Nepaal 18.11-30.11.2019

Reis Nepaali ehk lugu sellest, kuidas Mirko mul naha üle kõrvade tõmbas. Aasta otsa jauras laps, et tema ei tule enam kunagi meiega mõtetule rannapuhkusele, tema tahab mägedesse, tahab näha Mount Everesti. Ei aidanud ükski meelitus. Juba sajandat keeldumist oodates pakkusin välja järjekordse sihtkoha - Nepaal. "Noh.....okei", tuli Mirkolt lõpuks ometi vastuseks. Hõõrusin kavalalt käsi, jess, minu võit, järjekindlus viib sihile! Kibekiirelt ostsin ära lennupiletid ja lõin guuglisse "Nepaal", et hakata reisiks infot koguma......ja siis tuli röögatus....pagana poiss, miks sa ei öelnud, et Everest on Nepaalis ja et kogu Nepaal on kõrgel!? Ma ju kardan kõrgust! Mul hakkab pea ringi käima redeli teisel pulgal juba ja nüüd lähen maailma katusele turnima! Ma kukun ju esimesest mäest alla! Mirko muidugi ei jõudnud ära irvitada mu rumalust. Igatahes langesin masendusse, tõmbasin teki üle pea ja sattusin stressiõgimisse. Õgisin seal teki all endale kahe kuuga neli kilo juurde ja nägin igal ööl unes, kuidas 2000 meetrisest mäest pea ees alla kukun ja põlved hullusti veriseks löön. Vähemalt investeerisime me kvaliteetsetesse matkasaabastesse, nii et alla kukkudes saan mõelda, et tegin enda jaoks, mis suutsin (v.a neli lisakilo, mis veeremist soodustavad). Aga kõhus kõditab ka ikka hirmsasti, elevus ei lase hingata. Nepaal on midagi, mis pole veel rikutud massiturismi poolt, seal on palju päris ja ehedat, nii et ootan vaid ülihäid ja üliülihäid kogemusi. Lisaks on meil uus kogemus - lendame Helsingist Qatariga, mis tähendab peaaegu neli ööpäeva lisavintsutusi kohale ja tagasi jõudmiseks, aga usun, et Qatari luksus korvab selle kuhjaga. Näiteks pakub Qatar valikut 16 erineva toidu vahel alustades India köögiga, vahele jäävad suhkru-, gluteeni- ja kõigevabad toidud, mille peale ise ei tulegi, lasteeined ning lõpetades jainismis (vägivallatu elustiili järgijatele, kes ei söö loomset ega ka maa all kasvavaid taimeosasid) lubatud toiduga. Valisime kohe nimelt kolmetunnise vahemaandumise Kataris, et näha ära kuulsad kuldsed kemmergud....kui juba uute kogemuste otsimiseks läks. Ja kohal oleme homme hommikul meie aja järgi 6.30. Nagu nipsti, kõigest poolteist ööpäeva teel.

Vaheraport Dohast. Tänks, Maire, et meid uhkeid kuldseid kemmerguid vaatama saatsid, siin ei tea neist keegi midagi! Mõtlesid neid kergelt helkivaid seinu jah? Nojah, eks me nüüd vahime neid siis kolm tundi. Hea sõber oled ikka, maksame kätte! 😀 Eino lennujaam on uhke, väljas on keset ööd 27 kraadi, sees pole palju parem. Leevendame palavust 7-eurose veega. Tegelt 7-eurost ikka ei ostnud, küsisin müüjalt puhtas eesti keeles "lolliks oled läinud väää", kui ta väikese veepudeli eest sellise summa küsis. Leidsime õnneks teise poe, kust kaks pudelit kuue euroga saime. Mirko muidugi vannub jälle meiega mitte enam reisile tulla, olgu või mägedesse minek. Silmad valutavad ja pea käib ringi, kohutav kurnatus on, hingata on raske. Öö jäi vahele ja käes on uus öö, mis vahele jääb. Mirko on kõige vapram reisisell, keda elades nähtud. Mehed vast kukuvad lennukis tunnikski ära, mul pole seda lootust ka, ei oska püstijalu võõraste keskel magada. Igatahes jään lootma, et ülejäänud elu juhtun tihedalt Qatari sooduspakkumiste peale, täispileteid ei jaksa osta. Võrratu lennukogemus, kuus tundi möödus silmapilguga. Poleks elades arvanud, et lennukisöök võib tõeliselt maitsev olla. Ringi sebivad kõige kaunimad tõmmud stjuuardessid nagu moeetendusel, tassivad iga poole tunni-tunni tagant mingit nänni, sööke ja jooke, näevad sinust möödudes silmist, kui sul on küsimus või mure ja lahendavad selle enne, kui jõuad lause lõpetada. Jõin ära kogu lennuki tomatimahlavaru (lõpuks mulle seda enam ei antud, pakuti apelsinimahla) ja Kaidar maitses ära kõik alkoholimargid. Luksus ühesõnaga. Kahe tunni pärast hakkame aga lendama hoopis teistsuguse maailma poole, kus luksus saab hoopis teise tähenduse. Seal on elektergi luksus. Ja meie jaoks on praegu uni luksus. Ees ootab 3 tundi ja 45 minutit ajavahe, mis paariks päevaks maha murrab.

Namaste! Me oleme elus! Väga napilt, aga siiski elus. Oleme praeguseks magamata...ma ei saa enam aru kui kaua ja mis kell üldse on...öösel kell 3 sai igatahes 24 tundi, palju seega. Viisajärjekorda pidime ära surema - meie reisireegel on, et miski ei saa sujuda liiga lihtsalt, sattusime maailma aeglaseima ametniku juurde. Kui teised lasid läbi 15 inimest, siis meie oma tegeles sel ajal kolmega. Eino me olime ju täiesti valmis selleks, see kõik ei saa liiga palju erineda Indiast. Ei erinegi - see tõmbab su sekundiga keerisesse ja ei lase enam välja. Ja ka siin on tänavad täis värvilisi süljelärakaid, mis tekivad beetaalehenärijate sülgamisest. Ka kaup on sama selle erinevusega, et siin on enamus poode matkavarustuspoed. Ja indialasi on siin terve hunnik, kuigi sellise erinevate rahvuste segasummas on raske seda hinnata. Ja liiklus on siin samasugune peadpööritav. Ja inimestel on aega küll, sa võid oodata kaks päeva, kui nad lubavad mingi asja joonde ajada 5 minutiga. Küll aga on erinev nii Goast kui New Delhist siinse elu intensiivsus, see kõik on siin sajakordne - lärm, jutukus, rahvarohkus, lohku tõmbamise oskus. Esmapilgul tunduvad sajakordsed ka hinnad, eriti alkoholihinnad (kuna siin eriti meie mõistes toidupoode pole, siis saabki vaid alkohindasid võrrelda). No hea küll, väike liialdus, aga kui Goas ostis Kaidar restost õlu alla kahe euro, siis siin maksab üle 4 euro. Kõige odavama veini saab üle 4 euro eest, Indias oli see alla kahe euro, brändi eest küsitakse 8 eurot, Goas osteti kõige kallim brändi 4 euro eest, tavaline oli nõks üle kahe euro. Õunakilo eest küsitakse peaaegu 2 eurot. Puuviljade müük on üldse õudne - lahtilõigatud puuvilju müüakse paksult tolmusel tänaval. Kui lugesin kusagilt, et Katmandus on "isetolmlevad tänavad", siis ei uskunud, et asi saab olla nii hull. Aga on küll, homme ostan maski näo ette. Nina on paksult tolmu täis ja kurk kipitab. Pooled kohalikest kannavad maske. Puud ei ole siin mitte rohelised, vaid hallid. Tegelt on siin kõik hall, paksu tolmukihi all. Ainukesed, mis pole hallid, nagu Eestis, on inimeste näod. Oleme üdini ära hellitatud, õnnistatud, templist templisse veetud, ajaloost ja traditsioonidest teame juba kõike, mantrad on peas jne. Imearmsad inimesed, kes on nõus sinuga kogu hingest tegelema, et sa ainult tema erakordsesse kunstikooli tuleksid ja tema pildi ostaksid. Paraku müüvad selliseid erakordseid ja ainulaadseid pilte kõik suvalised poed ja me peame vaesekestele pettumust valmistama. Ma asun keset lauget maad, Katmandu orus kõigest 1300 meetri peal merepinnast ja mu pea käib ikka ringi. See möll lihtsalt on ülimalt intensiivne. Ma vist ikka tahan minna mägedesse, peaasi, et saaks vaikust. Mägedega tuli meelde, kuidas väsimusest poolsurnud Mirko püksist välja kargas lennukiaknast mägesid nähes, dsiisas, see oli naljakas. Vot ma ei saa aru, mida ta mägesid vaadates tunneb....need on minu jaoks vaid mäed...kõrged, hirmutavad, võimsad, imelised, saladuslikud...vist sain just aru, mida ta tunneb. Täna oli ta jälle kurimuri, et ma mingite vanade templite peale huilgan ja teda sadamiljon kilomeetrit mööda linna vean. Temal oli siia tulekuks vaid üks põhjus - Everest, ja muu tilu-lilu jätab teda külmaks. Homme veame ta vägisi ahvitemplisse, no tahaks näha, et see ta ka külmaks jätab. Oi, üks odav asi tuli meelde - meie majutus! Võtsime Katmandus viieks ööks kaks eraldi tuba hommikusöökidega ja maksame selle eest kokku 57 eurot. Mõistusevastane ju, ei maksagi midagi! Adminnipoiss uuris Mirkot tähelepanelikult ja küsis kui vana ta õieti on....tema magas oma vanematega 15-aastaseks saamiseni. Oi taevas hoidku selle eest! Küll on hea, et me mürakas eelpubekas ei taha meiega magada! Novot, jutt läheb lappama väsimusega. Praegu aga ootab mind abikaasa maailmakatusel asuva külalistemaja katusel veinile. Ja me oleme jätkuvalt elus, uskumatu! Ilmselt me ei oskagi enam magada. Nagu on surematud, oleme meie magamatud. Tegelt kõlab hästi...

