Uus katse. Ootasin ööpäeva, et meie Goasse kohale jõudmise postitus üles laeks, siiamaani ootan. Interneti antakse siin sama suvaliselt nagu elektritki. Proovime siis uuesti. Tänaseks oleme välja puhanud, eile ei saanud me aru mis on kell, kas oleme korralikult söönud ja mis üldse toimub....kolmekümnetunnine reis tegi oma töö. Hommikul Delhisse jõudes ma nutsin. Nii paha oli magamatusest. Öösel on meil kraad kindlasti 30 kraadi, päevast kraadi ei oska üldse arvata, palav-palav-palav. Meri soe kui supp, jahutust sealt loota pole. Kaidar tegi tutvust meduusiga, elukas polnud kuigi sõbralik ja jättis Kaidari käele kena jälje. Meie Mairega tegime vastu enda tahtmist tutvust kohalikega, kartsime juba endi süütuse pärast, kui paarikümneliikmelised meestegrupid vahetpidimata meid ümber piirasid ja pilte teha tahtsid. Mitte ainult ei tahtnud, tegidki. Nii vees kui maal jälitati ja pildistati. Huvitav kogemus.... Homme ostame burkad. Ja krabikeste ja gekodega mängime.:) Ja oiii, kuidas me sööme! Kui algul arvasin, et taimetoidumaalt tagasi tulen kena figuuriga, siis nüüdseks on see lootus kadunud. Imeline köök on Indias! Elu on ikka paganama ilus!
Kolmas päev siin päikese all. Oii, kuidas me valutame igalt poolt! 60-ne päikesekaitse on peal, istume varjus, rätid peas. Ja ikka oleme põlenud! Aga elu on endiselt ilus! Hakkame juba tasapisi aru saama, mis toit mida sisaldab. Tegelt täiesti ükskõik, mida sisaldab, kõik maitsed on siin võrratud. Täna sattusime ostuhullusesse. Käisime Ingo ööturul. Läksime lihtsalt uudistama, tagasi tulime suurte kottidega. No naistel juhub vahepeal niimoodi... Himalaya toodete poe ostsime ka tühjaks. Mai saa aru, kuidas saab olla nii, et miski midagi ei maksa! Igatahes oleme nüüd indiapäraselt riides, kõhud vürtse täis, Old Monki pudel laual, no kuidas saab veel paremaks minna!
Neljas päev siin päikese all. Ma söön oma mütsi ära, kui täna 50 kraadi kuuma polnud. Aga päev oli tore nagu ikka. Põlenud nahk tõmbas kriipsu peale randa minemisele. Ja hea oligi! Läksime Goa pealinna Panjimi. BUSSIGA! Suured tähed, sest bussisõidu elamus on ka suur. Ei saa aru, kuidas need sõidukid üldse koos püsivad, kõik logiseb ja koliseb, rahvas on mitmekordselt üksteise seljas, higi voolab ja püsti püsimiseks peab peaaegu spagaati laskma, et äkilise pidurduse korral kuhugi ei lendaks. Panjimis kaarti vaadates ei leidnud me kaardilt midagi, mida näha tahtsime. Nii et taksosse ja Teaduskeskusesse ja planetaariumisse. Nagu meie mini Ahhaa. Päris lahe. Siis sündis mõte vaadata üle 75 km eemal kosk ja ahvikesed. Ja vürtsifarm. Ja Old Goa. 75 km sõidetakse siin umbes 3 tundi, muide. Ja kui see 3 tundi on tulipalavuses sõidetud ja kohale jõudes öeldakse, et sorri, meil on täna norm ehk 300 sõitu kose juurde tehtud, nii et tänaseks on pood kinni, siis tahtsin vihastada. Mõtlesin kohe ümber, sest see on ju lihtsalt India! Just relax! Igatahes peale seda sõitu tundsin tungivat vajadust minna Old Goasse kirikusse, sest olin tõeliselt tänulik, et ellu jäime. Oleme näinud küllaga lõunamaa liiklust ja arvasin, et midagi hullemat enam ei näe, aga eksisin. Oi taevake, missugune sentimeetrimäng siin käib! Tüüpiline lõunamaalaste suhtumine "eks see tunda ole, kui keegi kurvis samasuunavööndis vastu tuleb, milleks ette muretseda".D Igal teisel juhul ma fännan sellist suhtumist, aga täna tundus see natuke liiast.:-D Aga siin me oleme, kõht eksootilisi puuvilju täis ja eluga rahul. Tänaseks uueks katsetuseks on kohalik 100 ruupiane (1 euro=76 ruupiat) portvein ja kohalik rumm (86 ruupiat).:-) Eks ma homme hommikul saan teada, kas vein on hea, maitseb igatahes väga hästi. PS: panin täna 25 kraadi sooja Võru poole teele. Ma ei tea, kaua siit post läheb, aga olge kannatlikud 
:-) Seniks sallid kaela!
