. Pidu toimub meil täna Mirko maja verandal. Täitsa tore, et lapsele on külge jäänud meie mõttemaailm, et rõõmustada ja tähistada tuleb iga päev midagi. Kui poetuurilt tulime, oli Mirko oma verandal lükanud kokku kaks lauda, tõi kõigile toolid, katsime laua puuviljadega ja nii tähistamegi ilusat elu :)



    










 



Kahekümne viies päev Goas.
Enda arust kirjutan mälestusi normaalsel ajal õhtuti, 7-8 vahel, kus päev on selja taga ja idee poolest ei tohiks enam midagi juhtuda. Aga ikka alustan ma enamus lugusid sõnadega "eile juhtus veel nii..." Eile juhtus samamoodi. Istusime siis Mirko verandal ja lõpetasime päeva. Käisime korra rannas jalutamas. Nagu põhjas, nii on ka lõunas õhtuti rand laudasid täis, küünlad põlevad. Meie hotelli kohvik pakkus suurt kalavalikut - haikala, kingfishi, barrakudat ja igasugu tundmatuid kalu. Ja kohvikus kaks külalist. Me oleme nii nõrgad India jaoks! Meil on kogu aeg kõigist kahju! No kuidas me ei osta neilt kala, kui nad on nii palju vaeva näinud? Ei tahtnud meist keegi kala, aga lõpptulemus oli see, et maksime 1500 ruupiat (19 eurot) ja lasime teha kaks kala. Kala pakuti maitsestamata, täiesti mage oli! Õnneks oli vaagnal ka suur hunnik toorsalatit, mille ahne Mirko kõik üksi nahka pani. Ja viis friikat oli ka! Noja siis oli meil muidugi kahju väikesest 9-aastasest poisist, kes isaga koos helendavaid käevõrusid ja muud pudi-padi müüsid. Maire ostis kolm, meie kaks võru. Öö oli üsna lühike, kell 5 hommikul ärkasin ehmatusega, justkui lained peksid vastu me majakest suure pauguga. Kalle oli sama mõttega ärganud juba kell 3. Lained olid tõesti hullud ja lärmakad. Rahu, mõne päeva pärast saad magada, ütlesin ma endale ja astusin ringutades verandale, vastu uuele võrratule päevale. Sõime oma elu kalleima hommiksöögi ja nautisime elu kauneimat vaadet. Kalle arvas, et kui juba laristamiseks läks, võiks ju paadi rentida ja Butterfly randa sõita. Olime kuulnud, et liblikarannas on miljoneid liblikaid koos. Läksime, maksime 2000 ruupiat. Ahh, Palolem on niiiiiiii ilus! Paat sõitis kaljude lähedal, loodus oli imeline. Ja seal ta oli - liblikarand! Helesinine vesi, tohutud