Vaheraport kell 1 öösel. Et kõlab hästi, et oleme magamatud jah? Ega ikka ei kõla küll!! Oleme maganud neli tundi. Koduse aja järgi läksime magama 45 minutit enne tööpäeva lõppu, siinse aja järgi kell 20. Rõõmustasime, et saame niiviisi ühe päevaga kohalikku aega sisse elatud. Siin ma nüüd siis olen, katusel, silmad kottis ja maruvihane. LOOMULIKULT on meie akna all baar! Nagu igal reisil! Päeval muide ei olnud, avatigi ilmselt südaööl, sest kõik meie külalistemajast läksid sinna. Lärmi järgi sain aru, et kõik peale meie läksid. Täiesti pekkis! Olen maruvihane ja poolsurnud! Mulle aitab Katmandust, tahan mägedesse! Õnneks on meie majutus nii odav, et mind ei huvita raha tuulde lendamine. Hommikul saadan kõik kuradile, ostan suure seljakoti, pakin pere sappa ja lähen maale puhkama. Kui ma ikka jaksan siit seljakotti osta, kõige eest küsitakse hingehinda. Loomulikult on oma kauplemise teema, aga väsinud peaga pole väga paljuks suuteline . Ükskõik, kui vaja, pakin asjad kilekotti ja lähen ikka. Ja mind ei huvita isegi see, et pooled bussid kitsastel mägiteedel kuristikku kukuvad, ikka lähen! Jala, kui vaja! See ka ei huvita, et mäed tiigritest kubisevad. Ükski asi ei saa olla hullem, kui magamatusest kurnatusse surra. Ikka lähen! Templid muidugi on vaja üle ikka vaadata Katmandus, aga teeme seda siis, kui närvid on sirgeks tõmmatud. Võtsime suurelt kiidetud majutuse täpselt viiekorruselise maja kõrguse ronimisseina juurde, et lapsel oleks tore. Praegu on tunne, et roniks ise mööda seina üles. Ilma turvavarustuseta. Appi, ma olen nii vihane, et magada ei saa!

Teine päev Nepaalis. Mina ei tea, kes see närvihaige möirapull öösel kell üks oli, kellel sada häda oli. Elu on täiega chill ju! Appi, kuidas ma armastan siinset hommikust möllu tänavatel! Ole kui väsinud tahes, suu kisub kõrvuni selles lärmakas sipelgapesas. "Namaste, white lady!" ütlevad naerusuised mööda kõndivad koolijütsid. "Cool hairstyle", hõikavad juurvilju müüvad tädid Mirkole. Ja "kule, võta väike puhkus mägedes ja puhka välja ja siis tule tagasi, su tuba on ükskõik millal olemas, viie öö eest on ju makstud", ütles majutuse omanik mulle hommikul, kui mu kottsilmi nägi. Öine otsus Katmandust pageda sai hoogu juurde. Aga enne oli vaja käia Swayambhunathi ehk Ahvitemplis. Taksojuhtidega kauplemine oleks liiga kaua aega võtnud, seega panime rattarikša-poisile jala ette ja kargasime peale. Loomulikult me ei mahtunud kolmekesi talle kärusse! Kui meil Kaidariga pool kanni siniseks oli pekstud logiseva käru tõttu, pidas Kaidar paremaks võtta seisukoht peaaegu rikšast väljas. Jube, mis vaev on rikšameestel halbades teeoludes pakse turiste vedada! A meil polnud aega haletseda, mäed ootasid. Nii, stuupa juurde viib 365 trepiastet, iga aste tähendab ühte päeva aastas. Mul siin muud polegi, kui kogu aeg surm silme ees, õõõhh, see oli jube üles minek. Pidigi olema, sest trepp on patukahetsustrepp - saad, mis oled ära teeninud. Hea on aga see, et kui tippu jõuad, oled patust prii, selle nimel tasus pingutada. Ja seal see siis oli - vägev 5. sajandist pärit stuupa, mis vaatas otsa Budhha silmadega. Stuupa ehitusel on kindel sümboolne tähendus: mandalakujuline alus kujutab maa elementi, sellel asuv massiivne poolkera vett, kera peal torn Budhha kõikjalenägevate silmadega (tuli) ning torni tipp õhku. Stuupa alust ümbritsevad palveveskid, mida keerutatakse päripäeva ümber stuupa kõndides. Kõnnitakse samuti päripäeva. Veskitel on kirjas budistide kõige tähtsam mantra "om mani padme hum", mis peamiselt kaitseb kõikvõimalike viletsuste ja hädaohtude eest ning mantrat lausudes on võimalik ümber sündida. Mantrad on pandud ka mitmevärvilistele palvelippudele, mis lehvivad pühapaikade läheduses. Kuna siin on igal sammul mingi väiksem või suurem pühapaik, siis on lipukesi kõikjal. Templiväravas on silt "palun vaikust, Budhha mediteerib". Oleks ka tahtnud koos Budhhaga mediteerima jääda, aga mäed ootasid. Aga enne oli mulle vaja jopet ja seljakotti. Ja Mirkole seljakotti. Mul sai juba palju aastaid tagasi Egiptuses kopp ette kauplemisest, seega oli vaja lihtsalt leida kohe mõistlikke hindasid pakkuv ärimees. Leidsime, saime supersoodsalt kauba. Järgmisena oli vaja leida ilma kaardita bussijaam, sest kaart jäi külalistemajja. Vot see oli juba suurem katsumus. Tunni pärast igatahes istusime rõõmsalt bussis. Ja muidugi mitte turistibussis, vaid ikka kohalikus logisevas bussis, kus kõik ronivad üksteisel seljas ja kohalik muusika üürgab kõrva. Ohh, mu lemmikolukord! Selgus, et Nagarkoti otse ei saagi, tuleb sõita Bhaktapuri ja sealt ümber istuda veel logisevamasse Nagarkoti bussi. Tunniga logisesime Bhaktapuri, sealt haaras meid sappa kohalik mees ja tassis otseteed pidi bussijaama. Ja siis jõudis mulle järsku kohale - me hakkame kohe tõusma peaaegu 900 meetrit otsejoones üles! Oi, Mannike, hoia nüüd häälepaelad ja põis kontrolli all, palusin ma ennast mõttes. Buss oli puupüsti rahvast täis, seega sain ennast lohutada, et kui alla peaksime kukkuma, on mul vähemalt pehme olla inimeste vahel. Jeebus, mis teeolud! Teine kann on nüüd kindlasti sama sinine, kui esimene rikšasõidust. Mis mind väga imestama pani, on see, et mida kõrgemale jõudsime, seda hallimaks muutus kõik. Ma ei tea, miks ma arvasin, et kõrgemal on puhas loodus. Kõik inimesed köhivad ja rögastavad siin. Millised nende kopsud küll on sellist tolmu sisse hingates?! Äkki matkateedel on kenam olukord, homme saame teada. Päikeseloojang, mille ajaks kohale kiirustasime, oli mage, ümberringi polnud suurt midagi näha sudu või mis iganes asja pärast. Hotelli, mida soovitati imelise vaate pärast, jõudsime kottpimedas, nii et hommikul selgub, kas meile räägiti vaate suhtes tõtt. Fakt on see, et meie rõdu all laiub sügav kuristik!!! Ja kuristikus kasvab helelillade õitega võrratu puu, mida on näha isegi pimedas. Ja hind, tadaa, on 12 eurot öö kolmele. Õhtusöök kolmele maksis 5 eurot. Mulle meeldib see maa! Isver, päeva tippsündmus veel rääkimata! Kaotasin Kaidari telefoni! Mitte, et selles midagi imelikku oleks, mul tuiskab peas sünnist saadik. Igatahes taksost majutusse kõndides küsis Kaidar oma telefoni ja ma olin tõsiselt imestunud, et seda mul näppude vahel polnud. Püüdsin küll seletada, et kuna seda minu käes ei ole, peab see olema Kaidari käes, aga tal oli pilt kohe selge - jälle keeras naine jama kokku. Rebis mul siis kratist kinni ja kukkusime tänavalt taksot otsima. Möödas oli vast 15 minutit. Ja saate aru, me leidsime sama takso max 50 meetrit kohast, kus ta meid maha pani, telefon kenasti tagaistmel. Kui õnnelik saab veel üks juhus olla?! No ega see õnn niisama tulnud, keerutasime ikka kõvasti hommik otsa palveveskeid ja annetasime Budhhale.