Viies päev siin päikese all. Täna oli meil rannapäev. Lained olid nii suured, laksasid randa sellise pauguga, nagu oleks iga 7 sekundi tagant peakohal äike müristanud. Lärm oli päris suur. Punased lipud olid üles pandud. Haarasin oma ribidest ette kujutades, kuidas see laine vastu mind tormab.... prõks ja katki. Mu kõige suurem hirm siia tulles olid just need tugevad lained, mis ookeanisse võivad vedada. Täna neid õnneks polnud. Oli hoopis hästi lahe! Kohalikke on puhkama tulnud juba nii palju, et Calangute randa nad ära enam ei mahu, liiguvad järjest edasi ning meil tuli fotograafide eest jälle põgeneda. Loomad põgenesid vist samuti, täna olid meil koerad toolide all ja toolide taga ja ees ja igalpool. Samuti olime ümbritsetud lehmadest. Päris hea ehmatus oli, kui korraga selja taga "muuuuuu" kõlas (täitsa eesti keeles ammus, muide). Mitte vähem ei ehmunud ma, kui mingit krabilist uurisin, kes vaikselt koibasid oma karbist välja sirutas ja järsku plaksatusega mu nina ees oma sõrad kokku lajatas. Terve rand sai teada, kui kõva hääl mul on. Noja õhtul siis mõtlesime, et läheme vaatame, kas kolmas kord õnnestub ajurveda arsti tabada. Esimesel kokku lepitud ajal tuli tal meelde, et tegelt peab ta hoopis teises kliinikus tööl olema ja teisel korral läks ta liikluses kaduma. Eiei, temaga on kõik korras, ta lihtsalt ei jõudnudki tol päeval kohale terve päeva jooksul. Sellest pole hullu kõige vähematki, sest see on India. Kordan jälle: just relax! Aga täna oli ta täiesti juhuslikut kohal! Super! Kui ma nüüd pean kirjeldama oma vaimustust arstist, siis jääb sõnadest puudu. VÄGEV! Ta luges mind kui raamatut, ta teadis kõike minust! Olen kindel, et tänu tema soovitustele saan ma veel tervemaks, kui praegu olen. Igaks juhuks ostsin suure kotitäie ravimeid ka ikka. Nüüd aga hakkame uurimustööd tegema, sest Panjim jäi meil ju ikkagi avastamata. Teeme selgeks kus seal mis on ja ühel päeval, kui tahtmine peale tuleb, põrutame sinna. Ikka bussiga!
Kuues päev siin päikese all. Hommikut alustasime apteegi külastamisega. Ärge nüüd naerma hakake... ma olen kõvasti külmetanud! Ikka nii kõvasti, et öö olin magamata. Tatt jooksis, hingata ei saanud, köhisin nii, et seinad värisesid. Väljas sada kraadi sooja ja mina köhin! Endal ka hakkas häbi. Aga pole ime, poodides mürisevad ventilaatorid, bussis-taksos kõik aknad lahti, tuul tõmab ja kere pidevalt higine. No laoti siis hunnik rohtusid letile, Mirko arvas et kõhurohtu ka vaja, imelik tunne on kõhus. Kuue erineva rohu eest küsiti kokku 3 eurot. Mis viga nii haige olla! Novot ja kuna tunne oli hõre, siis ootas meid jälle puhkepäev rannas. Nina koorus mul maha ja õlad-rind on villides. Müstika! Nahk on endiselt hele, kuna olen määritud, kaetud ja ainult varjus. Ja nüüd siis villid! Lisaks on nahk rindade alt katki. Siin on nii niiske, et päevitusriided ei kuiva seljas elades ära. Pidev niiskus+liiv päevitusriiete vahel = katkine nahk. Ja sinna siis veel soolane merevesi juurde... ei ole tore. Õnneks pole olemas probleemi, mida ei saaks lahendada - ostsin lähimast poest salli ja nüüd on mul uus moodne päevitusriiete ülemine osa ja miski enam ei hõõru! Lained olid jälle superägedad! Aa muide, mul on tunne, et see 25 kraadi sooja, mis kodu poole posti panin, läks täna vist teele, sest meie ilm lasi meil täna vabamalt hingata, oli vast isegi natuke alla 30 täna. Kalle arvas, et ikka täitsa külm ilm. Nii see päevake meil jälle möödus - mõnuledes, lõhki süües (appiiii, kui head toidud siin on!!!) ja soojas vees ulpides. Maire lasi ennast kauniks teha ja varbaküüned ära maalida. Aga homme ootab mind põnev päev ees, lähen hambaarsti juurde! Muidugi juhul, kui õnnestub arsti tabada kohe esimesel kokku lepitud ajal. Igatahes pool kümme istun ma rõdul ja ootan, et ta mulle alt lehvitaks, kui tööle hakkab minema, siis lähen kaasa. Ei tea, kas ma tohingi teile öelda, mis siin hambaarst maksab... teil tõmbub süda kokku. Mul igatahes tõmbus! Plomm maksab siin 13 eurot! Ja meil alates 55! Kasutan juhust ja vahetan paar vana plommi välja. Ja ongi juba natuke järgmise reisi raha kokku hoitud!