kivilahmakad, valge liiv....aga liblikaid küll ei olnud! Noh, äkki on nad peidus, mõtlesime džunglisse sukeldudes. Kirusime paadimeest, ta oleks võinud meile öelda, et pange jalanõud jalga. Prügi, killud, kusehais...ja ikka mitte ühtegi liblikat! Lõpuks nägime, nad on siin hiigelsuured, väikeste lindude suurused. Punane, sinine, pruun, kirju, kokku viis ja oligi kogu "miljonid liblikad". Küsisin paadimehelt kus lubatud liblikad on, tema vastas, et seal kaljude otsas. No kuramus, enne ei saanud öelda või?! India...tuletasin endale meelde. Mirkol oli muidugi hiiglama lõbus! Enne rallisõitjaks saamist tahab ta ära käia Mount Everestil, nii et täna oli supervõimalus mägironimist harjutada. Ja siis helistas taksojuht - tema ise ei saa meid koju viia, tuleb tema vend, aga eraautoga taksoparklas inimesi peale ei saa võtta, mingu me Palolemi ja Agonda teeristi. Kokku lepitud. Kohe järgi helistas vend, et noh, mis kell ja kuhu tulema peab. Mina siis seletan, et ta vend just andis sellised juhised, kohtume siis õhtul. Kokkulepitud kellaajal olime teeristis. Helistab vend ja küsib, et noh, kus teie olete, tema on Palolemis. Ohhh taevake!!! Palusime ikka see teerist üles otsida. Seni veetsime aega poes ja arvake ära...terve riiul neil moringat täis! Oi, ma siis kiljusin! Haarasin kõik 7 pakki sülle. Tädi sai aru, et mul on neid KOHUTAVALT vaja ja otsis laost veel 6 pakki juurde. Ajas silmad suureks ja küsis misasja ma ometi sellega pihta hakkan. Seletasin siis õhinal, et see on ju puhas tervis! Tema ikka umbusklik, et kas ma lisan seda siis toitudele või kuda seda imeasja tarvitada. Loodetavasti hakkab ta nüüd ise ka seda sööma ja saab igavesest ajast igaveseks terveks. Tagasitee oli jälle äge. Sõitsime küll juba neljandat korda, aga ikka oli palju uudistamist. Uhked häärberid vaheldusid palmilehtedest hurtsikutega, mõni elas lausa mustast kilest tehtud telgis. Lilled ja prügi segiläbi. Ahvid palmide otsas. Tolmusel teepervel istusid kehvades riietes mehed ja naersid nii südamest, nagu maailmas poleks ühtegi muret. Sama tunne oli minul ka. Oleme paksult täis päikest, energiat, headust, naeru ja nalja. Elu on nii ilus!