Kolmas päev Nepaalis. Hommikul äratas meid koolilaste kehalise kasvatuse tund. Kes arvab mis kell? Õige vastus on kell KUUS! Vaesed lapsed! Kargasin suure elevusega akna juurde, et näha lubatud miljonivaadet. Mitte midagi ei näinud! Hõõrusin aknalt niiskuse ja ikka ei näinud. Siis taipasin - me oleme peadpidi pilvedes! Kobasin nagu siil udus eile rõdule kuivama pandud sokke, need olid veel märjemad, kui pesust tulles. Ka toas on kõik niiske ja külm. Neil pole siin ju küttesüsteemi. Okei, meie oleme paksude kiviseintega hotellis, aga kohalikud elavad ju eterniidist hurtsikutes. Kuidas?! Õhtuti peale päikeseloojangut tehakse iga ukse ette lõke, inimesed kogunevad nende ümber sooja saama. Siin on kõige müstilisem kliima. Päeval on kuum päike, enne päikese loojumist hakkab jahenema ja peale loojangut on külm. Noh, mitte külm nagu meil, aga 10-13 kraadi sooja umbes. Päikesesoojasele kerele on see igatahes raske taluda. Ja siis see kohutav niiskus siin mägedes! Magasime täisriietes kahe väga paksu teki all. Ja meie oleme ju kõigest 2175 meetri peal! Mis veel kõrgemal toimub! Reisilugudest lugesin, kuidas matkajad ärkavad ja toas on -5 kraadi. Mis ajab neid sellistesse oludesse, mulle kohale ei jõua. Mirkole jõuab küll. Täna mäehiiglaseid vaadates rääkisin ma talle pika jutu maha ja siis märkasin, et ta ei kuula mind. Koputasin õlale, et hallo, miks sa ei kuula ja ta vastas, et ta ei kuule lihtsalt, kui mägesid vaatab. Vot see on armastus - kõik ümbritsev kaob, on vaid suured mäed ja väike mees omavahel. Ikka ma ei mõista. Minu jaoks oli tänane matk tohutu eneseületus ja ma jälle imestan, et elus olen. Kitsad järsud mudast libedad džungliteed, kohe kõrval järsk langus, mille lõppu ei näe. See oli kohutav! Leiutasin viisi, kuidas natukenegi leevendada pearinglust - kui vasakul on kuristik, siis hoian kere kõveralt paremale, võimalusel hoian okstest kinni. Käisingi selle raja läbi nagu invaliid. Vähemalt jäin ellu. Katki natuke tegin ennast ikka - libisesin suurtel märgadel kividel üle oja minnes ja kukkusin. Muidugi lasin hullu röögatuse lendu, mille peale põõsad ragisema hakkasid ja kaks kohalikku meest hullumoodi hirnuma hakkasid. Tükk aega veel ahvisid mind järgi ja kiljusid kordamööda. Õnneks oli metsarada vaid 3 km pikk, lõpuks saime sealt välja. Ja seal see siis oli - suursugune Himaalaja mäestik! Me lihtsalt seisime ja vaatasime täielikus lummuses. Vaid 150 kilomeetri kaugusel meist, nagu käega katsuda. Sa lihtsalt istud seal kõrgel, kuulad võimsat vaikust, lased kuumal päikesel oma keha silitada ja saad aru, et see ju ongi õnn - see sügav rahu sinu enda sees. Igatahes teatas Mirko, et aitab nüüd küll naljategemisest, tema tuli siia päris mägede pärast, see tähendab kõrgust ja lund. Oeh, kuidas mina küll tema emaks sattusin? Lumi on minu jaoks katastroof, külm on veel hullem katastroof ja no kõrgus...see on sõnulseletamatu katastroof. Ja kaheksa tundi bussiga Pokharasse mäehiiglaste juurde loksuda on täiesti hullumeelne! Aga noh...mai saa ju last unistuse täitumisest ilma jätta...või saan? Lükkan selle mõtte homsesse. Ei, üleülehomsesse. Homme teeme hoopis seda, mida täna tegema pidime, aga kuna hommikul polnud nähtavust ja me ei saa lahkuda Everesti nägemata, siis läheme homme Changunarayanisse. Kas me sinna ka kohale jõuame homme, pole kindel. Kilomeetreid sinna on kõigest 12, aga mägistes tingimustes ei ole seda kerge läbida. Täna käisime pool päeva vaid 7 km, jõhkralt raske oli. Kui selle reisi ajal mu neli üleliigset pekikilo küljest ei kuku, siis pole maailmas lihtsalt õiglust olemas! Õnneks peaks homne tee viima vaid allamäge. Loodetavasti pole rada kivine, mis jällegi raskendaks teekonda. Noja õhtul käisime külaeluga tutvumas, nii hea oli muudkui allapoole vantsida. Aga mis alla läheb, peab ka ühel hetkel üles ju tulema. Ja see oli hirmus. Pole ime, et siin ühtegi ülekaalulist pole. Nad mitte ainult ei kõnni neid radu, vaid tassivad ju ka seljas raskeid korve kivikoormatega, juurviljade ja igasugu muude asjadega. Vanad-vanad naised tassivad seljas suuri koormaid ja komberdavad kepi najale toetudes mööda konarlikke metsaradu. Väikesed mägilased vudavad paljajalu, paksud joped seljas, pepu paljas, ilma ühegi raskuseta neidsamasid radasid pidi. Oi appi, kui armsad lapsed siin on! Kaidar märkas, et hullult ilusad naised on siin ka. Olen nõus, superilusad kõrgete põsesarnade ja särava naeratusega pisi-pisikest kasvu tõmmud inimesed. Mehed on siin hästi tõsised. Kõik on küll nii armsad ja namasteetavad alati vastu tulles, kuid meestel ei kõverdu suu naeruks naljalt. Vaatamata sellele tunduvad nad täiesti muretud, istuvad üksteisel süles (mehed siis) või naudivad niisama elu üksteise peale nõjatudes ja logeledes. Oh, üks tõsiselt põnev tähelepanek - siin pole vist mitte ühtegi majapidamist, milles ei oleks poodi. Iga eterniidist hurtsikus ja mõnes rohkem kobedas elamus on lett millegagi. Ühes oli näiteks müügil vaid kiirnuudlid ja tee. Ülejäänutes jahu, küpsised ja karastusjoogid, konservtooted ja muu taoline sodi. Kellele nad kõik müüvad, kui neil endal on samad asjad olemas? Küsiks, aga vastusest ei saa nagunii aru, see jube aktsent neil... Laste koolipäev tundub olevat siin hiiglama pikk. Algus siis kell kuus, nagu kuulsime ja esimesi lapsi nägime koolist tulemas kell kolm, aga ka alles kell kuus õhtul tulid paljud. Peale kooli lähevad lapsed kohe poeleti taha vanematele appi. Vot on töökasvatus! Meie hellitatud eurooplane minestaks poole koolipäeva pealt, rääkimata peale kooli veel töö tegemisest. Koole nägime siin kahte ja kuulsime ühte. Inimesi on siin 4000 ringis ainult. Lasteaedasid ilmselt pole, sest väiksemad põnnid tegelevad kõik omaette majaesisel teel, ei ole kellelgi mahti nendega mängida. Me ikka teeme neile tuti-pluti ja pistame šokolaadi pihku, aga kohe on näha, et nad polegi tähelepanuga harjunud. Jah, kummaline ja imeline on see maa. Olen Nepaalis aru saanud, et kõige toredam mõte enne uinumist on see, et olen elus.

Neljas päev Nepaalis. Täna kinnitame pidulikult Vägeva Mägede Poja ordeni Mirkole rinda - 27000 sammu! Ja siinsed sammud ei ole ometi tavalised sammud, need on ülirasket pingutust nõudvad sammud! Meie lühijalgne toriseja, kes pole terve oma 11 eluaasta sees kõndinud kisa tõstmata üle kilomeetri, turnis täna üle kivide ja kändude, ojade ja lõputute treppide, 2175 meetri pealt alla 1300 peale ja siis tagasi umbes sama kõrgele ja siis jälle alla ja jälle üles. Ütlen ausalt: ränk teekond oli Nagarkotist Changunarayanisse (Kaidar käskis mul lõpuks selle nime käe peale kirjutada, et ta iga kord ei peaks telefonis kaarti jälle väiksemaks tegema koha nime vaatamiseks, kui ma teed tahtsin küsida). Aga metsikult mõnus matk oli! Olen üleni paksult võimsat emotsiooni täis! Matkasime läbi erinevate külade, inimeste hoovide, kohe läbi nende akende alt. Läbisime "suitsetavate naiste küla" - iga majahurtsiku ees trepil istus naine, tossav koni hambus, ja otsis lastel peast täisid. Ma pole nii palju suitsetavaid naisi korraga näinudki! Kallistasime kitsetallesid, lobisesime kanakestega, ajasime kohalikud poisid pomelopuude otsa meile vilju korjama, einestasime koduköögis, uurisime kuidas maakad oma riisisaaki kuivatavad ja puhkasime kõrge mäe serval. JAAAAAA, ma istusin mäeserval ja ei kukkunudki alla! Minus on tärganud mägilane (ära hüüa enne õhtut, õpetas mulle ema, aga siiski....) Missugune superlahe vaade oli matkav ja nautiv Mirko - pomelo kaenla all, metsast lõigatud pambuskepp käes, seljas kott sama suur, kui laps ise, täielik šerpa. Oma uut matkakotti, muide, ei luba ta kellelgi tassida ka siis, kui näeme, et tal on juba raske ja pakume abi. Kui peaaegu Chang....sinnasamusesse jõudsime, vedasime jalgu sõna otseses mõttes taga. Küsisin Mirkolt, et noh, nüüd on vist sul isu täis mägimatkast, et suurtesse mägedesse ei lähe, eks. "Ikka läheme", tuli väga vaikse ohkega. Aga ta ei teadnud, et meid ootab ees veel väga palju samme. Sest meie palverännu sihtmärk oli Changu Narayan tempel. See kolmandal sajandil hindu ja budisti koostöös rajatud tempel, mille ümber oli tol ajal terve linn, on üks tähtsamaid monumente Katmandu orus. Mitmete-mitmete bussidega toodi sinna koolilapsi ekskursioonile. Ja jälle ma imestasin, miks ometi tänapäeval ei tehta nii võrratuid ehitisi. Missugused peened nikerdused! Kaidar puutööarmastajana oskab seda eriti kõrgelt hinnata. Tänavad templi ümber on täis kunstikaupmehi, kes sealsamas teevad peent puutööd ja maalivad mandalaid ja pühapilte. Müüakse tšilliga vürtsitatud puuvilju-marju mitte mingi hinna eest. Me hoidume kauplemast, kui ulmelist summat ei nimetata, piinlik on mitte millestki veel maha kaubelda. Meil tuleb uus palgapäev kindlal päeval, neil ilmselt mitte. See on Nepaali juures kurb pool - viletsust näeb liiga palju. Ja siin on ka kuri pool - loomade kohtlemine. Aga sellest ei saa ma rääkida, mu tütreke nutaks ennast puruks. Kuramus, kuidas ma laamendaks siin loomade heaolu nimel! Aga nagu Kaidar ütles mind täna krattipidi eemale tirides sekkumast - me ei saa päästa tervet maailma. Mõistan tegelikult, päästes suure tüliga ühe koera tropi omaniku käest, tulevad kohe ju veel kitsekesed ja tibud ja lehm ja teised koerad... Pealegi ei saa ma minna võõrasse kultuuri, ronida nende ellu ja hakata tegema seal oma reegleid. Mu ainus lootus on, et noored, kes meile peale kasvavad üle maailma, on teadlikumad kui meie ja muudavad minu eest ja toel maailma. Nii, aga meie olime maailmapäästmise mõtte hetkel templi juures. Taevas tänatud, saime ka kohe sealtsamast bussi peale, et sõita Bhaktapuri. Kuna jalad ei kandnud, mõtlesime jääda Bhaktapuri ööbima. Sinna jõudes aga taipasime, et kui tahame ööbida, tuleb leida sobiv odav öömaja ja see tähendab lisasamme. Tegime otsuse minna ikka oma koju Katmandusse, lohisesime bussijaama läbi vanalinna, et miski ikka nägemata ei jääks. Bhaktapuri vanalinn sai kõige rängemalt kannatada 2015. aasta jubejõhkras maavärinas. Nüüdseks on nad suutnud varisenud majade tellised virna laduda. Pea 5 aastat hiljem! Ometi annetati tohutuid summasid Nepaali taastamiseks! Kohalikud teavad rääkida, et rahad lähevad siin paraku poliitikute ja politseinike põhjatutesse taskutesse. See on üks üldise viletsuse põhjuseid, kui mitte kõige suurem. Vohab hull korruptsioon ja tavainimene pole mitte keegi. Kuigi juba 1963. keelati ära seadusega kastisüsteem, pole see kuhugi kadunud. Umbkaudu 42% elanikest elab allapoole vaesuse taset. Keskmine aasta sissetulek jääb alla eestlase kuupalga. No mida me siin veel kaupleme, eks. Kaldusin jälle mõtetega....kuhu ma veel panen meie mälestused siinsetest üliägedatest hiigelsuurtest putukatest, mingi-taolistest elukatest, kes meid jalust jooksid, täiesti erilistest lindudest ja sellest, et avastasin, et allamäge minek kasutab kintsu sisemisi lihaseid, mille asemel mul eluaeg on olnud lödisev ollus jne? Pealegi on vaja veel riided pesumajja viia, olime täna nagu tolmuahvid ja higipullid. Pesumajas maksab kilo riiete pesu 100 ruupiat ehk umbes 80 senti. Ilmselt on kõik täna lahti hommikuni, reede ju. Ka maja ümber asuvad baarid.....oehh. Vahet pole, oleme täna saanud tohutu doosi päikest ja rõõmu kohalikke sõbralikkusest, vitamiine puuviljadest, õnne matkast ja jõudu vaikusest. Ilmselt laulame öö läbi pidulistega kaasa.