Seitsmes päev siin päikese all. Hambaarstil tuli hommikul meelde, et tal on täna ikka kiire päev. Proovime siis homme uuesti 
:-D Lõunamaa rohud on tõeliselt efektiivsed, öö magasin juba köhimata. Nohuga läheb veel natuke aega. Kuna tervis juba parem, siis rannas vedelemine ei tulnud kõne allagi. Sõitsime Mapusa turule. Tõdesin suure uhkustundega, et olen juba täiesti proff bussisõidus, ükski äkkpidurdus ei paisanud mind enam põrandale! India popmuusika üürgas bussis, inimesed rõõmsad üksteisel seljas elades, kuuma jälle sada kraadi, kõrvulukustav signaalitamine liikluses....meel läks nii heaks, tundsin suurt rõõmu elust.:-) Liiklus on siin ikka müstika! Kitsal külateel kihutasid üksteise poole suur veoauto ja meie buss. Kohakuti jõudes jäi minu arust nende vahele 3 cm, kuid me bussist mööda kihutanud roller mahtus sealt läbi! Ta pidi minema paberõhukeseks nagu multikas mingi imemees! Ühtegi jalga ega kätt ega rollerijuppi ma lendamas ei näinud, ju siis pääses eluga. Ja kellelgi ei pilkunud silm! Aga turg oli hiiglama äge! Enamuse asjade kohta pidime küsima mis see üldse on. Poleks pidanud tegelt üldse suud kulutama, sest indialastel on selline aktsent, nagunii aru ei saa, mis nad seletavad. Ja palavus tappis, mis hirmus. Sain hetkeks brainfreeze mango jääjoogist, aga aju sulas sealsamas ka kohe üles. Kott odavaid puuvilju täis, kihutasime ranna poole. Ainuke koht, kus on pisut tuult. Aa muide, siin võib rannavalvelt peksa saada, kui sõna ei kuula ja liiga kaugele ujud! Nägime pealt, kuidas üks indialane veest välja tiriti, kõik karjusid ta peale ja neli vetelpäästjat kordamööda teda vastu pead lõid. Ilmselt on see neil normaalne, sest ükspäev hirmutas mind üks purjus kohalik, kusagilt jooksis kohale teine, küsis minult kas mees vaatas mind siivutult ja vaatamata minu eitamisele kukkus purjutajat pähe peksma. Vot nii, kord on siin majas!:-D Krabid pole siin ka sõbralikud, üks jättis täna tüki Mirko varbast endale mälestuseks. Nüüd vaatame igasugu toredaid reise, mida ümbruskonnas pakutakse ja mõtleme, mis meist üldse saab - reedel on taksojuhtide streik. Valitsus tahab hakata neilt makse võtma, aga nemad pole sugugi nõus sellega. Kui taksod ei sõida ja me Mirkoga kalastama ei saa, siis hakkab ka tema streikima ja ei tule meiega enam reisule.:-D Muide, pool me puhkusest saab läbi ja alles nüüd me tunneme, et hakkame puhkama- eilne kõige keerulisem viktoriiniküsimus oli "mis kuupäev täna on"
Kaheksas päev siin päikese all. Tänase päeva pealkiri on "Surmasõit ja plasteliinist hambad". Täpsel 9.30 kamandas hambaarst (ma polnud valmiski, ei uskunud, et nii kiirelt löögile saan) mu enda taha rollerile ja tuiskas hullumeelsesse liiklusesse. Sain omal nahal tunda, kuidas roller muutub 3-sentimeetriseks paberileheks, kui kahe suure masina vahelt läbi sõidab. Andku ta naine mulle andeks, kui õhtul oma mehe rinnalt verised küünejäljed leiab! Ei julgenud silmigi kinni pigistada, et ei jääks ilma oma elu viimasest hetkest. Teate, mai tee üldse nalja, liiklus on siin midagi sellist, mida kirjeldada ei suuda. Igatahes läksin siis hambaarsti juurde. Tegin suu lahti ja arst küsis "misasi SEEEEE sul on?":-D Tegemist oli siis mu kauni suure ja läikiva esihambaga :-D Aastaid tagasi, kui esihambalt kild juba viiendat korda väikese aja jooksul murdus, palusin arstil teha midagi, et seda enam ei juhtuks. No tegi, pani peale uhke krooni. Lapsed ei suutnud mind ära naerda, kutsusid jäneseks.:-D Kuna ma elus väga millegi üle ei muretse, siis nii jäigi. Arst haaras siis suure puuri kätte ja kadunud mu uhke hammas oligi. Võttis kätte tuubi, pigistas sealt plasteliini ja hakkas mulle uut hammast voolima! Saate aru! Ja vooliski nii, et õhuke kiht katab hammast ja ilmselt on see mul nüüd igavene! Sama plasteliini toppis ta hammastesse, milledel tahtsin vanad plommid uute vastu vahetada. Muudkui voolis ja voolis, pulgakesega tasandas, näpuga silus, vahepeal käskis hambad kokku suruda ja siis voolis pulgakesega edasi. Ei mingi paberit hammaste vahele, et näeks, kud on kõrgem koht. Ei mingit plommi lihvimist parajaks. Lihtsalt mäng plasteliiniga. Ja tohutu kiirusega! Ei olnud tal abilist ega süljeimajat, pidin oma tuimestusest viltuse lõuaga suutma sülitada kõrvalolevasse kaussi. No läks kahjuks mööda enamus ajast, aga ta ei pahandanud. Nii et üks-kaks-kolm ja valmis oligi! Surus mul kätt, küsis 2000 ruupiat (26 eurot), andis kätte linnakaardi ja soovis head teed. Kes teavad, need teavad ja naeravad praegu suure häälega selle peale, et mulle linnakaart anti - nimelt on mul mingi viga külges, ma ei suuda elades kaardist aru saada ega orienteeruda. Igatahes võtsin mingi suvalise suuna, lehvitasin rõõmsalt kaardiga tuult ja jõudsin täiesti juhuslikult bussipeatusesse. Õigemini kohta, kus minu buss liikus. Bussipeatuseid siin minu arust pole, tõstetakse käsi püsti, kui tahetakse bussi peale ja röögatatakse, kui maha vaja minna. Keegi meie seltskonnast muide ei uskunud, et eluga tagasi tulen.:-D Igatahes rõõmustasime kõik mu kena uue hamba üle, mis lõpuks näeb välja nagu tavaline hammas. Ja saimegi randa minna. Täna olidki siis need lained, mida kõige rohkem kartsin. Vast nii 4-meetrised ribisid purustavad lained, mis kiskusid kaldalt eemale. Ei julgenud me keegi vette minna. Paraku aga on siin nii, et saad valida, kas minestad palavusest või riskid ookeani peale sattumisega. Valisin ookeani. Kehv valik oli, jäin nii hullult lainesse kinni, ei suutnud kuidagi selle võimusest välja tulla. Teine kord päevas juba, kui elu silme eest läbi jooksis. Aga siin ma olen õnneks. Rohkem ei riskinud, ootasin laine ära, peale seda viskasin ennast liiva üles keerutanud vahtu (arvake ära, mis mu püksis toimus pärast! Liivakastitäis liiva oli!) ja enne uue laine jõudmist lidusin kiirelt kaldale. Kolmas kord jooksis ka elu silme eest läbi. Siis, kui lõunat sõime. No pagan, kus mõni toit on ikka vürtsikas! Hinge tõmbas täiesti kinni. Maire ja Kalle olid targad, vahetasid oma toite üksteisega, et kord amps vürtsikat ja siis amps mitte nii vürtsikat. Ja nii nad ellu jäid. Nii et hirmsasti põnevad on siin päevad, ükski päev ei möödu üllatusteta. Pilte täna ei saa, kuna unustasime telefoni maha, kui õhtul rändamas käisime. Kahju, oleks hunniku toredaid fotosid jälle saanud, kogu aeg toimub kusagil midagi. Aga homme jälle päev.
