Esimene päev Küprosel.
No miks ei või ometi olla me elus kasvõi üks tavaline igav päev, kus ei juhtu midagi, ahh? Alustuseks on Ryanair täiega tobe. Mis endast lugupidav lennufirma viskab inimesed maha keset Küprost 15 minutit peale südaööd?! Teiseks rentisime elus esimest korda auto. Tõttasime rõõmsalt lennujaamast välja ja olime kindlad, et keegi ulatab meile sama rõõmsalt autovõtmed ja me saame ruttu magama. Pold seal kedagi meid ootamas! Tükk aega sügasime oma väsinud kuklaid, siis tulime mõistusele, et äkki peaks lennujaamast küsima. Pidigi, muide! Aga seni, kuni me oma kuklaid sügasime, oli järjekord 100 meetrit tekkinud. Aaaa, miks ei või kasvõi üks päev sujuda normaalselt?! Poole tunni pärast saime löögile. Tädi pakub meile täiskindlustust. Meie näitame näpuga, et aga Ryanair ju müüs meile kindlustuse. Tema näitab näpuga, et näed, pole ju, igasugu riskid on. Nojah, Ryanairilt kindlustuspoliisi saades vaatasin ise ka, et lubavad, et kõik kindlustatud, aga tegelt küsivad raha pärast. Ryanairi teenindaja-poiss vastas mu küsimusele selle kohta, et on ikka täiskindlustus, lihtsalt su kodukindlustus maksab tagasi, kui rendifirma su rahast lagedaks teeb. Siit hoiatus Ryanairi kaudu rentijatele. Maksime 48 eurot uuesti täiskindlustuse eest, Ryanair pügas meilt 20 ei millegi eest. Igatahes on meil nüüd nii ülekindlustatud auto, et võime selle Olümposelt alla lükata ja midagi ei juhtu. Ja siis see pagana vasakpoolne liiklus! Ja öine liiklemine kottpimeduses. Kaidar muidugi liikleb, nagu ta polekski elus muud teinud, kui parempoolset autot juhtinud. Ühe asja aind kogemata unustas - minu kätte ei tohi kaarti anda, ma ei saa ju aru kumbapidi seda käes peab hoidma. Sõitsime paremale ja vasakule, lõpuks ajasin majutaja üles ja tunnistasin, et oleme eksinud. Tegelt oli me majutus 2 minuti kaugusel lennujaamast. Kohale me saime, päikesest kõrbenud miljoni lumivalge hambaga naerust pakatav vanamees ootas meid tänaval juba poolteist tundi. Ja ta naeratas ikkagi! Üritasin ka suunurkadega teha mingit kõverat liigutust, mis annaks tunnistust, et ma tegelt pole nõme inimene, palusin siiski pikema jututa näidata kus asub voodi. Lasin külma duši pähe ja tõmbasin teki üle pea. Akna all kires kukk. Kell KAKS ÖÖSEL! Nagu polekski Indiast vahepeal koju saanud, jälle kuked akna taga! Naersin hüsteerilist naeru, nagu ikka, kui tuleb tunne, et enam hullemaks minna ei saa. Sai küll minna, magada me ei saanud. On mul üldse mõni reisilugu, kus ma ütlen, et ooo, nii hea oli magada? Mkm, ei ole. Ma ei saa ka aru, mis toimub. Üks on aga kindel - ma pole reisidel elades väsinud, täitsa kummaline kohe. Kilomeeter mälestusi kirja pandud, aga päevategudeni pole jõudnudki. Suvekleidi tõmbasin hommikul selga ja panime ajama Petra tou Romiou poole. See on imeilusa Aphrodite sünnikoht, seal astus ta vahustest lainetest välja. No vauu, see koht oli sama ilus, kui Aphrodite ise! Kivine rand, lained vastu kivimürakaid laksumas, vesi helesinine, ümberringi tohutud mäed. Küpros on üleni ilus. No tegelt oleme veel alla poole näinud, aga siiamaani on olnud võrratu. Valisime kulgemiseks vana maantee kiirtee asemel ja see tasus ennast ära. Sinka-vonka mägiteed, kujutate ise ette, eks. Tee ääres maani täis apelsini- ja sidrunipuud, viinamarjaistandused. Vahel oli tunne justkui oleks Itaalias, siis jällegi Gruusias ja Kourioni jõudes tuli nii armas äratundmine - Hiiumaa oma väikeste kadakate ja kivise pinnasega! Lihtsalt nii ilus! Limassol nii ilus ei olnud, tavaline linn. Küll tähtis sadamalinn, kust võid kruiisitada nii Egipti kui ka Iisraeli. Isver, te ei usu - Limassolis aeti meid kõikidest kohvikutest välja! Ja öeldigi, et sorri, meil on kinni või meil on broneering..ometi olid need kohvikud rahvast täis. Täna on üldse kummaline päev, enamus poode on kinni. Leidsime siis ühe marketi, kust saime vastikut hummust ja imeliku maitsega peeti leiva peale panekuks. Sõime parklas äärekivil, sest me võime endale kõike lubada - oleme ju lastetud! Igatahes pidi olema üle Küprose kord kuus selline esmaspäev, kus kõik poed ja asutused on kinni, rahvas oli linnast väljas tervete suurte perekondadega, grilliti, muusika