Viies päev Nepaalis. Mägede Poeg on langenud. Täna tõusis vaevaliselt voodist vaid hommiku- ja lõunasöögiks, õhtusöögi serveerisime härrale voodisse. Kaebab hüppeliigesevalu, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas nii udupeenete erinevate fiksaatoritega saabastes saab hüppeliigesele valu teha. Ilmselt on ta üleni valu täis ja ei saa arugi, kust täpselt valutab. Minuga näiteks on nii. Püüdsin hommikul võimalikult kobe välja näha ja valugrimasse peita, aga hommikusöögiks katusetarassile sisenedes purskasid itaallased kooris naerma, said kohe aru, et matkal käisime. Kaidar, tugev sõdurpoiss, ei saa arugi, et eile füüsiline pingutus oleks olnud. Kuna peale sellist koormust peab siiski natuke lihaseid liigutama, läksime peale hommikusööki kodutänavale komberdama. Taevake, kuidas ma armastan hommikuid Thamelis! Thamel on turismi keskpunkt, tänav, kuhu on koondunud kauplemine, toitlustusasutused ja majutused. Hommikud Thamelis on täis kõige mõnusamat energiat. Rahvast sagib üksjagu, aga saab liikuda. Õhkki tundub hommikul hingatavam. Inimesed on rõõmust tulvil, teretavad ja teevad nalja. "Häpihäpihäppiiiii!" hõikas täna üks üleni naerust pakatav mees meile, kargas klouni moodi meil ümber ja tegi vigureid. Meie naerma puhkemise peale ütles, et ta teab, see aitab alati, õnn on vägev energia, mida teistele jagada. Saime pika loengu energiate suunamisest ja taotluste saatmisest universumisse. Me läheme tema juurde uuesti kohe, kui ringreisilt tulles tagasi Katmandus oleme. Ta on nii väga minu inimene. Jaladki hakkasid mul kohe paremini liikuma. Tagasi majutuses uurisime hotelli-poisilt Chitwani rahvuspargi kohta. See kodutöö jäi peaaegu tegemata meil. Koostas meile siis mitu erinevat plaani, mille vahel valida ja nimetas hinna - 350 eurot kaks ööd pere peale. Kargasime hoobilt püsti ja keeldusime, dsiisas, mis hind! Tegime tagantjärgi ära kodutöö ja selgus, et iseseisvalt seda reisi korraldades tuleb hind sama, ainult tingimused on kehvemad - meie reisiks kohalike bussidega, mis peatuvad nagu koerad iga posti juures, tema pakkumises on mugavustega kiire turistibuss ja all inclusive teenindus. Kauplemine käis päev otsa - meie keeldusime maksmast, tema keeldus alla laskmast. Õhtuks saabus kokkulepe - 300 ja tasuta turistibussipiletid ka edasi Pokharasse. Ja see on siis mu loodetud hirmodav reis! Kõigepealt kogu uus matkavarustus. Nojaa, lennupiletid olid tõesti hirmodavad, 470 eurot. Majutus on ka üliodav, toidukorra eest oleme maksnud kõige rohkem pere peale 8 eurot, aga siis õgisime kõhud lahti, liiga palju sai. Aga nii, kui midagi näha tahad siin, pead avama rahakotirauad. Raha on siin palju sulavam, kui meil kodus. Isver, rahaga meenub, kuidas avastasime täna, et tuhat eurot kadunud. Muidugi see tuhat, mis minu käes hoiul oli. Arvasin siis, et ega muud võimalust saa olla, kui viisin selle eile lahkelt koos mustade riietega pesumajja ja nüüd on pesunaine õnnelik, nimelt keerasin raha sokkide sisse, nagu kogenud reisisellid õpetavad. Silme eest käis elu läbi ja mõtlesin, kas hüppan nüüd ise aknast alla või lasen Kaidaril ennast maha lüüa....enne otsustasin korra veel koti läbi vaadata. Ja seal see kadund rahake oli - kenasti puhaste sokkide sees. Oeh, ma vahel ei suuda ise ka endaga koos elada, liiga palju actionit. Ja actioniga jätkus meie päev. Läksime linna peale laiama. Ikka päris linna peale, kus elu keeb nagu sipelgapesas. Käisime vaatamas Nepaali (ja ka maailma) ühte suurimat stuupat Boudhanathi, Tiibeti pühaim stuupa väljaspool Tiibetit. Selle ümber on ehitatud üle 50 kloostri. Oi, neid väiksemaid ja suuremaid pühapaiku on siin igal sammul. Tegelikult on Katmandu väljanägemiselt mu arust üks ütlemata kole linn. See tolm ja lärm ja arulage liiklus. Katmandu on umbes kolme Tallinna suurune, aga siin elab poolteist MILJONIT inimest! Inimesed siin sees on sõnulseletamatult armsad ja rõõmsad. Nemad ja pühapaigad teevad selle linna aga tõeliselt nauditavaks. Näiteks üks Mirkoga sama vana poiss täna telefonipoes, vanemad tal inglise keelt ei osanud, aga poiss tutvustas meile täiesti suurepärases inglise keeles erinevaid keeruliste tehniliste näitajatega telefone! See pood on meie kodust küll kaugel, aga me läheme ja ostame telefonid tema käest ühel päeval. Ilmselt rabavad ta vaesed harimata vanemad ennast ogaraks, et laps saaks korralikumas koolis õppida inglise keelt. Sama armas oli poiss kohalikele mõeldud überjubedas üliodavas söögikohast, kus täna lõunatasime karistuseks selle eest, et nii kalli Chitwani endale lubasime. Söögikohas maksime suure taldriku kohaliku toidu eest 3 eurot pere peale! Toit oli imeline, loomulikult liiga vürtsikas. Taldrikul olid röstitud kikerherned, mingid ubasid meenutavad asjad, kartul, baklažaanimöga, eraldi kausis tuline karri ja TOORED riisihelbed. No need, millest meie putru teeme. Tegelt oli põnev neid krõmpsuvalt süüa. Aga koht oli tõesti tõsiselt kole ilusa inimesega selle sees nagu Katmandugi. Nagu Indias, nii ka siin panevad just inimesed ja olukorrad armuma sellesse riiki. Nii hull, nii lärmakas, nii põnev, nii südamlik. Nüüd aga peame enda vastu südamlikud olema ja kotte pakkima hakkama, hommikul kell 6 on äratus ja sõit Chitwanisse ninasarvikutele külla. Ees ootab lukspuhkus ilusas hotellis, kus kõik ette-taha ära tehakse.

Kuues päev Nepaalis. "Meie akna taga on elevandid", teatas Mirko verandale astudes täieliku rahuga, nagu see oleks kõige igapäevasem asi. Holy moly, olidki! Paarkümmend meetrit me aknast! Nagu sellest veel vähe oleks olnud, me sattusime metsas, kohe me maja lähedal, ninapidi kokku ka ninasarvikuga. Vot see oli päris õudne. Ta sõi meist vast kolmkümmend meetrit eemal rõõmsalt heina ja ei teinud meist väljagi. Õnneks! Oleme nagu teises riigis, Chitwan on nii erinev sellest, mida oleme näinud Nepaalis. Asume kõigest 200 meetrit üle merepinna, kaks kilomeetrit madalamal, kui Nagarkotis olles. Siin on niiske ja soe ka öösel. Siin on roheline ja puhas, linnud laulavad läbisegi ja ritsikad siristavad võidu. Inimesed ainult naeravad ja naljatavad ja küsivad igal sammul, kas kallitel külalistel on olemas kõik vajalik ja kas nad on õnnelikud. Oleme küll! Tulime just kohalikust kultuurimajast kultuuriprogrammi nautimast. Vot see oli alles äge! Peamiselt on neil igasugu pulkade ja keppide tantsud, päris sõjakad tundusid. Mul oli kogu aeg hirm, et keegi vigastada saab, sest ees liikuv inimene vehkis kepiga taha vaatamata ja tagumine pidi ise hoolt kandma, et tokiga piki kolpa ei saaks. Tantsude mõttest ma kahjuks aru ei saanud, sest teadustaja inglise keel oli nagu neil ikka on. Kohutav aktsent. Nii et tuleb jälle ise kodutööd teha ja nende tantsude kohta guuglilt küsida. Naised laulsid nii ülikõrgelt, et lausa uskumatu tundus, kui mõelda selle peale, mis häält nad välja ajavad kurjaks saades või õiendades. Siis tuleb neil kusagilt kurgupõhjast selline käre madalahäälne kisa, et kohe kuidagi ei suuda kokku panna häält nende ilusate nägudega. Muide kuuetunnine sõit siia polnud sugugi nii hull, nagu ma kartsin. Esiteks olime enamjaolt mäe siseküljel, nii et polnud ohtu kuristikku kukkuda. Teiseks oli bussis wifi (Nepaalis, uskumatu!), mis tähelepanu hirmsalt teelt kõrvale tõmbas ja kolmandaks näidati filmi ka nii palju, kui ühendust oli. Aknast vaadata oli ka muidugi palju -võimsad mäed, nukker viletsus ja igapäevatoimetustes ringi sebivad inimesed. Sõita tohib maksimaalselt 40 km tunnis, teed ju kitsad, auklikud ja kurvilised. Ja kaks peatust tehti, kokku pool tundi. Tavaliselt tulevad mulle sipelgad püksi, kui kaua pean ühe koha peal istuma, aga see sõit oli tõesti okei. Nüüd ma enam ei ahasta eesootava Pokhara-Katmandu 8-12-tunnise sõidu pärast. Mis selle Pokharaga meil saab, pole teada, sest Mirko kurdab ikkagi hüppeliigeses valu. Püüame leida midagi, millega fikseerida, aga suurt koormust peab igal juhul vältima, hüppeliigesega pole nalja. Sellele mõtleme ülehomme. Homme aetakse meid jälle 5.30 üles, et minna jõele kanuutama. Natuke kõhe tunne on, sest need krokodillid, keda täna jõe ääres peesitamas nägime, olid ikka karmilt suured. Loodetavasti on neil homme kõht täis. Tiigri kõhu kohta loodan sama. Giid märkis hooletult, et no paar inimest aastas ikka läheb Bengali tiigri kõhtu, loomulik kadu. Turistidel palutakse pimedal ajal toas püsida, sest öösel kondavad ninasarvikud ja muud elukad ka majade vahel. Missugune kummaline maa! 