Üheksas päev siin päikese all. Nõrgad oleme me India jaoks. Korjasime oma ravimikotid kokku, ladusime apteegis letile ja palusime paremaid rohtusid. Saime siis uue hunniku. Kurgud valutavad, köha ei anna järgi. Peast oleme täiesti soodad, päike ja kuumus teevad oma töö. Hommikul ei lugenud enam kellegi näost välja rõõmu, et jeiii jälle saame üle 40-kraadise kuumuse kätte minna. Ka ei kuule enam hõiset "ega me siia magama ei tulnud", nagu algul. Oiiii, kuidas tahaks magada! Tundub, et kohalikud magavad öösel kahest viieni. Ülejäänud aja kostab kogu aeg tohutut lärmi ja tegutsemist. Koerad röögivad nagu hullumeelsed, karjatavad vist lehmi. Ja kui tahakski päeval rannas silma looja lasta, siis tuleb ilmtingimata keegi pakkuma, et värvib su varbaküüned ära või muretseb, kas sul ikka õlut on piisavalt, saaks ju juurde tuua. No hüppa või ojja! Hästi, virisesin ära, nüüd räägin, kui väga lahe päev oli! Taksodel on streik, aga Mirko tahab kala püüda. Rändasime siis bussiga (oi, kuidas ma armastan neid hullumeelseid bussisõite!) Coco ranna poole teadmata, kuhupoole bussist maha astudes minema hakata. Muretsemiseks polnud põhjust, kuna alati on bussis keegi hirmus sõbralik, kes tahab juttu ajada. Nii ka täna. Lükati meid siis õigel ajal bussist maha ja näidati näpuga külavahetee poole. Kohe-kohe aga läks see tee kaheks. Jälle pold hullu, goalased ei pea paljuks märgata abivajajat, peatada oma sõiduk kinni ja küsida mis mureks. 2,5 km teelõigul oli meil lausa viis abistajat. Kuulati meie soov ära, helistati ja sekundi pärast tuli juba uus inimene, kes meie sooviga edasi tegeles. Coco rand on kalameeste rand. Väike imeline kergelt kalalõhnaline musta liivaga rand, palmid kasvamas viltu mere poole. Meri tihedalt täis suuri paate. Liival sibasid ringi imepisikesed krabid, neid oli miljard. Kuna nad nägid välja suurte ämblike moodi, siis oli minu jaoks suur eneseületus nende vahel käia. Aga no nii imeline oli! Rand on täis kõige ebatavalisemaid teokarpe, rannale on uhutud surnud raid, meduusid ja teadmata molluskid. Tõeline uurimustöö sai tehtud. Aga kalastama me ei saanud. Jõudsime randa 11 hommikul, merele aga mindi õhtul 17 ajal. Ja kuna busse me pimedas sõitmas pole näinud ja taksod ei sõida, ei hakanud riskima. Koju tagasi jõudes otsustas Mirko, et tema täna õue ei lähe. Kõige väiksem, aga kõige targem. Sellises kuumuses võid sa ju suuta lamada mõnda aega päikese käes, aga rännakuid ette võtta on liig, mis liig. Ise otsustasin ülejäänutega liituda ja korra meres käia. Mõtlesin, et jahutab... midagi pole ma õppinud! Ei jahutanud! Sain suure lainega vastu kukalt nii, et pea tahtis otsast lennata, see oli kõik, mis merest sain. Olin teine tark ja liitusin Mirkoga. Paari tunni pärast hakkas parem. Ülejäänud tolad on päev otsa päikese käes olemisest täitsa soodad, voodis pikali, keeled suust väljas, märjad rätid näo peal. Aga mina praadisin suure pannitäie kartuleid sibula ja suvikõrvitsaga ja ei lisanud ühtegi vürtsi. Juurde tegin tomatisalatit kohaliku maitsestamata jogurtiga, mis tegelikult oli nagu hapupiim. Hea ikka. Ja siis tormasime linna turismibüroosse, sest meil on ikkagi kalale vaja minna. Tuli välja, et ilmselt kestab taksode streik ka homme, nii et ei mingit kalastamist. Hommikul läheme Calangute turule, mis pidi olema hiiglama äge ja kui õhtuks veel mõistus peas on, siis ilmselt tuleb ikka bussiga Coco randa jälle minna ja riskida õhtul jala koju tulemisega 13 km. Tundub, et oleme ikka täiega sisse elanud, sest me päevad tunduvad juba sama hullumeelsed, kui kohalik elu.