möirgas, taevas oli täis tuulelohesid. Nad on inimesed minu maitsele - lõpmata naerused, lärmakad, vabad ja emotsionaalsed. Loomulikult on selline esmaspäev ühes riigis ja taksostreik teises riigis ja mingi jama kolmandas riigis ikka täpselt sel ajal, kui meie seal reisil oleme. Noja nüüd oleme siis Larnacas, kõige populaarsemas kuurortlinnas. Ka tavaline linn. Väga kena rannapromenaad on neil, merekindlus ja soolajärv, kus talvituvad flamingod, järve ääres toretseb Hala Sultan Tekke moššee. Majutuse võtsime käigupealt. Arvasin ekslikult, et kindlasti on linn täis majutuste viitasid. Äkki on ka, kõik sildid on lihtsalt kreeka keeles. Bookingust võtsime siis esimese ettejuhtuva ja kohe hakkaski jälle nalja saama - majutus kolmetoaline, ainult seekord ei ole see ainult meie päralt, siin elab veel hunnik kohalikke ja vähem kohalikke mehi, üks paks vanamees töllerdas aluspükstega ringi enne. Nagu varjupaik, ausõna! Aga jällegi - me saame endale ilma lasteta reisides praegu lubada igasugu ekstreemsuseid, neid me ka kindla peale ära kasutame. Homme ootab meid pealinn Nikosia !
Teine päev Küprosel.
Ma ei usu ise ka, et seda ütlen, aga ma magasin niiii hästi meeste varjupaigas! Lõpphea voodi oli ja suletekk veel parem. Natuke segas teiste külaliste jutusumin elutoas, aga see polnud võrreldav peretüliga, mis lahti läks. Ei saanudki aru kust see tuli, mees röökis elaja moodi, naine kiljus nagu hullumeelne. Ega nemad süüdi polnud, et meie juba kell kümme magada tahtsime, peretüli jaoks on see täpselt õige aeg. Lõid nad maha üksteist või mis iganes neist sai, vait nad jäid ja meil oli ülimõnus uni. Enne seitset olime juba krapsaki püsti ja kihutasime pealinna poole. Siin ei sõida keegi kiirteel alla 130-140, kuigi kiiruspiirang on 100 ja tee ääres kiiruskaamera eest hoiatavad sildid. Meie ei näinud ühtegi kaamerat. Ka ei näe me siin ühtegi toidupoodi, kust midagi söömiskõlbulikku võiks leida. Täpselt nagu India poed - krõpsud, küpsised, mingid konservid, kiirnuudlid, limonaadid ja enam-vähem ongi kõik. See-eest on pealinna Nikosia (kohalike jaoks Lefkosia) tänavad täis apelsini-, mandarini-, sidruni- ja laimipuid. Täiesti võrratu! Varastasime salaja ühe mandarini puu otsast ja pistsime kiirelt suhu, sama kiirelt tuli see suust ka välja, sest see oli kümme korda hapum kui sidrun. Kõik vaatamisväärsused vaatasime ära ja ületasime eilse 19 tuhat sammu, täna sai neid astutud 23200. Oleme elus, tänan küsimast. Jalad on lihtsalt lühikesed ja ümmargused. Mirkol vedas, et olime nõus ta koju jätma seekord, ta oleks meid potilaadale saatnud, kui teda nii palju kõndima oleksime sundinud. Aga siis tähtsamad asjad meelde jätmiseks: Nikosia vanalinnas võid vabalt autoga sõita, parkimiskohti on palju, 5 tundi pargid 3 euroga. Meie jätsime auto kaugemale ja maksime kolm eurot kahe tunni eest. Vanalinn on tore, nagu kõik vanalinnad. Väga-väga vanad hooned on eriti toredaid, paraku neid palju järel pole. Olen näinud ilusamaid vanalinnasid. Rahvusvaheliselt tunnustamata Küprose Türgi poolele saab lupsti, kaks turvakontrolli lihtsalt läbida. Hinnad Türgi poolel on nõksa soodsamad, Kaidar kukkus kohe poodlema. Üldine hinnatase on Küprosel krõbe. Näiteks meie lõunasöök maksis 25 eurot. Äge söök oli ka - veggie platter, mis oli siis hiigelsuur pannitäis erinevaid vigureid juurviljadest. Kahjuks muidugi nõretas jälle õlist. Ja Kaidar tahtis proovida ära nende moussaka. Selle oli ta ka kuhjaga ära teeninud, sest see on kangelastegu, mis ta siin rooli taga teeb! Ma ei saaks ühegi nipiga sellega hakkama. Eriti täna, suurlinnas sõites, no johhaidii, ma ei saa aru kuidas ta sellega hakkama saab valepidi autoga valepidi liikluses täiesti võõras kohas! Täna ajas ta google mapsi peast nii segi oma navigeerimisega, et maps hakkas totaalset jama juba ajama. Igatahes nii ongi, et oleme ülepeakaela maakad, linnad võime kiirelt üle vaadata, aga suurt vaimustust see ei tekita. Küll aga oleme elevil homse päeva pärast, sest meid ootab ees päev Troodose mägedes. Ma pean enne teele asumist ostma mitu paari varupükse, sest kardan kõrgust nii hirmsasti ja teen kindlasti mitu paari pükse täis. Usun, et see tasub ennast ära.