Seitsmes päev Nepaalis. Kas saab olla midagi ägedamat, kui ärgata hommikul kell 4 aknataguse elevandi tuututamise peale? Kihistasin tasakesi patja naerda, et teisi mitte äratada ja astusin verandale. Oli pime ja soe, linnud veel magasid. Ümberringi kostus putukate sirinat nii vaikselt, et oli kuulda palmilt maha langevate veepiiskade häält (või tilkus mu eile pestud pesu, mis on nüüdseks kuivanud 24 tundi ja tilgub ikka, niiskus väljas on nii suur). Chitwani üle 900 km2 suurune rahvuspark on nagu Goas Palolem. Tahaksin siia jääda. Astusime jõe poole, väljas läks valgeks. Ümberringi oli tihe salapärane udu. Päris kõhe oli keset krokodille täis Rapti jõge ulpida küljelt-küljele õõtsuva ebakindla lootsikuga. Vesi oli ülemisest äärest maksimaalselt 10 cm madalamal ja vesi loksus sisse. Kaldal oli aimata lindude tegevust, ette polnud võimalik näha. Ümberringi vaikus, kui mu südamepekslemine välja arvata. Udu hajudes võis juba märgata jalgupidi kaldavees pesu pesevat külanaist (kordan: krokodille täis jões!) ja elevante peremeestega endale toiduks heina üle jõe vedamas. Ikka kõik vaikselt-vaikselt. Ka jalgsimatk džunglis kulges suures vaikuses nii enda turvalisuse huvides kui ka loomade heaolu pärast. Inimesed siin hoolivad - ei visata prügi maha ja loodusesse ja loomadesse suhtutakse sügava austusega. Küll nad teavad, et nagu küla koerale, nii koer külale. Kõik teavad rääkida lugusid hooletult loomadesse suhtunud inimestest, kes on elukate lõugade vahel lõpetanud surnuna. Mets siin on nagu ulmefilmist, ühegi nipiga ei suudaks ette kujutada, et midagi sellist maa peal eksisteerib. Mõni ala on nii tihe, et läbimiseks peab peaaegu käpuli käima. Puud ja liaanid on üksteise ümber väändunud nagu toetav perekond. Isegi ogalist mingi draakoninimelist puud ei ole perest välja visatud, väänleb sõbralikult ümber teiste puude. Hein on siin mitu-mitu meetrit kõrge. Tohutud alad on kaetud imeilusa lillakasvalgete säbruliste otstega heinaga, mida nad kutsuvad elevandiheinaks selle kõrguse järgi, see on 6-7 meetrit kõrge. Kevadel lõiguvad kohalikud endale nii palju elevandiheina, kui majade ehituseks vaja, ülejäänud põletatakse. Kõige parem aeg pargi külastamiseks ongi märtsi lõpp-aprill, kui hein on põletatud ja nähtavus kaugele. Vaatamata kõrgele heinale nägime 8 erinevat looma, nende seas giidi sõnul haukuv kits, alligaatorid, killer krokodillid ja muidugi ninasarvik isegi lähemal, kui eile, hirved, ahvid jne. Vabas looduses nii paljude loomade nägemine on lausa erakordne. Linde on siin sadat sorti. Uurisime huulkaru kakat ja saime teada, et termiitide pead ei seedu, need tulevad kõik kolbaga välja.  Ka õppisime määrama looma selles kohas viibimist kaka soojuse järgi. Ja saime teada, et ninasarviku piss haiseb rämedalt ja sellest tehakse astmarohtu ja et nende kurg, kes lapsi toob, on pruuni-musta värvi. Üsna loogiline ju, sellest ka laste nahavärv 😀 Pargis pidavat elama 64 liiki imetajaid. Püütonid ja kobrad on ka esindatud, kuigi kohatakse harva. Saime kõigepealt põhjaliku ülevaate kuidas ennast kaitsta erinevate loomade rünnaku puhul. Hahaa, nagu inimene võidaks.... Igatahes giididel olid kaasas suured bambuskepid, millega nad vehkisid, nagu eilsed rahvatantsijad, oleksin nii mõnigi kord vastu kolpa saanud sellega, kui õigel ajal reageerinud poleks. Nüüd on vähemalt rahvatantsude mõte teada - kepiga võitlevad nad tiigrite ja karude vastu. Ahh, siin on niiiii äge! Vist juba ütlesin, et tahaks siia jääda.... Aga tegelt vist jäämegi veel üheks päevaks. Hotelliboss lubas programmi kokku meile panna, kindlasti küsib järgmise 300 selle eest. A seda me ei maksa, võime ise ka endale bambuskepid lõigata ja metsa minna. Kui Mirko jalg lubab....tasasel maal saab saapa toetusel hakkama. Issake, põhiline: siia tulles oli mul palju hirme - kõrgus muidugi, siis veel tiigrid ja kaanid, mis puude otsast pidavat salaja kaela langema. Käisin kogu aeg Kaidari ees, et ta mu kaela jälgiks. Täna matkalt tulles võtsin jalast täiesti verise saapa! Sokk ka verine ja jalas kahel pool auk, nagu madu oleks hammustanud. Ja verd muudkui voolas ja voolas ja järgi ei jäänud. Giid ütles, et aa jaa, ta unustas öelda, et kaane võiks karta. Pidin maha minestama! Hea, et ma neid ei näinud, ma oleksin nii hullult röökinud neid enda küljes nähes, et oleksin kõik tiigrid äratanud ja need oleks mind koos kaanidega nahka pistnud. Ohh, see kummaline ja imeline maa! Muide meile lubatud all inclusive pakett on liigagi all inclusive. See on ebanormaalne, kui palju siin inimestele süüa sisse topitakse! Peale lõunat palusin mulle ja Mirkole tavalist õhtusööki mitte tuua, mulle vaid väike supp ja Mirkole puuviljad. Ja mis siis välja tuli...Mirko sai oma puuviljad, mulle torgati ikka ette suur vaagnatäis nepaali toitu. Nüüd saab lihtsalt Kaidar õnneliku kõhu omanikuks. Oi, toit on siin nii hea! Aga nüüd kibeleb omanik juba liiga palju meilt uue raha kätte saamiseks, läheme teeme plaani valmis.

Kaheksas päev Nepaalis. Chitwani-onu tahtis meilt veel palju raha välja pressida ja väitis, et Chitwani ümbruses polegi midagi teha ilma tema giidide ja varustuseta. Ei viitsinud ise ka uurida, pakkisime asjad ja tulime Pokharasse. Buss pidi väljuma kell 8 tänasel päeval, aastal 2076 (nende ajaarvamise järgi) kuid meile polnud selleks ajaks isegi džiip järgi tulnud, et bussijaama viia. Minu kiirustamise peale vastas hotelliboss, et riläks-riläks, küll jõuame. Siin ei ole vaja üldse millegi üle muretseda, sest buss ei välju lubatud ajal, vaid siis, kui heaks arvab. Ka ei jõua ta kella pealt kohale, vaid jõuab siis, kui jõuab. Täna ei olnud tore kuuetunnine sõit, juht oli psühhopaat ja kihutas nagu segane. Eesotsas istuvad turistid karjusid hirmust. Me õnneks tagumisest otsast ei näinud kõike. Ja ma ei sattunud isegi paanikasse nii ohtliku kihutamise pärast, ma arenen! Imelikul kombel kulub siin kuus tundi ära silmapilguga, üldse ei tundunud, et oleks pikk sõit. Bussist maha tulles ründasid meid hotelliomanikud ja me ei saanud arugi, kui juba me kotid kellegi pagassis olid ja me ise tahaistmele surutud. Lubati viia imeilusasse Fewa järve ääres asuvasse hotelli. Noh, järv oli üsna lähedal küll, aga hotell ise asus lärmaka peatänava ääres. Aknad olid nii viltu, et ei läinud kinni, sääsevõrkudes tohutud augud, ukse all niuke pragu, et ninasarvik võiks sisse mahtuda. Lasime jalga. Saime vähemalt tasuta sõidu järve äärde, nagunii oli meil plaanis just siia tulla. Mehed tahavad homme järvele minna kalu uurima. Järv asub mägede vahel, vaade on imeilus. Mägede taga on läbi udu aimata kaheksatuhandeste hiiglaste lumiseid mütse. Järve äär on täis kohvikuid nagu Goa randki. Hinnad kohvikutes on odavamad, kui ükskõik kus siiani näinud oleme. Pakkumises on "võta kaks portsu momosid (meie mõistes pelmeenid. Meile meeldivad juurviljamomod, mõnusad vürtsikad. Serveeritakse ülivürtsika kastmega), saad ühe tasuta" ja "võta üks õlu, saad teise tasuta". Ehk üsna ilma rahata saab lõpuks kõik kätte. Veinipoes kohalikke veine uurides tuli pakkumine, et võta kaks veini, saad pokaali tasuta. Kui tagasi ajasin, et ei taha kahte, siis pakuti lausa kaks pokaali peale. No see oli juba liiga hea pakkumine. Täna läks nagunii juba laristamiseks, võtsime lukshotelli lausa! Pole meie moodi laristada ja tavaliselt lepime piskuga, aga täna astusime tõesti ägedasse hotelli sisse, selliseid ilmselt palju ei ole Nepaalis. Tuba on meil sama suur, kui pool meie maja. Mirko muidugi undas, et voodid on kivikõvad, tädi õiendas temaga, et ega sa kodus ole, see siin on Nepaal ja voodid ongi kõvad. Meil on veel kaks madratsit üksteise otsas, tavaliselt on neil 5 cm paksused poroloonmadratsid. Hotellide hinnad sõltuvad siin eelkõige sellest, kas olemas on soe vesi. See on neil kõige kõvem argument. Meie küsime ikka esimese asjana kas wifi on olemas. Mustuseseened kukuvad ise seljast, aga kui kodustega suhelda ja uudiseid lugeda ei saa, siis on ikka õudne küll. Igatahes tänane üliluks elamine maksab meil 2000 ruupiat ehk 16 eurot öö. Kavatsesime kulutada vaid 5 eurot toa peale ehk 10 kokku, nii et ei tulegi suur vahe. Enamus hotelle, mida vaatasime, olid nagu nad ikka siin on - ligadilogadi. Sellel aga pole suurt vahet, sest inimesed su ümber korvavad kõik. Siiski oleme hakanud vaikust hindama kõrgemalt, kui miskit muud, nii et korralike uste-akende eest oleme nõus maksma. Wc-potisüsteem on Nepaalis väga äge - pissi imeb pott sisse vaakumiga, vett tuleb peale vaid nirinal. Ja sooja vett ootad dušist vähemalt 15 minutit, olgu hotell kui luks iganes. Minul on õnnestunud sooja vett saada vist ainult kaks korda, aga ma olen ka kärsitu. Musta pesu lasime täna jälle pesumajja viia, mu üleeile pestud riided ei kuivanudki iial ära ja hakkasid niiskuse järgi haisema. Õnneks oleme Mirkoga enam-vähem ühte kasvu, pigistasin ta Bart Simpsoni pluusi kirjaga "I' ll be good sometimes" selga. Nüüd ootame hotelliomaniku märguannet, kui ta arsti kätte saab, et Mirko valusaid jalgu näitama minna. Hetkel kõlab lugu väga selle järgi, et peame oma reisi katkestama ja minema koju varem, kui plaanitud. Mirko ise on õnnetu ja püüab valu trotsides väga vapralt sammuda, räägib vaid lumistest mägedest. Eks me aitame hoida tema unistust elus, ühel päeval tuleb kindlasti tema päev.