Kahekümne kuues päev Goas.
Kuna Eestimaad on vallutanud üleriigiline moringahullus, pidime ette võtma raske tööpäeva ja minema Margaosse pulbrijahile. Teine põhjus Margaosse minekuks oli me võsukese närvivapustus, kuna ta telefon ei hakanud laadima. Maire oli kindel, et tema telefon on järgmine, mis otsad annab. Ma imestan, et see pann tal üldse veel töövõimeline on. Margao buss ajas hirmu nahka, liikusime edasi teosammul lõk-lõk-lõk, ise õõtsusime samas rütmis nõk-nõk-nõk. Olime valmis, et kohe kukub buss laiali ja meid jäetakse keset tohutut palavust ripakile. Läks õnneks, jõudsime kohale. Apteek apteegi järel küsisime moringat. Ei olnud üheski. Juhatati muudkui, et minge otse edasi hindu apteeki. Leidsime! Oh taevake, mis fantastiline kogemus see oli! Ma pole nii palju haigeid korraga näinud! Apteek oli puupüsti täis, sisse ei mahtunud. Inimestega toimetas kolmteist apteekrit, üks neist haldas absoluutselt kõike - tegeles inimestega, meeter paksu arvepatakaga, telefon helises iga sekundi järel, vahepeal karjus midagi mikrofoni. Iga mikrofoni kisamise lõpetas ta mikrofoni sisse puhumisega. Mul oli kahju sellest, kes teiselpool mikrofoni päev otsa peab kuulama kõrva puhumist. Ajasime õlad laiali ja trügisime kisakõri juurde. Kas moringat on, küsisime. Muidugi on, ütles kisakõri. Pulber või tabletid, küsisime meie. Ikka mõlemad, ütles tema. Bobo, karjus kisakõri, mine too ülevalt moringat. Bobo läks. Korraga liikus korv kisakõri selja taga laes olevasse auku ja kohe plärtsatas tagasi alla samast august koos moringaga! Palju vaja, küsis kisakõri ja pöördus vastust kuulamata teiste klientide poole. Ta tegeles kümne inimesega korraga. Kümmet tahame, ütles Maire Bobole. Bobo, kihuta moringa järgi, hüüdis kisakõri ja jätkas telefoniga rääkimist, apteekrite õpetamist, käskude jagamist, alt üles auku karjumist ja inimestega suhtlemist. Inimesi tuli järjest juurde, higi voolas ojadena, pea käis ringi sellest virr-varrist. Bobo käis ilmselt kaugel moringa järel, sest tagasi jõudis ta poole tunni pärast. Kisakõri tegi Mairele arve ära ja näitas näpuga ruumi teise otsa. Maire läks sinna maksma. Mul nii hästi ei läinud, sest kisakõri oli ilmselgelt ülekoormuses ja ei suutnud olukorda hallata. Kui ma 10 minuti pärast arve kätte sain ja maksma läksin, oli Maire ikka veel kassas. Arve pidi ulatama ühele tädile, kes võttis raha ja pani arvele templi ning ulatas paberi teisele tädile. Teisel tädil tundus olevat seitse kätt, ta tegeles saja pakiga korraga ja ulatas need kahesajale etteulatuvale kätepaarile. Minu arvet ja kaupa vaatas ta nagu kits kinokuulutust. Ta ei suutnud kokku panna arvet, millel on kirjas 7 purki ja enda ees olevat kolme purki. Ootasin itsitades millal ta aru saab, et peab küsima kisakõrilt kuhu jäid ülejäänud purgid. Viie minuti pärast ta taipas ja ma sain minema. Kokku võttis meil apteegis käik umbes tunni. Järgmine mure - Mirko närvivapustus. Telefonipoes võttis silme eest kirjuks. Küsisime odavat telefoni, millega mängida saab. Palun, siin on Lava, India toode, 6500 ruupiat. Okei, vaatame ka kõrvalpoodi, ütlesime. Ei, võtke 5500 ruupiaga (70 eurot). Lapse närvivapustuse vältimiseks ikka võtame, muidugi. Võtame tegelt kohe kaks, mul suri ju ka telefon ära. Ja kui need Eestis ei tööta, siis ropendan lihtsalt korraks, katki pole sest ju midagi. Maire tahtis ka, aga polnud päris kindel, inglise keelne menüü ja muu. Super, asjad aetud kolme tunniga, kihutasime rikša peale. Siis ruttu-ruttu randa sööma ja puhkama. Mairel olid sipelgad kogu see aeg püksis, kahetses, et telefoni ei ostnud. Korraga kargas üles, kamandas meid riidesse ja ajas tagurpidi tagasi Margaosse. Tegin hea plaani, et läheme nüüd teise poodi, näitame mu telefoni ette ja ütleme, et maksime selle eest 5000 (62 eurot) ja tahame nüüd sama hinnaga veel ühte. Ikka saab, kohe onu toob. Muide, me telefonid räägivad puhast eesti keelt! Täna tuleb kohe superpidu, arvas Mirko. Nii on, meil on kolme uue telefoni liigud!