Kümnes päev siin päikese all. Ainuke asi, mis siin ette teada on, on see, et hommikul unise peaga tänavale astudes juhtub alati midagi üllatavat või ehmatavat, mis une ära viib. Täna oli selleks arsti juures käik. Appi, kui hea, saime naerukrambid. Oi, kui kahju mul oli, et ma jälle telefoni koju unustasin, oleks hiiglama häid pilte saanud. Kõigepealt pidi võtma muidugi arsti juurde numbri. Number oli kirjutatud paberilipikule ja torgatud toki otsa. Tokk numbritega oli välisukse kõrval. Meie number oli 26. Poole tunni pärast saime aru, et number 26 jõuab kätte kõige varem ülehomme. Panime numbri toki otsa tagasi ja asusime teele, kui meie vastas istuv mees kõrges palavikus väikese lapsega soovitas meil minna emosse, et ehk saab kiiremini. Läksime imestades, miks ta ise oma haige lapsega emosse ei lähe. Tegime hirmus haiged näod pähe ja meile lubati, et 5-10 min pärast võetakse meid ette. Ooo! Nii lihtsalt!? Loll lootus oli muidugi. Tore oli vaadata seda kaost: tube oli palju, haiged tubades üksi, kaks õde jooksmas ühest toast teise. Näiliselt ei teinud nad midagi. Poole tunni pärast juhatas arst meid oma kabinetti, kus oli ees juba üks naine. Aga arst ise kadus ära 15 minutiks. Vahepeal tuli meiega samasse ruumi veel vanamees terve suguvõsaga, nii et õhku jäi päris väheks. Istusime siis kambaga ja ootasime arsti. Lõpuks, kui ta tagasi tuli, astusid kabinetti veel kaks ravimifirma esindajat, kes hakkasid usinalt uusi rohtusid ja brošüüre jagama. Neil paistis huvitav vestlus olema... Ja siis lõpuks kuulas arst me mured ära. Mõõtis vererõhku piklikus suures karbis oleva mõõturiga, mäletan seda hästi nõukaajast, kui emaga koos arsti juures käisin. Seejärel pööras meile selja ja hakkas tegelema vanamehega, kel terve suguvõsa kaasas. Muidugi tahtsid kõik arstile rääkida vanamehe tervisest. Naer tuli nii hullult peale, see oli ikka väga sürr.:-D No saime siis lõpuks retsepti ja meid juhatati teisest uksest välja. Sellest uksest, mille taga olime algul istunud! Ehk et kliiniku peale on üks arst ühes kabinetis, millel kaks ust ja rahvast lastakse sisse nii emost kui numbrijärjekorrast vaheldumisi. See oli nii vägev kogemus! Noja siis kihutasime Calangute laupäevasele turule. Turg oli kahel pool sõiduteed ja loomulikult ei olnud liiklus suletud. Vot seda mina välja ei mõelnud, kuidas korraga kaitsta enda elu ja vaadata kaupasid. Goalased polnud muidugi keegi häiritud, äri kees. Kuna me seal endaga kuidagi hakkama ei saanud, lasime jalga. Aga üks tore asi oli, mida täna märkasin: reisi lõpuni on veel 4 päeva ja alles täna ma tundsin, et olen läinud Goa rütmi. Siin kõik kulgevad, keegi ei kiirusta. V.a liikluses muidugi. Täna rannast tulles panime jalanõud jalga ja Kaidar pani minema, tulejutt taga. Nagu eestlane ikka, kogu aeg ju kiire. Aga mina täna ei kiirustanud. Nii hea oli lihtsalt olla ja kulgeda. Näha inimesi lahkelt oma poodi kutsumas, pimeduses välgatavat väikese lapse valget hambarida ja heledahäälset "älllõuu" - d, rõõmsalt naervaid turiste kohvikus, üle tee noateritusratast seljas vedavat vana meest jne jne. Olen püüdnud ka kodus olles kulgeda ja peatuda ja märgata, aga täna sain aru, et saab veel paremini. Kas see ongi see Goasse armuma panev x-faktor, millest lugenud olen? Näen siin palju räppa ja vaesust ja lärmi ja näljas loomi, aga midagi on siin veel... midagi palju suuremat ja paremat. Kohutavalt kahju on, et meil nii lühike puhkus on ja pole aega seda välja uurida. Äkki lihtsalt seesama tunne, mida kogesin? Jah, sellesse võib armuda küll
Üheteistkümnes päev siin päikese all. Käisin nüüd külma duši all, et oma tundeid jahutada, sest üks korralik eestlane ju ei nõreta emotsioonidest. A no pagan, mai saa ilma nõretamata siin ka siis, kui päev otsa peaksin jäävannis istuma! Käisime täna paadiretkel! Ei hakka enam liiklusest rääkima, kuigi see hõlmab suure osa me igapäevasest emotsioonilaksust. Inglise keeles pidevalt taevaseid jõude appi kutsudes sain ikka selgeks teha juhile, et meil on surmahirm ja oleks vaja natuke aeglasemalt sõita. Paadil läks aega umbes 5 minutit, kui sain inimesi jälgides aru, et meil tuleb elu lahedaim päev. Olime ainukesed heledanahalised siseturistide seas. Nad on niiiii rõõmsad, nii sõbralikud, nii hoolivad, nii vabad ja nii emotsionaalsed. Delfiine nähes kõlas ühest suust vaimustunud hüüe. Vees hullates oli nii äge vaadata nende siirast lapselikku rõõmu. Samuti käis üle paadi ükshäälne imestushüüe, kui Mirko läks snorgeldama - kas laps PÄRISELT oskab ujuda?! Kõik kõõlusid üle ääre ja hoidsid Mirkol silma peal, kui ta vees oli. Nad elasid kõik koos kaasa Mirko kalapüügile ja terve paadi täis rahvast hõiskas ja plaksutas, kui laps sai kala kätte. Siis läks asi kahjuks käest: olime teinud paadimehega kokkuleppe, et kuna meil süüa pole vaja ja niisama me ei tapa, siis püütud kalad lähevad vette tagasi. Esimene läkski. Aga teine, suurem säga, haarati lapsel koos õngega käest ja mehed hakkasid kõik kordamööda ennast võõraste sulgedega ehtima ja kalaga pildistama. Mirko käis ühe juurest teise juurde, koputas õlale ja palus õnge tagasi, aga ei kuulanud teda keegi. Mina käisin ja tänitasin paadimehele, et mingu kalale appi. Lõpuks tirisin paadimehe kättpidi kala juurde ja tegin kurja näo pähe. Kala sai koju. Mirkol oli nutt kurgus, sest tema kalastusaeg läks raisku, juba hakati edasi sõitma. Ta ähvardas, et enne ta Indiast koju ei lähe, kui saab korralikult kalale. Oeh.... Aga meestel jätkus elevust veel kauaks. Mirkoga kui päevakangelasega tehti pilte eest ja tagant ja läks suureks peoks. Ma väga loodan, et videod üles laevad, need räägivad ise enda eest. Nende rõõm ja energia olid nii suured, et me lihtsalt vaimustusime. Nad ei karanud niisama, vaid väljendasid ennast läbi liikumise. Nende rõõm oli nii nakatav! Tantsisid muide ainult mehed, ka Kaidarit püüti korduvalt tantsima tirida. Eesti mees ei ole tantsulõvi.:-D Mida aga ei saa eesti naiste kohta öelda, kargasime Mairega püsti ja tantsisime kutseta.D Igatahes... soe tuul, soe meri, soojad inimesed ja soojad tunded... saate ju ise aru, miks mind jäävann ka ei aitaks. Olen nii tänulik, et sain siia tulla ja kõike seda kogeda.