Üheksas päev Nepaalis. Hommikud Pokharas on veel imelisemad, kui Thamelis. Kui neid üldse võrrelda saab. Hommikusöök nurgataguses räämas kohvikus, mille lae all on linnupesa ja mida peavad imearmsad tiibetlanna ja india mees. Nad teevad süüa otse meie nina all, nii hindan nende tehtut veel rohkem. Nad ei paku inimestele sügavkülmast võetud poolfabrikaate, kõik on värske ja valmib otsast lõpuni just sinu jaoks. Momode jaoks segatakse jahu veega ja lastakse sel seista mõnda aega, sel ajal lõigutakse värsked juurviljad ja maitsetaimed, mis mätsitakse siis tainasse ja pannakse aurutisse. Tee ei tule pakist, vaid sulle pressitakse värske sidrun kuuma vee sisse ja lisatakse mett. Tänaval kauplevad kalameeste naised värskelt püütud kaladega. Ema kolme lapsega istub kohvikutrepile, aitab väiksemale selga kampsuni (kuigi on nii-nii soe) ja teeb pähe patsid, ise sel ajal kordagi lapse pea poole vaatamata. Patsid saavad siiski peaaegu ühele kõrgusele. Naeru ja nalja on lastel palju. Nii oodatakse koolibussi. Tundub, et siin algab kool alles 9-10 ja lõpeb õhtul 16-17. Väga pikk koolipäev. Inimesed on rahulikud, ajavad oma asju ja ümberringi näeb vaid naerul nägusid, kõik teretavad kõiki. Järve ääres on kohvikud juba varakult lahti. Ühes kohvikus istuvad kolm kohalikku ja teevad muusikat. Väga superhead muusikat. Värskelt pressitud apelsinimahl maitseb hästi. Keegi loobib õnge, keegi karjatab oma lehmi. Tükk tegemist on, et nad võrguga kaetud palme ja muud nahka ei pistaks, mehel on sebimist kuhjaga. Mäed on udu sees, väikesed paadikesed sõuavad järvel ja päike kõrvetab nina. Lihtsalt õnn, ei miskit muud! Nüüd järgneb lugu ebaõnnest: käisime Mirkoga arsti juures ja tal keelati igasugune koormus jalgadele, raviks kaks nädalat voodirežiimi, vitamiinid ja õige toitumine. Küsisin arstilt üle, kas kuulsin õigesti....kas ta tõesti ei käskinud lapsel rohtu võtta, nagu meie arstid kõik teevad? Jah, ütles ta, ma kuulsin õigesti - lapse neerudele ja maksale on valuvaigistid ohtlikud ja kui see pole vältimatu, tasub neist hoiduda. Samal põhjusel ei tee nad lastele röntgenit, kui pole vältimatu olukord, see ei ole tervisele ohutu. Tahtsin teda kallistada sellise tarkuse eest! Kui paljud meie ühiskonnas teavad ohtudest oma tervisele, mida arstid neile hetkegi mõtlemata soovitavad? Nohu - rohtu, kõhuvau - rohtu. Selle asemel, et soovitada hoiduda lima tekitavatest toiduainetest ja vaadata üle kõhule raskust tekitavad söögid. Ei, Nepaalis ei ole meditsiin mitte halvemal tasemel seetõttu, vaid just oma ajast ees, õigemini meie ajast ees, nad on teadlikumad tänapäeva tehnika ohtudest ning sellest, et inimese tervis algab tema enda seest, toidust, eluviisist ja rõõmust, mitte mürke täis rohtudest. See oli vägev kogemus! Visiit maksis 60 dollarit. Aga mis hinnaga oli see visiit Mirko jaoks, seda ei suuda sõnadega öelda. Ta on maailma kõige kurvem laps, ta elu tundub läbi olevat, tahab koju ja kohe. Kui mägedesse ei saa, pole millelgi muul tema jaoks mõtet. Oleme kurvad koos temaga. Samas tundub mulle, et selles loos on sees minu kaitseingli käsi - last voodisse sundides päästis ta minu mäest alla kukkumisest. Igatahes oleme nüüd kindlustusfirma vastuse ootel - kui nad maksavad kinni meie lennupiletite vahetuse varasemaks ajaks, tuleme koju esimesel võimalusel (see muidugi võtab mõne päeva aega, sest juba Katmandusse saamine on pikk protsess). Võõras voodis veel 10 päeva vedeleda oleks õudne. Meil Kaidariga on küll jalad all ja maailm me ees lahti, aga no ei jäta ju last pikkadeks päevadeks üksi. Täna küll jätsime ta koolitööd tegema, et käia World Peace Pagoda (Maailmarahu stuupa) juures. Peace Pagoda on budistlik stuupa, selle eesmärk on anda kõigi rasside ja usutunnistusega inimestele siht, aidata neil ühineda rahu taotlemiseks maailmas. Rahu pagoode ehitati Jaapani linnades rahu sümbolina peale seda kui aatomipommid võtsid II maailmasõja lõpus rohkem kui 150 000 inimese elu. Praeguseks ajaks on kogu maailmas ehitatud rohkem kui 80 rahupagodat. Stuupa juures on tempel, kus budist loeb tundide viisi mantraid hiigelsuure trummi tagumise saatel. Ümberringi on mitmed sildid, mis manitsevad vaikust hoidma ja keelavad hüppamise. Korda valvab turvamees, kes pidevalt tšššš-itab ja seda ikka päris kõva häälega, nii et vaikusest ei saa juttugi olla. Kui inimesed ei kuula teda, siis puhub kõrvulukustavalt vilet. Ja täitsa uskumatu on, et täiskasvanud inimesi peab nii palju korrale kutsuma. Enamusel neist, kes ei saa aru, et on vaja vaikselt olla, on India tähistega pluusid seljas. Jah, nüüd oleme küllaga näinud indialaste ja nepaalide vahet ja see on päris suur nepaalide kasuks. Pokharas räägivad kõik väga head inglise keelt muide! No välja arvata üks tore väike naine, kes mu segadusse ajas. Küsis minult "Whersti?" Mina vastu: "Where is what?" Tema ikka whersti ja whersti. Lõpuks küsis "lakeside?", siis sain aru, et ta tahtis teada kus me peatume, ilmselt tahtis majutust pakkuda. No viga minus, ma tean, mul on karmid probleemid nende aktsendiga. Nüüd aga peame hakkama uurima kuhu homme minna, et pääseks taksoga ligi, pressiks meie lombaka autosse, ega siis päris katki see reis meil nüüd ka pole. Vaatamist on siin rohkem, kui ära vaadata jõuame.

Kümnes päev Nepaalis. Hommikuks oli Mirko välja arvutanud, et tal peaks sünnipäevaks saadud raha olema just nii palju, et saaks osta endale lennupileti Annapurna mäele. Küsisin mis ta teeb seal mäel, kui kõndida ei saa. Ta lubas lihtsalt istuda lumel. Kuna tal nii palju raha pole, et meile ka välja teha ja ise me ei raatsi paarsada eurot näkku välja käia vaid istumise eest, seega jääb ära. No südantlõhestav lihtsalt! Võtsime hoopis Mari soovitatud mägedemuuseumi ette. Minu jaoks oli see jällegi päris õudne, sest ma lihtsalt ei saa aru, mis paneb inimesed niimoodi enda elu ja tervisega riskima. Pilt esimesest Annapurnale ronijast - näpud niimoodi külmavõetud, et ma ei usu, et need talle külge jäid. Erinevaid külmavõetud sõrmi ja nägusid oli piltidel veelgi. Ja kõik pole ju sugugi eluga tagasi tulnud. Mis ometi on mägedes sellist, mis tõmbab nagu magnetiga? Äkki ma ei saagi seda teada enne, kui ise ära kogen. Meid ahvatleti juba Austriaga, nii et hakkan lennupileteid jälgima. Enne aga peame koju saama. Hommikul ostsime ära tagasisõidupiletid Katmandusse teadmata, mis edasi saab, sest kindlustus ei vasta. Tuli küll mu pärimise peale üldjoontes kiri, et kui sellised ja sellised tingimused on täidetud, siis hüvitatakse nii ja nii palju. Rohkem ei saa me oodata, vahetasime piletid ära. Loodetavasti ei tule meil seda enam teha, see polnud sugugi lihtne. Esiteks telefoni teel ei vahetata pileteid. Lähim kontor on Katmandus, kuhu me saabume homme õhtul, kui kontor kinni. Telefoni teel saime teada, et olukord muutub iga hetkega ja ülehomme kohale jõudes ilmselt polegi meil enam midagi vahetada. Appi tõttas hotelliomaniku poeg, kelle kaksikvend just Katmandus oli. Vend võitles ummikutega ja tunni pärast jõudis Qatari kontorisse napilt enne sulgemist. Vahetas meie piletid, maksis ise 400 eurot juurde ja saatis arvest pildi meile. 20 eurot maksime talle sebimise eest, nende jaoks suur raha. Tõelised inglid elavad siin! Oleme lõpmatuseni tänulikud. Ühesõnaga asi lõppes sellega, et 2.detsembri õhtul hakkame lendama. Tuleb julm sõit, sest valida oli vaid kas 12 või 6 tunnise vahemaandumisega lend. Mõistagi valisime kuuetunnise, aga see tähendab seda, et meie praeguse aja järgi jõuame Dohasse südaööl ja uus lend väljub 6 hommikul ehk öö jääb jälle vahele. Ränk. Aga kuni pole veel teine detsember, pole mõtet muretseda. Muretsemine on siin üldse võimatu, sest kõik on lihtsalt liiga chill. Nepaal on üleni viirukilõhnaline. Tundsin isegi džunglis viirukilõhna. Viiruk puhastab inimesi ja hoiab eemale kurja, seda põletatakse hommikust õhtuni igas majapidamises, igas poes, igal nurgal. Täiesti arusaadav, miks nad siin nii õnnelikud on - neil on nii palju kaitset, et pole endal üldse vaja millegi üle murteseda. Nad usuvad lugematul arvul jumalatesse. On küll budism ja hinduism, aga nad austavad mõlema usu jumalaid, sest jumalus on jumalus, pole vahet, mis on ta nimi. Neil on isegi elav jumalanna - Kumari. Kumari (Nepaali keeles "neitsi") on Nepaalis nii hindude kui ka budistide poolt austatud tütarlaps, kes valitakse jumalanna ametit pidama peale mitmete katsete läbimist. Tüdruk peab olema täiesti terve, tema nahk sile ja armideta ja välimus imeilus. Valikuprotsessi ajal enamasti alla kuueaastane tütarlaps peab olema ka kartmatu. Selle tõestamiseks jäetakse ta ööseks üksi pimedasse pühvli-ja kitsepeadega ruumi. Kui viimane katse on edukalt läbitud, saab temast järgmine elav jumalanna. Elava jumalanna staatus kestab kuni neiu esimese menstruatsioonini, pärast mida, tavalise tüdrukuna, jätkab ta haridusteed ja loodetavasti abiellub. Kuna aga usutakse, et Kumari jumalus saab saatuslikuks tema mehele, siis on abiellumine keerukas, teda lihtsalt ei julgeta kosida. Eks-Kumar saab elu lõpuni Nepaali valitsuse poolt igakuist rahalist toetust. Kas selle tirtsukese närvisüsteem jääb normaalseks, kui ta eraldatakse perest näiteks kolmeselt, topitakse kitsepeadega ühte ruumi, sunnitakse 10 aastat elama eraldatuses ja terve lapsepõlve ei saa omavanustega suhelda? Kummaline ja imeline on see maa. Ja aeg jookseb siin hulga kiiremini. Muudkui käid ja vaatad ja koged ja õhtul avastad, et polegi midagi eriti teha jõudnud. Viriseda oleks muidugi patt, palju jääb küll nägemata, aga väga palju on juba nähtud ja kogetud ka.