  


Kahekümne seitsmes päev Goas.
Me ei suuda kuidagi ära otsustada, kas tahaksime koju või pigem mitte. Kohutav on kujutluspilt külmast ja lumest. Aga kodust sööki tahaks. Ja oma voodit ja lapsi ja loomi ja kodu tahaks. Jääme nii väga igatsema hommikust vaikust mere ääres, paukuvaid lained, mis kõik mured su seest välja uhuvad, vees sulpsavaid delfiinikesi, rannal sibavaid krabisid, igal sammul naeratavaid ja teretavaid inimesi, igahommikusi linnuvaatluseid, mil oleme näinud kõige võrratumaid ja värvilisemaid linnukesi. Meie rannatee peal on hästi suur kohvik, kus mitte kunagi kedagi ei istu ja me pole veel jõudnud sinna uurimagi, kas seal ka süüa antakse. Nii palju pole veel jõudnud. Ja samas nii palju oleme kogenud ja teada saanud. Näiteks saime teada, et siin on igas kandis palju madusid, väikeseid ja väga suuri. Lapsed lähevad siin lasteaeda kaheselt, viieselt lähevad juba kooli. Koolis käivad lapsed kuus päeva nädalas ja pühapäeviti on lisaks veel pühapäevakool kirikus. Aia taha on neil pandud plastikpudelid punase või lilla vedelikuga, see on neil koerte peletamiseks, et võõrad koerad ei tuleks aeda häda tegema. Hindud põletavad oma surnud ja kristlased matavad maha. Vabalt tänavatel liikuvaid lehmi ei sööda, kodustatud sead ja lehmad söövad nad ära. Muidugi mitte hindud, nende põhimõte on elada looduse ja loomadega sõbralikult kõrvuti. Samuti nagu ülejäänud maailmas, on ka siin hakanud noortes kasvama suure kiirusega teadlikkus maailma ja enda tervise eest hoolitsemise suhtes, toituta tervislikult lähtudes ayurveda põhitõdedest ja tegeletakse prügimajanduse parandamisega. Usk on neil väga tugev, kes siis millesse usub. Neil on iga väikese maa tagant altarid, isegi keset täiesti tühja külateed. Enne majja sisenemist teevad nad austavaid žeste altari ees. Väikesed tüdrukud on käevõrusid täis, poistel on ümber keskkoha ja kaela kaitsev lõng või nöör. Nad teevad siin kõike kummaliselt ja lärmakalt, justkui oleks neil kogu aeg suur segadus ja keerulised olukorrad. Täna oli minul segadus ja päris keeruline olukord ilusalongis. Maire otsustas, et ilusaks me peame saama, läheme juuksurisse. Üks juuksur oli mees, tema kätte Maire oma pead ei julgenud usaldada. Teises salongis oli juuksur haige ja kolmandas pidi juuksur alles esmaspäeval tulema. Noh, tehku siis vähemalt meile ilusad kulmud pähe. Maire tahtis musti kulme. Salongitädi usutles, et äkki ikka pruunid. Eiei, kindlasti mustad, nõudis Maire. Madam, tule palun vaata kataloogist värve, teeme ikka pruunid. Mairega pole kunagi mõtet vaielda. Kui mustad, siis mustad. Kolm salongitädi seisid ümber Maire ja vaatasid tema uhkeid kulme suurte silmadega. Ripsmeid keelduti tal mingil põhjusel värvimast. Aga minule joonistati pähe kaks suurt pruuni boamadu! Täitsa pekkis! Pidin toolilt alla kukkuma! Annaks taevas, et värv kiirelt maha kuluks, muidu istun kodus, kuni paksud boad ära kuluvad näost. Aga nende niiditehnika karvade eemaldamiseks on hästi lahe. Ühte niidiotsa hoiavad suus, teist otsa reguleerivad käega ja nii need tõrksad karvad niidi vahele keerutatakse ja välja kaksatakse. Nii, Mirko palus kindlasti kirja panna, et nägi täna kolme heledat delfiini üsna ranna lähedal. Tehtud. Kalle tuletab juba mitmes kord meelde, et kirja peab saama, et käisime surnuaias ja kirikus. Surnuaed on väike, hauad üksteise küljes kinni. Osa haudasid on katuse all, küllap maetakse sinna rikkamad või auväärsemad. Kirikus aga käisid ettevalmistused pulmadeks. Sellest on küll kahju, et ei jaksanud pulmi ära oodata, see oleks lahe kogemus olnud. Küllap me ikka kunagi veel siia tagasi tuleme, kui vanaks jääme, eks siis kogeme edasi. Homme on viimane päev...