Kaheteistkümnes päev siin päikese all. Hommikul oli meil rannas tsirkus! Naine kahe lapsega tuli ja hakkas keset randa mingeid tokke püsti panema. Lausa kiigepuu panid püsti. Poiss hakkas trummi põristama, ema tagus tokiga vastu panni ja tüdruk hakkas köiel trikke tegema. Ladus pähe hunniku topsikuid ja muudkui kõndis köiel. Väga äge oli! Trikid tehtud, korjas tüdruk kausi raha täis turistidelt, tokid korjati kokku ja liiguti mõne kohviku jagu edasi, kus hakati tokke uuesti püsti ajama. Tublid lapsed! Meie aga mängisime krabi püksi panemise mängu. Appi, kui lõbus see oli, Mirko naeris nii heledalt, et pikk rand kajas. Kõik naersid, paras järg oli see tsirkusele - klounide osa. Raha meile keegi küll mingil põhjusel ei pakkunud.... Aga vot, viis minutit käisin varju alt väljas mängimas ja nägu jälle põlenud. Ja siis tuli päeva kõige tähtsam osa - Mirko läks isaga kalale! Tegelikult oli see terve reisi tähtsaim osa, sest Mirko oli ju nõus meiega Indiasse tulema vaid juhul, kui kalale saab. Huvitav on see, et igasugu reisid maksavad siin täiesti normaalset hinda, aga trolling (õnge järele vedamine paadis) maksab hingehinda. Kui eile käisime kambapeale 16 euroga paadireisil lõbutsemas, siis kalastamine maksab 35 eurot nägu. Käisime ju ise rannas kauplemas kalameestega, aga no ei lasta hinda alla. Mõtlesime siis, et kuna nagunii tuleb kulutus, siis toetame parem noort naist, kes meie rannatee peal elab. Neid elab seal majas kolm põlve, beebike on seitsmekuune. Maja kõrval on turismifirma silt neil, aga kunagi pole me seal kedagi näinud. Korra käisime, küsisid liiga suurt raha ja tingida ei lasknud. Imelik, eks, pigem jääb viie inimese rahast üldse ilma, kui natuke alla laseb. No täna me ei tinginud. Äri käis siis nii: meie ütleme, et tahame trollingule. Tema helistab mehele ja küsib mis on trolling ja mis kell seda tehakse. Saab vastuse ja lõpetab kõne. Teatab meile, et kell 16 saame minna. Meie küsime palju maksab. Tema helistab mehele ja kirjutab üles summa 1300 ruupiat. Meil silmad suured, et nii vähe... Ei saa olla, aga no muidugi läheme, super ju. Tema helistab mehele, et me tahame minna. Mees täpsustab, et 1300 on tunni hind. Naine lõpetab kõne ja räägib jutu ümber meile. Meie ütleme, et oioi, siis on ikka kallis küll, võtame kaks tundi. Tema helistab mehele, et nad tahavad kaks tundi jne jne. Lõputu oli see äri ja telefonimäng meil. Maksime, tänasime, naine lehvitas hüvastijätuks... Meie küsisime, et oot, aga mingit tšekki või... midagigi... et kuhu kalastajad minema peavad ja mis paat ja kes vastas ja... Helistas mehele. Sai Victori numbri, kes siis rannas vastu võtab. No väga super, asi sai lõpuks selgeks. Kalameeste saak oli kahepeale kaks kilekotti ja kolm vetikat. Õnneks helistasid, kui kaldale jõudsid, et süüa täna ei saa. Hakkasime kiirelt Mairega kartuleid praadima. Kala sööme siis teine kord. Mirko on vaatamata saagi puudumisele maailma kõige õnnelikum laps - emotsioon on ju see, mis toidab kõige rohkem. Mina aga kulgesin sel ajal linna peal. Ärge naerge, ma tõesti oskan kulgeda nüüd! Kui te märkate, et hakkan kodus jälle vurrkannina liikuma ja ei oska peatuda, koputage mulle õlale ja soovitage pilet Goasse osta. Kulgemine siis... Maire ja Kalle tegid tähtsad ostud hommikupoole juba ära. 10 aastat tagasi said nad Indiast Tiibeti jaki villast uhutud pleedid, mis tänase päevani pole välimust ega otstarvet kaotanud. Neid siis ostsimegi terve kollektsiooni kokku. Imelised! Pehmed - pehmed ja soojad! Noja siis leidsin muidugi tütrekesele püksid ja siis maitseaineid ja ehteid ja... pidin uue suure õlakoti ostma, et kõike ära mahutada. Et siis see esialgne lause "võin tulla küll seljakotiga, ma pole üldse tarbija ja nagunii midagi ei osta" läks nüüd siis kaduma...Üleüldse pean kõik oma sõnad tagasi võtma - siin ei ole nii palav, et elada ja hingata ei saa. Siin on küll väga kuum, aga asi ongi vaid elamise rütmis. Seesama rütm, mille avastasin alles kaks päeva tagasi kahjuks. Parem hilja, kui mitte kunagi. Sest nüüd saan ka võtta tagasi sõnad, et ma siia tagasi ilmselt ei tule. Tulen kohe kindlasti! Aga mitte nii väheks enam, järgmine kord püüame selleks kuu aega varuda. Kolm imelist õhtut veel siin.. siis saab hakata uusi pileteid vaatama...Kolmeteistkümnes päev siin päikese all. Nii kurb ja nii tore ühekorraga. Homme hommikul lendame New Delhiga tutvuma. Telefonikaardid jätame järgmistele puhkajatele, nii et neljateistkümnenda päeva seiklused tulevad hiljem. Umbes siis, kui vähemalt kaks ööpäeva oleme kodus ajavahet välja maganud ja kehad natuke juba päikseta harjunud ja saame teki alt välja tulla. See oli kurb osa. Aga tore osa tänasest algas hommikul 5.30 päikestõusu poole sõites. Panime Dudhsagari kose poole ajama. No seesama kosk, kuhu üks totu taksojuht meid kord juba viis teadmata, et kell 16 õhtul on ammu juba lõpetatud sõidud kose juurde. Enne 8 seisime pikas järjekorras, mis mitte kuhugipoole ei liikunud peaaegu tund aega. No nii India!:-DKõik lihtsad asjad osatakse toimetada keeruliselt ja hiiglama aeglaselt. Issanda abiga me ikka jeepi lõpuks saime. Ütlen nüüd täie tõsidusega, et merehaiged peaks seda retke vältima. Ohsaa nuga, mis ekstreemsõit üle kivide ja kändude ja jõgedest läbi, missugune õõtsumine, loksumine ja hüppamine! Väga äge oli!:-) Õnneks ei võimaldanud teeolud sõita kiiremini kui 20 km/h, nii et saime suu ammuli imetleda džungli loodust. Kui väga oleks tahtnud see 12 km jala kõndida, iga looduse ime juures peatuda ja uurida, pilti teha, nuusutada ja maitsta. Aga äri on äri, ei mingit peatust ja nuusutamist, autode laviin kiirustas uusi kliente tooma. Mets oli igatahes võrratu! Kõige hämmastavamad olid veel päikese poolt kuivatamata sillerdavatest veepiiskadest läikivad tohutusuured ämblikuvõrgud maapinnal. Kas ikka olid ämblikuvõrgud? Tohutusuured võrgud, keskel auk, augu all maa sees ka auk. Võrk oli kootud sujuvalt augu sisse nagu tunnel...vägev! Tohutusuured mäed, tihe-tihe puuderägastik kõige uskumatumatest puudest, keset rägastikku järksu ükskik majake, mille ümber suhkrurookasvandus. Ja siis kosk... Juba tee koseni oli ahhetama panev, no niiii ilus! Võimsad vanad puud, mille tippu ei näinud. Mägiojake, mille põhjast võis kõige väiksemad kivid üle lugeda, nii puhas oli. Turnimine hiigelsuurtel kividel. Ja siis me nägime - võimas Dudhsagar! No kujutate ise ette, kuidas selline asi maa külge naelutab, lihtsalt vaata ja imesta. Maa peale tagasi tõi meid rõõmsalt tervitama tulnud ahvipere. Otsanummakene, kui armsad nad on! No kui nad oleks minu lõunasöögikoti niimoodi ära varastanud, nagu nad ühele naisele tegid, siis ma ilmselt neid nii armsaks ei peaks. Rõõmu oli nende vaatamisest palju. Noja siis avastas Mirko kosejärvekesest kalad! Arvake ära... Ülejäänud aja said siis turistid naerda, kuidas Mirko kätega kala püüdis. Kõik olid nii hasardis, andsid muudkui sööta juurde lapsele ja otsisid talle paremat püügikohta. No ma räägin, siin on superägedad inimesed! Ja muide Mirko sai kätte kah kala!!! Lasi muidugi tagasi, aga jälle maailma lahedaim kogemus lapsele. Hästi tobe on, et kose juures lastakse olla vaid tunni. Järgmine kord läheme jala ja omal käel ja naudime, kaua tahame. Ja siis läksime elevandile pai tegema. Oo, nad on nii ägedad tegelased! Ja siis tulid templid. Esimeses oli kõik uksed kinni. Templi hoovis käis kõva laat. Võisid riided selga ja kõhu täis saada, aga templit ei näidatud. Teine oli aga imeline. Viisime hindu jumalatele lilli, nüüd ootab meid ees suur õnn ja jõukus. Lõpuks jõudsime veel hiidkiirelt merega hüvasti jätta. Kodus avastasime, et liiga palju raha on veel alles ja KULGESIME turule.:-DMeenutasin veel korraks, et ma pole tegelikult üldse tarbija inimene ja kukkusin ostma.:-D Ühel päeval peaks teile näitama, mida kõike kokku ostsime ja mis imehinnaga. Kaidar näiteks sai endale linase pluusi-pükste komplekti 8 euroga! Ja Maire ostis VEEL ühe pleedi.:-D Aga nüüd on meil Goa lõpupidu. Ja homme on India lõpupidu. Ja ülehomme on koju jõudmise pidu.:-D Elu on ikka niiii äge!