Üheteistkümnes päev Nepaalis. Tänase päeva märksõna: usalda, aga kontrolli. Olime eile rõõmuga nõus jätma bussipiletite ostu hotelli peremehe teha, ta oli nii tohutult abivalmis ja pakkus, et ostab ise ära. Rääkisime läbi, et ikka kindlasti turistibuss vaja bronnida, kuna sõit on 8-tunnine ja seda ei tahaks loksuda kohaliku bussiga. Of course, oli peremees nõus. Täna siis istusime bussi, mis ei näinud eriti turistibussi moodi välja...aga no maksime ju kõva raha, ju ikka peab olema. Lõpuks, kui buss hirmsasti haisvaid kohalikke punni täis topiti ja seinal ei telekat ega wifi parooli ei näinud, oli asi selge - meid tõmmati haneks! Mis viga röövida lahkuvaid kliente, tagasi nad suure tõenäosusega ei tule ju. Aga lollidelt tulebki raha ära võtta, sellega olen nõus. Kes keelas meil endil bussipilet osta. Buss kõlas sedamoodi, et kohe-kohe laguneb laiali, me kondid on pulbriks pekstud rappumise pärast. Mulle nii hullult meeldib see kaos, mis siin on, aga no kurat, kui täiskasvanud inimesed loobivad ühekordsed nõud aknast välja peale söömist ja mandariini- või pähklikoored pillutakse bussipõrandale, siis tahaks küll neile oimukohta koputada ja küsida kas nad on puhta arulagedad. Ühiskond siin on ikka midagi, mida naljalt ette ei kujuta. Näiteks lubati me kõrval istuval tüdrukul vaadata telefonist multikat nii kõvasti, et inimesed ei kuulnud kõrvalistuja juttu, seega karjusid üle multika. Lärm oli kohutav. Lisaks oli sel tirtsul kaasas roosa ahv, kellelt kõhust pigistades tuli välja kõige närvesöövamat heli. Ja ta pigistas seda ahvi KAHEKSA TUNDI JUTTI. Kui ma mantraid poleks lugenud terve tee, istuksin ma praegu vangis vaese roosa ahvi mõrvamise eest. Kaidar tahtis tüdrukult ahvi ära osta, sest tal tuli geniaalne idee: kui ma kodus talle närvidele hakkan käima, pole vaja muud, kui ahvi pigistada ja ma põgenen, et närvivapustust vältida. Minu arust riskib Kaidar oma elu ja hea tervisega... Tegelt oli sõit äge, sest tee peal toimus nii palju. Üks auto oli katusele keeranud, üks reka külili kraavis. Mööda sõitsid sama uhked turistibussid, nagu meil, kodukitsed katuseraamil, kõrvad tuules lehvimas. Mõnes kohas on maantee ääres umbes 5-meetrine paunake, kuhu on ehitatud eterniidist kehv 2x2 meetrit hütike, mille tagumine sein on kümme sentimeetrit üle teeserva kuristiku kohal. Selle kõrval on 1x1 aiamaa, kus kasvab kolm paksult tolmu täis kapsast. Ja ongi kogu majapidamine. Majakese ees tolmu sees istub noor naine beebiga. Möirgavad autod-bussid sõidavad ööpäevaringselt 3 meetri kauguselt sest majakesest mööda. Ja mina istun logisevas bussis ja julgen viriseda? Tegelikult on tänutunne nii suur oma elu eest. Ja Kaidar, tark mees, lahendas ära mõistatuse, miks siinsed bussid üleni rokased on, nagu pudru seest oleks läbi sõitnud. Välja mõtles - bussid on oksesed! Pole ime, teeolud on ikka väga hullud ja juhid veel hullemad. Täna karjusid bussis isegi kohalikud, keegi pääses napilt eluga me bussi rataste alt. Haaa, meie bussirattad! Tee peal tehti 4 peatust, sest üks ratas tahtis kogu aeg alt ära tulla. Keerati siis jälle rohkem kinni ja kihutamine jätkus (mustaks saanud käed pühkis ratast keeranud poiss bussi kardinatesse. Kuhu siis veel, eks?). Ma ilmselt ütlen täna iga viie minuti järel, et olen tänulik elu eest. Appi, kui äge on see maa, täiesti sürr! Igatahes kohale me Katmandusse jõudsime. Tee peal arutasime, et meie lahke majutaja lubas küll suure suuga, et minge-minge matkama, kui tagasi tulete saate veel kaks ööd majutust, sest makstud ju on....aga kuidas ta tagab meile me toad, kui suvalisel ajal sisse sajame. Loomulikult ta ei saanudki tagada, hostel oli puupüsti täis ja omanik lasi ise jalga teades, et me tuleme. Jättis siis kokapoisi klaarima. Kokapoiss oli ähmi täis ja ei osanud midagi öelda. Talutasime teda siis hellalt mööda maja, et ole nüüd hea poiss, näita, mis võimalused meil on. No võimalus oli kahene tuba. Küsisin, kas äkki siis saaks madratsi põrandale lapse jaoks. Jajah, mätrišššš on küll võimalik saada, vastas ta rõõmsalt. Patsutasime õlale, et tubli poiss, me lähme nüüd sööma, sina pane seni tuba valmis. Söömast tulles näeme - ei mingit mätrišššši! Küsisime poisilt uuesti, tema ütleb, et jajah, kohe toob, aga tekki küll pole. Mina ütlen, et naljatilk, kuidas me jagame voodis ja põrandal ühte tekki, ole pai, mine nüüd aja ikka üks tekk välja. Läks, tubli poiss, tagasi tuli tekiga ja teatas, et mätrišššši ikka pole ja kui on, siis on kõva. Meie voodi madrats oli ka, nagu neil ikka, 3 cm paks ja kivikõva. Kaidaril hakkas vasak silm tõmblema, kamandas meile kotid selga ja juhatas ilusasse, vaiksesse ja kallisse hotelli. Tolle majutuse raha läheb nüüd küll kaotsi, aga kuna meil on üks tubane reisisell, siis pigem maksame rohkem ja elame paremini. Rännates pole meil vahet, mis tingimustes öö mööda saadame, aga praeguse seisuga on vaja natu paremat. Votnii, üks päev läks nagu nipsti bussis kinni istudes, see aga ei tähenda siin, et midagi ei toimuks.

Kaheteistkümnes päev Nepaalis. Kui keegi küsib minult, mis on Nepaalis kõige ägedam, vastan ma kõhklemata "hommikud". Tänu sellele, et Kaidaril tundub terve maailmakaart peensusteni peas olevat, on ta parim giid. Ta tassib mind kõige kitsamatele tänavatele, otse kohalike hoovidesse vaatama lähedalt nende elu. Need võrratud hommikud! Keegi istub sagivas Thamelis oma ukse ees tänaval ja peseb hambaid. Laupäev on suur pesupäev. Hommikul pestakse lapsed ja seda loomulikult ikka tänaval. Paljudel-paljudel pole ju majas vett. Üks väike tüdruk istub majakatusel ja peseb pead. Ilmselt soojendati katusel vett selle tarbeks. Majade katustel ja aedadel kuivab pesu. Pestud väikelastele tõmbab ema ümber silmade musta värviga rõngad (võinoh, nagu meil naised laineriga tõmbavad, ainult nad teeavad seda paksude joontega). Ilmselt millegi kaitseks. Pealelõunal kogunevad naised avalikesse veevõtukohtadesse ennast ja riideid pesema. Siin rögastavad kõik olenemata vanusest. Mõistan, et tolmu täis kopsude puhastamine on siin vajalik ja peenutsemine sellistes tingimustes on võimatu, aga päris räme on kogu aeg neid rögalärakaid sülgavaid inimesi näha. Tolm on siin ülikarm. 15 minutiga on tunda, et silmamunad on tolmu täis ja kipitavad. Poole tunni pärast tunned, et kurgus kraabib. Kui suu lahti teed, et midagi öelda, on kohe hammaste vahel tolmukrigin. Ja nii me jalutame, plaanis teha vaid väike tiir, kui lõpuks avastame, et möödas on neli tundi. Täna oleksin ahvi käest peksa saanud, jalad värisesid veel tükk aega all. Tahtsin ühest nunnust pilti teha, tema aga ajas suu pärani, kihvad välkusid, susises mu peale ja tegi kaks järsku ründeliigutust. Lidusin, kuis jalad võtsid. Ülejäänud päeva püüdsin neist eemale hoida, kuigi see oli keeruline, nad vallutasid linna. Turnisid me peade kohal elektritraatiderägastikus ja hüppasid üle õla kusagilt aia tagant välja. Igatahes jõudsime oma rännakuga Gautam Buddha parki, kus keerutasime kaheinimesekõrgust palveveskit, nüüd saavad kõik meie palved korraga täidetud. Toitsime oma voodis vedeleva linnupoja kiirelt ära, andsime õppimiseks juhtnöörid ette ja panime Pashupathinathi poole ajama. Pashupathinath on Nepaali tähtsaim hinduistlik tempel, mis asub Bagmati jõe ääres. 5. sajandil ehitatud templikompleks on ehitatud jumal Šiva auks. Šiva on nii loov kui hävitav jumalus, keda kujutatakse neljakäelisena tantsimas loomise ja hävitamise tantsu. Pashupathinati templisse lastakse vaid hindusid, kuid selle ümber olevaid templeid on peaaegu viissada ja need on kõikidele vaatamiseks. Templites elavad pühad erakud (saddhu), kes on hüljanud kõik, mis naudingut tekitab, igapäevased inimlikud nõrkused ühesõnaga. Nad ei pidavat ennast kunagi pesema ning määrivad oma keha surnute põletamise tuhaga. Nad elatuvad annetustest, sest sööma peab ju inimene ikka. Ka meie annetasime, aga vastu tahtsime fotot temast. Ta ei vaadanud, palju me andsime. Taoliseid libaerakuid on siin palju ja vahet saabki teha sellega, et õige pühamees ei tule ise sinult raha küsima. Jõe ääres suitsevad põletusmatustest kustuma hakkavad tuleriidad. Vastaskaldale kogunevad inimesed vaatama preestrite õhtupalvusetalitust. No ma tõesti ei usu, et nad ilma turistide vaatamise ja annetusteta igal õhtul sellist tulešõud teeks, liiga turistikas oli. Kuid matus, mida nägime, oli päris. Kanderaamil lamas kadunuke, mähitud oranži riidesse ja kaetud lilledega. Nii peatsis kui jalutsis põles küünal. Lähedased kogunesid ja istusid treppidel. Algas tseremoonia - surnu võeti kanderaamilt ja tõsteti tema all oleva riidega jõe äärde kalde peale, paljastati tema nägu ja jalad. Kuidas ta sealt vette ei lupsanud, jäi mulle arusaamatuks, kalle oli päris kõva. Lähedased laskusid treppidest jõkke ja võtsid väikese anumaga vett ning läksid sellega lahkunu juurde, igaüks pani anumast kolm korda vett lahkunu laubale. Kui kõik see sada lähedast oli lahkunule austust avaldanud, tõsteti surnu pambusest raamile ning viidi põletuskohta. Seda ainult meessoost lähedaste saatel. Raamilt tõsteti lahkunu riidale peale seda, kui temaga oli tehtud kolm tiiru ümber riida. Oranž riie võeti pealt ja visati jõkke, mis on niigi paksult täis igasugu sodi. Seejärel kasteti suured õlekuhjad jões märjaks ja kaeti lahkunu nendega, et tekiks ahjuefekt. Kui sureb isa, süütab tule vanim poeg, kui ema, siis noorim. Pojad teevad enne süütamist kolm ringi ümber surnu. Nad nutsid nii kõvasti. Soovisime lahkunule head elu teispoolsuses ning ruttasime koju lapse juurde. Täna on meil pidu, õekesel on sünnipäev! Esimese asjana hommikul läksime ostsime talle kingi ja nüüd soovime talle palju õnne. Nii see elu on - keegi sünnib, keegi sureb. Ja kõik, mis sinna vahele jääb, on meie endi teha. Mida rohkem reisime, seda rohkem saame aru, kui tähtsusetu on kogu see mammona korjamine, mis on inimestele nii sisseharjunud ja loomulik. Tihti küsitakse miks me kogu oma rahanatukese reiside peale kulutame. Aga vot just seetõttu, et kogemused ja aeg perega on rohkem väärt, kui raha.

Kolmeteistkümnes päev Nepaalis. Tänane bussisõidukogemus ületas isegi Indias kogetu. Buss oli nii täis, et Kaidar jäi trepile uste taha. Piletimüüja surus teda jalaga tagant ja keegi tõmbas eest, bussi ta igatahes sai. Piletimüüja tegi suurt kisa, käsutas rahvast üksteisele selga ronima, jalad ja käed ja kered olid läbisegi. Suure sebimise peale suruti rahvas nii kokku, et enne bussist poolenisti välja jäänud Kaidar oli lausa bussi keskel ja rahvast mahtus veel juurde! Täna sõidavad vaid valitud bussid, sest algasid kolmeteistkümnendad Lõuna-Aasia Mängud. Patani staadionil avas president mängud, esindatud on 26 spordiala alustades poksist ja lõpetades kriketiga. Patanisse me täna läksimegi. 15. sajandil peale kuningas Yaksa Malla surma üritasid ta kolm poega valitseda isa võimuala ühiselt, kuid pöörasid tülli ja jagasid oru kolmeks kuningriigiks - Katmandu, Patan ja Bhaktapur. Tänapäeval on see orupiirkond taas ühte sulanud, kuid neis kõigis on oma Durbari väljak (Kuninga väljak) ja oma elav jumalanna Kumari. Patan on budismikeskus, üks tempel teises kinni. Durbari väljak on seal muidugi vägev. Uskumatu, mida inimesed suutsid nii vanal ajal! Jõudsime oma tutvumisringiga peaaegu lõppu, kui turvatädi meil kratist kinni nabis ja piletit ostma tassis. 1500 ruupiat (12 eurot) nägu kästi välja käia. Me oleme siin iga asja eest juba hunnik pappi välja käinud, lubasime lihtsalt lahkuda. Turvamees eskortis meid väljakult välja ja jäi käed puusas jälgima, et me ikka ära läheme. Tagasi me enam bussiga ei saanud, nüüd enam tõesti ei mahtunud rahvast juurde. Lisaks oli täna tuul. Ei pea vist seletama, mida tähendab tuul ülitolmuses linnas. Päris karm oli. Ilmselt oleme me siin olles alla neelanud ja sisse hinganud vähemalt kaks tonni tolmu. Küll me selle kodus välja köhime ja häda pole midagi. Siin on vaatamata tolmule tohutult äge! Õhtul Katmandu Durbari väljakule minnes liikusime meetri minutis, rahvast on nii murdu ja autod-rollerid ju sõidavad inimeste vahel. Pea peab keerama 360 kraadi, kui ellu tahad jääda. Ja ometi on see kõik nii tohutult lõõgastav! Ma ei tea, mis nipiga, aga on. Igatahes väljakule läksime me seetõttu, et esimesel päeval olime väsimusest oimetud ja ei saanud mõhkugi aru. Meil jäi ju nägemata Kumari! Seisime ilusas sisehoovis koos teiste turistidega ja hoidsime kõik hinge kinni. Ei pidanudki kaua ootama, kui aknale ilmus imeilus väike luust ja lihast jumalanna oma üleni sätendavas punases kleidis. Giid, nähes last aknale lähenemas, käratas kõvasti "pilti ei tohi teha". Tegelikult ei tohiks teda isegi näha, aga lapsel on ju üksi igav ja vahel tuleb ikka aknale rahvast uudistama. Kumari tohib väljas käia vaid suurte pidustuste ajal ja ka siis ei tohi tema jalad maad puudutada. Nüüd on meil küll kõik nähtud, mille pärast siia tulime. Tegelikult nägi ju Mirkogi ära selle, mille pärast tuli - Everesti ja üldse suure tüki Himaalajast. Mis sellest, et kaugelt, aga nägi. Käimata jäi meil muidugi veel Lumbini - Buddha sünnikoht ja Sarangkot, kust oleks pidanud nägema võimsat vaadet lumistele tippudele, kuid tundub, et oleme siin kehval ajal, sest nähtavus on üsna kasin, nii et ilmselt mitte suur kaotus, et käimata jäi. "Nepaalis oled sa õnnelik", lubavad erinevad reisikirjad ja neil on õigus. Mitte, et me mujal poleks....

Neljateistkümnes päev Nepaalis. No viimane päev jääb kohe kindlasti eredalt meelde, sest Kaidar püüdis meeleheitlikult minult lahutust kätte saada ehk tassis mind mööda poode mitu tundi. Viimasel hetkel muidugi, nii mehine. Õõhhh, kuidas ma ei salli poodlemist! Minul on pükstele ainult üks tingimus - sellel peab olema kaks püksiharu, et mõlemad jalad oleks kaetud. Kaidari pükstel aga peab olema õige värv, õige suurus, õige paksus, õiges kohas lukk jne. Selliseid pole olemas! Aga ma pidasin vapralt vastu, ei andnud talle lahutust! Nüüd võib kolm korda arvata kas ta sai püksid endale...no muidugi mitte! Mul oleks selle aja peale sada püksi ostetud. Ja siis läksime õnne proovima, kas saame oma kahe öö raha tagasi majutusest, kust ära tulime. No muidugi läks sellega üüratu aeg, sest nad on kaupleja rahvas ja kes see ikka tahab rahast loobuda. Me ka ei tahtnud. Tüüp üritas meid veenda, et ööbisime ta juures neli ööd. Kohe tuli kasuks, et facebooki mälestusi kirjutan, lõin lahti ja näitasin näpuga kus palju öid olime. Jaurasime ikka kõva aja temaga, aga raha me kätte saime. No mõne euro vähem, aga väga armas temast, et maksis. Ja lõpuks hakkasin isegi kohalikest aru saama ja isegi sarnaselt rääkima, näiteks pipti ja tiiti rupiis tähendab viiskümmend ja kolmkümmend ruupiat (fifty, thirty rupees). Olen nii tänulik, et saime käia Nepaalis ja kogeda võimsat loodust ja vägevat kultuuri. Ilmselt ongi kõikides Aasiamaades üsna sarnane see elu-olu. Elu on nepaallastel küll rohkem tänaval, kui goalastel. Tänaval nad söövad ja pesevad ja otsivad lastel peast täisid (väga tihe vaatepilt) ja isegi magavad. Aga pikalikukutav elamus arvatavasti oleks olnud matk mägedes, mis meil ära jäi. Ja mul isiklikult on selle üle hea meel, ma saan elusana koju minna. Nii et algselt kolmenädalaseks plaanitud reis sai nagu lupsti kahe nädalaga läbi, aga puhkus kestab veel, nii et mõnuleme nüüd kodus edasi. Me oleme küll reisihullud, aga oma kodus on maailma parim paik. Meil kulub kõigest 30 tundi sinna jõudmiseks....üks reisi koledam osa on see pikk tee. Aga rõõm on hinges, mis nii viga koju minna. Magada Doha lennujaamas ei saa, nii et täiendan meie mälestusi Nepaalist: seal on väga väikesed inimesed. Mehed on vast umbes minu mõõtu (164), naised on ikka pisitillud, vast 130 pikad. Väga palju on paljasjalgseid ja nende tallad-kannad on kohutavas seisus, suured lõhed sees, nii kurb. Nepaalis on vaid üks puhkepäev - laupäev. Vaesed lapsed peavad ka pühapäeval koolis olema. Sooja vett õnnestus meil saada kahel päeval 14-st ja seda kõige kehvemas majutuses. Kõik on väga odav. Rämpsusööjana saaks toidukorra euroga kätte - burgerid, sändvitšid näiteks. Kohalik daal ja momod isegi 50 sendiga. Tuleb lihtsalt kohalike söögikohta sisse astuda. Igasugu vaatamisväärsuste piletid ongi vist kõige kallimad. Ja muidugi matkamise load ja maksud jne. Aga lihtsalt elada on tõesti odav, meil jäi pool raha alles. Nad ärkavad väga vara, kell 4-5 hommikul on kõik juba pühakodades kellukesi kõlistamas ja altaritele lilli panemas. Öösiti on nad ikka kordades vaiksemad, kui goalased. Kuigi...mis ma sest tean, Kaidar, tark mees, võttis kõrvatroppe kaasa, need mu päästsid. Oh ja Nagarkotis köhisid isegi kodukitsed, nii tolmune on seal! Nüüd saame küll öelda, et oleme käinud täiesti teisel planeedil ära!