Kahekümne kaheksas päev Goas.
Pühapäev on goalastele üdini püha päev. Varahommikul minnakse peredega kirikusse, lapsed pühapäevakooli. Kõik on oma parimates riietes ja veel rõõmsamad, kui muidu. Rannaääred on paksult täis turismibusse, siseturistid tulevad oma hiigelsuurte peredega mere äärde puhkama. Rannal kaetakse pikad-pikad lauad toitudega, lapsed isadega sulistavad vees, naised naeravad neid vaadates pisut eemal. Mõned pered istuvad puude varjus ja peavad piknikut, mõned jalutavad niisama. Tulemus on üks - meeletu prügi jääb neist maha. Meie jalutasime viimast korda mere äärde. Viimast korda lootis Kalle näha jaanalindu. Ta peab silmas paabulindu, keda ma kohtasin, aga jaanalind kõlab tema arust uhkemini. Ei näinud me üht ega teist ja Kalle otsustas, et ta lihtsalt ei usu mind, kui väidan, et paabulindu nägin. Viimast korda vaatasime kalamehi rannal toimetamas ja delfiine rõõmsalt hüppamas. Ja viimast korda istusime Roza shackis, kus on maailma parimad toidud. Meil Kaidariga oli tõsine mure - raha oli liiga palju järel! Valisime siis kõige kallimad toidud. Muidugi ka värsked mahlad, mida siin olles oleme ära joonud vähemalt kakskümmend ämbritäit. Iga kord mahla tellides palun, et ei lisataks suhkrut ja jääd. Paar esimest korda olin valmis kurjustama, et meid petetakse, mahlad olid magusad nagu limonaad. Kaidar juhtis siis tähelepanu, kui õhtusöögiks puuvilju sõime, et tunneta nüüd maitset ometi, puuviljad ongi siin nii kohutavalt magusad. Ja tõesti nii ongi, imeline lihtsalt!! Maire ja Kalle aga ei saanudki süüa, sest kogu raha oli moringa peale ära kulunud. Nii et meil raha palju, tuli ette võtta tee Colvasse. Ostsime viieks aastaks keemiavaba hambapastat ja seepi, meil maksavad need ju miljoni. No siis kink ühele ja kink teisele pereliikmele ja nii me oma suurest murest lahti saime. Tagasiteel sain Kaidari ees uhkustada oma uue oskusega - olen esimest korda elus võimeline orienteeruma! Eluaeg olen käinud seenel nöör autoukse külge seotud, teine ots peos. Ma tean ka miks see oskus mul arenes: siin peavad olema silmad kuklas, kõrvade otsas ja keset nägu ka mitu paari, ainult nii jääd liikluses ellu. Nii paljude silmadega aga märkad rohkem. Ja kui märkad rohkem, ongi elu lihtsam. Näiteks oleme me märganud, et siin on meestel moevärviks roosa ja lilla. Kõige uhkemad riided on just seda värvi ja neid kannavad kohe hästi paljud mehed. Siin on maailma kõige edevamad mehed. Tegelikult goalased ilmselt on tagasihoidlikumad, tohutut eneseimetlemist ja iga külje pealt pildistamist on näha siseturistide seas. Kui siseturist tuleb sugulaste või sõpradega puhkama, ostetakse esimese asjana tervele meestekambale ühesugused riided ja nii nad siis ringi lällavad käest kinni hoides. Ei, lahe, nii õudselt lahe on reisimas käia. Selles pole me endiselt kindlad, kas olekski äge igal aastal kogu puhkus talve peale jätta ja kuu aega külma eest peidus olla või pigem ikka mitu väiksemat reisi teha ja palju rohkem näha ja kogeda. Ilmselt see kõige mõnusam aeg jõuab kätte pensionieas, mil kuhugi pole kiiret, võid minna, millal tahad ja tulla, kui isu tekib. Praegu on aga ainuke mure koju jõudmine. Ärkame kodumaa aja järgi kell 1 öösel ja Võrru jõuame südaööks. Kõige rohkem hirmutab mind 5-tunnine vahemaandumine Helsingis. Ujudes jõuaks ka kiiremini koju. Raske saab olema. Aga kodu ootab, see annab jõudu. Oli võrratu aeg võrratus seltskonnas. Kalle imestas, et me ei läinudki tülli... Pakkusin küll välja, et jõuame veel, aga ta ei viitsinud. Jah, me toimime meeskonnana suurepäraselt vaatamata sellele, et meil kõigil on erinev maailmavaade, harjumused ja uskumused. Küllap ühel päeval selgub, miks elu meid juhuslikult kokku tõi, seni aga naudime reisimist. Maire arvas, et võiksime nüüd kohe Lanzarotele minna. Enne aga peame korraks kodus käima puhkuseid vormistamas, uus aasta ju käes ja puhkusegraafikud avatud. Oi, ma ei saa meie lugu lõpetada enne, kui olen kirja pannud kõige paremad näited, mis kuumus ja päikesepiste inimesega teevad: ühel päeval teatas Maire: "Ma ei lähe pesema enne, kui pärast" Ja ühel õhtul avastas ta, et kuu alalõug läheb iga päevaga paksemaks. Nii et kui reisite kuumale maale, katke pea ja ärge kaua päikese käes viibige! 


 



Reisi maksumus 1000 eurot inimese kohta, millest 525 lennupilet Goasse.