Kolmas päev Küprosel.
Teate, mida me nägime ja kogesime? Te ei saagi kunagi teada, sest seda ei saa ei sõna ega pildiga edasi anda. Ma ei teadnud varem, et iga mägi on nii omanäoline, et teda ei saa teistega segi ajada. Ühel on harvad väikesed põõsad, teisel pruun muld ja lopsakas mets, kolmas on heledakivine lillade lillekeste ja kuivanud põõsastega, järgmisel on suured puud ja kollased lilled, viies täis punaste katustega majakesi. Küpros on punaste katuste maa, kõik mäenõlvad on täis justkui pilvikuid, majadel kõigil ühesusused punasest kivist katusemütsid peas. Me ei saanudki eriti sõita, iga minuti järel peatusime ahhetades ja püüdsime seda ilu pildile saada. Nüüd pilte vaadates saame aru, et pildid on mõtetud, neis ei ole seda pöörast ilu, mis tegelikkuses Küprosel on. Appi, KUI ILUS! Ma ei kulutaks siin hetkegi rannas vedelemisele, mida rohkem sisemaa poole, seda võrratumaks loodus läks, seda suuremaks mäed kerkisid. Hea uudis on see, et sain läbi ajada ühe paari pükstega, ma ei teinudki ennast täis mägiteedel sõites. Esiteks usaldan oma kindlakäelist autojuhti ja teiseks on teed väga head ja turvapiiretega. Küll aga võib siin jääda kivilaviini alla, üsna palju varinguid oli teel. Õnneks on meie rendiauto liigagi ülekindlustatud, süda oli rahul. Ja Olümpose tipus käisime ära! Nii tipus, kui vähegi sai, päris tipp on sõjaväeala, aga nii umbes 1800 meetrit tõusime küll, Olümpos on 1952 meetrit kõrge. Esmakordne elamus oli suveriietega lumel käia, täitsa pull tunne oli. Mul oli kahju, et eile pealinnast mööda ei kihutanud, oleksin nii hea meelega hoopis mägedes matkanud. Käisime ka Kykkose kloostris, ikka sealsamas Troodose mägedes 1318 meetri peal. Ilmselt on see üks jõukamaid kloostreid, siin Küprosel kohe kindlasti. Missugused suurejoonelised laemaalingud ja seinamosaiigid! Milline varakamber! Kulda ja karda puupüsti täis! Klooster ehitati 11 sajandi lõpus, seda põletati korduvalt maatasa, 19 sajandil restaureeriti see lõplikult ja selle pealt ei hoitud kohe kindlasti raha kokku. Kloostrist põrutasime minu "must see" nimekirjas esikohal olevasse külakesse nimega Omodos. Õige tegu, et selle nimekirja panin, no niiiii lõpmata nunnu küla, nagu muinasjutus. Inimesed seal olid ka nagu muinasjutust head haldjad, nii külalislahked ja soojad, ma oleks tahtnud neid lausa kallistada. Küla asub kõrgete mägede vahel ja on täielik labürint, sa ei näe, kuhu välja jõuad, tänavad on nii kitsad ja kui pole maja tee ääres, siis on kõrge aed. Tahtsin sinna majutust võtta, aga seal on see ebamõistlikult kõrge, loobusime. Nüüd tean, et kallis hind oleks ennast ära tasunud. Nautisime aega superarmsas kohvikus. Oleme Küprosele ringi peale teinud ja me pole veel söönud nende kuulsat mezet. Meze on toit, mida on palju sõna otses mõttes. See koosneb 10-30 erinevast roast alustades värske salatiga ja lõpetades kõvemate roogadega. Meze ei ole ainult söök neile, meze on seltskond ja nautimine. Küsisime kalaga mezet. Omanik tegi suured silmad ja ütles (nagu siiamaani kõik on öelnud), et eiei, mägede piirkonnast küll kalaga mezet ei saa, meil on siin ikka ainult lihad. Mereni on Omodosest 30 kilomeetrit...ja neil pole kala...Ei taha ma su rasvast siga, tegin virila näo. No lubas siis kalmaari välja otsida meile. Ja siis kukkus lauda üle kuhjama - imeliselt valmistatud kinoa ja salat ja grillil röstitud kohalik sai ja mingid pallid ja uskumatult maitsev arusaamatu asi lehe sisse keeratud ja ahjukartulid ja kohalik halloumi jne jne. Kokku oli 12 toitu. Maksis 15 eurot ja seda ei tasu tellida ühele, kaks saavad kõhu täis ja jääb ülegi. Ehh, see küla jääb mulle meelde. Nüüd istume oma uhkes korteris Paphoses ja ootame elevusega homset. Paphose jätsime maasikana viimaseks päevaks, kindlasti saab põnev olema.
Neljas päev Küprosel.
Paphos on kantud UNESCO maailmapärandite hulka täie õigusega, see on üleni vaatamisväärsus. Vähe sellest, et suures arheoloogiapargis on välja kaevatud hiidvanad linnavaremed, neid võib näha isegi tänaval kõndides - asfaltis suur auk, klaasiga kaetud, all näha jupike vanast linnast. Ja kui põnevad on kuningate hauad! Rikkamatele inimestele ehitati toad, et nad saaks ka peale surma "elada" luksuslikult. Küpros, vaeseke, on ikka kõvasti räsida saanud sõdadest ja tohututest maavärinatest. Iga sissetungija on jätnud sinna midagi enda kultuurist ja arhitektuurist. Ilus on see pissilõhnaline maa. Me ei suutnud tuvastada miks Küpros niimoodi lõhnab, juba lennukist maha astudes tungis pissihais ninna. Ja kohati mägedes ja arheoloogiapargis ja igal pool. Kas nad kastavad taimi äkki solgiveega? Veel saime teada, et kreeka keeles on viis erinevat "i" tähte. Keegi kunagi ütles, et Küpros on nii venestunud, kõik sildid vene keeles. Tegelikult aga on neil lihtsalt mõned vene tähtede moodi tähed kasutuses, ühtegi vene keelset silti küll polnud. Inglise keelseidki pole! Küproslased on mõnusad chillid, nad ei pinguta tööga sugugi üle, poed on päeval mitu tundi kinni ja tõeline elu läheb lahti öösiti. Nad on ütlemata sõbralikud ja abivalmid ja väga avatud. Õhtuti kogunevad mehed kodu lähedale kohvikusse kokku või istuvad tänaval toolidel ja ajavad tähtsaid meestejutte. Elu on ju nauding, milleks seda kiirustades ära raisata, eksole. Sain Küproselt jälle killukese hingerahu sisse. Iga reisiga saan midagi uut ja head. Seekordne reis oli täiesti uus tase meie jaoks - esiteks ilma lasteta, teiseks polnud meil seekord isegi seljakotte Ryanairi tobeda pagasipoliitika pärast, mul oli käekott, Kaidaril läpakakott. Ja täiesti hea on elada, kui oled harjunud mitte sõltuma asjadest. Puhtad riided saab käigupealt osta või õhtul kraanikausis päeval seljas olnud hilp läbi loputada, probleem puudub. Ka polnud meil seekord mingit vahet, kus öö mööda saata, kuna lapse heaolule ei pidanud mõtlema. Nii saime me igasugu põnevaid elamisi ja karvaseid ja sulelisi näha. Vastassuunavööndisse sattusime ainult kaks korda, kui siltide ja gpsi vahtimine tähelepanu hajutas. Liiklus on täiesti mõistlik seal. Kaidar ütles, et sõita oli lihtsam kui Tallinnas. Ma ei tahaks teda küll uskuda, aga ju siis osava juhi jaoks see nii on. Igatahes nähtud ja tehtud. Perega puhkama ma sinna ei läheks, liiga kallis. Küll aga võiksin ma sinna mägedesse ennast ära unustada, selliseid erinäoliseid mägesid pole tõesti varem näinud. Ja nüüd koju! Mirko manitses, et vaata siis, et issi Tallinnas rooli ei istu, sõidab äkki valel pool teed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar