Nagu nipsti Ahvenamaal käidud. Sõitsime peasaare risti ja põiki läbi, lisaks veel mõne väiksema saare. Åland on saarestiku rootsikeelne nimetus ja tähendab tõlkes jõemaad. Igal pool on vesi. Aga ma oleks pannud sellele nimeks hoopis kivimaa, sest kive on veel rohkem, kui vett. Ahvenamaa koosneb 6700 saarest, paljud neist sellised üheperesaared, pisikesed kivikamakad keset vett, paar kidurat puukest peal kasvamas, üks maja, üks paadikuur, üks kits ja ongi kõik. Kui lugeda eesti keelseid kirjeldusi Ahvenamaast, siis enamus ütlevad, et siin pole miski kaugel. Päris nii see siiski ei ole, ilma autota ei pääse pealinnast Mariehamnist küll kaugemale. No ses mõttes, et kui kruiisiga tulla ja aega on vaid päev. Aga mida inimesed Mariehamnis vaatavad päev otsa, seda me välja mõelda ei osanud. Siin pole ei põnevat arhitektuuri ega ilusat erilist loodust, poed suletakse kell 17, mis on muidugi väga mõistlik. Meie päev oli õnneks põnevam, kui pealinnas kolajatel. Ma pole elades näinud ühe päevaga nii palju punast värvi. Suur enamus maju (oioioii kui ilusad majad!) on neil rootsi punased. Isegi pesukuivatsurestid hoovides on punased. Rannaäärsed kivid on punased. Kõige uskumatum - ka asfalt on punane! Ja kõik teekesed, parigirajad, majaesised, parkimisplatsid on punasest kiviklibust. See oli minule kui paljajalu käijale tõsine katsumus, jalakesed on nii hellad, et mitu aega ei taha enam astuda. Maanteed on ääristatud kõrgete graniitkivirahnudega, millel, ülla-ülla, kasvavad puud. Ma ei suuda ära imestada, kuidas taimedel on selline jõud, et nad suudavad elada kõrbes või kivide peal. Paljusid saari ühendab sild, kaugemate vahel sõidavad tiheda graafikuga tasuta praamid. Räägivad nad siin rootsi keelt. Kuigi saarestik kuulub Soomele, on ta siiski autonoomne iseseisva valitsuse, oma postmarkide, lipu ja autonumbritega. Ja kallis on siin. Algul ajas naerma, aga üsna pea juba nutma. Näiteks algavad kohvikus kõhutäie hinnad 20 eurost. Ma saaks kõhuvalu, kui üksi sellise raha ära sööksin. 1,5-liitrine kõige odavam veepudel maksis 1.25. Kartulisalati kilohind 10.75. Kaidar neelatas valulikult õlu hinda nähes - 3 eurot! Rohkem näiteid polegi vaja. Igatahes tahaksin ma nüüd vastu vaielda neile, kes ütlevad, et maailmas polegi ilusamat kohta, kui Ahvenamaa. Tegelt vaielda ei saa, sest ilu on vaataja silmades, aga lõunaeestlasena võin öelda, et mul on kodus sama ilus. Ja Hiiumaal on ka sama ilus. Siiski, Ahvenamaal satud nagu väikese Tjorveni radadele, need majakesed on nagu postkaardilt, iga majakese juures nikerdatud ja maalitud väike katusealune postkasti jaoks. Ja loodus on põnev, ikka nii kivine. Siin on 6 viikingilinnust ja 19. sajandi esimesel poolel Vene tsaaririigi poolt rajatud kärjemustriline punasest graniidist välismüüriga Bomarsundi kindlus, mis purustati Krimmi sõja käigus aastal 1854, müürid rohkem, kui poolteist meetrit paksud. Siin on põnevad muuseumid, osad neist täiesti tasuta. Ja Kastelholmi loss, pärit arvatavalt juba1388 aastast. Muidugi kõige suurem tõmbenumber on unikaalne üle saja aasta vanune neljamastiline parklaev Pommern, mis on säilinud oma esialgsel kujul. Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli Pommern üks Gustaf Eriksonile kuulunud suurtest purjelaevadest. Reeder Erikson oli omal ajal maailma suurima purjelaevastiku omanik. Paadid on siin mõistagi igas hoovis. Ja laevaga reisida on ka ikka hiiglama tore! Inimesed sõbrunevad, suhtlevad, jagavad reisimuljeid ja pidutsevad. Hommikul kell 8 näiteks sõbrunesime me äsja peolt tulnud vahva mehega, kes tervituseks teatas, et ta on homo ja ei kujuta endast mingit ohtu. Selle varjus sai ta lakkamatult mulle komplimente teha ja mu kleiti kiita. Peigmees pidi tal olema lollakas, öö läbi oli jauranud ja nüüd ei jaksanud koos temaga tekile õlut jooma tulla. Me siis lohutasime teda. Pahandusega sain ka hakkama, solvasin Jüri Butšakovi hingepõhjani. Ronisime talle eile peaaegu selga, kuna tal oli kõige parem koht loojuva päikese taustal selfi tegemiseks. Jüri, kena inimene, pakkus kohe, et teeb ise meist pilti. Pilti nähes tuli mul automaatne karjatus: “Issssver, sa pildistasid mind niiiiii paksuks!” (tegemist oli muidugi täiesti enesekriitilise röögatusega), mille peale ajas Jüri solvunult alumise huule rulli, keeras meile selja ja hakkas süvenenult telefoni toksima. Kujutasin kohe ette, et nüüd kirjutab Õhtulehele vihje ja homme on esikaanel artikkel, kuidas paistes jalaga ülekaaluline mutt laeval räusates ja ropendades sõimas tuntud saatejuhti. Ja juures pilt, kus mind on veel tüsedamaks pildistatud. Oehh, ajalehti pole julgenud täna vaadata.... Aga juhuu, kahe nädala pärast läheme me Viini!