Neljateistkümnes päev Indias. Paraku enam mitte päikese all. New Delhi, kraade kõigest 16. Sudu. Lärm. Imelik lõhn. Võtan nüüd jälle oma sõnad tagasi Goa hullumeelse liikluse suhtes - Delhis on see kordades hullem. Saime oma taksojuhi lõpuks kätte ja liikusime "lennujaama lähedal olevasse majutusse", mida soovitas internetis üks reisisell. Lähedal tähendas siis pool tundi kuni tund sõitu, olenevalt liiklusest. Pool tundi sõitu esimese lähima majutuseni näitas meile ära Delhi suuruse. Sattusime Delhisse põneval päeval: ülihullu aktsendiga tõeliselt jutukas taksojuht seletas, et pooled tänavad on kinni pandud, sest Obama ja veel 10 erinevate riikide tegelast on Delhit külastamas ja segadust on hirmsasti. Tehti veel viimaseid ettevalmistusi, töölised koristasid teeääri prügist ja püüdsid seda eluga riskides autodemöllu vahelt teisele poole teed katete taha peitu viia. Tänavad olid täis sõjaväelaseid ja politseinikke. Ummikud. Tänavatel ahvid, keda sõjaväelased asjatult parki tagasi püüdsid ajada. Ja siis suur plakat, millel palju nägusid - taksojuht näitas uhkusega, et need tegelased külastavadki Delhit. Obamat me sealt küll ei leidnud. Nojah, eks aktsendi asi jälle, viie peale suutsime vahel kokku panna, mida kohalikud meile öelda tahtsid. Enamjaolt ei pannudki. Ja paremal on sõjaväeala, selgitas jutukas taksojuht. Ja peale seda sõjaväelaste perede elumajad. Ja vasakul raudteetööliste perede elamud. Ja veel vasakul sõjaväelaste haigla. Ja otse ees sõjaväe peamaja. Ja paremal sõjaväelaste laste kool. Kõik tundus kuuluvat sõjaväele. Jutukas taksojuht tahtis näidata meile tervet linna, küsis kas oleme ikka seda näinud ja toda näinud. Kahjuks ei saanud ta jutust suurt aru, seega jäi meil teadmata, mida me nägema peaks. Küll aga saime aru, kui ta küsis kas tahame uhket templit näha ja meie vastust ootamata tõmbas auto tee äärde ja kamandas meid perepilti tegema. Perepilti ei teinud, aga uhke templi pildistasime ära muidugi. Tõesti uhke oli! Lõpuks jõudsime ka oma "lennujaama lähedal olevasse" majutusse. Sukeldusime kitsastele tänavatele, mõlemal pool tänavat oli miljon müüjat, nende vahel lehmad ja koerad, küpsetati ja keedeti süüa, müüdi kõike, mida ette oskad kujutada. Ja siis visati meid autost maha. Kõik karjusid ümberringi, tormati üksteisest mööda ja üle ja ümber, meeletu virr-varr...ei saanud arugi, et üks nendest kisavatest inimestest oli meile vastu tulnud majutuse töötaja, kes hakkas juba närvi kaotama, et me aru ei saanud, et talle järgnema peame. Juhatati meid siis pooleteistmeetrisesse tänavasse majade vahel. Selle pooleteist meetri peale mahtus lisaks kõndijatele veel üksteise kõrval olevad ärid, kihutavad rollerid ja lapsed jalgratastega. Appi! Sain nagu puuga pähe! Ei suutnud silmi ja kõrvu uskuda...on see kõik tõesti päriselt?! Nii hullult äge! Kaidar ja Maire arvasid, et tuleks ikka veel raha vahetada, sest midagi nagunii tahame osta. No midagi muidugi, aga kui vahetada 50 eurot, siis on seda Delhis ikka ülikeeruline ühe õhtuga ära kulutada. Käisime restoranis laristamas ja ikka jäi üle. Ostsime siis kingad jalga ja veel riideid selga ja ikka jäi üle. Siis ostsime veel riideid selga. Ja maiustusi. Ja veel ajurveda tooteid. Ja veel riideid. Ja ikka jäi raha üle! Jaks sai otsa, kõrvad lõid pilli, silme ees virvendas ja süda seisis ikka veel vaatepildist, kuidas koer kakas keset teed ja autod-rollerid kahelt poolt teda sõitsid nii, et tõeline ime, et tal pepu otsa jäi. Otsustasime ülejäänud raha lennujaamas ära kulutada. Nautisime veel oma toredat labürinti meenutavat kitsast tänavat majade vahel ja kobisime voodisse. Oleks võinud vabalt ka üles jääda, sest ilmselt oli see maja ehitatud paberist, kogu tänavalärm ja jutud teistest tubadest olid kuulda. Oleks nagu tänaval maganud. Nii et sel ööl me sõba silmale ei saanudki. Õnneks olime endiselt Goa rütmis, seega ei vihastanud see meid sugugi. Kell 3 panime riidesse ja suundusime lennujaama poole. Niiiiii paganama kahju oli minna. Nautisime lennujaamas veel lahkeid ja toredaid kohalikke, laristasime viimase raha ja kell 7 tõusime lendu. Koju jõudes olime magamata ilmselt mingi 47 tundi. Ja nii magamata Kaidar suutis meid kottpimeduses veel turvaliselt Riiast koju sõidutada! Igatahes...olen niiiii õnnelik! Muide lausa häbi hakkas, kui kohalikud naersid suure häälega, kui ütlesime, et oleme kaks nädalat Indias olnud. Jah, selle ajaga ei tee seal mitte midagi ära. Parandame seda viga järgmisel korral!
Reisi maksumus: lend Riiast Delhisse 325, Delhist Goasse 100. Kogu reis inimese kohta 750.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar